2022 Filter Maanteekarikasarja üldteema

[mi.re]

Arvamusi on mitmeid, kuid kuna olen aastaid osalenud sarjas, siis siinkohal avaldan ka oma arvamuse sarjale. Esiteks on see väga hea, et sellist asja üldse tehakse. Kuigi minu osalemine on jäänud viimastel aastatel puudulikuks. Seda siis koroona pärast ja viimasel aastal ka kulude tõttu. Olles rääkinud mitme järjepideva osalejaga, kes enam sarjas ei osale, siis kõige suuremaks puuduseks on turvalisus. Üle mitme aasta(koroona) osalesin TR-l ja silma paistsid ikka ja jälle "vanad tuttavad". Tekitavad ohtlikke olukordi ja ei arvesta teistega.Ei kao nad kusagile. Kas esmalt oleks võimalik võistlused turvalisemaks muuta, et rahvasportlased ka tervena finišisse jõuaksid? Täielikult kukkumisi muidugi vältida ei saa, kuid kui 60km/h laskumisel mõni laseb diagonaali, siis järgmistel võistlustel ta osaleda ei tohiks. Minule tundub, et see on põhiline argument, miks võistlustel mitte osaleda 40+ sõitjate jaoks. Kulud on muidugi omaette teema, kuid olen kindel et organiseerijad neid silmas peavad niikuinii ja selles osas saaks kokkuleppele. Mina reastaksin vähese osaluse põhjused nii: 1.turvalisus 2. asukoht 3. maksumus.

Kusjuures turvalisus oligi peamine argument, miks hakkasime omal ajal kahe stardi asemel kolme või nelja starti tegema. Kui grupid jagada juba stardis väiksemateks gruppideks erineva profiiliga sõitjate järgi, siis on ka kukkumisi vähem. Teisi öeldes - mida suurem on grupp ja mida erinevama tasemega sõitjad seal sees on, seda rohkem kukutakse. Seetõttu ongi tegelikult ju Tartu Rattaralli kõige kukkumiste ohtlikum võistlus Eestis - seal on palju erineva tasemega rattureid koos.

Samas see gruppide kunstlikult väiksemaks tegemine on jälle teistpidi meile jalga tulistamisena mõjunud. Kui jääd grupist maha, siis jäädki üksi, sest ei teki enam tagumisi gruppe. Ja kui oled kaks etappi üksi ära uhanud, siis kolmandat korda enam ei tule.

Minu meelest on veel eraldi analüüsimise koht see, et sageli tuuakse just kukkumise riski maantee grupisõidus osalejate kadumise põhjusena välja. Samas statistiliselt on pea sama palju kaotanud osalejad koroona algusest alates ka MTB maratonid ja rahvajooksud. Jalgrattaspordi kige turvalisem formaat on maantee eraldistart. Maantee eraldistardis on kukkumise tõenäosus minimaalne; kordades väiksem kui grupisõidus või MTBs. Ometi ohutuse pärast loobujad siirdunud eraldistarti sõitma, vaid on lihtsalt loobunud võistlemisest.

Paraku maantee grupisõidu juurde kuuluvad teinekord ka kukkumised ning korraldajal nende vältimiseks võluvitsa ei ole. See on selle ala iseloom, ent samas just see grupisõidu adrenaliin on see, mis selle ala juures jälle tõmbab. Hakata ohtlikke liigutusi teinud osalejatele kollaseid ja punaseid kaarte jagama tekitab kohe küsimuse, et kuidas me seda teeme. Isegi kui viiekordistada kohtunike arvusid, ei ulatu kohtunike silmad igale poole. Samas kaasvõistlejate kaebuste alusel seda teha ei oleks ka kuigi korrektne. Lisaks, kui keegi on saanud mõne kogemata tehtud poogna eest diskahvi, siis võime olla üsna kindlad, et rohkem ta seda sarja sõitma enam ei tule.

[mi.re]

Mina sain ühel aastal, kui ma olin veel algaja harrastaja, Lauri Ausi sõidul Kose-Kloostrimetsa ringil suht kiirelt liidritelt ringi sisse. See võttis mitmeks aastaks isu ära sinna üritusele tagasi minna. Aastaid hiljem läksin tagasi (ja sõitsin rahvasõidus poodiumile).

