Ainult üks küsimus
Postitatud: 19. 01. 2018. 01:02
Paari päeva eest ilmus Cycling News-is selle populaarse rattaveebi peatoimetaja David Bensoni sulest tähelepanuväärne usutlus Elia Vivianist http://www.cyclingnews.com/features/viv ... f-the-win/. Rattahuvilistel on veel eredalt meeles maanteesõidu EM 2017, kus hõbemedalile sõitnud selja Sky tiimi sprinteri Viviani taga kihutas üle finišijoone 7. koha saanud meie Aksel Nõmmela. Kõik võib-olla ei teagi, et Viviani on olümpiavõitja. Mis-mis? Jah, olümpia kuldmedalivõitja. Rio 2016 mängudel, trekisõidus. Tõeliselt kõva mees.
See oli kohe nii meelierutav artikkel, et saatsin David Bensonile sellise tänukirja: "That's a very good journalism! Thank you". Teate, mida David mulle vastas? "Oh thanks".
Aga spordis, poliitikas, äris - igal elualal, kuhu liberaalsete pehmoväärtuste laiutamine ei ole veel jõudnud, kus maksab talent, järjekindlus ja töö, teiste sõnadega - kus valitsevad konkurentsireeglid - on tihti nii, et kõvast mehest leidub veel kõvemaid.
Intervjuus http://www.cyclingnews.com/news/viviani ... own-under/ räägib Viviani avameelselt, et kuigi tal on treki olümpiakuld, tuleb tal tunnistada, et on mehi - mitte palju, aga siiski mõnedki - kes viimasel 100 meetril on temast kiiremad. Eelkõige saksa "gorilla" André Greipel - ja siin blogis võime vist isekeski viigileheta välja ütelda - me võime siin öelda "neeger", kui neegrist peaks olema vaja juttu teha- kuidas erakordsete kiiruslike võimetega, Ida-Saksamaal Rostockis sündinud pikka muskel-atleeti (184 m, 82 kg) proffide ringis kutsutakse. Aga samuti Marcel Kittel, Alexander Kristoff, Quick-Step tiimi esisprinter, noor staar, 2017. a Giro-l neli etapivõitu saavutanud kolumbialane Fernando Gaviria. Viviani jalg ei saa viimasel 100-50 m nende vastu.
2018. a esimene WorldTour tuur, Austraalia Tour Down Under on alanud. Täna oli kolmas (koos enne etappe toimunud kriteeriumiga - neljas) etapp. Sagan, Greipel, Caleb Ewan - kolme esimese etapi võitjad. Viviani kohad - 4., 4. (no pagan võtaks, jälle neljas!), 6. koht.
Tänase etapi aga Viviani võitis. Milles on edu saladus? Kittel, Greipel, mõne teinegi, võivad olla maailma kiireima viimase 50 m jõupingutusega. Aga kui suudame Quick-Step Floorsi lead-out rongi kokku töötama panna, siis meil - meeskonnana - on šanss, ütleb Viviani tänase triumfi järel ajakirjanikele.
Õpetlikku ja mõtlemapanevat on siin palju. Vaadates elu, kõike neid probleeme, rahvaarvu kahanemist, väljarändamist parema elu otsingul - Soome, Hispaaniasse, sinnasamasse Austraaliasse, isadeta kasvavaid lapsi, lõhutud perekondi, meeletut tarbimiskultust, laristamist riigivalitsemisel, ühe valjemat relvade täristamist, kliima soojenemist, massikultuuri tulvamist igast meediakanalist, Eestimaa ihu pooleks lõikavat Rail Baltic-ut... kuidas suudame säilitada usu? Kas Eestil on veel lootust? See on tähtsaim küsimus.
Seni, kuni mehed veel ühiselt ratast sõitmas käivad, seni võime öelda - veel on!
Sõidetakse ühiselt, ratas rattas. See ei ole WorldTour-i lead-out train, kuid annab siiski tunnistust, et suudetakse teha koostööd.
Kuid ega väga palju neid mehi ei ole. Oleks vaja rohkem.
Arutatud on, et millist ratast vaja oleks. Füüsist on kahtlemata ka vaja. Pigem jääb asi aga - neil meestel, kes maanteele ei jõua - olgem ausad, asi ei jää mitte ratta puudumise või füüsilise vormi, vaid tahtelis-moraalsete omaduste taha kinni.
