Rattaäri
Postitatud: 26. 12. 2017. 17:10
Praegune ilm ei soosi väliseid sporditegemisi. Vihm, jäide ja teedele puistatud peenike graniidipuru teevad rattasõidust ebakomfortse ja isegi ohtliku tegevuse.
Seda enam on põhjust heita pilk tagasi lõppevale aastale ja ettepoolegi. Mis rattamaailmas 2017. a toimus? Mis saab toimuma 2018. a? Kõigepealt, kui kõrvutada 2017. ja 2016. aastat, siis peame tõdema, et aasta ei olnud meie rattameestele kerge. 2016. aastast jäid kõigile eredalt meelde Tanel Kangerti Abu Dhabi tuurivõit, köitev kihutamine Al Jabeet mäe otsa, Richie Porte-le ärapanemine, 9. koht Rio de Janeiro olümpiamängude maanteesõidus, Rein Taaramäe meelierutav etapivõit Giro d'Italial, esikoht kõrgetasemelisel Sloveenia velotuuril. 2017. kogunes samavõrra suuri saavutusi vaid üks - Aksel Nõmmela 7. koht EM-l. Rattamaailmas toimub kogu aeg palju sündmusi. Uuemad sündmused - ja mis parata, sekka satub ka ebaedu - kipuvad varasemaid suuri saavutusi meie meeltes varjutama.
Võime siiski uhkust tunda, et oleme UCI rahvuste arvestuses maailma 30. rattariik, et eestlased on tiitlivõistlustel ridamisi saavutanud kõrgeid kohti (Kangerti väga kõva 9. koht olümpial, Nõmmela sama kõva 7. koht EM-il). Samuti oleme olnud ja suure tõenäosusega oleme ka 2018. a esindatud maanteesõidu suurturniiridel.
Aasta ratturi tiitli meeste arvestuses pälvis - mõningase üllatusena - Aksel Nõmmela (23). UCI maanteesõidu edetabelis on Nõmmela eestlaste seas siiski alles kolmandal kohal: Mihkel Räim (24), Karl Lauk (20), Nõmmela, Rein Taaramäe (30), Gert Jõeäär (30), Alo Jakin (31), Norman Vahtra (21), Peeter Pruus (28). Nimekirjast puudub Girol raske õnnetuse läbiteinud Tanel Kangert (30). Ärgem siiski unustagemrattasõit professionaalsel tasemel on suur sport, aga samapalju ka äri. Suur äri, kus liiguvad suured rahad ja nii tiimiomanikel, sponsoritel, korraldajatel ja sõitjatelgi on suured ambitsioonid.
Kes siis olid ärilises mõttes 2017. a tegijad Eesti professionaalses rattamaailmas?
1. koht - Rein Taaramäe. Ärilises mõttes väärib aasta edukaima tiitlit kahtlemata Rein Taaramäe. Klubivahetus madalamasse liigasse tuleb kindlasti lugeda õigeaegseks ja õnnestunud sammuks. Rattastatistika veebileht Velopassion on kokku pannud maanteemeeskondade edetabel http://www.velopassion.net/classements.php?op=equipes. Kontinentaal-pro meeskond Direct Energie on seal väga kõrgel 20. kohal. Kõrgeimas, WorldTour liigas sõitmine võib küll olla prestiižne, kuid samas väga kurnav ja riskantne - nagu Kangerti juhtum näitab - tervisele ja elulegi ohtlik tegevus. Varasemad aastad on näidanud, et Taaramäe füüsis ega psüühika, erinevalt Kangertist, ei pea WorldTour katkematule tipptambile lõpmatuseni vastu. Direct Energia keskendub Prantsusmaa sõitudele. Lihtsam kalender annab Taaramäele võimaluse keskenduda paarile tippvõistlusele või - Taaramäele ehk sobivaim meetod - lihtsalt sõita tunde järgi, võtta rahulikult ja mitte meelt heita, kui mõni võistlus vormi või meeleolu tõttu aia taha peaks minema. Prantslased oskavad elu nautida ja Taaramäe on öelnud, et see kultuur talle sobib. Rahaliselt Taaramäe ilmselt millegi võrra kaotab. Kuid tõenäoliselt kaotus kokkuvõttes ei ole suur, eriti arvestades, et stressivabam elu on ka suur väärtus.