Lühikeste ringide peale minekul on kriteeriumisarnaseks muutumise oht. Ega Eesti kritisari ka osalejate rohkusega hiilga.

Aga kas siin mängib rolli ka see, et kas sa saad punase lipu ja loetakse DNF või saaksid ikkagi tulemuse lõpuprotokolli lihtsalt arvestades miinusringe? Klassikaliselt rakendataks esimest versiooni, kuid ma pean hetkel silmas pigem teist versiooni. Ehk siis keegi ei katkesta kui ta sõidab vähem ringe, lihtsalt seda võetakse tulemuste koostamisel arvesse.

Muidgi Lauri Ausi sõidul on 6km pikkune ring. Mina peaks silmas ikkagi UCI grupisõidu legaalset ringi ehk minimaalse pikkusega 10km ring. Samuti on võimalik ka selles formaadis teha eri distantse, nii nagu oli pikk ja lühike sõit, saaks ka selles versioonis teha 5 ringi sõidu ja 10 ringi sõidu. Kõik ei peagi võtma eesmärgiks 10 ringi sõita.

Kriteeriumi sõidu formaat on kindlasti laiema ülduse jaoks liiga intensiivne. Seal on enamasti vaid paari kilomeetrised ringid, mis on hästi kurvilised ja muudavad sõidu seega hästi intensiivseks. Aga kui näiteks oleks Viljandis 10km pikkune ring, kus iga ring tuleks ka Kõrgemäe tõusu võtta, võiks päris huvitav olla.

Aga võimalik, et see ei ole siiski hea idee. Lihtsalt genereerin, et mida siis teha, et sarja populaarsust tõsta. On jäänud kõlama, et praegusel kujul on asi igav ja ennast ammendanud, kuid mis see uus ja huvitav formaat olla võiks?

Muide, et asi ei tunduks liiga depresiivne, siis minuga on etappide järgselt tulnud tänavu ka päris mitmed ratturid rääkima, kellele just väga meeldib see formaat ja väga loodavad, et kõigile avatud maantee grupisõidud ei muutu Eesti rattaspordis ajalooks.

[siim_s]

Olen küll Filtri sarjas läbi aastate ainult mõned korrad osalenud, aga ehk on tagasiside ikkagi abiks kuna tulevikus ilmselt osaleks veel kui asjad klapiks.
- kindlasti ei tule sõitma igavaid radasid siledal maal. Olgu nad kuitahes lähedal või rahvarohked
- põnevad rajad on suurim motivaator. Haanja, Viljandi jne.
- eelistaksin seda kui on vähem starte ehk rohkem inimesi ühes sõidus, et saaks ikkagi grupis sõita
- ei huvita, kas minuga sõidavad samal ajal noored, vanad, kiired või aeglased. Valin endale jõukohase raja lihtsalt.
- ei huvita auhinnad, koht protokollis, hooaja kokkuvõtted jms. Võib-olla sellepärast, et olen aeglane.
- stardilinnak pole ka üldse oluline, peaasi, et numbri kätte saab.
- tore kui on pealtvaatajaid, st toimub kohas, kus ka inimesi raja ääres elab. Aga see pole primaarne
- võistluskoha kaugus elukohast ei ole oluline. Hea raja nimel olen valmis ka kaugele minema, aga õnneks on Eesti parimad rajad nagunii kuni tunniajase autosõidu kaugusel kodust
- ringidel sõit ei ole minu jaoks. Haanja kaks ringi oli samas okei/talutav.

[KaupoR]

Aga kui näiteks oleks Viljandis 10km pikkune ring, kus iga ring tuleks ka Kõrgemäe tõusu võtta, võiks päris huvitav olla.

Mihkel, anna armu ja halasta Eesti harrastajatele!

Kukkumised on kahjuks rattasõidu lahutamatu osa. Vaadake kasvõi world touri. Ja ärge hakake selgitama, et "neile makstakse" - keegi ei maksa neile kukkumise eest.

