Oma kolme osaluskorra peale mõtlesin, et annan ka tagasisidet.
Kuigi võiksin seda kõike minna ja rääkida sama küla mehele korraldustiimist ka kohe värava taha, aga ehk on midagi õppida siit teistelegi, kel soov head rattaüritust korraldada.
Kõigepealt alustan kiitusega Karujärve rajameistritele, sest rada iseenesest on ju super, alati aga saab selle raja ümber toimuvat keerata paremaks ja ka halvemaks... aga siit siis lühikese eelkommentaariga ka tähelepanekud:
1. Mina nägin sel aastal reaalselt esimest korda lühikese raja sõitjaid. Üllatus oli suur kui nad järsku seljandikult laskudes juba kruusal kimasid vasakult paremale...õnneks läks seal ka pika sõidu rada samas suunas.
Tulevikus ehk oleks võimalik ka lühikese raja kaart varem netti üles panna, misiganes formaadis siis ja samas võiks see olla kohe erinevate värvidega märgitult pika rajaga näiteks samal põhjal, et näeks ka ära, palju ja kuskohas on lühikese raja sõitjaid rajal näha.
2. Järgmine kohtumine lühikese raja sõitjatega oli aga päris ootamatu kui nad metsast välja jõudes jällegi vasakult poolt paremale mööda kruusateed kimasid ja meie rada siis täiesti ootamatult nende oma hoopis risti ületas ja lisaks veel ca 10-20m vastupidises suunas kulges. Kõigepealt jäin ma seal ennem ühinemiskohta metsateel ühe teise sõitja seljataha ning tema siis automaatse liigutusega lühikese raja omadega samasse suunda keeras, mida tegin esimese hooga ka mina ja siis muidugi ma küll märkasin, et pikk rada kulgeb teises suunas aga selleks ajaks tuli ümber pööramise manööver ikkagi juba teha. Oli puhas õnn, et ei minul ja loodetavasti ka kellelgi teisel seal mingit kokkupõrget ei toimunud.
Selles suhtes oli eelmine aasta rajal üks pisike märgistuse asi lisaks - need rippuvad kollased linditükid iga väikese maa tagant, põhimõtteliselt ühe rippuva lindi juurest oli enamvähem teist juba märgata ja see oli väga hea. Saan aru, et tegu pole suure sarja ja eelarvega võistlusega ning seda enam RESPECT sellise hea raja leidmise eest nagu see Karujärve on ning 49km linte vedada oleks eelarveliselt suht mõtetu, aga need rippuvad lindi tükid olid eelmisel aastal tõesti head tähised.
Seega radade risti ületamist üksteise suhtes ja eriti veel vastassuunas liikuma panemist võiks küll üritada igal juhul vältida, kasvõi suunata näiteks seal samas kohas lühike rada korraks metsa sisse, andes neile raja läbijatele pisikese "kirsi" tordi peale, samas ühendades mingis aeglases punktis rajad pika raja omadega, kus ei eksisteeri kokkupõrke ohtu ja siis suunata rada uuesti sinna kruusale jõudes kahte erisuunda, pannes välja viidad, et lühike rada siia ja pikk siia ja 1-2 vabatahtlikku, kes siis lisaks suunavad, vastavalt üks karjub ühe raja suunda ja teine teise raja suunda minejaid.
3. Dejevo singlite juures oli see joogipunkt, vaesed tüdrukud nägid seal kurja vaeva, et anda endast sõitjatele parim aga kahjuks oli see jookidega laud nende radade suhtes nii ebamugava koha peal, et nad said seal kõvasti laua ja raja vahet joosta, mitte olla kogu aja laua juures ja sujuvalt jooke jagada. Kuna ootasime seal ühte sõpra järgi, siis oli aega korra istuda, chillida ja seda kõike tähele panna.
4. Minu jaoks kõige olulisem ja kahjuks ka kõige valusam tähelepanek aga koorub välja siit:
.... peale neid ühinemis- ja joogipunkte tuli see mõnus kiviaedade vaheline tee, mis viis siis vahelduva kattega kuni mereäärde, kust oli siis selle aastane uuendus - pööre ennem ranna singlit paremale metsa ...ja milline magus tõus!