2. koht - Tanel Kangert. Tanel Kangerti seis ei ole lihtne. Astanal on tähena tõusmas noor Miguel Angel Lopez. Meeskonnas on ka teisi mehi, kes hierarhias varem Kangertist tagapool, aga 2017 hooajal tegid sammu edasi: Lutsenko, Catalgo. Eks näis, milliseks suhted - ja Kangerti positsioon pärast rasket vigastust meeskonnas kujunevad. Kangert on siiski meie ainus mees rattasõidu kõrgeimas liigas. Plusspoolele tuleb kanda 2017. a käivitunud Kangerti rattapood "Veloteek" Pärnus. Kokkuvõttes Kangertile 2. koht.
3. koht - Cycling Tartu. Eliitklubi Cycling Tartu http://www.ejl.ee/index.php?page=4&mod=news&id=12177 asutamine on rattaäri 2017 üks rõõmustavamaid sündmusi (klubi juht kogenud, profikogemusega Rene Mandri, kellel suur panus Eesti Jalgratturite Liidu tegevuse korraldamisel ja Eesti maanteekoondise juhendamisel). Uue klubi juhtsõitjaks on Norman Vahtra (20). Vahtra sõitis 2017. a sügisel Belgia klubis Ago-Aqua Service (Velopassioni edetabelis 78. kohal) stažöörina.
4. koht - Mihkel Räim. Ärilises vaates on väga edukas olnud Israel Cycling Academys koosseisus ridamisi häid tulemusi saavutanud Mihkel Räim. ICA on Iisraeli riigi toetusega klubi, kellel Giro d'Italia 2018 pilet praktiliselt taskus. 2018. a võib siis juhtuda, et suurtuuridel (Giro d'Italia, Tour de France, La Vuelta a España) keerutavad pelotonis vänta tervelt kolm eestlasest rattameest - Tanel Kangert, Mihkel Räim, Rein Taaramäe. Räimi tee on siiski seotud suure riskiga, sest juutide kaval plaan Giro ülesostmise kaudu oma apartheidiriigile rahuarmastavat kuvandit ehitada, ei saa plahvatusohtlikus Lähis-Idas probleemideta teostatav olema.
5. koht. Gert Jõeäär (30) sai sai hakkama päris harukordse trikiga. Profiklubi lepinguta jäänud Jõeäär seadis eesmärgiks teha Eesti kohalikel rattavõistlustel "puhas töö". Suuresti see ka õnnestus. Kui palju rahaliselt võit tuli ja kas sellest jätkus ka äraelamiseks, huvitaks rattasõpru kindlasti. Võib-olla võtab "Ma Olen Jalgrattur" ette teha Gertiga intervjuu ja uurida järele?
6-7. koht. Karl Patrick Lauk (20) ja Alo Jakin (30) on mehed, kellest väga palju kuulda ei ole. Klubisid, kus nad sõidavad ja leiba teenivad, vaevalt et keegi suudab meeles pidada. Oma tööd nad aga teevad ja vahel teenivad ka uudistest läbijooksvaid kohti võistlustel.
8. koht. Õnnestunuks ei saa pidada Aksel Nõmmela (23) klubivahetust. Leopard Pro Cycling on teada-tuntud klubi, kust ka varem eestlasi läbi käinud. Nõmmela oli 2017. a kokkuvõttes Leopardi paremuselt teine sõitja, heade kohtadega Normandia ja Bretagne velotuuridel. Kui lisada ka EM-i 7. koht, siis kindlalt Leopardi parim mees. Mis pagana pärast pidi Nõmmela senitundmata belglaste pundile - kellel vaid profiklubi asutamise plaan ja ei ühtki nimetamisväärset sponsorit - käe andma? Ärilises plaanis väga kahtlane otsus. Vaatame, mida hooaja algus toob ja loodame siiski kõige paremat.
