velo.clubbers.ee

Kirjutama ajendas mind see, et ei leidnud taastusravi kohta piisavalt infot ja oli kümneid küsimusi, millele ka kõikvõimas google ei andnud vastuseid. Teine põhjus on see, et TRR 2013 on kohe toimumas.
Otsisin ka foorumist, kuid keegi ei olnud ratturitele nii tavapärase rangluu murru või õlaliigese taastusravist midagi kirjutanud.
Kui kaua peab rattaga sõidust hoiduma, kas liikumine taastub täielikult, millal tuleb alustada taastusraviga, milliseid liigutusi ja millal tohib teha, millal valu järgi annab, kui palju atrofeerub lihas jne?
Antud kirjatükk ei anna kindlasti kõiki vastuseid, sest iga vigastus on erinev ja ainult interneti põhjal ennast ise ravides teete endale suure kahju ja nullite tervenemise võimaluse. Kindlasti pöörduge kohe arstide poole ja järgige punktuaalselt nende nõuandeid.
Mind on aidanud Eesti üheks parimaks füsioterapeudiks tituleeritud mees ja mul on olemas ka võrdlusmoment haigla füsioterapeutidega. Kindlasti julgen soovitada ise sportinud füsioterapeuti, sest tema ei takista teid, vaid innustab ja see on see, mida sportlase hing vajab. Loomulikult tuleb meeles pidada, et taastusravi ei ole võistlus ja siin ei püstita rekordeid. Sport on nüüd mõneks ajaks tehtud, see on taastusravi- minu esimese füsioterapeudi sõnad.
See, mis juhtus minuga TRR 2012 on kirjas siin viewtopic.php?f=11&t=37955&start=50
Kõige hullemast päästis mind kiiver. Arvan, et ilma kiivrita puuduks mul vasak kõrv või oleks ta tugevasti kahjustatud ja kehvemal juhul ma neid ridu ei kirjutaks.
Haiglas lootsin viimase hetkeni, et tegemist on kõigest tugeva põrutusega. Diagnoos oli muidugi kainestav- õla AC liigese luksatsioon koos sidemete rebendiga. Rangluu oli väljunud oma pesast ja liigesekapsel oli laiali. Raviks pakuti kahte võimalust- lõigatakse, sätitakse lihtsalt paika või siis plaat koos kruvidega. Kuna selgitasin, et tegelen triatloniga , siis oli kirurgi soovitus plaat, sest siis on tagatud, et kõõlused saavad rahulikult kokku kasvada. Peale operatsiooni andis kirurg positiivse hinnangu- operatsioon õnnestus ja taastumine on võimalik.
Hommikul astus palatisse konsiilium ja osakonna juhatajal läksid silmad suureks ja ta vangutas kurvalt pead kuulates minu diagnoosi. Peale konsiiliumi venisin (käimiseks on seda raske nimetada) tema kabinetti, sest tahtsin teada, miks ta näost nii ära läks. Mõõdukas pessimist maalis mulle nii õudsa pildi, et venisin palatisse tagasi. Minust saab täiesti tavaline inimene, kes vahib tugitoolist sporti ja kirjutab sapiseid kommentaare netti. Osakonna juhi arvates on suur oht, et õlg hakkabki koormuse tagajärjel liigesest välja käima. Palatis lage vahtides arvutasin, kui palju saaks raha kogu oma varustuse müügi pealt ja siis otsustasin, et mida kuradit… Otsisin koridorist üles füsioterapeudi ja läksin uuesti osakonna juhi jutule ning tegin endale selgeks, mis võimalused mul sportimist jätkata on. Trenažööril võin sõita kohe, kui sinna otsa suudan ronida. Ujuda, mitte enne, kui haav on kokku kasvanud. Joosta siis, kui käsi kannatab põrutust.
Füsioterapeut näitas ette esimesed harjutused ja ütles, et neid tuleb teha kolm korda päevas, pool tundi korraga. Liigutuste ulatus valupiirini. Koju jõudes kohe perearsti jutule, kes annab suunamiskirja kohaliku taastusravi arsti juurde. Ja see on see koht, mida tihtipeale unustatakse. Sinna on vaja minna kohe, mitte siis, kui meelde tuleb või käsi kuu aja pärast kaelast ära võetakse, vaid KOHE.
Voodil istudes võimeldes olin peale 10min pusimist higist ligemärg ja olin suutnud oma vasakut kätt tõsta 2cm ja nihutada teda küljelt küljele ka 2cm. Võimas! Näppe suutsin liigutada ja rannet samuti. Kätt küünarliigesest kõverdada aga mitte. Potil istudes mõtlesin, et paganama hea, et ma paremakäeline olen ja see käsi terve on. Kooliõest medõde peldikusse ennast abistama ei oleks kuidagi tahtnud kutsuda.
Voodist üles ja pikali saamine oli esimestel päevadel kõige pingelisem harjutus. Iga väiksemgi põrutus lõi koheselt stange märjaks ja sõrmenukke närima. Lõpuks leiutasin meetodi, kuidas üles saada. Terve käega tõstsin haige käe endale rinnale ja surusin vastu külge. Siis keerasin ennast tervele küljele ja lükkasin ennast terve käega üles. Lihtne, aga selle peale tulekuks kulus terve päev. Keegi ei osanud ka nõu anda, sest iga vigastus on erinev. Üks õde soovis,et ma teda alati kutsuks, kui ma tahan üles tõusta. Ei kutsunud-ega ma mingi invaliid ei ole.
Lihase taandareng oli uskumatult kiire. Kolme nädalaga, mis mul käsi kaelas oli, kadus täielikult õlalihas ning kärbus biitseps ja triitseps. Mind oleks nagu pikuti pooleks lõigatud ja ühele küljele oli keegi düstroofik oma käe riputanud, unustades sinna lisada õlalihase. Peenike nuudel rippus ilma õlalihaseta otse luu servast alla. Peegli ees oli ennast paha vaadata.
Nagu ütles mu füsioterapeut: lihaste taandareng on 1% päevas.
Olin endale pähe võtnud, et valuvaigisteid hakkan sööma siis, kui ei suuda enam valu taluda. Uimasena ei tahtnud ringi liikuda. Kuna kodus ei suutnud passida ja ainus mõistlik asend esimesel kuul oli istudes laua taga käsi laua peale toetades, siis otsustasin, et haiguspäevi ei võta ja katsun niipalju kui võimalik kabinetis oma tööga hakkama saada. Õnneks on mul automaatkastiga auto ja ühe käega sõita ja suunatuld näidata ei olnud probleem. Autosse istumine ja sealt väljumine oli jällegi läbi valu ja mitmete proovimiste õpitud tegevus. Peale 5 min pusimist sain ka turvavöö kinni. Esmalt avasin ukse, siis vedasin terve käega turvavöö üle peatoe. Seejärel istusin poolkükis istme kohale ja liikusin tagumik ees autosse sisse ning aeglaselt laskusin istmele. Sest kui ma olin juba istmele jõudnud, siis seal ennast nihutada ma ei saanud, ainult natuke keerata. Terve käsi toetas kogu tegevust roolist kinni hoides. Parem (terve) käsi üle pea ja haarasin peatoele visatud turvavöö ning vedasin ta kinni. Paar minutit lõõtsutamist ja ma olin valmis sõitma. Esimesed proovisõidud maja läheduses andsid kindlustunde, et ma saan hakkama.
Üks esimesi jõuharjutusi biitsepsile oli istudes laua taga toetada küünarnukk lauale ja oma käe tõstmine. Kui kunagi oled harjunud seda liigutust tegema ca 16kg hantlitega, siis nüüd tundus nii naljakas, et peale 5. kordust oma enda käega kukkus käsi lihtsalt lauale ja särk leemendas higist. Peale seda, kui suutsin juba oma kätt tõsta, võtsin kätte mobla ja peale seda telekapuldi ning võimlesin õhtuti filme vaadates. Pumpasin puldiga biitsepsit täis. Võimas! Järgmisel päeval oli lihas piimhapet korralikult täis ja tunne oli selline nagu oleks jõusaalis rassinud.
Seda, et ma ei suuda tavapäraseid liigutusi teha, kogesin ma järgnevatel nädalatel korduvalt. Haiglas peegli ees võimeldes oli vaja käsi libistada diagonaalis üle rindkere üles. Käe suutsin küll viia vastaspoole puusale, kuid liigust teha ei suutnud. Kuidas ma ka ei üritanud- käsi ei liikunud! Mõtlesin peas kõik läbi ja katsusin meenutada, mis lihased tööle peaksid hakkama, aga käsi ei liikunud millimeetritki.
Võimelda on vaja, sest keha unustab liigutused üllatavalt kiiresti. Selleks, et abaluud hakkaksid liikuma sünkroonis kulus mul kaks kuud treeninguid. Kukkumise tagajärjel said viga ka närvid ning nii mõnigi asi tekitas sellist valu, et võttis jalust nõrgaks. Paar silelihast seljas olid nii valusad, et juba ainuüksi puudutusest vajusin jalalt ära ja silme eest läks mustaks. Võimlemist tegin haiglas füsioterapeut Jörgen Puis-ga nii, et 45 min järel oli kange tahtmine magama minna- käsi surises, särk seljas oli higist märg ning meel oli rahul, et ma jälle suutsin teha mõne uue liigutuse.
Minu enda füsioterapeut Lauri Rannama teenis hüüdnime „Jumal“. Tema kabineti uksest astus sisse käsi kaelas rippuv mees, kes oli ettepoole kummargil ja vasakule küljele kõver. Kael oli valudest viltu. Tunni aja pärast astus kabinetist ilma linguta välja rühikas mees. Kahe-kolme päeva pärast vajusin jälle ära, kuid peale külastust olin jälle uuesti sündinud- valud kadusid ning suutsin jälle ennast sirgu ajada. Spetsharjutused, venitused ning massaaž tegid imet. Avastasin enda jaoks ka kinesioteipimise. Nagu mitmed on kirjutanud, põhineb efekt uskumusel. Mina uskusin oma füsioterapeuti ja tema poolt pandud teipimisse sedavõrd, et nädal peale kukkumist lasi teibitud õlg mul esimest korda korralikult magada.
Peale esimest kohtumist Lauri Rannamaga sai teibitud õlg, sest kõige hullemat valu tegi deltalihas, mitte õlg ise. Teist korda tema juures olles peale lühikest massaaži avastas ta, et mul on kael kõver ja ragistas selle paika. Kui raksud olid ära käinud ja rõngad silmade eest kadunud oli selline tunne, et mul ei olegi midagi viga. Käsi hakkas oluliselt rohkem liikuma ja enesetunne oli oluliselt parem. Lauri näitas ette ka uued harjutused ja hakkasin neid harjutama. Siis tabasin ennast esimest korda sellelt, et ma ei oska enam oma kätt liigutada. Tavaliselt inimene ei pea liigutuste peale mõtlema aga selle jaoks, et käsi mööda seina üles libistada, pidin mina mõtlema, kuidas see käib, sest ma ei osanud seda enam. Teist korda Lauri juures olles, sain jälle massaži ning jälle oli arengus oluline hüpe. Kätt enam linguga kaelas ei pidanud tassima ning suutsin juba mitu tundi käsi totakalt rippumas ringi käia. Siis hakkasid jälle kaelalihased ning õlg nii hullusti valutama, et pidin leidma käele toetuspinna.
Uued harjutused ja pidev treening viisid selleni, et käsi hakkas käimisel juba normaalselt liikuma ja tuttavad, kes mind vahepeal ei olnud näinud, ei saanud aru, et mul üldse midagi viga oleks.

