Jälle sai tõdeda, et kummid "ei ole teema" neile, kel tehnilised oskused on head. Pühapäevasõitjal on ikkagi suur vahe millega ja kuidas H100 tagaotsas segi tambitud pinnasel ronib või mäest laskub. Samas pole suurt erinevus neil, kas nagunii iga takistuse juures jalastuvad...
Mul oli all Conti XKing sisekummiga - ees 35 ja taga 40 psi (tehas soovitab min/max 50/65). töötas suurepäraselt ja "kann" tänas lisapehmenduse eest...
Sõidust ka:
Polnud 5 aastat H100 radadele saanud ja maastikusõit oli triatloni-hulluse tõttu üldse unarusse jäänud. Mõtlesin varakult regada, et oleks hiljem raskem loobuda. Testiks sõidetud TRM (krobeline maanteesõit
) oli kuidagi kerge ja seega läksin julgelt Doktori ravile. Reedel otsustasin siiski Burtiga jooksud vahetada XKingide vastu - kui tehnilisi oskuseid vähem, siis peaks parem pidamine teoreetiliselt kompenseerima.
Algus läks suurepäraselt - katsusin meeles pidada Doktori retsepti nõuandeid peale testisõitu (blogist). Kuni... 11-kilomeetril astusin käiguvahetusega keti katki.
Kunagi polnud sellist asja juhtunud ja nüüd kohe alguses... Miks minuga...?
Teadsin, et kuskil tööriistakotis peaks
vist olema üks ketilukk. Peale rajalt kõrvale astumist läks hulk aega ja kogu varustuse samblale ladumist, kuni järsku leidsingi ühe paberinutsaku kus lukk sees! Ei olnud ennem kunagi sellist remondtööd teinud ja kohmetunud sõrmedega kaotasi hulk aega, kuid lõpuks sai asi korda. Oli vist viimane aeg, sest tundus, nagu oleks kaugusest kuulda ATV häält. Viimane rattur oli minust möödunud umbes 4-5 minutit tagasi...
Kähku rattale ja hakkas põnev sõit tundmatutel radadel. Kütioru laskumisi olin näinud ainult eelmise aasta videotes. Üllatavalt kergelt sain alla ja üles. Ilmselt aitas see, et remondi ajal sain pulssi alla lasta ja grupi asemel sõitsin omas tempos. Kogu sõit läks suhteliselt ettevaatlikult ja Doktori poolt soovitatult "ökonoomitades". Tasapisi tuli ees sõitjad selg ees vastu ja oli aega ka ümbrust vaadata.
Vällamäe otsa ronimine oli parajalt raske, kuid alla sai sealt mõnuga. Ja üldse - tänu minusuguse kesiste oskustega ratturi kummivalikule olid enamus laskumisi sõidetavad (kartsin hullumat). Mis aga harja punaseks ajas, oli minu enda saamatus/oskamatus sõita üle järsu astmega sildadest. No ei tule see "noka tõstmine" kuidagi välja. Peab hakkama harjutama...
Tagant järele hinnates oleks pidanud eile rohkem vunki andma, sest täna jalad ja selg eriti tunda ei anna - ilmselt ei pingutanud lõpuni. Aga samas minu kolme lõpetatud sõidu parim aeg - isegi lamp oli ilmaasjata kotis!
Teenindus punktides oli kõik priima! Makaronidest kuni koola ja alkoholivaba õlleni. Viimase kraad polnudki tähtis, kuid see maitse enne viimaseid kilomeetreid andis tuhutu motivatsioonilaksu kiiremini "päris asja" juurde kihutada ...
Kurb oli see, et liiga palju oli maas geeli pakke ja batoonide pabereid. Ma saan aru, et mõni üksik võib põrutamisega sääre vahelt või taskust välja libiseda, kuid sellisel hulgal ja siledal maal...? Ja neid pudeleid... Üldiselt tuleb ta korvist ikkagi ainult siis, kui korv on vana ja omanik pole viitsinud kontrollida (metallist korvi painutada). Tundub siiski, et pudelit korvi pannes läheb see kuidagi sisse ja ei kontrollita, et ta
korvi põhjani lükatud on.
Tänud Doktor!
Ravi-seansist on õpitud ja tuleb asuda olukorda (oskuseid) parandama! Kohtumiseni uuel aastal kontroll-visiidi ajal!
tuksub-sõidan, tuksub-sõidan, tuksubtuksubtuksub - pean pausi...