9. koht - "Ma Olen Jalgrattur". Rattaspordi - aga ärgem unustagem, et sport professionaalsel tasemel on vähemalt samapalju ka äri - oluliseks sündmuseks 2017. a oli ka "Ma Olen Jalgrattur" taseme märgatav tõus. Seda nii kujunduse kui ka sisu poolest. Välisilmelt ei jää Vahur Kalmre veetav Eesti ainus rattaajakiri (kujundaja Artus Kuus) alla maailma juhtivate rattariikide vastavatele väljaannetele. Sisu taseme tõstmisel on aga sõna sekka öelda kõigil rattaharrastajatel.
10. koht - Aerobike. Rattaäri üheks küljeks on ka võitluste korraldamine. Siingi on tuntud, tugevaid tegijad ja hulgaliselt suuri saavutusi, mis vääriksid kohe eraldi ülevaadet (kes teeks?). Tõusva tegijana väärib aga kindlasti esiletoomist Aerobike ettevõtete grupp, kelle 2017. a üritusi iseloomustab positiivses võtmes panustamine võistluste turvalisusele, aga samuti tegevuse laiendamine Lätti.
Ilm ei soosi väljas rattasõitu. Harrastajad on taandunud spordisaalidesse matitreeningutele, kerivad umbsetes spinninguruumides jms. Samas uue hooaja esimesed sõidud pole kaugel. Prantsuse rattatäht Romain Bardet näiteks avab hooaja juba 11. veebruaril Trofeo Laigueglia võidusõidul Itaalias. Samal ajal mõned meeskonnad, kahetsusväärselt ka Aksel Nõmmela uus tiim BEAT Cycling, alles hakkavad liigutama. Sport on äri. Äri on sport. Ilm ei soosi väljas sporditegemist. Äri võib ikka teha. Veloclubbers foorumiski ei katke juppide ost-müük talvelgi. Heeblid, käiguvahetajad, vändad! Trossid, stemmid, dropper postid, amordid. Kahju, et 2018. a talvel "Ma Olen Jalgrattur" ei ilmu. Võiks ilmuda. Kui talvel sõidutegevust vähe - väljas käivad vaid Viimsi rattaklubi jms tõelised "rattahullud", siis hr Kalmre võiks teha rattaäri erinumbri. Rattaäri käib ju kogu aeg, ka talvel. Ja äri - nagu sportki - puudutab ja huvitab meid kõiki.
Seda enam on põhjust heita pilk tagasi lõppevale aastale ja ettepoolegi. Mis rattamaailmas 2017. a toimus? Mis saab toimuma 2018. a? Kõigepealt, kui kõrvutada 2017. ja 2016. aastat, siis peame tõdema, et aasta ei olnud meie rattameestele kerge. 2016. aastast jäid kõigile eredalt meelde Tanel Kangerti Abu Dhabi tuurivõit, köitev kihutamine Al Jabeet mäe otsa, Richie Porte-le ärapanemine, 9. koht Rio de Janeiro olümpiamängude maanteesõidus, Rein Taaramäe meelierutav etapivõit Giro d'Italial, esikoht kõrgetasemelisel Sloveenia velotuuril. 2017. kogunes samavõrra suuri saavutusi vaid üks - Aksel Nõmmela 7. koht EM-l. Rattamaailmas toimub kogu aeg palju sündmusi. Uuemad sündmused - ja mis parata, sekka satub ka ebaedu - kipuvad varasemaid suuri saavutusi meie meeltes varjutama.
Võime siiski uhkust tunda, et oleme UCI rahvuste arvestuses maailma 30. rattariik, et eestlased on tiitlivõistlustel ridamisi saavutanud kõrgeid kohti (Kangerti väga kõva 9. koht olümpial, Nõmmela sama kõva 7. koht EM-il). Samuti oleme olnud ja suure tõenäosusega oleme ka 2018. a esindatud maanteesõidu suurturniiridel.
Aasta ratturi tiitli meeste arvestuses pälvis - mõningase üllatusena - Aksel Nõmmela (23). UCI maanteesõidu edetabelis on Nõmmela eestlaste seas siiski alles kolmandal kohal: Mihkel Räim (24), Karl Lauk (20), Nõmmela, Rein Taaramäe (30), Gert Jõeäär (30), Alo Jakin (31), Norman Vahtra (21), Peeter Pruus (28). Nimekirjast puudub Girol raske õnnetuse läbiteinud Tanel Kangert (30). Ärgem siiski unustagemrattasõit professionaalsel tasemel on suur sport, aga samapalju ka äri. Suur äri, kus liiguvad suured rahad ja nii tiimiomanikel, sponsoritel, korraldajatel ja sõitjatelgi on suured ambitsioonid.
