velo.clubbers.ee

Tahan teemaks võtta motivatsiooni, mis kedagi ja kui vanalt on tõuganud nn poe ja suvilasõiduratturist hakkama asjaga intensiivsemalt tegelema, ja aega, energiat ja raha investeerima-

kas oli liiga palju vaba aega käepärast
liiga palju vaba raha
eneseteostuseks: usk enda perspektiivikusse ratturina
veel midagi?

kas kulutused oma nn hobisse saanuks ka "mõistlikumalt" realiseerida, kolmandasse sambasse, laste elukindlustusse vms? süümekaid ei ole?
kas trennile kulutatud aeg oleks saanud nt oma laste ja naisega veeta?
Kui paljud tõsiselt usuvad oma perspektiivikusse/potentsiaali rattasportlasena, et nii kirglikult investeerida? Kas sõidumõnu odavamalt ei saagi?

Eriti ei mäletagi, miks. Kuidagi "järsku" hakkasin lihtsalt tõsisemalt sõitma. Alustasin tõesti piimajärel käimise rattaga. Andis sõita küll.
Aga kuskilt meenub natuke, et võimalikult ajendas mind rattaga sõitma Tartu Rattaralli. Asi selles, et sõbra isa oliüks aasta käind ja siis sõber tahtis järgmisel aastal takka järgi minna. Ju ma siis mõtlesin, et mis mina kehvem olen ja hakkasin treenima. Ja kui juba mõned trennid olin ära teinud, siis lihtsalt tekkis selle vastu armastus. Aga liiga palju aega ei olnud KAUGELTKI käepärast ning vaba raha ei olnud eriti samuti. Trennile kulutatud aega ei kahetse ma üldse.
Ehk siis tekkis armastus rattasõidu vastu suhteliselt juhuslikult.

2 nädalat tagasi algatati selline teema
viewtopic.php?t=4490

winged sandals kirjutas:Kas sõidumõnu odavamalt ei saagi?

mida rohkem sul on seda rohkem sa tahad

Aga miks mitte?
Olen pea kümme aastat rattasadulas olnud, ajast kui ratastel käike polnud ja villased rattapüksid olid vaid üksikutel. Osalt tõmbab praegu kaasa ka see areng rattamaailmas, tahan ka ise selles osaleda. Ja mingit sporti ju peab mees tegema ja kui juba valitud rattasport siis tuleb seda ka vastavalt harrastada, ei piisa ju kahest kolmest korrast nädalas. Ja ega ta nii hull rahaline laks polegi - need kes suitsetavad ja pidutsevad iga nädalavahetus kulutavad oma harrastuse peale samuti keskmiselt 2-3 tuhhi kuus. Ja teiseks paneb ikka kõik tuttavad muigama ja teeb meeskonkurendid kadedaks kui millesegi tõsiselt suhtud ja näed lihtsalt hea välja.
Ja muidugi see kiirus liikudes....iga rattur teab mis tunne on näiteks maanteel omal jõul vajutada 50km/h kui autod punnitavad mööda, tuul riidest rebimas, mõnusad tõusud, sujuvad kurvid, kitsad metsarajad.....mmmm

Mul pandi vana ratas (Scwinn Frontier) pandi pihta, isa ostis uue ja asi hakkas huvitama....Alguses tekkis huvi hoolduse vastu, kuidas jne... eelmist ratast hooldasin põhjalikult ainult iga 4 kuu tagant kuigi sõitsin päris palju..

Kõik sai alguse kinnastest . Jah nii ta oli. Ostsin suvel korralikult rattakinda ja siis seal edasi kuni lõpuks tasemel rattani. Ja nüüd siis käin vähemalt 2X nädalas Toomemägel kangutamas. Rattaga olen sõitnud juba vähemalt 10 aastat, see oli lihtsalt väga mugav liikumis viis.

winged sandals kirjutas: Kas sõidumõnu odavamalt ei saagi?

Sõidumõnu on niigi odav. Sõidurõõm hakkab ca poolest millist ja silmarõõmude hindadel polegi lage...

Asi hakkas mul peale sügavast vene ajast, algul oli "tõukekas", siis mingi kaherattaline Tsehhi toode, millele abirattaid võtta polnud, ja nii oligi, tuli ilma sõita. Ma liikusin kogu aeg oma vanema venna ja tema sõpradega nooruses, nad ei viitsind mind eriti järgi oodata, niisiis tuli hakata pingutama . Lasteaia lõpetamisel isa kinkis "pereka", tagasiteed enam polnud... . A trennis pole kunagi käind, isegi sõbrad mitte, mul ei ole kunagi olnud neid fancy sõidukindaid/riideid, nende fänn ma pole, saab ju ka ilma "lennata" .

Irooniline on see, et kõik rattad mis mul on olnud... ma olen katki sõitnud, korralikult katki, kaasaarvatud Tundra mis mul praegu on, a selle ma lasin kokku keevitada.... ....õnnestus .