velo.clubbers.ee

Niih.. traumapunktis käidud..
Vasak jalg hüppeliigesest ja põlvest kinni seotud, ülejäänud jalg võõbati roheliseks. Peopesad ja pöidlad on põrutusest valusad, küünarnukid kah marraskil..

Läksin siis täna hommikupoole loll'ga maanteed mõõtma. Tallinnast Laagri ja Harku kaudu Keila poole.. Siis Keila juurest pööre Pärnu mnt. poole.. Tee on seal teatavasti ratturitele ääretult "soodne". Asfalt väga kitsas ja asfalt lõppeb väga järsu ja kõrge äärega.. Nüüd on seal asja veel põnevamaks tehtud - teed on pinnatud ja teeäär tänu sellele killustikuga kaetud suures osas.. Tuul oli mõnusalt tagant ja otsustasin natuke tagumikku puhata.. tõusin püsti ja väntasin.. see paneb teatavasti ratta natukene küljelt küljele kalduma.. kiirus oli ca. 35kmh kui järsku libises viuhhti esiratas alt ära. Järgmine hetk oli kiirus 0 kmh ja olin keset teed külili. Esimene mõte, mis pähe tuli: "Kas nüüd on kõik?" Vaatasin seljataha.. Ei, ei ole veel kõik.. veoauto oli umbes 200 meetri kaugusel.. ronisin püsti, lohistasin enda ja ratta teelt kõrvale.. poole minuti pärast hakkasin valu tundma igal pool.. edasi sõita ei saanud.. varsti kutsusin endale auto järgi..

kui kodus ennast desinfitseerisin ja rõvedat kipitust tundsin, mõtlesin sellele, kui õnnelikult kõik läks.. tutt-uued rattapüksid on yhe külje pealt ribadeks, sõidusärk kah narmendab.. specialized BG kindad kannatada saanud.. sokid kah verised.. rattal Time'i pedaal ära näritud, sarv samamoodi.. sadulast kah tükk väljas.. Kõrve sõit jääb ära, arvatavasti ka paar järgmist võistlust.. nädal aega ravin jalga ja vaatan kadestades aknast teisi rattureid...... ikkagi tuleb õnnest pisar silma.. mis oleks saanud, kui mõni auto oleks 200 meetri asemel 20 meetri kaugusel olnud?

olge ettevaatlikud! ei olnud kuigi mõnus tunne seljataha pilku heites mõelda, kas ma sinnasamasse ära lõppen..

Tunneme kollektiivselt kaasa ja soovime kiiret paranemist!

Päris vilets lugu siis. Isen panin nipli päris "toredalt" mynthonil künkalt alla tulles, kus mööda asfalti sai lajatatud, hea et kiiver oli. JA sai ikka lõpuni sõidetud.

mul jalg hüppeliigesest eriti liikuma ei andnud.. ei viitsind 30 km koduni vändata ühe jalaga

Kuna käes on jälle suvine teetööde aeg, siis õpetlik ja halenaljakas lugu möödunud suvest. Kui üritasin Sõle tänavat ületada elegantse hüppega äärekivile märkasin liiga hilja seda musta trossi, mille järgi väga targad asfaldilaotusmasinad end nö. joonel hoiavad. Pidurdada ei jõudnud, väga vingeid FR ja triali elemente ei valda ja tulemuseks oli meeliülendav salto mortale maandumisega seljal. Hea oli, et äärekivi ja kõnnitee vahele murust maandumisväljak jäi. Kui tagasi tulin, oli trossi külge juba igasugu kirevaid linte pandud.
Niiet hoiatuseks, tross või traat on ca 30 cm kõrgusel, kuradi kõva ja pingul. Ime, et mõni lennukam jalakäija seetõttu asfaldile "hambapidurit" ei pane.

Sellised trossilood tuletavad meelde ühte seika filmist "Ghostship", kes näinud, need teavad

Tean kutti, kes pani teed blokeerivast (vist lehmade tõttu) märgistamata okastraadist läbi

cowrider kirjutas:Tean kutti, kes pani teed blokeerivast (vist lehmade tõttu) märgistamata okastraadist läbi

hmm, miks sul jutu lõpus on?? päris jubedalt võiks see ju lõppeda...

taavid kirjutas:

cowrider kirjutas:Tean kutti, kes pani teed blokeerivast (vist lehmade tõttu) märgistamata okastraadist läbi

hmm, miks sul jutu lõpus on?? päris jubedalt võiks see ju lõppeda...

Asi piirdus kõigest rebitud särgi ja mõne kriimustusega. Sellest ka positiivne emotsioon, et läks hästi.

Omal õnnestus mõni aeg tagasi jalgrattaga sõites parkiva veoauto avanevast juhiuksest mööda manööverdada, kuna oskasin sellist asja oodata.

Samas talvel tegi tuttav autoroolis olles sarnase olukorra tõttu tekkinud äkkpidurdustega seoses teise autoga avarii - veokijuht pani siis muidugi kiiruga ajama ja ega see politseid ei huvitanudki, kuna veok ise avariis ei osalenud.

Parandasin veidi, et oleks selgem väljendus.

Sakslasest jalgrattur suri ja neli taanlast sai raskelt vigastada, kui nad võidusõidul Rootsis autoga kokku põrkasid. by sloleht