Kes siis olid ärilises mõttes 2017. a tegijad Eesti professionaalses rattamaailmas?
1. koht - Rein Taaramäe. Ärilises mõttes väärib aasta edukaima tiitlit kahtlemata Rein Taaramäe. Klubivahetus madalamasse liigasse tuleb kindlasti lugeda õigeaegseks ja õnnestunud sammuks. Rattastatistika veebileht Velopassion on kokku pannud maanteemeeskondade edetabel http://www.velopassion.net/classements.php?op=equipes. Kontinentaal-pro meeskond Direct Energie on seal väga kõrgel 20. kohal. Kõrgeimas, WorldTour liigas sõitmine võib küll olla prestiižne, kuid samas väga kurnav ja riskantne - nagu Kangerti juhtum näitab - tervisele ja elulegi ohtlik tegevus. Varasemad aastad on näidanud, et Taaramäe füüsis ega psüühika, erinevalt Kangertist, ei pea WorldTour katkematule tipptambile lõpmatuseni vastu. Direct Energia keskendub Prantsusmaa sõitudele. Lihtsam kalender annab Taaramäele võimaluse keskenduda paarile tippvõistlusele või - Taaramäele ehk sobivaim meetod - lihtsalt sõita tunde järgi, võtta rahulikult ja mitte meelt heita, kui mõni võistlus vormi või meeleolu tõttu aia taha peaks minema. Prantslased oskavad elu nautida ja Taaramäe on öelnud, et see kultuur talle sobib. Rahaliselt Taaramäe ilmselt millegi võrra kaotab. Kuid tõenäoliselt kaotus kokkuvõttes ei ole suur, eriti arvestades, et stressivabam elu on ka suur väärtus.
2. koht - Tanel Kangert. Tanel Kangerti seis ei ole lihtne. Astanal on tähena tõusmas noor Miguel Angel Lopez. Meeskonnas on ka teisi mehi, kes hierarhias varem Kangertist tagapool, aga 2017 hooajal tegid sammu edasi: Lutsenko, Catalgo. Eks näis, milliseks suhted - ja Kangerti positsioon pärast rasket vigastust meeskonnas kujunevad. Kangert on siiski meie ainus mees rattasõidu kõrgeimas liigas. Plusspoolele tuleb kanda 2017. a käivitunud Kangerti rattapood "Veloteek" Pärnus. Kokkuvõttes Kangertile 2. koht.
3. koht - Cycling Tartu. Eliitklubi Cycling Tartu http://www.ejl.ee/index.php?page=4&mod=news&id=12177 asutamine on rattaäri 2017 üks rõõmustavamaid sündmusi (klubi juht kogenud, profikogemusega Rene Mandri, kellel suur panus Eesti Jalgratturite Liidu tegevuse korraldamisel ja Eesti maanteekoondise juhendamisel). Uue klubi juhtsõitjaks on Norman Vahtra (20). Vahtra sõitis 2017. a sügisel Belgia klubis Ago-Aqua Service (Velopassioni edetabelis 78. kohal) stažöörina.
4. koht - Mihkel Räim. Ärilises vaates on väga edukas olnud Israel Cycling Academys koosseisus ridamisi häid tulemusi saavutanud Mihkel Räim. ICA on Iisraeli riigi toetusega klubi, kellel Giro d'Italia 2018 pilet praktiliselt taskus. 2018. a võib siis juhtuda, et suurtuuridel (Giro d'Italia, Tour de France, La Vuelta a España) keerutavad pelotonis vänta tervelt kolm eestlasest rattameest - Tanel Kangert, Mihkel Räim, Rein Taaramäe. Räimi tee on siiski seotud suure riskiga, sest juutide kaval plaan Giro ülesostmise kaudu oma apartheidiriigile rahuarmastavat kuvandit ehitada, ei saa plahvatusohtlikus Lähis-Idas probleemideta teostatav olema.
