velo.clubbers.ee

Minumeelest kõik rattapoed müüvad selliseid, hinnad pole ka kallid. Vaata ringi. Tallinnas näiteks mustamäe teel välja peatuse juures "Eks Kaubamajas" "Rattapood", siis Dünamo, Veloplusist võid veel vaadata, HE?

Kuigi müstikaks jääb ikkagi miks ta päris ratast ei taha.

Ma ka ei tea, ma oleks nõus talle ka parema ratta ostma, aga noh eks ülikoolis peab ju üliõpilase moodi olema. Kuid jah, eks ma siis vaata ringi, mul veebruarini aega.

Cly/Suva kirjutas: Kuigi müstikaks jääb ikkagi miks ta päris ratast ei taha.

Vabandan, kui teemat risustan, aga jääb mulje mingist eelarvamusest. Mille alusel klassifitseeritakse rattad päris- ja mitte-päris ratasteks? kas Hollandis ja Taanis siis sõidetakse mitte-päris ratastega?
On ju võimalik mingi kasutatud vanem naisteratas osta, kus lihtsalt jookse veidi upitada, peale jooksuosa on tegemist sisuliselt esteetilise poolega. Pealegi on boheemim ratas tunduvalt muretum kuskile poe ette lukku jätta, vähem kiibitsejaid, kel näpud sügelevad.

Muidu jah, hooaeg on kehva praegu siukse leidmiseks Eestist, aga tasub siiski pidevalt kasutatud rataste müügikohti väisata, peale poodide ka kuldnebörs, soov, osta.ee vms.

Cly/Suva kirjutas: Kuigi müstikaks jääb ikkagi miks ta päris ratast ei taha.

kujutad sa ntx seda härrasmeest http://2.bp.blogspot.com/_qjpwnPW4c1o/R ... ikeman.jpg samades riietes "päris" ratta seljas linnas asju ajamas?

Ereliukas kirjutas:

Cly/Suva kirjutas: Kuigi müstikaks jääb ikkagi miks ta päris ratast ei taha.

kujutad sa ntx seda härrasmeest http://2.bp.blogspot.com/_qjpwnPW4c1o/R ... ikeman.jpg samades riietes "päris" ratta seljas linnas asju ajamas?

Jah. See, et sa sõidad käikudega tänapäevase rattaga ei tähenda, et sa ennast kondoomi peaksid tõmbama. Aga eelised on ilmselged:

1. Kaal. Ma ikka ei mõista miks õrnad neiud peaks eelistama tassida 18 - 20 kg terasraamiga kobakat kui võiks võtta hoopis 10 - 12 kg ratta.
2. Käigud. Võibolla on tõesti stiilsem aeglaselt sõita, aga vahest on abiks kui saad ka kiiresti liikuda eriti arvestades, et see lisapingutust ei vaja. Samuti riia mäest üles saamiseks ei pea ennast lolliks pingutama, või ratast käekõrval lükkama.
3. Ohutus. Praktika näitab, et ühekäigulistel tuleb siiski üsnagi tihti kett maha. Okei, see on hoolduse viga, aga mis vahet seal on mille viga see on, seda juhtub siiski päris tihti. Kui aga sellel rattal ka ainult jalapidurid on, ja kett selle sama riia mäe peal maha lendab, siis palju õnne sellele neiule kes nüüd 50 km/h ristmikule lendab ilma ühegi mõistliku meetodita seisma jäämiseks. Pealegi keti peale panemine on tülikas ja räpane töö sellisel asjal.

Noh, variante on tegelt igasuguseid, tasub ringi vaadata ja uurida. Lihtsalt need punktid on arvestamist väärt.

Leidub ka peidetud kõride, käsipidurite ja rummusisese käiguvahetusega rattaid. Mulle tundub, et pildi peal olev härrasmees midagi sellist kasutabki.

Selle jaoks, et vargaid eemal hoida mingi räpase krüsaga sõitmine pole ka lahe, pealegi võtavad vargad isegi selle ära, sest ka nendele ratastele on (ilmselgelt) tahtjaid.

