Mudased kohad on sageli oru põhjas. Siis tuleb lihtsalt suure hooga kusagilt küljelt sisse sõita lootuses, et see tasub ära ja saab läbi. Kui seal on liiga palju vett või oksi, ega siis ei saa tegelikult. See on üsna lotomäng.
Muud tehnilised kohad on tavaliselt just kitsad või laskumisega.
Sageli ei ole ka ratturid eriti taiplikud jalgsi ratast hanereas käekõrval lükates mööda minemiseks väheke võssa põikama. Ma ei tea küll kas see on üldse looduskaitse seisukohalt lubatav.
Sageli võib möödaminekuga roobastega või rohusel teel üldse mahajääjaks saada, kui trajektoor ei ole piisavalt sile ja ei toeta kiirust.
Mõned mehed on mulle lihtsalt kõrvale sõitnud ja lenksi külje sisse surunud. Mina nii ei tahaks teha. Mõni mees on mulle niimoodi tehes hoopis efektselt maoli pidanud käima nagu Tallinna maratoni rajal Koolme külas kuivanud roobastel, sest ma ei olnud nõus rajalt põgenema.
Kiire grupi leidmine on tõesti hea meetod, mida olen ka proovinud.
Mis puudutab EC-i, siis ilmselt on väga mõistlik kruusateedel kus on ruumi, võimalikult palju möödasõite enne metsarada ära teha.
Seni olen tõuse kasutanud peamiselt möödumiseks ja mootor võimaldab päris hästi seda.
Ei tea tõesti kuidas laskumistel ohutult mööduda? Esiteks oma kerge kaaluga ei veere ma mäest lihtsalt kiiresti alla. Tavaliselt on ka oru põhjas mingi kaos, mis ei luba kõrvaltrajektooril rekordkiirusega metsas laskuda, mis sunnib hoopis tavarajale tagasi ja siis on hoopis kokkupõrkeoht taganttulijaga.
Haanja 100 olen kenasti sõitnud, kuid möödasõite seal ei harjuta, sest lõpupoole jääb nii hõredaks seltskond.
Üks mõte on veel see, et kui jagada distants kolmeks osaks, siis ilmselt on mõtet punnitada möödaminekutega esimesel ja viimasel kolmandikul? Lõpus on kindlasti alati väsinud mehi, keda noppida, kui endal veel vorm on püsinud hea. Alguses peab nagunii litsuma, et mitte taha jääda. Keskel peab puhkama ilmselt, et lõpus jõuaks mööda sõita?
Lõpumöödasõidud on minu kogemustes kõige kergemad ja ohutumad saagid olnud.