põiepidamatus
Postitatud: 13. 04. 2007. 20:59
Tänane trenn seljataga, liigun siis kodu poole ja raiun tpi juurest nõmmele. Tõusu võtan vasakult poolt, seal kus kerge liivane jalgrada. Sõidan tpi silla alt läbi ja äkki kukub kiivrile, sealt õlale ja siis maha mingi kamakas. Sillal pole midagi näha, ühtegi puud ka pole, mõtlesin juba, et mingi tükk ratta alt õhku karanud. Piilun veel üle õla ja siis näen, et kaks pead piiluvad sillapiirde tagant, selge kust see jama tuli. Keerasin kohe vasakule, et silla peale sõita ja siis nende tattninandega arved õiendada. Poisid loomulikult ratastega ja pistsid ajama. Sobis mulle, uus Scott Scale (komandat korda seljas ) lendas nagu nool, 250 m ja kutid olid käes. Sittagi tattninad, üks ca 15-16 a vana ja teine nii 12-13. Sain selle suurema ja vanema kätte, sisuliselt sõidu pealt sõitsin kohe lõuga, viha oli ikka suur. Löök eriti ei õnnestunud, pigem moraalne löök, aga piisas, vana kukkus kohe pillima ja anuma, et ära löö, mina pole teinud jne jne. Kärkisin siis nats ja vana siis tunnistas, et kogemata viskas jne jne, ikka kergelt silm vesine ja hoiab millegipärast munadest kinni. Jõudsin juba mõelda, et sai äkki rattalt maha tulles lenksuga munadesse või midagi sellist, aga siis avastasin, et vana oli ennast TÄIS KUSNUD!!!! Täiega kohe ja laik pükstel aina suurenes. Noh, polnud seal mõtet enam midagi seletada, lasin vana koju pükse vahetama. Mis selle loo moraal on seda ma ei teagi, aga erilisi lollpäid on ikka ilmas küll, kes loobib sillalt sodi alla, kes laseb õhupüssiga busse jne jne. Tegelikult oleks võinud ju politsei välja kutusuda, ei tea kas ta oleks siis hirmust püksi sittunud