Tuleb arvestada söömisega, tuleb arvestada meeleolu langemisega. Tuleb arvestada, et valu ei lase magada- esimesel kuul magasin ma 4-5 tundi. Peale seda läks valu väljakannatamatuks ning tuli üles tõusta ja rahulikult võimlema hakata. Teisel kuul andsid valud niipalju järgi, et suutsin magada 6-7 tundi. Söögiga tuleb tagasi hoida, sest kaks korda päevas enam trenni ei tee ja sellist energiakulu enam ei ole, kuid isu on veel säilinud. Meeleolu on tujukas, sest ühel hetkel tuleb peale masendus, kui sa üritad oma kätt taskust välja tõmmata ja ei suuda seda teha ning viskled ja sikutad teise käega oma jõuetut kätt taskust välja. Või kui juba kaks päeva tehtud harjutust ikka veel ei suuda korralikult teha. Vaatad ja loed oma lemmikspordiala kohta ning tahaks kangesti midagi teha, kuid tead, et enne kolme kuud ei juhtu mitte midagi.
Kolm kuud on aeg, kus uuesti kokku kasvanud kõõlused saavutavad sellise jõu, et tavaelus hakkama saada. Õnnetuse eelse jõu saavutavad nad heal juhul 6 kuu või aasta pärast. Tavaelus 2,5 kuud peale õnnetust ei paista minu vigastus enam väga välja. Need, kes ei tea, ei märganud midagi.
Esimesed kuu aega õppisin kõiki asju tegema ainult parema käega, teine kuu õppisin kõike uuesti tegema jälle vasaku käega. Isegi selline elementaarne asi nagu kõndimine tuli jälle õppida. Käsi kaelas liikudes oli keha kõver ja liigutused ei olnud loomulikud.
5 nädalat peale kukkumist tegin esimese trenni rattaga maanteel. Juba 10min hiljem oli käsi kange ning siis pidi pidevalt oma asendit muutma, sest vasaku käega lenksule väga toetada ei saanud. Põhitöö tegi ära parem käsi ja selg.
6 nädalat peale kukkumist oli esimene 1km-ne jooksutreening õues. Keha oli kõver ja selg, puusad ning õlad olid peale seda väga pinges ja valusad.
Täna, aasta hiljem, võib öelda, et peale 12cm lõikehaava õlal, ei ole mul rohkem midagi viga. Võistluskiirused on isegi paremad, kui aasta tagasi. Ainult jõud ei ole veel taastunud, kuid selle nimel käib pidev töö.

Vaadates sinu Valga performancet oled ikka päris heas vormis, saaks kunagi isegi sinnakanti tulemuse, oleks väga rahul juba:-) Arvestades eelnevaid asjaolusi ja väidet, et jõud pole veel täielikult tagasi, on lootust väga ilusaid numbreid teha tri-s, edu edaspidi igatahes.

Päris kõva pauk. Arst ei ole, aga pakun, et kõige halvem on, et liigesekapsel "laiali lendas" ja muidugi närvivigastused.
Ise olen kogenud nii õlaliigese luksatsiooni kui rangluu kildudeks. Õlaliigese paranemine on tunduvalt pikem ja valusam , rangluu kasvab raginal kokku. Ega sportimisega väga tasu kiirustada, aga igav on lihtsalt. Puki kannatab varakult sõita, rattaga algul ühe käega ja kui vaja, vajaduse korral toetad kaks sõrme lenksule.
Autoga sõites (paremkäsi) tuleb küünarnuki alla panna padi ja otsisin romulast piklikuma käigukanginupu, sõrmeotstega ulatab ilusti käike vahetada, ainult 5 käik jääb natu kaugeks. Soovitan proovida vasakukäega hambaid pesta või WC-s asju toimetada.
Vigastust ravides on motoks, et tulen tagasi veel tugevamana ja see töötab.
Osa kindlasti naerab, et kui sõita ei oska, siis ära sõida. See kes õnnetuse põhjustab, sellega ei juhtu midagi, juhtub nendega, kes tast üle sõidavad.

Valga poolpikk triatlon oli üks verstapost, mis pidi näitama, mis seisukorras ma olen. Tulemus oli lõppkokkuvõttes väga hea- isikliku rekordi parandus 28 minutit. Nagu paljudel, jäi minulgi midagi selle võistluse käigus kripeldama, kuid järgmine kord tean, mida natuke paremini teha.
Heade tulemuste taga on ka regulaarne treening- selles on muidugi süüdi 2012 saadud vigastus . Lihtsalt see kolm korda päevas treenimine jäi nii sisse, et enam ei saanud pidama ja jätkasin samamoodi ka peale seda, kui käe liikuma sain. Teine põhjus on see, et lõpuks leidsin endale treeneri, kes mulle nõu jagab. Tänu sellele on tulnud oluliselt paremad tulemused jooksus. Viimati jooksin nii kiiresti vast 20 aastat tagasi.
Pikk jutt, s.tt jutt. Ka peale rasket vigastust on võimalik taastuda ja nagu näha, siis isegi oma tulemust parandada.

