velo.clubbers.ee

Kuna mineva sügise sai lubatud, et vähemasti 10 aastat teeks veel, siis sel aastal sõidame 21. septembril 21-se Haanja100 MTB.

Juhend on kohe-kohe üleval, rajaplaneering on käimas, regamise avame laupäeval, 6. juulil kell 8:30!

Trehvämi Haanjan!

Kuidagi keeruliseks on läinud selle Haanja100 avatud raja pidamisega, igasugu APE100-d ja TRM avatud rajad ja TRM-id ronivad selga!

Aga korraldaja läheb koos paari kaaslasega pühapäeval, 8, septembril kell 8:30 Kubijalt teele, et sajale ring peale teha.

Kes liitun, see tahab, rada on märgistamata! Gpx-faili ei saa jagada, kuna paari lõigu kohta on olemas luba läbimiseks ainult avatud rajal ühes pundis koos korraldajaga (kes helistab omanikule ette) ja luba on ka sõidupäevaks 21.09!

Hei-hei, ootamatult vabanes 3 kahest tuba Kubijal!!! 

Kel soovi, kirjutab korraldajale või helistab mõistlikul ajal (22-08 ei ole mõistlik aeg)!!!

Korraldaja kontaktinfo kodukal, millele pääseb ligi, allolevat linki painates ja sealt juhendile klikates selle lõpust!

Hakkame sättima
Meenutusi varasemast
https://www.youtube.com/playlist?list=P ... QHiF2vzKE6

Põhimõtteliselt kuiv Haanja 100, Hommikune kaste heinamaal. No see läks küll juba kihutamiseks Taevatrepile jõudes tuli ka päikene välja.

Oi ma tänan neid fantastilisi teeninduspunkti inimesi, kes nii viisakalt ja abivalmilt on alati abistamas ning ergutamas rattureid. Tee olete lihtsalt suurepärased inimesed!

Nojah, nüüd on sellised ajad, et TRM-st võib rohkem lugeda, kuidas kõvad mehed gravelitega elu aegasid teevad jms...
Aga meenutaks hea sõnaga oma atškoosõitu
Plussid: ilm muidugi oli ideaalilähine ja mingist mudast ja libedusest peale mõne tuttava augu pold haisugi, päris naljakas oli kuulda kuidas paar naissõitjat Kalporo kandi üksteist hoiatasid, et näe, libe koht...
Isiklikult peale lõpetamise nagu eesmärke polnud, aga öösel enne sõitu tuli vaim peale, et peab ikka paar asja esimest korda ka tegema, noh ja sai siis Kütioru tagumine tõus ratta seljas võetud, küll oli hea meel Siis otsa veel Vällamäe alistamine ratta seljas ja mis sa veel tahad, pealegi kui passi vaadata...
Pluss oli ka rajavalik, Kütiorgu polnud ammu väisanud, lisaks taas Munamägi, suur pluss oli minu meelest Rõuge väljajäämine, sest kui aastaid mitu korda sama rada sõita või joosta muutub asi igavaks, siin aitab vahel ka raja teistpidi keeramine. Loodame, et paidel korraldajatel jätkub indu ja fantaasiat midagi värskendvat välja mõelda järgnevateks kordadeks...
Pluss on, kui käna ei käi, tehnika peab ja tunne kogu aeg hea püsib, nii oligi, jäi mahti ka nautida sügiseseid vaateid, lehvitada inimestele, väike kolmanda punkti dopingutops võtta ja päikesekiir silmanurgas järgmisele lõigule suunduda...
Miinustest ka. Kersti K saatis hommikul rajale ja ootas käsi kaelas finišis. Oleks tahtnud teda rajal näha ja tervitada, nagu tavaliselt. Muud midagi.
PS Ükskord see vihm ka tuleb, siis vaatame

Kokkuvõte väga ägedast sõidust, õnneks hea veerev rada ja super ilm!
Minu 15. finito
https://www.youtube.com/watch?v=dB6jkZuPmnE