[arnea]

Täitsa võhiklik küsimus, et miks üldse mitu starti/sõitu, eriti kui sõitjaid nii vähe on? Kui sõitjad tugevuse järgi stardikoridoridesse jagada, siis võiks ju üsna stardi järel loogilised grupid moodustuda. Samas oleks esimestest gruppidest väljakukkujatel kuhu kukkuda. Sama süsteem nagu maastikurattamaratonidel. Ainuke põhjus eraldi start teha oleks siis, kui tahta mitut eri pikkusega sõitu pakkuda, aga siis igaüks ise valib kumba sõidab, mitte seda ei määrata vanuse vms põhjal.

Sõitjate kulude vähendamiseks mõte, et võiks pakkuda ühist transporti Tallinnast (või ka Tartust). Sõitjatele buss, ratastele kaubaauto, kuhu need hellalt ära pakitakse nii, et nad sōidu ajal viga ei saaks. Seiklusspordivõistlustel kasutatakse seda vōimalust usinalt.

[MartV]

Lõpetuseks viskan arutelulauale ka ühe idee. Täna lömastume järjest kasvavate liikluskorralduse ja turvakulude all. Üheks lahenduseks neid madalamaks saada on liikuda ääremaale väikestesse kohtadesse. Teine võimalus on aga ringe lühemaks teha ja jätta need ikkagi ka sponsoritele atraktivsetesse asupaikadesse. Pakun välja järgmiseks hooajaks uue formaadi, kus rajad kolivad ca 10 km pikkustele ringidele. See võimaldab ühtlasi otsida välja ka põnevamaid teelõike ja näiteks ka tõuse ning neid siis sama võistluse raames korduvalt sõita. Senimaani oleme seda versiooni vältinud, sest lühikesel ringil hakatakse saama aeglasemaid kätte ning eri kiirusel gruppide möödumine on ohtlik. Nüüd aga idee tuuma juurde. Pakun välja lahenduse, et kui võistleja saab ringiga sisse, siis tema jaoks võistlus lõppeb, ent ta saab tulemuse lõpuprotokolli arvestades miinusringide hulka. Kas selline lahendus võiks justkui tuua tagasi olukorra, kus lõpuni sõitmine on motivatsioon omaette. Kõik stardivad koos, kuid tekib sportlik intriig, et mitu ringi keegi suudab distantsist ära sõita, enne kui ässad ringiga kätte saavad? Kui kogu sõit on näiteks 10x10km, siis kui kevadel sain miinuringi 6. ringil, siis äkki see on lisa motivatsioon treenida ja areneda, et edaspidi ikka kogu distants lõpuni sõita. Samuti see looks ka kullapaja medalile sportliku väärtuse - selle saavad need, kes on kõigil etappidel sõitnud lõpuni kogu distantsi.

Seega küsimus, kas selline formaat tooks sarja värskust ja uut sportlikku motivatsiooni? Üle käte kasvavad turvakulud tooks see igal juhul alla. Või oleks tulemus pigem selline, et kui mul isegi lõpuni ei lasta sõita, siis mis ma sinna üldse tulen?

Vaatan siin, et juba päris mitmes hooaeg lõppeb üsna peenhäälestuslike ideedega: milliseid starte kokku ja lahku lüüa, vanuseklasside premeerimise eri variandid, koondarvestused, kullapajad jms. Pakun, et tuleks sellest korra välja ning arutleks kellele see sari on ja millist eesmärki see Eesti (maantee)rattasõidu skeenes kannab. Ning siis teeks kõik korralduslikud otsused vastavalt sellele.

Aga kaasa mõeldes – Mihkel, toetan sajaga su ideed teha kontsentreeritum ja huvitavam võistlussari võistlejatele! Ja jah, naudin ka ise väiksemaid ringe (paljukiidetud EMV rada Viljandis, lahinguväli Lauri Ausi GP Kloostrimetsa ringil jne), kus oleks rohkem kihvte elemente (tõusud, kurvid, munakivid, kruusad, tuuled, kitsad ja laiad teed vaheldumisi). Usun, et Filter grupisõidu sarjas on juba praegu 75% võistleja hoiakuga sõitjad. Olgu siis tegu harrastajate, profihakatiste või proffidega. Ehk võtad selle sihtgrupi baasiks ja kasvatad seda hulka, kes tahavad kihutada? Või õppida kihutama – loomulikult tuleb mõelda ka uue tulija peale, kellel on huvi ja ambitsioon, kuid vajaks hooaega või kahte, mil areneda. Igal juhul soovitaksin "kõigile midagi" ämbrit vältida.