Milliseid toidulisandeid kasutasid kui oli vigastus ja kas oli kasu ka mõnest? (näiteks Msm,glükosamiin,kollageeni valk jpt.)

Toidulisandeid ei kasutanud ja seepärast ei oska ka midagi nende mõju kohta öelda.

Ehk sobib teemasse.
Diagnoos: Rangluu luksatsioon.
Arst soovitas passiivset ravi ja külmakompressi.
Aga nagu ikka, tahaks võimalikult kiiresti korda saada ennast.
Uurisin apteegist, et on olemas igast Diclac geelid, Olfen plaastrid ja mingid asjad veel. Kas need asjad võivad mingil määral aidata või oskab keegi midagi tarka soovitada?

Mihkel

Eks tegu on valuvaigisteid sisaldavate plaastritega, millel on ka teatav põletikuvastane toime.
Kannata arsti poolt määratud rahuperiood ära, või tee Kuldarit - nii kui vähegi kannatab, hakka
jälle trenni tegema. Mõlemad variandid võivad olla tulemuslikud või siis mitte.

Teemaalgataja poolt kirjeldatud raske vigastus, mis on operatiivselt ravitud, on muidugi natuke keerulisem lugu, aga paar põhimõtet kergemate vigastuste taastusravi kohta: Vigastuse paranemine võtab täpselt niikaua aega kui organismil kulub, kuidagi kunstlikult kiirendada seda ei saa. Liigutamise ja kergemate harjutustega alustada võimalikult vara. Harjutuste tegemisel on oluline on jälgida valu piiri, st. jõudu ja liikumisulatust mitte nii suureks ajada, et valu tekiks. Eespool mainitud Diclac ja Olfen on tavalised valuvaigistid, mida tuleks kasutada siis, kui rahuolekus valu liigselt häirima hakkab (nt öösel). Kui valuvaigistite mõju all vigastatud kohta treenida, on vähesema valutundlikkuse tõttu oht vigastust suurendada või paranemist aeglustada. Ja kõige olulisem: Harjutused ja raviskeem sõltuvad konkreetsest vigastusest ja isikust, niiet konsulteerida ikkagi perearsti/taastusraviarsti/füsioterapeudi/ortopeedi vm eksperdiga, kui ei ole täiesti kindel, mida ise ette võtta.

Küsiks siia sekka, et kas keegi suudab näidata viiteid neti avarustes mingitest konkreetsetest harjutustest või tegemistest, et käsi õlast paremini liikuma saada. Oli omal siin 3 nädalat tagasi kohtumine puuga ja diagnoosiks õlaliigese luksatsiooni ja prox.luumurrud ja sidemed katki. Randmest ja küünarnukist liigub koguaeg, aga õlast ülesse poole ei jõua vinnata. Perearst saatis taasturavisse, aga sinna esimese võimaliku aja perhi ja itk peale sain alles 30 okt. Ei taha niisama tiksuda ja hakkas vaiskelt kätt liigutama juba, kui saaks miskit infot.

miilits kirjutas:Küsiks siia sekka, et kas keegi suudab näidata viiteid neti avarustes mingitest konkreetsetest harjutustest või tegemistest, et käsi õlast paremini liikuma saada. Oli omal siin 3 nädalat tagasi kohtumine puuga ja diagnoosiks õlaliigese luksatsiooni ja prox.luumurrud ja sidemed katki. Randmest ja küünarnukist liigub koguaeg, aga õlast ülesse poole ei jõua vinnata. Perearst saatis taasturavisse, aga sinna esimese võimaliku aja perhi ja itk peale sain alles 30 okt. Ei taha niisama tiksuda ja hakkas vaiskelt kätt liigutama juba, kui saaks miskit infot.

Mul oli juuli lõpus luksatsioon (III tase), käisin sellega mõne nädala jooksul 2 arsti ja 3 füsioterapeudi juures (kõik soovitatud kui suured spetsialistid) ja tegutsesin siis "enamuse" soovituste järgi. Ehk siis esimesed 2-3 nädalat 24/7 spets traksidega ja hoidusin kätt kasutamast, peale seda liigutasin kätt olmetingimustes kuni valu piirini - ehk tegelikult eriti ei liigutanud, kätte niikuinii midagi raskemat kui kohvitass ei tohtinud võtta. Alles ca 8 nädala pealt hakkasin aegajalt veidi võimlema (tõstes tühja kätt, ilma raskuseta), aga seda ka ettevaatlikult ja valu piirini. Avastasin et oma tehtud harjutustest ehk suurematki mõju omas asjatundlik massaaz selle piirkonna teatud kohtadele. Nimelt vigastatud piirkonnas alateadlikult inimene hoiab lihaseid rohkem pinges ja see põhjustab mingite asjade lühenemist seal. Detailidega ma liiga kursis ei ole aga igatahes iga kord peale füsioterapeudi käe alt tulekut oli liikuvus parem ja valu vähem - nii umbes 24 tunniks. Häda selles et nende järjekorrad on pikad ja jutule ei saa kaugeltki nii tihti kui tahaks. Raha kulub ka palju. Nüüd on mul möödas üle 11 nädala ja kui õlavars on allapoole suunatud, siis oleksin justkui terve, probleem on kah liigutustega kus kätt peab õlavarrest tõstma kõrgemale kui õlakõrgus. St käsi kerkib kõrgemale küll aga raskust ei saa tõsta ilma valuta.