Nüüd, kus mõni päev möödas selle aasta Haanja 100-st ja mind on mingi viirus maha tõmmanud võiks mõne sõnaga selle aasta katsumused kirjapilti seada.
Pikk jutt küll s……t jutt, ega lugema pea
Kirja H100-le sai sellel aastal juba ammu ja töö lõpetamise nimel hakkas käima, kuid nagu vanajumal ikka tahab nii läheb. Kaks nädalat enne starti otsustas minu teine pool, et parim aeg on aiasaaduste uputust mahlaks tegema hakata ja sättis selle aja tapselt H100 päevale.
No nii küll ei lähe. Peale tõsist vestlust otsustasime neljapäeva riigitööst vabaks võtta, et kodukohustuslik üritus läbi viia. Tulemuseks oli 200L mahla ja 70L veidi veinilaatset toodet 20tunniga kolme liikmelise personaliga. See oli alles algus ja jättis kustumatu jälje järgnevale üritusele.
Järgmisel päeval, kui pidin ennast üles ajama ja Kubijale ennast sättima… selgus tõsiasi, et keegi TOLVAN oli kaikaga peksnud minu tagareisi uneajal nii, et eemaldas minu igasuguse soovi istuda einelaua ääres olevale kõvale toolile
Pakkisin asjad kokku ja Võru poole teele. Kubijal võttis vastu naeratav Ivar ja abivalmis korralduspersonal. Numbrid käes ja kõht täis, viis mind tee Ala-Shuka - le sõbra juurde, kus oma eelnevat väsimust leevendada, aga, ……
Tegelikus oli midagi muud ja töö jätkus sektsioonides kuni varajaste hommikutundideni. Olalaaa…. ja oligi vaja juba Kubijale startida. Korjasin oma kobinad kokku ja üritasin ennast kuidagi riietesse sobitada. Kõik oli kadunud. Juurdlesin oma valikute üle, ning otsustasin külastada ruumi, kus kuningad üksi käivad, et oma keravalusid kergendada… see osutus aga päris pikaldaseks protsessiks ja kella osuti hakkas aina valusamalt mu kanni vemmeldama…. Õnneks olin voki juba saani toppinud ja sajn startida madalatelt stardipakkudelt…. Kuppelmaastik on imeline nii rattal, kui autoroolis, aga see sõitu paraku kiiremaks ei muuda, kui oled niigi meeletus ajahädas
Kohale jõudes sain aru, et aega on vaid starti jõudmiseks… Kohale jõudes oli vabad kohad tšainikute ja karvajalgade tagumises sektoris…. arvestades minu jalgu olin täitsa sobivas paigas
Start… jalad ei kuula kuidagi sõna… suure vaevaga saab ennast liikvele lükatud…kõik sõbrad litsusid ees minema. Minul seda võimu paraku polnud ja peas hakkas trummeldama küsimused, et kui kaugele ma üldse jõuan. Kas pean vastu 60 või 80 kilomeetrit. Raja algus pigem tõusev ja iga järgnev tõusupõks tuletas mulle meelde, et rallit me täna ei sõida, vaid hakkama tuleb saada shelfmode reziimis. Vaatamata oma kesisele algusele märkasin tõusust üles vingerdavat tuttavat kuju. Oli äratuntavalt Kacshani moodi… Minu ähmane pilk seekord ei petnud. Polnud temalegi see äratus tulnud just parimal hetkel… ei julgenud talt midagi küsida, ning nühkisin vaikides oma teed… küll ta varsti üles ärkab. Nõnda ma nühkisin oma esimese jalastumesini… see ei jäänud viimaseks… oli mingi kraavi moodi moodustis, mille vastaskallas oli tuhkjas kuiv, ning piisavalt järsk, et paras aeg siis esimesed tantsusammud sinna vahele teha Tuleb välja, et rattakingad pole tantsukingad ja parema kinga tald otsustas ikuti pooleks minna… selliseks etteasteks ma valmis polnud, ning tegin temaga kokkuleppe, et venitaks mu ikka finišini välja
Vaatamata tekkinud olukorrale hakkasid enne Kütiorgu tuttavad kiivrid eemalt paistma. See oli ohtlik, arvestades, et iga tikk mis ära põletasin oli täna kulla hinnaga. Tabasin end siiski mõttelt….. Mmmm… päris udus ikka pole veel. Proovisin ennast suurest avastusest mitte üle tõmmata ja sättisin ennast Elo sappa. See oli hea valik, sest pidurilinkide kasutamine Oli talle võõras Küttiorgu laskudes. Võimas igatahes. See avas mul uued tšakrad ja edasine kulges nagu udus kuni HAANJAMEHE TALU paistma hakkas, kus õhtusest pidutsemisest virgemad olid hulle vaatama ennast sattinud. Mul vist oli veidi parem olla.
Vällakat sellel korral ründama ei hakanud ja tuli vaikselt jalutades suure eesmärgi nimel finitosse jõuda. Vällaka tõusule oli ennast ära parkinud AGO… tundis ennast kehvasti vist oli õhtu pikaks läinud.
Üle aastate oli sees taas SUUR MUNAMÄGI . See asfalti tõus on aastatega kuidagi tevalveerunud. Ega vist ei pingutanud ka. Kõrgeim punkt sai läbitud, seega ees ootas meeletu kihutamine allamäge Loll lootis kuid rajale oli selleks hetkeks jäätud nii mõndagi ja edaspidine oli laagerdamine omas mahlas. Enesetunne parim võimalikust… ja sepikoda veel ei paistnud. Elu tundus ilus kühveldades järgnevaid lõike… kaaslaseks Kaido2 Mikk
Ees ootas Pausakunnu Pilliroo singlid… ilmselt kaugeim punkt… ja oligi üle poole läinud
Vahepeal oli suur mälukas ja järgmine äratundmine oli RÕVEMÕNGEL… mis ei olnud sellel korral just lemmik, aga vastu karva ka ei kriipinud… olin rajale vist jubaüht-teist endast jätnud
Mõngli viimasel laskumisel kruttisin hoo üles, et lennata vasakule Jürihani lemmikute poole, aga võta näpust, korreldajal oli minusugusega teised plaanid. Silt näitas vägivaltselt paremale… see oli ootuste väline. Sisemas hakkasid keerlema vastandlikud tunded…. mõnu jäi vasakule, aga otsetee paremale… võtsin vastu mis pakutakse ja hakkasin mingit kruusatõusu higistama… kõik sujus vaikselt ja piinarikkalt kuniks olime ringiga jõudnud taas Haanja kanti SIAMÄELE…. . Olukord hakkas käest minema ja aina rohkem jalutamist tuli ette, kuna minu võimsad kepsud hakkasid rohkem meenutama KEEDUNUUDLEID. Sellest oli haisu ninna saanud oma jalad üles leidnud Kaido1 alias Kacshan, kes suure kisaga oma erilisi oskusi tõusul temostreeri ja mööda pühkis…. . Minu võimsuskõver aga ainult langes ja juba eemalt hakkas solgipang paistma…
Edasine oli juba rohkem tiksumine… lasin püütud pundi eest ära minna ja ootasin tagant tulevaid suuri horde, millest aga kohale jõudsid kolm tegelast, kes mind viimastel kilomeetritel ära karistasid
Emotsioon oli sellegipoolest väga hea
Ja sellist veeremist sügisel polnud veel kohanud
Tänud korraldajatele ja muudele asjaosalistele