Tänapäeva ratastel on aga üks viga, mis nii mõnegi inimese jaoks oluline. Stiili puudumine. Näiteks mulle ei meeldi kirjad ratta peal, seepärast ei meeldi mulle ka tänapäevased rattad. Saan aru igasugusest tehnoloogilisest õigustusest jne. aga ka 80-test võid leida rattaid, mis on hea jooksu ja kerge raamiga. Tänapäevased linnarattad pole ka teab mis kerged, eks see hakkab raamist pihta ja kulmineerub kõigi lisapudinatega, mida külge vaja. Korralik, stiilne ja kerge uus linnakas võib vabalt üle 10 k minna.
Ja ei pea olema ühekäiguline. võib ju ka rummusisese või traditsioonilise derailleur'ga olla, aga näiteks ainult tagavahetaja, siis on võimalik ka ketikaitse panna/jätta. Lihtsuse seisukohast pole naistel väga viitsimist muidugi käikudega jamada, ja keerulisemaks kipub, kui käiguvahetus on reguleeringust väljas.
Üldiselt ma ei saa aru, miks vanemat rauda pidevalt kirutakse. Parem vanakooli ehe velo kui mingi uuekooli konveierilt tulnud rämekeevituste ja 20-logoga perverssus. Noh, ajasin iseendal sapi keema

See rämekeevitus on kummaline asi jah. Ja paistab, et mida mida rämedam on seda vingem raam.

Mis logodesse puutub siis oma rattalt lugesin kokku 23 logo. Tibi rattalt aga julgelt üle 40

Cly/Suva kirjutas:

Ereliukas kirjutas:

Cly/Suva kirjutas: Kuigi müstikaks jääb ikkagi miks ta päris ratast ei taha.

kujutad sa ntx seda härrasmeest http://2.bp.blogspot.com/_qjpwnPW4c1o/R ... ikeman.jpg samades riietes "päris" ratta seljas linnas asju ajamas?

1. Kaal. Ma ikka ei mõista miks õrnad neiud peaks eelistama tassida 18 - 20 kg terasraamiga kobakat kui võiks võtta hoopis 10 - 12 kg ratta.
2. Käigud. Võibolla on tõesti stiilsem aeglaselt sõita, aga vahest on abiks kui saad ka kiiresti liikuda eriti arvestades, et see lisapingutust ei vaja. Samuti riia mäest üles saamiseks ei pea ennast lolliks pingutama, või ratast käekõrval lükkama.
3. Ohutus. Praktika näitab, et ühekäigulistel tuleb siiski üsnagi tihti kett maha. Okei, see on hoolduse viga, aga mis vahet seal on mille viga see on, seda juhtub siiski päris tihti. Kui aga sellel rattal ka ainult jalapidurid on, ja kett selle sama riia mäe peal maha lendab, siis palju õnne sellele neiule kes nüüd 50 km/h ristmikule lendab ilma ühegi mõistliku meetodita seisma jäämiseks. Pealegi keti peale panemine on tülikas ja räpane töö sellisel asjal.

Jama ajad Cly...

1. Nii rasked need linnarattad ka pole, kui sa just kardaanülekandega Dürkoppi aastast 1910 ei mõtle...Pealegi nn "pärisratta" 10-12 kg-st jääb asi kaugele, kui lisada täispikad porilauad, pakiraam, ette korv, ketikaitse jne.

2. 21-24 käiku linnarattale on pisut liig, aga suurem häda on pigem selles, et seda hammasrataste "karja" tuleks regulaarselt puhastada, vahetada jne. Rummusisene on väiksema hooldusvajadusega, aga ülekandekaod suuremad ja kallim osta ka. Ei maksa ka unustada, et teades end omamas vaid 1 -käiku, leiab inimene vajadusel ka varjatud "jõu" ))...

3. See et 1-käigulisel kett maha tuleb on vaid TÄIESTI hooldamata/reguleerimata ratta probleem (kett täiesti välja veninud, ei pingutata regulaarselt, kett ei jookse otse). Ütleme, et ennem tuleb kett maha kõigil teistel ratastel, kui 1-käigulisel...Pealegi kestab 1-käigulisee lai kett päris kaua.
*Esipidur on muidugi vajalik, eriti just hädajuhtude (keti katkemine) puhul.