Kuna ettevaatlikult käele toetuda sai juba paari nädala pärast, siis rattasõiduga tuligi ainult u paarinädalane paus. Aga esialgu treeningud olid ainult pukil. Ca 4 nädala pärast julgesin lühikesed otsad maanteel teha. Metsa läksin alles ca 6 nädala pärast ja siis ka hoidusin lenksu tõmbamisest (st palkidest üle ja kraavidest läbisõidud jäävad ära). Nüüd sai Haanja läbi tehtud ja eks õlg andis ikka tunda, eriti kui pidi paaril juhul lenksu sikutama. Üldiselt lubatakse paranemisajaks kuni 6 kuud, vanematel inimestel ei pruugi 100% korda kunagi saada. Kui mu füsioterapeut kuulis mu võistlusplaanidest, siis ta keelama ei hakanud (hulle pole mõtet keelata) aga teatas et kui ma uuesti sama õla peale kukun siis ilma opita enam ei pääse.

NB kirjeldan siin oma kogemust, ma ei ütle et nii on õige. Kuulake ikka pigem spetsialisti juttu

Võiks ju öelda, et tee seda või toda (iga otsing annab tänapäeval mingi programmi tulemuseks, vt nt esimene ette juhtunud), aga kui ei tea, kui suure kahjustusega see nihestatud liiges, luud ja sidemed on, on foorumi kaudu harjutuste kätte andmine lihtsalt vale. Õlavars liigub õlast pea-aegu igas suunas, ise võtaks lihasgrupi kaupa ja rotatsioonisuundade kaupa, aga seda koos füsioterapeudi/taastusraviarstiga. Kohe, kui raviarst lubab, siis nagu Indreq kirjutas - ilma koormuseta (mõne nurga all võib ka käe raskus nihestatud/rebestatud kudedele palju olla ja tuleks alguses toestada) liigutused õige rühi ja ettevaatliku koordineerimisega valu läveni (või kui natuke õppida, siis juba veidi enne valu läve).

See võib rahakotile omajagu tähendada, aga lähimas taastusravivõimalusega asulas peaks ikkagi 20-30€ eest mõnepäevase ette registreerimisega vähemalt füsioterapeudilt olukorra hindamise ja harjutused koju kaasa saama.

Võru arstide legendaarne ütlus on: "Võta ibumaxi ja anna rahu"
Kehtib nii köha kui traumade puhul.

veloson kirjutas:Võiks ju öelda, et tee seda või toda (iga otsing annab tänapäeval mingi programmi tulemuseks, vt nt esimene ette juhtunud), aga kui ei tea, kui suure kahjustusega see nihestatud liiges, luud ja sidemed on, on foorumi kaudu harjutuste kätte andmine lihtsalt vale. Õlavars liigub õlast pea-aegu igas suunas, ise võtaks lihasgrupi kaupa ja rotatsioonisuundade kaupa, aga seda koos füsioterapeudi/taastusraviarstiga. Kohe, kui raviarst lubab, siis nagu Indreq kirjutas - ilma koormuseta (mõne nurga all võib ka käe raskus nihestatud/rebestatud kudedele palju olla ja tuleks alguses toestada) liigutused õige rühi ja ettevaatliku koordineerimisega valu läveni (või kui natuke õppida, siis juba veidi enne valu läve).

See võib rahakotile omajagu tähendada, aga lähimas taastusravivõimalusega asulas peaks ikkagi 20-30€ eest mõnepäevase ette registreerimisega vähemalt füsioterapeudilt olukorra hindamise ja harjutused koju kaasa saama.

Siin jah see häda, et perearsti saatelega saab alles 30 okt esimest korda löögile. Kui kellegil head kohta soovitada tallinnas mõistliku hinnaga (taastusravi arsti) või mainida kogemusi, mida/keda vältida, siis julgelt teada anda.

miilits kirjutas:

veloson kirjutas:Võiks ju öelda, et tee seda või toda (iga otsing annab tänapäeval mingi programmi tulemuseks, vt nt esimene ette juhtunud), aga kui ei tea, kui suure kahjustusega see nihestatud liiges, luud ja sidemed on, on foorumi kaudu harjutuste kätte andmine lihtsalt vale. Õlavars liigub õlast pea-aegu igas suunas, ise võtaks lihasgrupi kaupa ja rotatsioonisuundade kaupa, aga seda koos füsioterapeudi/taastusraviarstiga. Kohe, kui raviarst lubab, siis nagu Indreq kirjutas - ilma koormuseta (mõne nurga all võib ka käe raskus nihestatud/rebestatud kudedele palju olla ja tuleks alguses toestada) liigutused õige rühi ja ettevaatliku koordineerimisega valu läveni (või kui natuke õppida, siis juba veidi enne valu läve).

See võib rahakotile omajagu tähendada, aga lähimas taastusravivõimalusega asulas peaks ikkagi 20-30€ eest mõnepäevase ette registreerimisega vähemalt füsioterapeudilt olukorra hindamise ja harjutused koju kaasa saama.

Siin jah see häda, et perearsti saatelega saab alles 30 okt esimest korda löögile. Kui kellegil head kohta soovitada tallinnas mõistliku hinnaga (taastusravi arsti) või mainida kogemusi, mida/keda vältida, siis julgelt teada anda.

