Üle paari aasta sai siis jälle korralikule pikale rajale. (Eelmise aasta TRM-i võib siiski tinglikult nimetada maastikuratta sõiduks, sest ainuke ühisosa oli muda.)
Väike hirm oli, et kuidas mootor vastu peab ja keema ei lähe... Enne starti raja meedikuid hoiatades vajasid nemad küll ehmatusega kerget turgutust.
Rada oli hea. Kohe alguses Kõrgemäel kuulsin taga sõitva masina häält ja minu kõrval seisev pealtvaataja ütles naabrile - vaata, sealt tuleb üks veel! Ei tea, kas olin eelviimane?
Tõusud olid õige kerimisega isegi minusugusele remonditud pumbaga mehele sõidetavad, kuigi paar korda pidin jala maha panema, sest ees olijatest ei olnud võimalik mööduda. Seda siis just alguse poole, kuid peale esimest tõusu. Suur abi oli kevadel peale pandud kadensiandurist!
Omas tempos vändates sai nautida kõike ja kardetud juurikased singlid osutusid kergemaks kui kartsin - ilmselt aitas sel kevadel Tartus Ihaste metsavahel tehtud singliradadel nikerdamine ja õppimine.
Viimaseks ei jäänud!
Tänud korraldajatele hea raja eest (ja selle eest, et enamus parme oli pühapäevaks mujale komandeeritud)!
tuksub-sõidan, tuksub-sõidan, tuksubtuksubtuksub - pean pausi...