Eerik

PS. Ma kasutan nii 24 käigulist MTB, 1 käigulist fix/free MNT raamiga ratast ja pikematel matkadel 7-käigulist rummusisest vahetajat. Nii et võrdlusmoment on täitsa olemas .

peeterplaaster kirjutas:Lihtsuse seisukohast pole naistel väga viitsimist muidugi käikudega jamada, ja keerulisemaks kipub, kui käiguvahetus on reguleeringust väljas.

nii lihtsustamise mõttes püüa tsipake vähem üldistada ja räägi rohkem enda eest
minu arust on just naiste rataste puhul olulisem suurem valik erinevaid ülekandeid, et kompenseerida kohti, kus ma ise piisavalt vajutada ei jõua

Tahan ka sõna sekka öelda, olen ühekäiguliste pooldaja. Sõidan ka ise ühekäigulisega Tartu vahel ringi (iga ilmaga, kaasa arvatud viimased päevad).
Ainult ühekäigulistega on sõidetud jalgratta-aegade algusest saati kuni mõne viimase aastakümneni ja ei nuriseta. Nende "päris rataste" omanike väited, et millegi muu kui "päris rattaga" sõitmine pole võimalik pole ilmselt ühekäigulist vändanud sellest ajast saati kui nad kolmerattalisest välja kasvasid.

Kaal - nagu eelpool mainitud siis 18-20kg võib tõesti ainult sajandi alguse kardaanülekandega Dürkopp kaaluda. Viisakas kuni paarikümne aastane lääne päritolu ühekäiguline naisteratas ei kaalu põrmugi rohkem kui ükski "päris ratas". Isiklikult kaalub minu ühekäiguline meestekas veel hulka vähem kui siinsamas foorumis grammijälgijate teemas olevate tegelaste rattad (see on siis Cr-Mo raam, alumiiniumist kitsad veljed, vändad ja lenks, kitsad rehvid ja muu selline ehk tavaline 80ndate Saksa päritolu linnaratas mille linnasõidu omadused annavad "päris ratasele" kõvasti silmad ette). Nõukaaegne Harkovi tehase naistekas kaalub muidugi rohkem.

Käigud - Alustaks kohe tollest tegelasest, kes väitis, et käikudega saab sõita kiiresti ilma lisapingutuseta. Anna mulle andeks minu füüsikuharidus, aga seda, et võites jõus kaotad kiiruses ja vastupidi peaks igaüks teadma põhikooli füüsikast. Ehk siis kiiresti sõita ja kergelt pedaalida pole füüsika seaduste kohaselt võimalik.
Linnas ikkagist piisab ühekäigulisest rattast (kolm rummusisest on veel parem). Tallinn on täitsa tasane, Tartus on Riia mägi, Narva mägi, Narva mägi ja Vanemuise tänav põhitõusudeks. Esialgu võib muidugi tunduda ülimalt raske neid ühe käiguga võtta, nõrgajalgsetele soovitaks ca 2:1'le ülekannet, saad üles igast mäest aga kihutamise rõõmud jäävad ära, jaksu rohkem siis kuni 3:1'le ülekanne. Ise alustasin juba üsnagi tugevate jalgadega 3:1'le (48:16) juurest ja seda 28" jooksudega ja üsnagi kiiresti vahetasin ca 3,43:1'le (48:14) ülekandele, millega sõidan siiani. Võtan ka Vanemuise tänava tõusu (mida pean Tartu järseimaks) üsnagi vabalt sadulast küll tõusen aga liigun ikkagi üsnagi kärmelt ("päris rataste" omanikud proovige sama ülekande suhtega ja jagage kogemusi minuga). See nimetatud tõus jääb mulle ette üsna sageli, harva näen kedagi ratas käekõrval ülesse minemas, ka tüdrukud väntavad sealt üles. See on siis ka Tartu linna raskeim koht, kõikjal mujal on palju-palju lihtsam.