Arvestades et tegu on suht aeglaselt paraneva vigastusega ja sul alles 3 nädalat möödas, siis pole ka oktoobri lõpp veel päästmatult hilja. Aga eks erakas saab ikka kiiremini ka abi. Kahjuks minu kõige asjalikum aitaja on Saaremaal, päälinna inimeste jaoks see peaaegu sama kaugel kui ameerika...

Kahjuks jah riikliku taastusraviga on nagu on. Kaasa murdis kevadel jala pöia juurest ära. Käis ka eraarsti juures, sest riikliku juurde sai aja alles ei tea kui pika viivisega. Samas kui oleks jäänud haigekassa makstavat arsti ootama, siis oleks võibolla ka nadisti läinud. Sest eraarst (tegelikult see on üldse omaette ooper, et riiklikku aega ootad hea arsti juurde väga pikalt, aga pea kõik "riiklikud" arstid töötavad päeva või paar nädalas kuskil erakas ja sinna saab aja põhimõtteliselt paari päevaga) käskis koheselt hakata jalga kõndides teistmoodi hoidma ja käima kah natuke "nurga all" ja tahtlikult mitte longates, muidu pidi nii olema, et jalg kasvab kuidagi valesti kinni ja jäädki lonkama. Pikk jutt lühidalt, kui võimalik, mine ikka eraarsti juurde, saad kiiremini aja ja juba kohe vajadusel mingeid harjutusi tegema hakata. Samas okt lõpus mine ka sinna kuhu haigekassarahaga aja said ja saad seal kontrollida, kuidas areng on olnud. Ainus miinus oli see, et see eraka juures üks visiit oli vist 40 euri (natuke võin eksida, aga kuskil seal hinnaklassis oli see visiit).

Ootaks endiselt rahva ettepanekuid tallinnas paiknevatele füsioterapeutidele. Olen nüüd mingi aeg otsinud ja need kuhu helistanud olen on seni värskem aeg 28 okt alles

Soovitan oma kunagist füsioterapeuti Jörgen Puis'i. Ise on samuti sporti teinud ja oskab seeläbi ka hästi juhendada ning olulistele asjadele tähelepanu juhtida. Tema oli Lauri Rannama kõrval minul teine füsioterapeut. Kontaktid leiad siit:
http://taastusravi.com/kontakt/

