See on siin minu esimene post, seega vabandan ette kui pole kommete või terminoloogiaga lõpuni kursis.
Minu praegune jalgratas on mind 15a edukalt teeninud ja sõidaks vist ka koos minuga lõpuni välja

Aga... olles ka ise vahepeal vanemaks saanud, on sõiduriist nn. moraalselt vananenud, seega tekkis himu ratast putitada.
Ratas ise on Taiwanis tehtud Trekkingfox Bluebird - 21 käiku, 19" raam, "vanakooli" pidurid, laiad jämeda mustriga rehvid, kleenukesed veljed (pöiad?), Shimano Altus käiguvahetaja.
Sõidan iga päev lühikesi otsi 2-4km. Siiani pole jalgrattasporti harrastanud, samuti talvist sõitu.
Värskendatud ratta puhul näeksin lõppvariandis:
1) Üldilme rohkem linnaratta poole, "minimalistlikum".
2) Suuremat, aga kergemat raami - 20"-21" võiks võimaldada v- ja ketaspidurite paigaldust, olla ühevärviline, väheste kirjadega (must, valge või alumiinium).
3) Kitsamad rehvid, uhkemad veljed (pöiad?)
4) Vähem käike - 3 käiku võiks olla piisav, ühe käiguga vast jään tuules ja orus hätta - äkki ainult esimesed käigud (keskjooks)?
5) Pidurid: alguses v, hiljem kosudes ketas
* Eeskujuks näiteks:
http://www.rattad.ee/productPics/J2WA5_ ... CAN_c1.jpg
Lõpuks põhiküsimus oleks siis selline - kas on mõistlik/võimalik seda transformatsiooni ette võtta järk-järgult vana ratast täiendades, kuni sellest pole enam ühtegi juppi alles?
Soov oleks ratast kogu aeg sõiduvõimelisena hoida ja korraga tehtud investeeringuid minimaalsena.
Ehk siis kasutada ka alguses komponente vanast rattast - kas vana raam, millele lisada käiguvahetaja(d) jne või siis uus raam, millele alguses paigaldada vanad jupid.
Ette tänades,
K.