Tõid paralleeli, et praegu on populaarne Tallinna Ironman, mis toimub kord aastas ja on paljude jaoks hooaja suur eesmärk ning tõstab seetõttu emotsioonid lakke. Mõtleme korra Eesti (maantee)rattasõite tervikuna. Nö igamehe emotsiooniüritused, mis on väga ligipääsetavad ja juba olemas:
– Tartu Rattaralli
– Tartu Rattamaraton
– Hawaii Gran Fondo
– Gravel Grinder
– Lisaks kõikvõimalikud rohkem või vähem organiseeritud grupitrennid, Kevadklassik (ülipikad grupitrennid mitmel päeval järjest), Tahtejõu tuur, klubide ja aktivistide oma minitreeninglaagrid jnejne

... igaüks neist on minu arvates selline sportlik emotsiooniüritus, pigem meeleolukas ühissõit, kui võistlus. Ehk nö rahvasõitjal, kes teeb hooaja jooksul stardi või paar, on ses kategoorias valikut küll. Seetõttu soovitan kindlasti Filter grupisõidus võtta teadlikult teine sihtgrupp (mis võib loomulikult osati kattuda nö meeleolukate ühissõitjatega) ja kuulata, mis neile oluline on. Mulle tundub, et granfondotajatest edasi ongi võistluslikud harrastajad, profihakatised ja profid. Ja usun, et selle kamba jaoks on just oluline väljakutsuv rada ja formaat – kõik elemendid, mis soodustavad terade eristamist sõkaldest, on väga teretulnud!

Veel. Kindlasti on paljud sõitjad hea meelega nõus sarja uue versiooni nimel nõus oma nõuga abistama. Internetiaruteludes on tavaks sõna võtta neil, kellele midagi ei meeldi ja nii võib asjast päris ebakonstruktiivne ja veidi sapine maik jääda. Pakun, et kui oled otsustanud, kes on su grupisõidu sarja sihtgrupp ja kuhu see suures plaanis areneda võiks, siis tee näiteks kümmekond intervjuu stiilis vestlust nende sõitjatega, kelle arvamus sulle korda läheb. Küsi lihtsalt millises sarjas nad osaleda tahaksid, millest nad puudust tunnevad. Usun, et siin võib üllatavalt suur ühisosa olla.

Jõudu!

[Mati]

Loen ja jääb mulje, et eestlane tahab miskipärast ainult võistelda. Järelikult iga ralli peab ka olema võistlus (kelle või mille suhtes iganes). Imho võiks ralli olla ka kollektiivne, organiseeritud sündmus, kus on võimalik nautida sõitu kui sellist. Granfondod on midagi sellist ja miks mitte seda liini arendada
Viskan siia veel ka kondi võrdluseks jooksumaailmast, kus on olemas tempogrupid - võistled iseendaga (eesmärk püsida tempos). Soomlased on seda ka rattavallas pikemalt praktiseerinud Giro d'Espoo raames.

[erko]

Arvamusi on mitmeid, kuid kuna olen aastaid osalenud sarjas, siis siinkohal avaldan ka oma arvamuse sarjale. Esiteks on see väga hea, et sellist asja üldse tehakse. Kuigi minu osalemine on jäänud viimastel aastatel puudulikuks. Seda siis koroona pärast ja viimasel aastal ka kulude tõttu. Olles rääkinud mitme järjepideva osalejaga, kes enam sarjas ei osale, siis kõige suuremaks puuduseks on turvalisus. Üle mitme aasta(koroona) osalesin TR-l ja silma paistsid ikka ja jälle "vanad tuttavad". Tekitavad ohtlikke olukordi ja ei arvesta teistega.Ei kao nad kusagile. Kas esmalt oleks võimalik võistlused turvalisemaks muuta, et rahvasportlased ka tervena finišisse jõuaksid? Täielikult kukkumisi muidugi vältida ei saa, kuid kui 60km/h laskumisel mõni laseb diagonaali, siis järgmistel võistlustel ta osaleda ei tohiks. Minule tundub, et see on põhiline argument, miks võistlustel mitte osaleda 40+ sõitjate jaoks. Kulud on muidugi omaette teema, kuid olen kindel et organiseerijad neid silmas peavad niikuinii ja selles osas saaks kokkuleppele. Mina reastaksin vähese osaluse põhjused nii: 1.turvalisus 2. asukoht 3. maksumus.