ToomasL kirjutas:Kirjutama ajendas mind see, et ei leidnud taastusravi kohta piisavalt infot ja oli kümneid küsimusi, millele ka kõikvõimas google ei andnud vastuseid. Teine põhjus on see, et TRR 2013 on kohe toimumas.
Otsisin ka foorumist, kuid keegi ei olnud ratturitele nii tavapärase rangluu murru või õlaliigese taastusravist midagi kirjutanud.
Kui kaua peab rattaga sõidust hoiduma, kas liikumine taastub täielikult, millal tuleb alustada taastusraviga, milliseid liigutusi ja millal tohib teha, millal valu järgi annab, kui palju atrofeerub lihas jne?
Antud kirjatükk ei anna kindlasti kõiki vastuseid, sest iga vigastus on erinev ja ainult interneti põhjal ennast ise ravides teete endale suure kahju ja nullite tervenemise võimaluse. Kindlasti pöörduge kohe arstide poole ja järgige punktuaalselt nende nõuandeid.
Mind on aidanud Eesti üheks parimaks füsioterapeudiks tituleeritud mees ja mul on olemas ka võrdlusmoment haigla füsioterapeutidega. Kindlasti julgen soovitada ise sportinud füsioterapeuti, sest tema ei takista teid, vaid innustab ja see on see, mida sportlase hing vajab. Loomulikult tuleb meeles pidada, et taastusravi ei ole võistlus ja siin ei püstita rekordeid. Sport on nüüd mõneks ajaks tehtud, see on taastusravi- minu esimese füsioterapeudi sõnad.
See, mis juhtus minuga TRR 2012 on kirjas siin viewtopic.php?f=11&t=37955&start=50
Kõige hullemast päästis mind kiiver. Arvan, et ilma kiivrita puuduks mul vasak kõrv või oleks ta tugevasti kahjustatud ja kehvemal juhul ma neid ridu ei kirjutaks.
Haiglas lootsin viimase hetkeni, et tegemist on kõigest tugeva põrutusega. Diagnoos oli muidugi kainestav- õla AC liigese luksatsioon koos sidemete rebendiga. Rangluu oli väljunud oma pesast ja liigesekapsel oli laiali. Raviks pakuti kahte võimalust- lõigatakse, sätitakse lihtsalt paika või siis plaat koos kruvidega. Kuna selgitasin, et tegelen triatloniga , siis oli kirurgi soovitus plaat, sest siis on tagatud, et kõõlused saavad rahulikult kokku kasvada. Peale operatsiooni andis kirurg positiivse hinnangu- operatsioon õnnestus ja taastumine on võimalik.
Hommikul astus palatisse konsiilium ja osakonna juhatajal läksid silmad suureks ja ta vangutas kurvalt pead kuulates minu diagnoosi. Peale konsiiliumi venisin (käimiseks on seda raske nimetada) tema kabinetti, sest tahtsin teada, miks ta näost nii ära läks. Mõõdukas pessimist maalis mulle nii õudsa pildi, et venisin palatisse tagasi. Minust saab täiesti tavaline inimene, kes vahib tugitoolist sporti ja kirjutab sapiseid kommentaare netti. Osakonna juhi arvates on suur oht, et õlg hakkabki koormuse tagajärjel liigesest välja käima. Palatis lage vahtides arvutasin, kui palju saaks raha kogu oma varustuse müügi pealt ja siis otsustasin, et mida kuradit… Otsisin koridorist üles füsioterapeudi ja läksin uuesti osakonna juhi jutule ning tegin endale selgeks, mis võimalused mul sportimist jätkata on. Trenažööril võin sõita kohe, kui sinna otsa suudan ronida. Ujuda, mitte enne, kui haav on kokku kasvanud. Joosta siis, kui käsi kannatab põrutust.
Füsioterapeut näitas ette esimesed harjutused ja ütles, et neid tuleb teha kolm korda päevas, pool tundi korraga. Liigutuste ulatus valupiirini. Koju jõudes kohe perearsti jutule, kes annab suunamiskirja kohaliku taastusravi arsti juurde. Ja see on see koht, mida tihtipeale unustatakse. Sinna on vaja minna kohe, mitte siis, kui meelde tuleb või käsi kuu aja pärast kaelast ära võetakse, vaid KOHE.
Voodil istudes võimeldes olin peale 10min pusimist higist ligemärg ja olin suutnud oma vasakut kätt tõsta 2cm ja nihutada teda küljelt küljele ka 2cm. Võimas! Näppe suutsin liigutada ja rannet samuti. Kätt küünarliigesest kõverdada aga mitte. Potil istudes mõtlesin, et paganama hea, et ma paremakäeline olen ja see käsi terve on. Kooliõest medõde peldikusse ennast abistama ei oleks kuidagi tahtnud kutsuda.
Voodist üles ja pikali saamine oli esimestel päevadel kõige pingelisem harjutus. Iga väiksemgi põrutus lõi koheselt stange märjaks ja sõrmenukke närima. Lõpuks leiutasin meetodi, kuidas üles saada. Terve käega tõstsin haige käe endale rinnale ja surusin vastu külge. Siis keerasin ennast tervele küljele ja lükkasin ennast terve käega üles. Lihtne, aga selle peale tulekuks kulus terve päev. Keegi ei osanud ka nõu anda, sest iga vigastus on erinev. Üks õde soovis,et ma teda alati kutsuks, kui ma tahan üles tõusta. Ei kutsunud-ega ma mingi invaliid ei ole.
Lihase taandareng oli uskumatult kiire. Kolme nädalaga, mis mul käsi kaelas oli, kadus täielikult õlalihas ning kärbus biitseps ja triitseps. Mind oleks nagu pikuti pooleks lõigatud ja ühele küljele oli keegi düstroofik oma käe riputanud, unustades sinna lisada õlalihase. Peenike nuudel rippus ilma õlalihaseta otse luu servast alla. Peegli ees oli ennast paha vaadata.
