Mitu ratast on mehele parim?
Postitatud: 21. 12. 2017. 00:12
Küsimus peaks ülioluline olema ka rattakaupmeestele. Kui suudaksime iga kliendi ära veenda, et olemasolevale tasub teine (või kolmas, neljas...) sõiduriist kõrvale soetada, tõuseks meie rattapoodide käive hüppeliselt. Kasum mitmekordistuks, sest pole saladus, et enim teenitakse just komplektsete rataste, mitte riiete, tarvikute jm pisema rattakraami pealt.
Inglise ajakiri BikeBiz kirjutab - õigustatult - et ratas on sageli kõige kallim asi üldse asi, mida mees ostab puhtalt endale. Autod, korterid, majad, suvilad, kinnis- ja vallasvara, maine vara... eks need ole ikka kokkuvõttes naise, laste, perekonna ühiseks hüvanguks. Sportratas - olgu siis maanteel või metsas sõitmiseks - on aga ainult mehe enda jaoks - nendeks vähesteks päevadeks ja tundideks maanteel või metsas, mida perekonna, oma äri, riigi, ühiskonna huvide teenimisest enda jaoks saab pühendada.
Kas rattaid peaks olema üks või rohkem?
Palju on (veel) mehi, kellel polegi ratast.
Mõnedes kultuurides vaadatakse rattasõidule üldse viltu. Sõidab rattaga - järelikult ei jaksa autot osta. Võib arvata, et sellist suhtumist leidub meilgi.
Loeme rattad kokku. Aga mida rattaks lugeda? Sellest sõltub arvutusmetoodika. Arvestame ikka sportratast. Sellist, millega ei tehta tarbesõite. Mitte tingimata kõrget intensiivsusega, kuid ikkagi, ratas, millega - vastavalt oma eale, võimetele ja füüsilisele seisundile - maastikul, maanteel, kergliiklusrajal - käiakse sõitmas - sõidu enda pärast. Tööl- või poeskäimise rattad tuleb arvestusest välja jätta.
Arvestada ei saa ka keldris või garaažis tolmukorda koguvat ratast.
Arvestada võiks rattad, mida mees on ostnud naisele või girlfriendile, lastele. Ei, jätame need siiski välja.
Vanu postitusi sirvides torkab silma, et mõni mees vahetab rattaid sama sageli kui teine mees grafti aluspesu. Hooaeg sõidetud, üritatakse rattast müügi teeb vabaneda. Mitu ratast panna kirja mehele, kel olemasolev ratas müügis ja uus juba tellitud, kuid mitte kohale jõudnud?
Sisse arvestame kollektsioonirattad. Rattaharrastus (või -haigus) võib seisneda ka rataste kogumises. Eestis veel üliharv nähtus, kui seda üldse eksisteerib.
Parematel meestel on muidugi mitu ratast. Võistleval rattamehel võib olla treeningu- ja võistlusratas. Eraldi ratas võib olla iga rattadistsipliini jaoks. Maastiku- ja maanteeratas. Krossiratas. Fätt. Kruusatee- e gravel ratas. Gran fondo ratas. Full suspension e kahe amordiga ratas. Fixie e käikudeta ratas. Ratas urban ride sõitudeks. Zwifti e virtuaalvõidusõitude ratas. Jne.
Näeme, et härrasmees, kellele meeldib mitmekülgsus, kes harrastab erinevaid sõidustiile, osaleb erinevatel üritustel, vajab erinevateks sõidusündmusteks tervet hulka erinevaid rattaid. Nii nagu ühe pintsaku ja lipsuga on raske läbi saada igal elusündmusel, ei ole ka universaalset, igale maastikule, sõiduseltskonda või sõidumeeleolusse sobivat ratast.
Üks positiivne, võiks isegi öelda - säästuefekt - tekib mitme ratta omamisel siiski. Tööriistu ei ole vaja dubleerida. Enamus tööriistu sobivad nii maastiku- kui maanteeratastele.
Foorumit vaadates on rekordimeheks võib-olla A., kellel on 8 ratast. Mitmelgi harrastajal on 3 ratast, kuid tundub, et palju neid ei ole. Tüüpiline harrastaja paistab olevat kaherattamees, mountain bike-i ja maanteeratta omanik. Kahe ratta tasemele jõutakse ja sinna jäädaksegi reeglina püsima. Võib-olla teha aga arenguhüpe? Juba 2018. a kevadel?
