sai siis rada pühapäevase avatud raja raames läbi sõidetud ning peab tõsiselt mõtlema, kas laupäeval minna või mitte (eks ma ikka lähen

). Hommikul oli vihma sadanud ning päeva peale tuli natuke juurde, kuigi üldkokkuvõttes oli ilm normaalne. Põhisõidu raja pikkus oli 55 km, mitte 49 km (kontrollisin veel paari kaassõitja odosid +-1,5km).
NB! soovitav oleks ketaspiduritega tulla, kuna minu taga sõitis mingi hetke pöiapiduriga mees, kelle karjeid sai laskumistel natuke kuulda ning maha ta jäigi.
Aga hakkame algusest:
- kui start algab laupäeval sama laskumisega (winterpargi snowtubingu mägi), siis keegi seal üle nipli paneb, kuna laskumine sumbub mudasesse kraavi.
- Mäe tänavalt alla minnes on laskumine mudane ja all ootab korralik mülgas (kukkusin kuidagi külili - lenks natuke kõver)
- hüppemäe kant oli ok, ei liiga järske tõuse ega liiga mudaseid laskumisi ning kuni 22. kilomeetrini tundus veel elu ilus
- Mägi enne Kuutsemäge (kohalikud ütlesid küll nime, aga ei mäleta) - tehniliste laskumiste ja tõusude kaskaad, kus mäkke sõita ma ei jõudnud ning alla sõita ei julgenud, natuke nikerdasin, aga enamus ajast lükkasin. Rajameister ja TP-d pidanud meesterahavas rääkisid, et üks müstiline fätimees oli kõik tõusud ja laskumised ratta seljas läbinud.
- enne Kuutsemäge läheb tee läbi raielangi, kus harvester on tekitanud rõvedad sügavad ja laiad rööpad ning kuna tegemist on laskumisega, siis tasub ettevaatlik olla. Üks maast ülestõusnud oks lõi varba siniseks ning jala pedaalist lahti.
- Kuutsemägi - poolde mäkke väntasin ära, edasi lükkasin, laskumine oli äge.
- vahepealsed tõusud ja laskumised eriti selgelt meelde ei jäänud, aga võhm hakkas otsa saama.
- Hobusemägi - kõrge, järsk ja ülilibe. Ülesse eriti sõita ei jõudnud, lükkasin. Pikal järsul laskumisel pressisin niikaua pidureid, kuni suhteliselt suurel kiirusel kukkusin, õnneks garanteeris rohke muda pehme maandumise.
- Väike-Munamägi - enne seda oli veel paar rasket tõusu ja laskumist ning kraavi ületus (kraavi sügavus u 30-40 cm ning hea hooga peaks ka purdeid kasutamata üle pääsema. Mina pesin natuke ratast, kuna rohke muda tõttu ei tahtnud käigud lülituda ning kostus koledat raginat. Munamäe tõus oli puhtalt jalutuskäik, kuna vändata enam ei jõudnud, laskumine ei olnudki nii hull, aga all kurvis sai külg maha pandud.
- lõpuni liikusin u 10 km tunnis.
Üritasin pulssi hoida, aga enamus tõuse tõmbas selle 170 peale. 55 km läbimine võttis aega 3:56. Minu jaoks oli muda ja savi liiga palju (muda tundub põhjatu ning savine laskumine ja kõrged mäed on üks koledamaid kooslusi, mida võib ette kujutada). Raja läbisin 1 pudeli veega, millele lisandus pudel spordijooki TP-st. Minu treenituse ja puuduliku rattavalitsemisoskuse tõttu tundus just raja teine pool nende suurte mägedega liiga raske ning üksikud kruusalõigud olid nagu päiksekiired pilvises taevas. Laupäeval kavatsen esimese poole täiega panna, küll teises pooles jõuab seda ratast lükata mäest üles ja alla. Negatiivne saab olema veel see, et eilsed mülkad on laupäeval kordades hullemad kui sealt 10 korda rohkem rattureid läbi sõidab. Lisaks see, et laskumised on pikad ning kui keegi jalastub või kukub, siis tekitab see ahelreaktsiooni ka taganttulijates.
Rattaks oli 29er FS, rehvid ees Rocket Ron ja taga Racing Ralph (mõlemad suhteliselt uued).