Kuidas nüüd öeldagi... Sõit nagu sõit ikka sellel hooajal oma taset arvestades, seega nurisemiseks pole põhjust...
Enne rada uurima minekut panin rehvidesse 1,8 rõhku ja mõtlesin, et nii ongi hea... kuid tegelikus oli hoopis midagi muud. Prooviks läksin sinna 3km ringile, mis lehmakookidega kenasti kaunistatud, ning tunne oli üllatavalt si.....t. Ratas põrkas ja jõudu ei olnud. Lõhnas kuidagi tulevase matkamise järgi, kuid otsustasin siiski rehvist rõhku tunde järgi vähemaks lasta... juhtugu mis iganes..
Stardikoridori ei kippunud enam mahtuma ja palusin kõvahäälselt veidi kodanikel koomale võtta, ning see tagas minusuguse hilineja ja veel mõnede kaaskannatajate koridorri mahtumise. Tänud teistele...
Ja siis see algas. Kuna olen suht pika käima jooksmisega, siis ootasin halvimat. Esimene maastik vedas kõik ketiks, ning eraldistardi sõit hakkas juba paistma, kui esimestel kruusakatel kiirus 40+ peale kisti. Istusin ja kannatasin... Valus hakkas, kui olin esimese luhaniidu endale liiga vägevalt läbinud. Sealt väljudes enam vurtsu polnud, mida oligi karta, kuid suutsin mingi adekvaatse tdmpoga edasi üksi kulgeda, ning vahe eesolijatega eriti ei kasvanud kuni kruusakani, siis aga otsustas grupp uttu tõmmata! Seal jõudis mulle järgi üks valusa kruusajalaga tegelane, TÄNUD TALLE! Kes pakkus välja, et grupp kinni püüda... Ütlesin talle küll, et minust pole suurt abilist loota, kuid ta ei hoolinud sellest ja pühkis minema... Istusin tal sabas ja kannatasin... kannatasin... kuid vend oli ikka väga sihikindel, ning paari kilti pärast ma pildituna grupis tagasi olingi. Kas ma sinna ka jään? Ei olnud selles just kindel. Õnneks oli järgmise luhakatsumuseni veel aega ja ma lootsin parimat.Luhale jõudes ei tundnud end just parimalt, ning lasin väikse vahe vahele, et parmini jälgida mis ees toimub... kas pannakse kohe purakas otsa, et ma taas jääksin, kuid läks teisiti. Jalad hakkasid vaikselt taas sõna kuulama ja vahe kahanema. Tõsiseks tööloomaks osutus üks Potteri vend kes järgnevatel kruusa lõikudel ees tõmbas nii, et minu silm hakkas vägisi ruuduks kiskuma ja seoses sellega ühtlasi ka pilti kotti panema...
Selleks ajaks oli üle poole sõidetud, ning ees ootas tume tulevik... kuni lauda juures taas songermaale pöörati, kus äärepealt oleks eessõitvate ebaõnne pärast risu pannud, kuid õnnestus siiski kuidagi püsti jääda, ning peale seda osutusin sel songermaal rajaleidjaks...
Saavutasin mingi söödava rütmi, ning eessõitvad hakkasid visalt lähenema. See oli vist ka minu päeva tipphetk...
sest edasi olin mures vaid selle pärast, et mitte kangi saada...
Lõpp Kassarist kuni finišini oli üks suur kannatamine... Hea, et ma selles osas polnud ainuke, ning omasin ka kaaskannatajate toetust...
Tänud korraldajatele imeva sõidu eest, ning loodame, et järgneval aastal on imevaid rajalõike veelgi enam...
P.S. Praeguseks on jalad täitsa kutud ja valutavad...
suundun ravile....