Rattapoed on valmis kuulama teie soove, mehed.
Inglise ajakiri BikeBiz kirjutab - õigustatult - et ratas on sageli kõige kallim asi üldse asi, mida mees ostab puhtalt endale. Autod, korterid, majad, suvilad, kinnis- ja vallasvara, maine vara... eks need ole ikka kokkuvõttes naise, laste, perekonna ühiseks hüvanguks. Sportratas - olgu siis maanteel või metsas sõitmiseks - on aga ainult mehe enda jaoks - nendeks vähesteks päevadeks ja tundideks maanteel või metsas, mida perekonna, oma äri, riigi, ühiskonna huvide teenimisest enda jaoks saab pühendada.
Kas rattaid peaks olema üks või rohkem?
Palju on (veel) mehi, kellel polegi ratast.
Mõnedes kultuurides vaadatakse rattasõidule üldse viltu. Sõidab rattaga - järelikult ei jaksa autot osta. Võib arvata, et sellist suhtumist leidub meilgi.
Loeme rattad kokku. Aga mida rattaks lugeda? Sellest sõltub arvutusmetoodika. Arvestame ikka sportratast. Sellist, millega ei tehta tarbesõite. Mitte tingimata kõrget intensiivsusega, kuid ikkagi, ratas, millega - vastavalt oma eale, võimetele ja füüsilisele seisundile - maastikul, maanteel, kergliiklusrajal - käiakse sõitmas - sõidu enda pärast. Tööl- või poeskäimise rattad tuleb arvestusest välja jätta.
Arvestada ei saa ka keldris või garaažis tolmukorda koguvat ratast.
Arvestada võiks rattad, mida mees on ostnud naisele või girlfriendile, lastele. Ei, jätame need siiski välja.
Vanu postitusi sirvides torkab silma, et mõni mees vahetab rattaid sama sageli kui teine mees grafti aluspesu. Hooaeg sõidetud, üritatakse rattast müügi teeb vabaneda. Mitu ratast panna kirja mehele, kel olemasolev ratas müügis ja uus juba tellitud, kuid mitte kohale jõudnud?
Sisse arvestame kollektsioonirattad. Rattaharrastus (või -haigus) võib seisneda ka rataste kogumises. Eestis veel üliharv nähtus, kui seda üldse eksisteerib.
Parematel meestel on muidugi mitu ratast. Võistleval rattamehel võib olla treeningu- ja võistlusratas. Eraldi ratas võib olla iga rattadistsipliini jaoks. Maastiku- ja maanteeratas. Krossiratas. Fätt. Kruusatee- e gravel ratas. Gran fondo ratas. Full suspension e kahe amordiga ratas. Fixie e käikudeta ratas. Ratas urban ride sõitudeks. Zwifti e virtuaalvõidusõitude ratas. Jne.
Näeme, et härrasmees, kellele meeldib mitmekülgsus, kes harrastab erinevaid sõidustiile, osaleb erinevatel üritustel, vajab erinevateks sõidusündmusteks tervet hulka erinevaid rattaid. Nii nagu ühe pintsaku ja lipsuga on raske läbi saada igal elusündmusel, ei ole ka universaalset, igale maastikule, sõiduseltskonda või sõidumeeleolusse sobivat ratast.
Üks positiivne, võiks isegi öelda - säästuefekt - tekib mitme ratta omamisel siiski. Tööriistu ei ole vaja dubleerida. Enamus tööriistu sobivad nii maastiku- kui maanteeratastele.
Foorumit vaadates on rekordimeheks võib-olla A., kellel on 8 ratast. Mitmelgi harrastajal on 3 ratast, kuid tundub, et palju neid ei ole. Tüüpiline harrastaja paistab olevat kaherattamees, mountain bike-i ja maanteeratta omanik. Kahe ratta tasemele jõutakse ja sinna jäädaksegi reeglina püsima. Võib-olla teha aga arenguhüpe? Juba 2018. a kevadel?
Rattapoed on valmis kuulama teie soove, mehed.