Ohutus - Mis praktika see on, et kett tuleb sageli maha? Minul pole kunagi tulnud (täiesti ausalt), aga eks mul on alati ketiliin peaaegu ideaalsirge olnud ja kett parajalt pingutatud.
Tõsi, kui peaks maha tulema, siis on jama kui palju. Aga kui ratas on hästi hooldatud, siis seda ei juhtu. Ja kui juhtub keti mahatulek või keti katkemine, mis on võimalik ainult halvasti hooldatud rattaga ja mäkke tõustes (ainult siis surud maksimaalse jõuga pedaalidele, kett jääb hamba peale ja tuleb maha). Aga kellel on vaja äkkpidurda mäkke tõustes?

Stiil - Täielikult nõustun, et seda on ainult vanematel ratastel ja uutel ratastel see enamasti puudub täielikult.

Ise pean ideaalseks naiste linnarattaks hinna ja omaduste koha pealt paarikümne aastast lääne päritolu kolme rummusisese käiguga 28" jooksude, kerge raami ja kitsaste rehvidega ratast.
MTB omanikud, andke andeks, aga 26" jooksud laiade rehvidega absoluutselt ei veere asfaldil, proovige-võrrelge ise kui ei usu.

Aga eks selle eelnevav jutu kohta kohta kehtib ütlemine, et iga lits kiidab oma vittu, nii ka minu jutu kohta.

Edgar,
Tartu Pärmivabriku töökoja jalgrattamehhaanik ja igapäevane jalgrattur alates 5ndast eluaastast.

marion kirjutas:

peeterplaaster kirjutas:Lihtsuse seisukohast pole naistel väga viitsimist muidugi käikudega jamada, ja keerulisemaks kipub, kui käiguvahetus on reguleeringust väljas.

nii lihtsustamise mõttes püüa tsipake vähem üldistada ja räägi rohkem enda eest
minu arust on just naiste rataste puhul olulisem suurem valik erinevaid ülekandeid, et kompenseerida kohti, kus ma ise piisavalt vajutada ei jõua

Ma ei tea kus sõidad ja mis eesmärgil, maastikul on ehk tõesti vaja 1:1 sisse lükata, aga lähtusin siiski linnaratta keskmisest. Pidasin silmas käikude poolest optimaalset ratast, linnas ei ole vaja ette 3. ja taha 7, 8 või 9 hammast, 21-27 käiku et kadentsi säilitada. Isegi õrnema soo esindajatel. On jäänud mulje, et suuremas osas on ikka mehepojad need, kes üldiselt tehnikast ja oma vokkidest rohkem teavad, neid kontrollivad ja hooldavad. Vahel on lihtsalt valus vaadata, kuidas mõni pliks oma ragiseva ja kontrollimatult käiku vahetava rattaga hädas on. Ei taha kuidagi naissoo-viha enda peale tõmmata, aga mõnel neist oleks lihtsam, kui ta ratas ei koosneks liigsest tehnikast millele rakendust ei ole. Paljusid naisi niikuinii eriti ei koti mis seal allpool toimub, nad tahavad et velo lihtsalt kulgeks.

peeterplaaster kirjutas:On jäänud mulje, et suuremas osas on ikka mehepojad need, kes üldiselt tehnikast ja oma vokkidest rohkem teavad, neid kontrollivad ja hooldavad. Vahel on lihtsalt valus vaadata, kuidas mõni pliks oma ragiseva ja kontrollimatult käiku vahetava rattaga hädas on. Ei taha kuidagi naissoo-viha enda peale tõmmata, aga mõnel neist oleks lihtsam, kui ta ratas ei koosneks liigsest tehnikast millele rakendust ei ole. Paljusid naisi niikuinii eriti ei koti mis seal allpool toimub, nad tahavad et velo lihtsalt kulgeks.

Mul on ka hirmus valus vaadata, kuidas mõned mehepojad sõidavad ragisevate ratastega ja kett risti, aga ma ei üldista seda kogu meessoo kohta ega pane neid ühte patta
teemaalgatajal soovitan teinekord Tartusse sattudes läbi astuda Lõunakeskuse lähistel asuvast Rattaringist, nad tõid (ma ei tea, kas ka praegusel keerulisel ajal) Soomest kasutatud rattaid ja nende hulgas nägin ma mõni aeg tagasi paari kerge jooksuga ning natuke stiilset 28" jooksudega naiste Helkamat, hinnadki olid päris mõistlikud

Ütlen ka sõna sekka: geomeetria. Ma ise käin olude sunnil teinekord tööl pintsakus ja "päris" rattaga sõitmisel poob pintsakulõige käed kinni. Püstisem sõiduasend sobib linnariietega paremini ja näeb kindlasti ka kenam välja.