Järgmine kord uuesti….

Minu Haanja100

Haanja100 on minu lemmik võistlus. Hakkan seda ootama niipea kui eelmine versioon läbi on saanud. Nagu Pealtnägijas “kohtume juba X tundi vähem kui aasta pärast”.
Sel aastal ma mitte lihtsalt ei oodanud sotist tiiru Lõuna-Eestis, vaid isegi treeningplaan oli sätitud nii, et tollel päeval hea minek jalgades oleks. Võistluspäevani sujus kõik ootuspäraselt, haigused ei kimbutanud, trennid sain tehtud ja isegi tehnika sain vaatamata viimase aja viperustele 80% toimima. Kubijale jõudmine on omaette emotsionaalne kogemus, Ivar oli valmis treinud mulle nimelise (ja mitte selle ees-perenime variant) numbri - vot see on tase! Kiire trenn männimetsas ning pastat sööma. Rahulikule õhtule järgnes võrdlemisi rahutu öö, sest mandross, mis ennast seni tagasi oli hoidnud, pääses nüüd paku tagant välja, voolas peale ja uputas igasuguse ratsionaalse mõtlemisvõime. Mõtted nagu “ma olen trenni teinud, valmistunud, valmis” asendusid kujutelmadega, kuidas naistega viimasel kilomeetril finishit paneme. No täiesti haige värk - voodis pikali, pulss 100 ja alla ei tule. Kujutasin igasuguseid lambaid üle tõkete hüppamas, aga need muutusid kiiresti Vällamäelt üles ja siis hüpetest alla sõitvateks ratturiteks (osa sellest sai ka päriselt tõeks, sest valisin sealt alla kihutades pisut vale trajektoori ja ei taibanud nokka õhku tõmmata ja nippanappa pääsesin korralikust niplist).