Nagu ütles mu füsioterapeut: lihaste taandareng on 1% päevas.
Olin endale pähe võtnud, et valuvaigisteid hakkan sööma siis, kui ei suuda enam valu taluda. Uimasena ei tahtnud ringi liikuda. Kuna kodus ei suutnud passida ja ainus mõistlik asend esimesel kuul oli istudes laua taga käsi laua peale toetades, siis otsustasin, et haiguspäevi ei võta ja katsun niipalju kui võimalik kabinetis oma tööga hakkama saada. Õnneks on mul automaatkastiga auto ja ühe käega sõita ja suunatuld näidata ei olnud probleem. Autosse istumine ja sealt väljumine oli jällegi läbi valu ja mitmete proovimiste õpitud tegevus. Peale 5 min pusimist sain ka turvavöö kinni. Esmalt avasin ukse, siis vedasin terve käega turvavöö üle peatoe. Seejärel istusin poolkükis istme kohale ja liikusin tagumik ees autosse sisse ning aeglaselt laskusin istmele. Sest kui ma olin juba istmele jõudnud, siis seal ennast nihutada ma ei saanud, ainult natuke keerata. Terve käsi toetas kogu tegevust roolist kinni hoides. Parem (terve) käsi üle pea ja haarasin peatoele visatud turvavöö ning vedasin ta kinni. Paar minutit lõõtsutamist ja ma olin valmis sõitma. Esimesed proovisõidud maja läheduses andsid kindlustunde, et ma saan hakkama.
Üks esimesi jõuharjutusi biitsepsile oli istudes laua taga toetada küünarnukk lauale ja oma käe tõstmine. Kui kunagi oled harjunud seda liigutust tegema ca 16kg hantlitega, siis nüüd tundus nii naljakas, et peale 5. kordust oma enda käega kukkus käsi lihtsalt lauale ja särk leemendas higist. Peale seda, kui suutsin juba oma kätt tõsta, võtsin kätte mobla ja peale seda telekapuldi ning võimlesin õhtuti filme vaadates. Pumpasin puldiga biitsepsit täis. Võimas! Järgmisel päeval oli lihas piimhapet korralikult täis ja tunne oli selline nagu oleks jõusaalis rassinud.
Seda, et ma ei suuda tavapäraseid liigutusi teha, kogesin ma järgnevatel nädalatel korduvalt. Haiglas peegli ees võimeldes oli vaja käsi libistada diagonaalis üle rindkere üles. Käe suutsin küll viia vastaspoole puusale, kuid liigust teha ei suutnud. Kuidas ma ka ei üritanud- käsi ei liikunud! Mõtlesin peas kõik läbi ja katsusin meenutada, mis lihased tööle peaksid hakkama, aga käsi ei liikunud millimeetritki.
Võimelda on vaja, sest keha unustab liigutused üllatavalt kiiresti. Selleks, et abaluud hakkaksid liikuma sünkroonis kulus mul kaks kuud treeninguid. Kukkumise tagajärjel said viga ka närvid ning nii mõnigi asi tekitas sellist valu, et võttis jalust nõrgaks. Paar silelihast seljas olid nii valusad, et juba ainuüksi puudutusest vajusin jalalt ära ja silme eest läks mustaks. Võimlemist tegin haiglas füsioterapeut Jörgen Puis-ga nii, et 45 min järel oli kange tahtmine magama minna- käsi surises, särk seljas oli higist märg ning meel oli rahul, et ma jälle suutsin teha mõne uue liigutuse.
Minu enda füsioterapeut Lauri Rannama teenis hüüdnime „Jumal“. Tema kabineti uksest astus sisse käsi kaelas rippuv mees, kes oli ettepoole kummargil ja vasakule küljele kõver. Kael oli valudest viltu. Tunni aja pärast astus kabinetist ilma linguta välja rühikas mees. Kahe-kolme päeva pärast vajusin jälle ära, kuid peale külastust olin jälle uuesti sündinud- valud kadusid ning suutsin jälle ennast sirgu ajada. Spetsharjutused, venitused ning massaaž tegid imet. Avastasin enda jaoks ka kinesioteipimise. Nagu mitmed on kirjutanud, põhineb efekt uskumusel. Mina uskusin oma füsioterapeuti ja tema poolt pandud teipimisse sedavõrd, et nädal peale kukkumist lasi teibitud õlg mul esimest korda korralikult magada.
Peale esimest kohtumist Lauri Rannamaga sai teibitud õlg, sest kõige hullemat valu tegi deltalihas, mitte õlg ise. Teist korda tema juures olles peale lühikest massaaži avastas ta, et mul on kael kõver ja ragistas selle paika. Kui raksud olid ära käinud ja rõngad silmade eest kadunud oli selline tunne, et mul ei olegi midagi viga. Käsi hakkas oluliselt rohkem liikuma ja enesetunne oli oluliselt parem. Lauri näitas ette ka uued harjutused ja hakkasin neid harjutama. Siis tabasin ennast esimest korda sellelt, et ma ei oska enam oma kätt liigutada. Tavaliselt inimene ei pea liigutuste peale mõtlema aga selle jaoks, et käsi mööda seina üles libistada, pidin mina mõtlema, kuidas see käib, sest ma ei osanud seda enam. Teist korda Lauri juures olles, sain jälle massaži ning jälle oli arengus oluline hüpe. Kätt enam linguga kaelas ei pidanud tassima ning suutsin juba mitu tundi käsi totakalt rippumas ringi käia. Siis hakkasid jälle kaelalihased ning õlg nii hullusti valutama, et pidin leidma käele toetuspinna.
Uued harjutused ja pidev treening viisid selleni, et käsi hakkas käimisel juba normaalselt liikuma ja tuttavad, kes mind vahepeal ei olnud näinud, ei saanud aru, et mul üldse midagi viga oleks.