Nautisin täiega kuni rannasingli lõpuni, kus ca 3-4km edasi mul sõbral tagakumm pauguga lõhkes, edasi panin üksi ja minu jaoks kõige suurem häda saabus peale neid suusaradade tõuse, kus keeras kruusale, et uuesti 5km ennem lõppu metsa keerata (vasakule) koos lühikese raja omadega ning siis finišini kulgeda. Kahjuks seal selle lühikese ja kiire kruusa lõpus omale parema käega geeli sisse pigistades sattusin seal esirattaga suurtele lahtistele kruusakividele, mis lenksu tahtmatult viltu vedasid ning nii ma ca. 30km/h üle nipli kuidagi vasakule küljele maandusingi. Tulemuseks esimese hooga põrutusest korralik šokk, edasi ei saanud vasakut jalga liigutada ning siis nägin ka põhjust - põlve kapsel oli ilusti naha alt paljastunud... Õnneks jõudsid mõned hetked hiljem minuni esimesed ratturid tagant ning see, kes hakkas minuga tegelema oli ka ise täpselt päästekomando vormis rattur. Oli kohe näha, et inimene teab mida peab tegema, kuna mina ei saanud midagi teha esimese hooga. Ja siit siis 4-s ja vast kõige kõige suurem ja olulisem tähelepanek!
Ei minul, ega ka temal ei olnud ära salvestatud korraldajate otsenumbrit ning kuna mu jalg oli päris katki, siis ma sealt omal jalal enam kuskile ei liikunud, aga abi ju oli vaja kutsuda, seega kõne kohe 112 numbrile ja nagu asja sees olles ikka, hakkad kohe rääkima juhtunust, ehk siis, et juhtus õnnetus Karujärve Rattamaratonil ca 5km ennem lõppu, kus suunduvad nii pikk kui lühike rada koos finiši poole ja palun saatke meedikud transpordiga, sest rattur ei saa omal jalal liikuda. Häirekeskus aga ei taibanud kohe midagi... Siit olekski ettepanek, et ikka võiksite hoiatada päästekeskusi selliste ürituste korraldamise eel, et nüüd on sellises ja sellises kohas tulemas sedasorti üritus, et päästekeskused oleksid ka valmis rohkem infot vastu võtma ja kiirelt võimelised ka reageerima, et vastavalt vajadusele siis kohe hakata organiseerima abi, kas kohapealt ürituse korralduskeskusest või kuskilt eemalt, lähimast päästekeskusest. Päästekeskus võiks olla sellisel puhul ise võimeline võtma kohe ilma tõrgeteta ühendust korraldajatega, sest ega vist muud moodi seda toimima ei saa kuna inimesi on palju ja lõppkokkuvõttes teatakse ikka ainult päästekeskuse 112 numbrit peast. Kuna päästekeskuse kaudu meie abi ei saanud, sest seletamine läks liiga pikaks, oli näha, et nad paindlikult küll hakkasid niiöelda seda üritust googeldama aga antud olukorras mul turgatas pähe, et oma naise numbrit ma ju tean peast ning tema peaks olema juba lühikeselt rajalt saabunud ja lõpetanud, seega helistas päästekomando riietuses rattur temale, kes siis juba kohapealt abi organiseeris. Õnneks ei olnud tegu suure vere kaotusega õnnetusega, mille puhul oleks just eriti eluliselt tähtis, et abi saabumiseks ei peaks nii palju sebima ja ise hakkama üle mõtlema, et mismoodi nüüd see kiirabi/meedik ikkagi kohale kutsuda, oleks, et tõepoolest tegu oleks sõpruskonnaga korraldatud eraüritusega, aga kui tegu on ikka avalikult välja reklaamitud üritusega, siis soovitaksin korraldajatel sellele teemale tulevikus rohkem tähelepanu pöörata.
Kokkuvõttes siis puhastati Kuressaare haiglas minu haavad, tehti lausa 3-le piirkonnale rõntgen - ribid, küünarnukk ja põlv ning põlvele tuli teha ka 6 õmblust, et põlv uuesti "riidesse" saaks.
Aga mis seal ikka, hooaeg lõppes plaanitud üritusega aga mitte plaanitud moel ning sõltumata sellest kui saan uuesti korralikult karkudelt jalgadele, siis ootan järgmise aasta üritust juba huviga. Sel aastal rääkisin 2 sõpra kaasa, järgmisel aastal püüan veel rohkem ka enda poolt osalejaid tuua. Ehk jagub motivatsiooni ka sellistel meestel nagu Kanks ja Taarakas ja ka kõigil teistel Eesti esisõitjatel soovi tulla sellele pühale üritusele, Saaremaa mõistes, ka tulevikus
Tänud ja kohtumiseni rajal!
Võta lennuvälja juttu saare huumorina 
