Lühidalt öeldes sel aastal midagi sellist ei juhtunudki, mis eepika alla kuuluks, mis iseenesest on juba eepiline. Aga nii mõndagi juhtus esimest korda elus ja see on ka ju eepiline.
Esimest korda ööbisime H100 raames Kubijal, esimest korda sain osa pastapeost enne sõitu, seega esimest korda 15 aasta jooksul sain osa ka meeleolukast aftekast Kubijal kus oodati Godo´t ja Revidenti, konsumeeriti erineva kalorsusega pärastspordijooke ja filosofeeriti teemadel tantrast kuni Eesti haridussüsteemi iseärasusteni.
Esimest korda sõitsin kinniste rattakingadega, eriti palju ei kukkunudki selle tõttu.
Esimest korda oli mu küljes GPS, mis oli väga tore, kuna armas abikaasa sai mu tegevusi reaalajas jälgida ja ei pidanud midagi kahtlustama.
Tegelikult oli ta truult raja ääres ja esimest korda oli meil kaasas ka meie poeg
Samas oli esimest korda kaasas ka mu ämm (see daam Eesti lipukestega , karjus väga kõvasti). Talle meeldis ja mina sain plusspunkte.
Eks nii mõnigi tore singel oli ka esimest korda, samas enamik rada oli tuttav, mägede nimed jäävad 15 aastaga isegi meelde ja see A tähega saksa haigus pole veel mõjuma hakanud. Aga jah, oli aegu kus neid silte oli rohkem, uutele oleks abiks ikka.
Seega märkasin, et raja keskosa mägede kaskaadi polnudki seekord (Jaanimäed ja Külamäed jms) mis iseenesest oli vaheldusrikas vaimule ja kergenduseks jalale. Sestap jäi lõpuks jalga piisavalt hea tempo hoidmiseks ja viimased 3 km olid kui kirss tordil, siit tagasiteed ei ole. Kui saaks veel mõnda kohta paar singlikest näiteks Rõugest Hallimäe poole nende pikkade kruusalõikude sekka... kas mingil aastal seal äkki oli kõrvalepõige metsa? Nii et jälle tehtud, meenutan kurbdusega ka varalahkunud Barutot, ise olen loodetavasti taas rajal aasta pärast ja siis näeme.
Dopingu ja prügivabaks rattasõit!
