Põleva kivi maraton on minu kindel top3 maratonirada koos Jõelähtme ja Alutagusega.
Selliseid sõite võiks minu poolest oluliselt rohkem olla, tõuse pole, aga tehnilist ja kivist kolistamist küllaga - ilm ka nagu tellitud - peaaegu sama hea kui eelmine aasta.
Ootasin karjääri ja parooda lõike suure ärevusega - see on mõnus tunne, kui juba enne võistlust tead, et seal oled teistest kiirem.
FS-i ja laia rehviga on 'parooda't ikka pagana mõnus kihutada. Kõik see 1 lisakilo, mida sa mujal kaasa vead ja tõusudel võib-olla vannud, teenis end kuhjaga tagasi.
Tänu ilmale, rajale ja rattaeelisele (võib-olla natuke endale ka) tuli koht viimaste aastate parim. Sellises sektoris ma sõitsin viimati aastal 2012.
Kui algusest peale kõik ära rääkida, siis minu arust ka käis start veidi varem. Jõudsin 4 minutit enne kella stardipaika ja juba olid kõik koridorid kokku lastud ja pidin startima viimasest reast.
Boonuseks oli kohe alguses paras ummik, niiet asfaldile jõudes pidi korralikult peale keerama, et jõuaks tuttavasse seltskonda tagasi...
Hiljaks jäin sellepärast, et veel 11:50 käisin ma joogipudelit rajale viimases, sest teadsin et 1 kotitäie joogiga ma ära ei sõida. Igatahes 10 minutit enne starti vahtisin ma lolli näoga täpselt keset killustikulõiku ja vahtisin vandudes mõlemas suunas, sest mitte ei taha oma lemmiklõigul kinni pidada, aga no mida sa teed.
Võistluse ajal tegingi seal boksipeatuse ja viskasin sinna ka tühjaks saanud joogikoti, mis oli hakanud närvidele käima. Ilma selle pausita oleks vabalt strava segmendis esi10-t kollitanud.
Peale stardikihutamist läks rada kohe varsti mõnusamaks. Aga kui päris ausalt öelda, siis minu arust oli eelmisel aastal karjääri rohkem ja see oli parem. See aasta oli vist metsa ja singlit rohkem.
Ma saan aru et massiline rehvilõhkumine ei ole ka tore, aga see karjääri lael kihutamine oli üks igavesti lahe lõik. Nagu oleks välismaale võistlema sattunud, mitte ei kihutaks tavapärases masendavas Eesti mudaaugus. Aga vähemalt põleva kivi singlites numbritega 1 ja 2 ei pidanud pettuma, isegi see jupp betoonplaatidest lennuvälja seal vahel oli sama lahe nagu eelmine aasta.
Ennd 3-ndat TP-d oli raudteeääre/jõeääre singel, mis on üks naljakas lõik. Ühest küljest vaatad liivast rada ja vaatad spidot, millel seisab kogu lõigu vältel uhkelt 28km/h ja oled endaga nagu maru rahul, aga siis tabad end mõttelt, et tegelikult saaks siin palju kiiremini ja esiotsa kiirus tõenäoliselt lähenes antud lõigul 40-le, aga no mida ei ole jalgades, seda ei ole. Kuna ma sõitsin kogu lõigu üksi, siis hakkas pulss langema, sest puudus võistlusmoment, aga lõpptulemust vaadates võis see puhkusemoment isegi head teha.
Kolmandas TP-s rabasin ühe topsi vett, sest selleks ajaks oli kott tühjaks saanud, aga sealt kuni lõpuni oli ainult action. Kõigepealt hansgrohe, kus ma võtsin nimelt rahulikult - tundus selline vastik lõik, et kui siin kihutada, siis võib see üldkohta ohustada. Peale seda lemmik killustikulõik, kus sai vähemalt 10-st konkurendist mööda. Ainuke jama oli selles, et kui kellelegi järele jõudsid, siis möödumiseks pidid tõmbama teise ritta, kus kolistas veel hullemini ja pulss oli niigi punases. Aga pole hullu, ma kestan täpselt 3h punase pulsiga kenasti ära.
Kloostritõusul läks mul ootamatult hästi. Tõusud pole minu eriala, aga mind päästis pilve tagant välja roninud päike, mis mõnusalt mu vanad kondid üles soojendas. Ma võin eksida, aga see kogu see punt, kelle ma tõusul kätte sain, kannatas kerge kuumarabanduse käes. Igatahes katsetele vestlust alustada ei vastatud.

Sealt edasi oli ainult kannatamine, eesmärk oli AC racingu sõitjale särk püksi panna, sest kogu sõidu mängisime kassi ja hiirt, aga kogu aeg jäi nagu midagi puudu ja varud olid juba starti ja rajale jäetud. Ilm oli endiselt hea ja metsa all võis kohata mitmeid oigavaid kodanikke, kes olid rattalt maha roninud ja oigasid vaikselt raami najal. Arvatavasti oli joogid kõigil otsas, aga ka endal loksusid pudelis viimases aurud, seetõttu ei olnud midagi jagada.
Veel kord ümber järve, üle heinamaa ja voila finish. Pudel gaseeritud vett läks kui kerisele ja rahulolu kordaläinud päevast jõudis pärale.

Järmine aasta jälle!