Tuleb arvestada söömisega, tuleb arvestada meeleolu langemisega. Tuleb arvestada, et valu ei lase magada- esimesel kuul magasin ma 4-5 tundi. Peale seda läks valu väljakannatamatuks ning tuli üles tõusta ja rahulikult võimlema hakata. Teisel kuul andsid valud niipalju järgi, et suutsin magada 6-7 tundi. Söögiga tuleb tagasi hoida, sest kaks korda päevas enam trenni ei tee ja sellist energiakulu enam ei ole, kuid isu on veel säilinud. Meeleolu on tujukas, sest ühel hetkel tuleb peale masendus, kui sa üritad oma kätt taskust välja tõmmata ja ei suuda seda teha ning viskled ja sikutad teise käega oma jõuetut kätt taskust välja. Või kui juba kaks päeva tehtud harjutust ikka veel ei suuda korralikult teha. Vaatad ja loed oma lemmikspordiala kohta ning tahaks kangesti midagi teha, kuid tead, et enne kolme kuud ei juhtu mitte midagi.
Kolm kuud on aeg, kus uuesti kokku kasvanud kõõlused saavutavad sellise jõu, et tavaelus hakkama saada. Õnnetuse eelse jõu saavutavad nad heal juhul 6 kuu või aasta pärast. Tavaelus 2,5 kuud peale õnnetust ei paista minu vigastus enam väga välja. Need, kes ei tea, ei märganud midagi.
Esimesed kuu aega õppisin kõiki asju tegema ainult parema käega, teine kuu õppisin kõike uuesti tegema jälle vasaku käega. Isegi selline elementaarne asi nagu kõndimine tuli jälle õppida. Käsi kaelas liikudes oli keha kõver ja liigutused ei olnud loomulikud.
5 nädalat peale kukkumist tegin esimese trenni rattaga maanteel. Juba 10min hiljem oli käsi kange ning siis pidi pidevalt oma asendit muutma, sest vasaku käega lenksule väga toetada ei saanud. Põhitöö tegi ära parem käsi ja selg.
6 nädalat peale kukkumist oli esimene 1km-ne jooksutreening õues. Keha oli kõver ja selg, puusad ning õlad olid peale seda väga pinges ja valusad.
Täna, aasta hiljem, võib öelda, et peale 12cm lõikehaava õlal, ei ole mul rohkem midagi viga. Võistluskiirused on isegi paremad, kui aasta tagasi. Ainult jõud ei ole veel taastunud, kuid selle nimel käib pidev töö.

Soovin ka edu ja head taastumist