Viimsi Hobisport.ee meestel näiteks on väljasõit lau- ja pühapäevahommikuti hommikul kl 8:00. Kas teie saaksite puhkepäevahommikul - võib-olla eelmisel õhtul kulistasite, nagu paljud, kusagil baaris alkot - kell 8 välja, et 2-3 tundi külmas-hämaras rattaga kütta?
Lohutuseks, mehed - rattasõit mitte ainult ei nõua, vaid ka kasvatab moraalseid-tahtelisi omadusi.
See oli kohe nii meelierutav artikkel, et saatsin David Bensonile sellise tänukirja: "That's a very good journalism! Thank you". Teate, mida David mulle vastas? "Oh thanks".
Aga spordis, poliitikas, äris - igal elualal, kuhu liberaalsete pehmoväärtuste laiutamine ei ole veel jõudnud, kus maksab talent, järjekindlus ja töö, teiste sõnadega - kus valitsevad konkurentsireeglid - on tihti nii, et kõvast mehest leidub veel kõvemaid.
Intervjuus http://www.cyclingnews.com/news/viviani ... own-under/ räägib Viviani avameelselt, et kuigi tal on treki olümpiakuld, tuleb tal tunnistada, et on mehi - mitte palju, aga siiski mõnedki - kes viimasel 100 meetril on temast kiiremad. Eelkõige saksa "gorilla" André Greipel - ja siin blogis võime vist isekeski viigileheta välja ütelda - me võime siin öelda "neeger", kui neegrist peaks olema vaja juttu teha- kuidas erakordsete kiiruslike võimetega, Ida-Saksamaal Rostockis sündinud pikka muskel-atleeti (184 m, 82 kg) proffide ringis kutsutakse. Aga samuti Marcel Kittel, Alexander Kristoff, Quick-Step tiimi esisprinter, noor staar, 2017. a Giro-l neli etapivõitu saavutanud kolumbialane Fernando Gaviria. Viviani jalg ei saa viimasel 100-50 m nende vastu.
2018. a esimene WorldTour tuur, Austraalia Tour Down Under on alanud. Täna oli kolmas (koos enne etappe toimunud kriteeriumiga - neljas) etapp. Sagan, Greipel, Caleb Ewan - kolme esimese etapi võitjad. Viviani kohad - 4., 4. (no pagan võtaks, jälle neljas!), 6. koht.
Tänase etapi aga Viviani võitis. Milles on edu saladus? Kittel, Greipel, mõne teinegi, võivad olla maailma kiireima viimase 50 m jõupingutusega. Aga kui suudame Quick-Step Floorsi lead-out rongi kokku töötama panna, siis meil - meeskonnana - on šanss, ütleb Viviani tänase triumfi järel ajakirjanikele.
Õpetlikku ja mõtlemapanevat on siin palju. Vaadates elu, kõike neid probleeme, rahvaarvu kahanemist, väljarändamist parema elu otsingul - Soome, Hispaaniasse, sinnasamasse Austraaliasse, isadeta kasvavaid lapsi, lõhutud perekondi, meeletut tarbimiskultust, laristamist riigivalitsemisel, ühe valjemat relvade täristamist, kliima soojenemist, massikultuuri tulvamist igast meediakanalist, Eestimaa ihu pooleks lõikavat Rail Baltic-ut... kuidas suudame säilitada usu? Kas Eestil on veel lootust? See on tähtsaim küsimus.
Seni, kuni mehed veel ühiselt ratast sõitmas käivad, seni võime öelda - veel on!
Sõidetakse ühiselt, ratas rattas. See ei ole WorldTour-i lead-out train, kuid annab siiski tunnistust, et suudetakse teha koostööd.
Kuid ega väga palju neid mehi ei ole. Oleks vaja rohkem.
Arutatud on, et millist ratast vaja oleks. Füüsist on kahtlemata ka vaja. Pigem jääb asi aga - neil meestel, kes maanteele ei jõua - olgem ausad, asi ei jää mitte ratta puudumise või füüsilise vormi, vaid tahtelis-moraalsete omaduste taha kinni.
Viimsi Hobisport.ee meestel näiteks on väljasõit lau- ja pühapäevahommikuti hommikul kl 8:00. Kas teie saaksite puhkepäevahommikul - võib-olla eelmisel õhtul kulistasite, nagu paljud, kusagil baaris alkot - kell 8 välja, et 2-3 tundi külmas-hämaras rattaga kütta?
Lohutuseks, mehed - rattasõit mitte ainult ei nõua, vaid ka kasvatab moraalseid-tahtelisi omadusi.