Kusjuures turvalisus oligi peamine argument, miks hakkasime omal ajal kahe stardi asemel kolme või nelja starti tegema. Kui grupid jagada juba stardis väiksemateks gruppideks erineva profiiliga sõitjate järgi, siis on ka kukkumisi vähem. Teisi öeldes - mida suurem on grupp ja mida erinevama tasemega sõitjad seal sees on, seda rohkem kukutakse. Seetõttu ongi tegelikult ju Tartu Rattaralli kõige kukkumiste ohtlikum võistlus Eestis - seal on palju erineva tasemega rattureid koos.

Samas see gruppide kunstlikult väiksemaks tegemine on jälle teistpidi meile jalga tulistamisena mõjunud. Kui jääd grupist maha, siis jäädki üksi, sest ei teki enam tagumisi gruppe. Ja kui oled kaks etappi üksi ära uhanud, siis kolmandat korda enam ei tule.
...

Aga tehke 2 distantsi - sportsõit ja harrastussõit ning viimasel viitstardid, mida osaleja saab ise valida lähtuvalt eeldatavast keskmisest kiirusest. No umbes nagu TRM sel aastal proovib. Sellega on harrastajad juba stardis ise oma tempole sobiva pundi valinud võidusõit käib algusest lõpuni võrdse tasemega pundis. Eeldatavasti.

See võidusõidu väiksemale ringile koondamine mind isiklikult ei köida. Ka see mitte, et sügisel vastu rinda lüüa ja öelda et kevadega võrreldes kaotasin võitjale 1 ringi vähem.

Muide, paljud need 1-2 korda nädalas harrastajad oleksid nõus pigem Gran Fondo tüüpi üritustel osalema. Pikem, 120-200km, kuid rahulikum sõit.

[KaupoR]

AAMEN, Mart on rääkinud! (st toetan tema kirjutatut)

Mati, Mart just kirjutas, et vabamas formaadis üritusi jagub ette ja taha niigi, granfondod ja grinderid ja Raxi rajud, kus saad ka kapsa ninast välja sõita või ka grupi taga hea hooga veereda.

[Mati]

Mati, Mart just kirjutas, et vabamas formaadis üritusi jagub ette ja taha niigi.

Üritusel ja sündmusel on vahe! Loe mõttega mida kirjutasin, elik sõpruskondade 20-mehelised sõidud ei ole see mida silmas pean.
Aga saan aru, sina oled tüübilt "võistleja" ja ootused/eeldused teised.

PS! Millal toimus viimati Hawaii Gran Fondo?

[rolfvector]

Vaatan siin, et juba päris mitmes hooaeg lõppeb üsna peenhäälestuslike ideedega: milliseid starte kokku ja lahku lüüa, vanuseklasside premeerimise eri variandid, koondarvestused, kullapajad jms. Pakun, et tuleks sellest korra välja ning arutleks kellele see sari on ja millist eesmärki see Eesti (maantee)rattasõidu skeenes kannab. Ning siis teeks kõik korralduslikud otsused vastavalt sellele.

Aga kaasa mõeldes – Mihkel, toetan sajaga su ideed teha kontsentreeritum ja huvitavam võistlussari võistlejatele! Ja jah, naudin ka ise väiksemaid ringe (paljukiidetud EMV rada Viljandis, lahinguväli Lauri Ausi GP Kloostrimetsa ringil jne), kus oleks rohkem kihvte elemente (tõusud, kurvid, munakivid, kruusad, tuuled, kitsad ja laiad teed vaheldumisi). Usun, et Filter grupisõidu sarjas on juba praegu 75% võistleja hoiakuga sõitjad. Olgu siis tegu harrastajate, profihakatiste või proffidega. Ehk võtad selle sihtgrupi baasiks ja kasvatad seda hulka, kes tahavad kihutada? Või õppida kihutama – loomulikult tuleb mõelda ka uue tulija peale, kellel on huvi ja ambitsioon, kuid vajaks hooaega või kahte, mil areneda. Igal juhul soovitaksin "kõigile midagi" ämbrit vältida.