Kaalukategooriatest: Selline tuunitud pätsuaegne ratas kaalub 17 kilo. Kõige oma punnvõrri kahvli ja raudtorudest pakiraamiga. Isiklike tähelepanekute põhjal võin väita, et häirivalt raskeks teevad ratta tummisest rauast veljed ja miskid ropumat sorti pastelkummid. Õnneks selliseid kumme tänapäeval ei müüda ja raudveljed paistavad ka ajalukku olevat kadunud - sellised on vist veel vaid tõesti 1980-datel tehtud humanitaarabi tunturitel ja helkamatel all.

Stiili poolest need Helkama ja Tunturi humanitaarabid ei ole suuremad asjad - stiili leiab rohkem Rootsi poole pealt, Crescent näiteks.

Sajandivahetuse Dürkopp ja 20 kilo - ei, nii kerged need relvad ei ole, nad ikka kalduvad sinna punnvõrri kaalukategooriasse, ma arvan, et 30 vähemalt. Olen ratsutand ühe sellisega, elamus mis sugune.

Ja kas neid "Päris" ja "Lihtsalt" rattaid üldse ongi võimalik eristada, pigem eristuvad nad kas kasutusotstarvelt sportimisratasteks või siis stiilseteks kulgemisratasteks. Parimal juhul määrab "Päris" ja "Lihtsalt" ratta vahe omaniku hoolsus - ka korralik uhke soprtratas võib mõne venna käes üks läbihooratud ja hooldamata rape olla.

Elektroonikutel on kasutusel mõiste rippmontaaž. Rippmontaaži kasutame, kui on vaja miski elektrooniline lahendus üle kontrollida/ tööle saada. Jupid pannakse kokku vastavalt väljamõeldud skeemile, tehakse vajalikud mõõtmised ja täppisreguleering. Kui lahendus sobib st eesmärk saavutatud st asi töötab meie soovidele/nõuetele vastavalt, alles siis loome/konstrueerime trükkplaadi , millele valime (uued, väiksemad, paremad) jupid, et tulem oleks võimalikult kompaktne, funktsionaalne ja esteetiliselt ilus.
Loomulikul võks ju leppida vaid rippmontaažiga, kuna too ju täidab ülesande, aga...
Tagasi rattandusse-selliseid ülekantud mõttes “rippmontaaže” on kurvastavalt palju liikvel, nii "päris" kui ka "mittepäris" rataste hulgas. Vaba valik vabal maal.

Tartlased, kuhu teil kiiret? Isegi kui hullemad tõusud võtta jalgsi ratast käekõrval lükates, on täiesti võimalik enamikes suundades jõuda linna ühest servast teise kuni poole tunniga ja seda ilma, et peaks punaste tulede alt läbi uhama.
Tartu kõige hullemaks tõusuks pean ma Jakobi mäge. Aga aastaid tagasi sai sõprade ees ässa mängitud ja 24-tolliste velgedega Tunturi kokkupandaval vokil sadulas istudes nii sealt kui ka Lossi tänavast üles sõidetud, samas kui maastikuratastega sõbrad mul kannul ähkisid, ise pedaalidel püsti. Ülekanne oli kah tavaline, võimaldades maanteel lõdvalt 20 km/h lasta. Lihtsalt see Tunturi kokukas on ülikerge. Praegu sõidan kah samasugusega, sest põhivokk ootab vändaremonti.
Stiil on poogen, tähtis on mugavus ja praktilisus. Igiammu oli mul Tunturi naistekas, kuue käiguga. Ütlen ausalt, see oli küll mu esimene käikudega vokk, aga samas parim, ükski hiljem kasutatud käikudega ratas ei saanud sellele ligi. Esimene käik vedas lausa Jakobi tänava tõusust üles, viimaste käikudega sai maanteel kiiresti liikuda. 5000-kroonine maastikuratas, mis mulle ühel sünnipäeval kingiti ja paari kuu pärast ära hiivati, oli üldse kräpp kuubis