5. koht. Gert Jõeäär (30) sai sai hakkama päris harukordse trikiga. Profiklubi lepinguta jäänud Jõeäär seadis eesmärgiks teha Eesti kohalikel rattavõistlustel "puhas töö". Suuresti see ka õnnestus. Kui palju rahaliselt võit tuli ja kas sellest jätkus ka äraelamiseks, huvitaks rattasõpru kindlasti. Võib-olla võtab "Ma Olen Jalgrattur" ette teha Gertiga intervjuu ja uurida järele?
6-7. koht. Karl Patrick Lauk (20) ja Alo Jakin (30) on mehed, kellest väga palju kuulda ei ole. Klubisid, kus nad sõidavad ja leiba teenivad, vaevalt et keegi suudab meeles pidada. Oma tööd nad aga teevad ja vahel teenivad ka uudistest läbijooksvaid kohti võistlustel.
8. koht. Õnnestunuks ei saa pidada Aksel Nõmmela (23) klubivahetust. Leopard Pro Cycling on teada-tuntud klubi, kust ka varem eestlasi läbi käinud. Nõmmela oli 2017. a kokkuvõttes Leopardi paremuselt teine sõitja, heade kohtadega Normandia ja Bretagne velotuuridel. Kui lisada ka EM-i 7. koht, siis kindlalt Leopardi parim mees. Mis pagana pärast pidi Nõmmela senitundmata belglaste pundile - kellel vaid profiklubi asutamise plaan ja ei ühtki nimetamisväärset sponsorit - käe andma? Ärilises plaanis väga kahtlane otsus. Vaatame, mida hooaja algus toob ja loodame siiski kõige paremat.
9. koht - "Ma Olen Jalgrattur". Rattaspordi - aga ärgem unustagem, et sport professionaalsel tasemel on vähemalt samapalju ka äri - oluliseks sündmuseks 2017. a oli ka "Ma Olen Jalgrattur" taseme märgatav tõus. Seda nii kujunduse kui ka sisu poolest. Välisilmelt ei jää Vahur Kalmre veetav Eesti ainus rattaajakiri (kujundaja Artus Kuus) alla maailma juhtivate rattariikide vastavatele väljaannetele. Sisu taseme tõstmisel on aga sõna sekka öelda kõigil rattaharrastajatel.
10. koht - Aerobike. Rattaäri üheks küljeks on ka võitluste korraldamine. Siingi on tuntud, tugevaid tegijad ja hulgaliselt suuri saavutusi, mis vääriksid kohe eraldi ülevaadet (kes teeks?). Tõusva tegijana väärib aga kindlasti esiletoomist Aerobike ettevõtete grupp, kelle 2017. a üritusi iseloomustab positiivses võtmes panustamine võistluste turvalisusele, aga samuti tegevuse laiendamine Lätti.
Ilm ei soosi väljas rattasõitu. Harrastajad on taandunud spordisaalidesse matitreeningutele, kerivad umbsetes spinninguruumides jms. Samas uue hooaja esimesed sõidud pole kaugel. Prantsuse rattatäht Romain Bardet näiteks avab hooaja juba 11. veebruaril Trofeo Laigueglia võidusõidul Itaalias. Samal ajal mõned meeskonnad, kahetsusväärselt ka Aksel Nõmmela uus tiim BEAT Cycling, alles hakkavad liigutama. Sport on äri. Äri on sport. Ilm ei soosi väljas sporditegemist. Äri võib ikka teha. Veloclubbers foorumiski ei katke juppide ost-müük talvelgi. Heeblid, käiguvahetajad, vändad! Trossid, stemmid, dropper postid, amordid. Kahju, et 2018. a talvel "Ma Olen Jalgrattur" ei ilmu. Võiks ilmuda. Kui talvel sõidutegevust vähe - väljas käivad vaid Viimsi rattaklubi jms tõelised "rattahullud", siis hr Kalmre võiks teha rattaäri erinumbri. Rattaäri käib ju kogu aeg, ka talvel. Ja äri - nagu sportki - puudutab ja huvitab meid kõiki.