Tõid paralleeli, et praegu on populaarne Tallinna Ironman, mis toimub kord aastas ja on paljude jaoks hooaja suur eesmärk ning tõstab seetõttu emotsioonid lakke. Mõtleme korra Eesti (maantee)rattasõite tervikuna. Nö igamehe emotsiooniüritused, mis on väga ligipääsetavad ja juba olemas:
– Tartu Rattaralli
– Tartu Rattamaraton
– Hawaii Gran Fondo
– Gravel Grinder
– Lisaks kõikvõimalikud rohkem või vähem organiseeritud grupitrennid, Kevadklassik (ülipikad grupitrennid mitmel päeval järjest), Tahtejõu tuur, klubide ja aktivistide oma minitreeninglaagrid jnejne

... igaüks neist on minu arvates selline sportlik emotsiooniüritus, pigem meeleolukas ühissõit, kui võistlus. Ehk nö rahvasõitjal, kes teeb hooaja jooksul stardi või paar, on ses kategoorias valikut küll. Seetõttu soovitan kindlasti Filter grupisõidus võtta teadlikult teine sihtgrupp (mis võib loomulikult osati kattuda nö meeleolukate ühissõitjatega) ja kuulata, mis neile oluline on. Mulle tundub, et granfondotajatest edasi ongi võistluslikud harrastajad, profihakatised ja profid. Ja usun, et selle kamba jaoks on just oluline väljakutsuv rada ja formaat – kõik elemendid, mis soodustavad terade eristamist sõkaldest, on väga teretulnud!

Veel. Kindlasti on paljud sõitjad hea meelega nõus sarja uue versiooni nimel nõus oma nõuga abistama. Internetiaruteludes on tavaks sõna võtta neil, kellele midagi ei meeldi ja nii võib asjast päris ebakonstruktiivne ja veidi sapine maik jääda. Pakun, et kui oled otsustanud, kes on su grupisõidu sarja sihtgrupp ja kuhu see suures plaanis areneda võiks, siis tee näiteks kümmekond intervjuu stiilis vestlust nende sõitjatega, kelle arvamus sulle korda läheb. Küsi lihtsalt millises sarjas nad osaleda tahaksid, millest nad puudust tunnevad. Usun, et siin võib üllatavalt suur ühisosa olla.

Jõudu!

Väga õige jutt.
Ise ei oskagi midagi lisada aga toetan postitust

[mi.re]

Lugesin kõik mõtted nüüd hoolikalt läbi ja tegelikult tekkis selline tunne, et kui ürituste turundamises pole ma parim tegija, siis ürituse maha tegemine on mul seekord päris hästi välja tulnud. Veidi jääb selline mulje, et Granfondo ja Gravelgrinder jms - vot neil üritusel läheb täna mega hästi, ent Filtril mega halvasti. Kui aga nüüd objektiivselt osalejate numbritesse süübida, siis tegelikult ei käi Granfondol või gravel grinderil rohkem rahvast kui Filtris. Pigem isegi vastupidi. Seega ma pole päris kindel, kas neist šnitti võtta on nüüd see õige tulevikutee. Pigem on küsimus selles, et turvalisus on peamine, kuid liikluskorralduskulud kasvavad väikese rattaralli jaoks koos hinnatõusu ja osalejate vähenemisega üle käte.

Tegelikult mulle tundub, et Filter Maanteekarikasari on oma niši soovitult või soovimatult juba valinud. Filter sari pakub klassikalist maantee grupisõitu maanteesõidule keskenduvatele harrastusratturitele, noorratturitele ning kodumal viibivatele poolproffidele. Tegu ei ole igamehe sarjaga, kuhu täna päris rattasõitu nautlema tuldaks, ega ka mitte "sõidame õlled näppus sauna" tüüpi üriusega. Ilmselt tuleb selle valikuga ka leppida.

