Esimesele küsijale:
Pikad kindad otseselt leevendust ei anna, küll aga on üleüldse MTB sõidus nad paremad kui lühikesed (kui sarvi kasutad) sest sõrmed on niisked ja seega jäik põrutus võib isegi sarvelt libastumise põhjustada. Pikkade kinnastega suureneb ka peopesa haardejõud, vajalik näiteks tõusul kangutades. Võrdluseks ehk moosipurgi avamine palja käega ja siis rätikuga

Aga et põrutust vähendada otseselt rattasõidul, siis tuleb olla ise rattal väga mobiilne! Ma sõidan pea alati 2-3 meetrise vahega teiste taga ja raiskan tsipa rohkem energiat, sest ma ei saa lubada endale ootamatusi, mis rajal pidevalt on. Tuleb jälgida oma trajektoori ja olla rattasadulas nii nõtke kui võimalik. Sirge peal hoia käsi sarvedel (randmetele kõige mugavam nö maanteratta asend) või rippes üle lenksu, et anda puhkust randmetele milledele ülakeha raskus langeb ka siis kui tee sile on. Ja ette laiem kumm võimalikest, olenematta, mis laiust taga kasutad.
Ennem starti siis sõrme soojendused/venitused jne. Koduseid harjutusi soovitav teha regulaarselt – kangi või hantlitega randmesirutust näiteks. ja MTB-ga just nimelt turni aegajalt metsa all kohtades kuhu ilma amordita üldse tegelt ronida ei tahaks. Seal sunnid end pidevalt esiotsaga pumpama.
Ma ühinen eelnevate kommentaaridega ja ütlen, et amort teeb tuju paremaks ja rattasõidu meeldivamaks. Kahvli eelist kui sellist näen, et ettevalmistus perioodil rakendada töösse rohkem oma käsi, randmeid jne, et siis võistlusperioodiks olla tehnilistes oludes ja amordi abil veelgi kiirem ja arenenum.
Believe it or not, non-cyclists sometimes think they have something interesting to say, have an interesting hobby, or an interesting experience to relate. Still, for the sake of propriety, you must act as if you care. Feel free, as they talk, to pleasantly daydream about biking. Just smile and say, "Absolutely," from time to time.