Postitus
Postitas Freerider » 06. 07. 2004. 00:18
Kuulge härrased, mtb xc ratas on ehitatudki selleks, et taluda põrutusi, juurikaid, treppe, väiksemaid hüppeid jne. See ongi ju erinevus mnt ja mtb vahel. Kui paar asjalikumat nõuannet klassifitseeritakse downhillerite kelkimiseks, siis ma ei saa aru, mis toimub. Mtb on mehine spordiala, aga olen metsas näinud küll ja küll hirmkallite rataste, kirju varustuse ja tähtsate nägudega rattureid kihutamas...kuni esimese laskumiseni või trepini, kus kõvad mehed järsku naisteks muutuvad ja pidurid plokis ennast mäest alla väristavad. Pärast kodus lakuvad veel ratta üle. Siin arutatakse varustuse, toitumise, kilometraasi, pulsside jne üle, aga sõidutehnika on tahaplaanile jäänud. Ka see peaks olema üks treeningu osa. Vähemalt kõnniteekivi kõrgune Bunny hop, viieastmelise trepi võtmine hüppega (sõltub loomulikult trepist ), kohapeal seismine jne. peaks kuuluma iga tõsiselt harrastava maastikuratturi standardoskuste hulka ja see ei nõua mingit erivarustust ega mingit eriratast. Kui keegi oma ratta mingi trepi peal ära lõhub, siis on see puhtalt vale sõidutehnika süü, mitte xc ratta nõrkus.
Trepist laskumine on siiski xc ala ja seda tuleks teha võimalikult kiiresti. Konkreetseid näpunäiteid raske anda, kuna sõidutehnika vastavalt trepi profiilile erinev. Algajale võikski soovitada keharaskus taha, esiratas alla suruda, käed ja jalad lõdvaks ( käed ja jalad on amortideks ), mõlema piduriga õrnalt mängida ( pidurite tunnetamine nõuab eraldi treeningut ). Heade pidurite puhul kasutada alati ühte sõrme, kuna siis lenksuhaare tugevam ja kindlam.
Head harjutamist!
Sadulasse ja tuld!!!