Samas mulle tundub, et rahva soov on saada väga vastandalikke asju:
- võiks olla huvitavad rajad, kuid ringide peal ei tohiks olla. (Kus on Eestimaal need põnevad maantee ringid, kus oleks 50km jutti põnev elemnt põneva elemndi otsa, ilus loodus ja väike liiklus?). PS! Palun pakkuge raja variante : )
- palju eraldi starte on halb ning startide kokku panek on samuti halb.
- Üritus on liiga kallis, ent turvalisusse võiks panustada rohkem. (liikluskorraldus võtab täna 2/3 meie eelarvest)
- auhinnad pole olulised, ent tipud ei tule, sest auhinnafond on väike
- Peenhäälestada pole mõtet, kuid klassikalisest grupisõidust kaugeneda ei maksa.
- traditsioonid on olulised, kuid traditsioonilisest etappidest ei maksa kinni hoida.

_____________

Kokkuvõttes mulle tundub, et meil on laual järgmised variandid:
a) Jätkame senises vormis ja vajadusel peenhäälestame - muudame startide arvu, autasutamise reglementi jms.
b) Teeme radikaalse muudatuse, muutume ringide peal sõitudeks, mis võimaldab teha põnevamaid ringe ja praktiseerida uut formaati.
c) Mõni etapp nii, mõni etapp naa. Näiteks üks etapp ringide peal, üks etapp suurel ringil, üks eraldistardi etapp. Tõsi, juhend ja punktiarvestus lähevad nii keeruliseks.

[KaupoR]

Mihkel, sa võid panna rajale ka 2000 turvajat, see ei tee sõitu kartlikele osavõtjatele turvaliseks. Selleks on vaja sõitjatel grupisõidukogemust ja -harjumust.

[Fan]

Mihkel tee oma asja, siin arutlevad sinuga ainult mõned sõitjad. Pooldan raskemaid radasid-väikseimaid linnasid/asulaid ja ringid ei ole probleemiks. Kriteeriumiga ei saa seda võrrelda, kritid on tavaliselt mõne km rajal. Nö. Umbes 10 km rind on juvpiisavalt vahelduv, palju sa ikka võidusõidul ümbrust imetled

Edu!

[Prommar]

Näiteks Haanja ja Rõuge vahel 6-8 tiiru 16,8 kildisel ringil ja lõpuks Munamäe tippu oleks ülikõva.

[Mati]

Näiteks Haanja ja Rõuge vahel 6-8 tiiru 16,8 kildisel ringil ja lõpuks Munamäe tippu oleks ülikõva.

Pmst võib võtta misiganes varasema EMV trassi ja tiirutada.

[rolfvector]

...
Kokkuvõttes mulle tundub, et meil on laual järgmised variandid:
a) Jätkame senises vormis ja vajadusel peenhäälestame - muudame startide arvu, autasutamise reglementi jms.
b) Teeme radikaalse muudatuse, muutume ringide peal sõitudeks, mis võimaldab teha põnevamaid ringe ja praktiseerida uut formaati.
c) Mõni etapp nii, mõni etapp naa. Näiteks üks etapp ringide peal, üks etapp suurel ringil, üks eraldistardi etapp. Tõsi, juhend ja punktiarvestus lähevad nii keeruliseks.

Variant C tundub kõige parem. Saaks uut formaati testida

[PKT]

Ega ideaalset lahendust polegi, mis kõigile sobiks. See kas läheks liiga kalliks või keeruliseks. Tuleb see kesktee kuidagi leida ja uued ning vanad rajale tuua.

[hwxeraldimees]

Lääne Virumaal on silme ees vähemalt 1 huvitav ring Rakvere lähedal(üks koht mida läbib on Mõedaku). Kui M.Reilel huvi kirjeldan täpsemalt. Sisaldab ka tõuse(mitte pikad) Varjandid 15- 43km umbes ja erinevaid variatsioone samadelt teedelt. Vaheldust rahvale kindlasti ja ka silmale rahulolu.