Hommikul olin vaatamata kehvale ööunele valmis. 6:50 olin restorani ukse taga ja ootasin hommikusööki. Kell 7 püha graali väravad avanesid ja järjekord kohvile tekkis hoobilt. 7:30 olin toas tagasi ja 7:45 juba rattaga väljas, et soojendama minna. Pole kunagi varem Haanja100ks soojendust teinud, aga kuna seekord oli plaan stardist hooga minema panna ning peale stardikiirendust ka hoogsalt jätkata. Seega südame ja lihaste äratus tundus kui hea mõte. Ja ta oligi. Parkisin oma ratta tühja stardikoridori “kõvad vennad” vahesse, ca 8dasse ritta. Naisi oli seal üllatavalt palju. Minu kõrval kohe Maris ja Anne, ees Mari ja diagonaalis veel kaugemal ees Greete. Stardipauk kõlanud, gaas põhja. Üllataval kombel võeti alguses ikka väga rahulikult - pundis oli hoog küll üleval, aga erilist pingutust ei nõudnud. Esimene kaherealine tee võttis hoogu veidike maha ning kui asi jälle laiemaks läks, mõtlesin oma tugevusi ära kasutada ning lausikul peal hoida. Greete ja Mari olid ilmselgelt muu eesmärgi peal väljas ja korraks jäid nad minust mahagi. Naiste liider, kilomeeter 5 - sobib. Sõidame! See lõbu kestis kuni esimese pikema tõusuni kui naised minust nagu postist mööda vajutasid. Pole hullu - ma tõusudel imengi ja poodiumi peale niikuinii ei sõida - hoian oma tempot ja teen tugeva sõidu lõpuni välja.

Kauaks see hea tunne ei kestnud ja läks väga ebameeldivaks. Suutsin emotsionaalselt ennast mingisse lolli auku tõmmata ja igasugused sisekõned positiivsete mõtetega ei tahtnud üldse ilmet võtta. Imesin edasi. Rahvast möödus vasakult-paremalt. Tõusudel astuti väga hästi, singlitel ei tahetud nagu väga liikuda. See frustreeris, sest mulle sinkud sobivad ja liigun seal pigem tempokamalt. Rõõmu tegi see, et esimest korda sain mina (ja kindlasti väga paljud) esimest korda Kütioru tõusust üles. Esimese TP ja teise TP vaheline oli minu jaoks kõige raskem. Tõusud imesid rohkem kui kunagi varem ja kuigi oli väga raske, siis meenutasin kahe aasta tagust sõitu, mis läks suuresti sama radapidi ja oi kuidas ma seal kannatasin (tol aastal lõpetasin ajaga 7h22min). Suutsin ära käkkida mingid täiesti suva tõusud ja nägin rattasõpru möödumas. Varno ja Keijo innustasid, et võtaksin sappa, aga mul tolleks hetkeks oli kopp juba nii ees ja vaimselt täielik madalseis, et otsustasin siiski enda tempos jätkata. Vällakal pidin ka jalastuma ning lasin mööda Andre, kes kusagilt tsainikute grupist startis, lubas matkata ja ikka saab must mööda… no pagan, mul ikka vist väga kehva päev täna. Mõnda aega veel nägin Andret silmapiiril, kuniks ühel järveäärsel singlil kadus sootuks. Kusagil peale Munamäge, ca 2.5h ja 43 km stardist loksusid kõik asjad paika. Vaim rahunes, keha ärkas ja siis läks alles sõiduks. Hakkasin järjest eest selgasid noppima ja see tegi rõõmu. Pausakunnu singel on ikka äge ja alari on tore Alari juurest läbi sõita, särke imetleda ning vaimusilmas elu Haanjas ette kujutada. Hr. Pilliroog on selleks hea inspiratsioon. Peale pikka tagaajamist sain kätte Varno, kes oli hoogsalt eest liikunud, temast ca 50m kaugusel ka Keijo väikese seltskonnaga. Hakkasime laskuma ja minu ees käis hirmus pauk. Mees tegi rattaga õhus saltosid, maandus rajal ja veeres omajagu eemale. Tõmbasin ruttu pidureid, sain hoo maha ja tuvastasin, et tal on küll väga-väga valus, aga hing on sees. Selja tagant tuli kohe Varno, palusin telefoni - pole. Tuli järgmine sõitja - temal oli telefon ja ütlesin, et ta kohe Ivariga ühendust võtaks. Üritasin veel vigastatud kaassõitjat samal ajal lohutada, et pole hullu ja küll abi kohe tuleb. Teadmises, et abi kutsutakse, sõitsin edasi. Sees oli pisut õõnes tunne, aga üritasin jätkata julgelt ja oma sõiduga. Soovin siinkohal Vladimirile kiiret ja täielikku paranemist!

