Pulsi osas ei teinud nalja. 190 tuleb kätte küll, kui ikka suruda veel ja siis veel rohkem ja siis veel natuke ja nii kümmekond minutit järjest.
Oma pulsirekordi 199 olengi saanud trenni ajal, mitte võisteldes.
See oli suhteliselt laugel tõusul Ehitajate teel enne suurt mäge. Otseseks kõrge pulsi põhjuseks olid liiga paksud riided, sest oli kevadine talv. Higisena liiga paksude riietega läheb eriti kergelt pulss üles. Tegelikult mulle meeldib pulsiga mängida, sest ta tuleb ka hästi kiiresti alla. Võistluse ajal sõidangi esimesed 10 km nagu kõik 190-se näiduga, siis puhkan, lasen 150-ni ja siis lõpu sõidan taas tõusvas joones. Üle 190-sega sõites kipub suu vastikut vahtu täis minema nii et hakkad juba mõtlema, kas see juba hingamist ei hakka takistama.
Paksude koha pealt on ju lihtne, et mägistel radadel nad ei saa hästi ja siledatel saavad väga hästi. Kunagi arvutasin Elioni tulemuste põhjal enese ja mõnede 'paksude' tulemusi erinevatel etappidel. Selgelt eristusid siledad väheste tõusumeetritega 'paksude etapid' ja siis tõusudega 'minu etapid'. Lamedad olid kohe kindlasti Tallinna ja Elva etapid. Minu lemmikuteks osutusid Rakke, Rõuge, Mulgi ja Otepää.
Tuuletakistus on veel põhifaktor maanteesõidus, nagu Tartu Rattaralli. See on minu jaoks puhas strateegia mäng. Ainult eriti priske poisi taga saabki sõita seda edukalt.
Tihedas grupis jälle ei julge olla, siis üritan äärepeal kiibitseda. Isegi kuidagi tõusud ei meeldi seal nii väga. Põhjus on vist pikemates väntades, mis nõuavad tugevamat jõudu. Maanteel lähen kuidagi jälle allatuult hästi ja isegi märksa paremini kui enamus. Siis õnnestub paksude poiste eest ära sõita.
Ilmselt olen siis nagu kerge puri. Halb on keerutav tuul, sest siis nagu oleks see alati vastu.
Mägirattaga sõites mäest üles ongi mul kõige mõnusam inimestest mööda sõita, see on ka kõige ohutum koht selleks - kiirused on väiksemad ja kõik keskenduvad endale ja mäele aga mitte minusugustele. Teine koht, kus mäest abi on, on pärast tõusu lõppu. Mina olen siis värske aga enamus teisi alles on mäest koomas ja ei saa kiirust üles. Alati on põnev peale tõusu jälgida, et kes lähevad esimestena tempo tõstmise teed. Alati ise ei raatsi, sest hea on ka pulss vahel täitsa alla lasta vahelduseks.
Huvitav ongi, et minule pakuvad tõusud puhkevõimalust. Pulss läheb seal alla ja on kohe hea olla mäe tipus. Tasasel maal kerides võin küll pulsi hõlpsalt 190-ni saada ja ikka ei edene. See on vist nii, et südamelihas je vereringe kompenseerivad muude lihaste väiksust. Tuleb teha rohkem ja kiiremini tööd, et töö tehtud saaks võrreldes suure muskliga meestega.
Strateegia on sirgetel ja tasastel lõikudel sobivas grupis püsida ja siis mägede alates sellest grupist välja sõita järgmisesse eespool olevasse. Holstre mägedes õnnestub tavaliselt 2-3-4 gruppi edasi liikuda.
Ja Rõuges on see vahva tõus lõpupoole peale järveääre kallasrada. Ja veel vahvam tõus finishiplatsile.
Tänaseks on minu BMI langenud juba 18,5 tasemele. Ülesöömisest on asi ikka väga kaugel. Nüüd on veel vaja suusatada ka.
Minu meelest selge energiapuudus. Püüdsin siis säästlikult sõita, hästi stabiilse tempoga ja vältida järske kiirendusi. Viimaste vaheaegade ajad polnudki nii halvad aga oleks saanud tunduvalt paremini.
Sagedamini ja rohkem.