velo.clubbers.ee

Uuel hooajal on plaanis võistlustel oma kohta parandada ja see eeldab aktiivseid möödasõite. Millistesse kohtadesse peaks enamus möödasõite jätma? Tõusude peal on seda väga hea teha aga neid võimalusi ei ole liiga palju. Laskumise peal ilmselt ei õnnestu üldse. Kiire kruusatee peal on ilmselt liiga raske ühest grupist järgmisesse sõita. Millised oleksid need head möödasõidukohad?

Kui piisavalt kõva olla, tulevad möödasõidud iseensest! Kõige rohkem on võimalik võita vähe tehnilisematel kohtadel, kus enamasti jalustutakse(mudakohad vms). Siiski tuleks neid möödasõite teha nii, et endal, kui kaasvõistlejatel võimalikult turvaline oleks.

Kõik need kohad , kus oskused ja võimed seda ohutult teha lubavad.
Lisaks on oluline jälgida kaasvõitlejaid. Osad liiguvad kiiremini tee peal ja jäävad metsas jalgu,
osadega jälle vastupidi. Seega on möödasõit ka taktikaline teema. Metsas ikaldujatest tuleb enne metsa
keeramist mööda saada.
Tee peal on heaks võimaluseks jagada ära kui tagant keegi paraja tempoga tuleb ja talle (neile) kiirendades sappa haakida.
Väga heaks möödumisvõimaluseks on tehnilisemal kuid piisavalt laial rajal valida õige sõidujoon ning sõidutehnika.
St pealtnäha viletsamast kohast on võimalik õigete võtetega kiirust oluliselt kaotamata läbi minna ja sirgema sõidujoone
puhul on jällegi edu saavutatav.
Laskumistel on väga mõnus mööda minna, kui teemat valdad. Ja miks mitte tõusul mööduda, kui ruumi on ja
mootor võimaldab? Ma kasutan mõlemal juhul ka heinaseid rajaservi möödumiseks, kuhu enamus ei julge tulla.
Metsas laskudes saab vajadusel-võimalusel lõigata üle sambla ja okste kui eessõitja väga arglikuks osutub ja
kipub ette jääma.
Lisaks on võimalik kasutada õigetes kohtades ära rajaprofiili ja gravitatsiooni koosmõju ning väikese täiendava
pedaalidel kiirendamisega neist mööduda, kes seda teemat nii hästi ei valda. Eriti hea igasuguste kausside
läbimisel.

Soovitan kogemuste omandamiseks teha mõned päris MTB sõidud ka, ntx Rõuge Tuur ja H100. Need on kohad kus
harjutades/võisteldes ei teki enam mõne aja pärast seda küsimust , mille pärast teemat alustasid.

Kokkuvõtteks - alati kui saad ja jõuad ning on taktikaliselt mõistlik, mine mööda. Paljudel juhtudel tuleb selleks
mitukümmend meetrit varem õige plaan koostada ja see siis ellu viia. Vaata ette, mõtle ette.

Kuid - alati pole möödumine iseenesest õige mõte. Sobiva juhuse korral on hoopis võimalik koostööd teha
ja saavutada mitmekesi kokkuvõttes suurem edu kui üksi punnides. Aga mingi keemia peab teistega muidugi selleks tekkima.

Mudased kohad on sageli oru põhjas. Siis tuleb lihtsalt suure hooga kusagilt küljelt sisse sõita lootuses, et see tasub ära ja saab läbi. Kui seal on liiga palju vett või oksi, ega siis ei saa tegelikult. See on üsna lotomäng.

Muud tehnilised kohad on tavaliselt just kitsad või laskumisega.

Sageli ei ole ka ratturid eriti taiplikud jalgsi ratast hanereas käekõrval lükates mööda minemiseks väheke võssa põikama. Ma ei tea küll kas see on üldse looduskaitse seisukohalt lubatav.

Sageli võib möödaminekuga roobastega või rohusel teel üldse mahajääjaks saada, kui trajektoor ei ole piisavalt sile ja ei toeta kiirust.

Mõned mehed on mulle lihtsalt kõrvale sõitnud ja lenksi külje sisse surunud. Mina nii ei tahaks teha. Mõni mees on mulle niimoodi tehes hoopis efektselt maoli pidanud käima nagu Tallinna maratoni rajal Koolme külas kuivanud roobastel, sest ma ei olnud nõus rajalt põgenema.

Kiire grupi leidmine on tõesti hea meetod, mida olen ka proovinud.

Mis puudutab EC-i, siis ilmselt on väga mõistlik kruusateedel kus on ruumi, võimalikult palju möödasõite enne metsarada ära teha.

Seni olen tõuse kasutanud peamiselt möödumiseks ja mootor võimaldab päris hästi seda.

Ei tea tõesti kuidas laskumistel ohutult mööduda? Esiteks oma kerge kaaluga ei veere ma mäest lihtsalt kiiresti alla. Tavaliselt on ka oru põhjas mingi kaos, mis ei luba kõrvaltrajektooril rekordkiirusega metsas laskuda, mis sunnib hoopis tavarajale tagasi ja siis on hoopis kokkupõrkeoht taganttulijaga.

Haanja 100 olen kenasti sõitnud, kuid möödasõite seal ei harjuta, sest lõpupoole jääb nii hõredaks seltskond.

Üks mõte on veel see, et kui jagada distants kolmeks osaks, siis ilmselt on mõtet punnitada möödaminekutega esimesel ja viimasel kolmandikul? Lõpus on kindlasti alati väsinud mehi, keda noppida, kui endal veel vorm on püsinud hea. Alguses peab nagunii litsuma, et mitte taha jääda. Keskel peab puhkama ilmselt, et lõpus jõuaks mööda sõita? Lõpumöödasõidud on minu kogemustes kõige kergemad ja ohutumad saagid olnud.