TP3 olin saatnud endale portsu geele ja spordijoogi, mille seal peale võtsin ja kohe minekut tegin - liikumis ja sõiduaja vahe 1min17sek millest enamuse veetsin kukkuja juures. Kohe tuli ka mõngel - mäletan seda hästi oma esimesest Rõuge tuurist 2021 aastal. Olin selleks hetkeks sõitnud maastikurattaga umbes 10 korda (millest 3 korda klippidega) ning esimesel etapil oli sees mõngel. Stardis kallas vihma, kõik oli märg ja libe, laskumisel olev serpantiin uppus, tõusud olid niiii rasked ja suured. Nüüd, Haanja100l oli mõngel kuidagi üllatavalt lihtne - ei tea, kas ka selle kõrgust on maha lihvitud või on jalad tugevamad. Kiirelt põks üles, põks alla ja jälle hooga üles, hooga alla - tehtuv, mõnus! Mõngli puhul on äge see, et kui juba justkui tundub, et oled rajal võrdlemisi üksi, siis seal on kohe näha kogu see sipelgate rivi, kes ees mööda riba vaikselt üles ronib. Muie tuli näole. Lõpp oli allamäge ja nautisin suurt hoogu ja singleid täiega. Vahepeal sattusin kokku tuttavate VeloClubbersi meestega, kes head hoogu hoidsid - tervitused Kuldarile ja Rihole. Viimase 20 km jooksul oli nägu kogu aeg naerul - nautisin, et ei olnud kruusa, nautisin tõusupõkse, nautisin downkilli ja tulin sealt nii hoogsalt alla, et hetkeks hakkas hirmus ka, sest käed ei olnud enam nii koostööaldis ja hambad käisid nii kõva pauguga kokku, et mõtlesin, et mingi tükk kukub sealt varsti välja ka. Kuradimägi ei olnudki enam nii kuradi raske aga see viimane pokuma… johhaidii Selle oleks vist küll vahele jätnud. Veel äkki kusagil 15km enne lõppu ilmusid tagant Pait ja Tavo, kes gaasi mõnusalt peal hoidsid. Kus nad varem pikutasid, ei tea, aga hoog oli meestel sees - vähemalt mäest üles sõites. Alla minnes ma ei tea, miks te neid pidureid kogu aeg näpite, laske lahti ja nautige sõitu!

Viimasele kilomeetrile jõudes oli energiat ja jõudu veel nii palju, et ründasin Strava KOM’i - ja kätte sain. Lõpuaeg 5h40min. Eelmise aastaga võrreldes 46 minutit ajaparandust ja üleeelmise aastaga 1h48min ajaparandust. Tõele aru andes, siis siin ka need suured hüpped lõppevad, seega järgmine aasta võiks sõita kas miili või mingi eriti vihmase ja mudase ilmaga.
Tänud kõigile, kes on selle ürituse loomise juures, alustades Doktorist, Ivost ja vabatahtlikest. Erilised tänud Andrele, kes hoolitseb elu, tehnika ja varustuse eest ning tänud treener Raikole, kes vormikõvera õigeks ajaks tippu rihtis. Järgmise aastani!

Lahe lugemine, sest ma jõudsin ca viimasel viiendikul sinule sappa - just siis sattus olema mingi singel ümber järve ja mõtlesin omaette, et kas peaksin võimaluse tekkides mööda pressima? Üsna ruttu mõtlesin ümber, sest pigem oli tegemist, et sul sabas püsida, väga hea minek oli Pärast singlit sain tõusul mööda, aga väga suurt vahet lõpuks sisse ei sõitnud, sest paak sai suht tühjaks - ainult üks minut! Pait ja Tavo oleksid mu napilt kätte saanud, aga kuna nad nii valju häälega lobisesid omavahel, siis ma kuulsin neid lõpukilomeetril tagant tulemas ja panin finishisirgel gaasi põhja.

Kuna ise see aasta osaleda värskelt põetud haiguse tõttu ei saanud, mõtlesin kaameratega veidi ringi töllerdada
https://youtu.be/CV01Ee9miuA

Päris hea filmike.