Tänasel vihmasel kolmapäeval kirjutan oma linnaratta projektist.
Kunagi, kui toimusid veel Rock Summerid, ostsin ma endale kuulutuse kaudu võiduka. Ise olin noor ja rumal, pimestatuna ilusast oranzist värvist ja valge-sinisest lenksupaelast sai kiirelt ostetud. Edasi viis ta mind küll mõnusalt kiiresti. Päris mitu päeva järjest sai linnas ringi uhatud tuul kõrvus vihisemas ja uhke nägu ees. Ainus viga, mis ma leidsin oli see, et igal hommikul olid kummid pooltühjad. Kuna mul endal pumpa ei olnud, pidin iga päev pooltühjade kummidega kesklinnast ettevaatlikult Pirita Velotreki poodi veerema ja kummid uuesti täis laskma. Poemees võis mind küll üpris imelikult vaadata, kui ma iga päev pumpamas käisin.
Mingiks ajaks oli ahvivaimustus kadunud ja ratas jäi seisma.
Kui vaimustus uuesti peale tuli, tahtsin ratta uuesti üles putitada ja võimalikult originaalilähedase tulemuse saavutada. Värvisin raami üle, ostsin uued liimitavad kummid, määrisin, laagerdasin, õlitasin, timmisin.
Kodust 20 km kaugusel maanteeääres katkist kummi põrnitsedes tulevad küll igasugused kurjad mõtted pähe.
Jälle ratas seisis mõned aastad.
Nüüdseks on vanast võidukast saanud mu linnas sõitmise ratas. All uued jooksud, loomulikult sisekummidega kummid, raam taas üle värvitud, tagakäikar asendatud odava otsa Sramiga, ees vaid üks hammasratas. Stiili pärast on ka vaid tagapidur.
Ja eks ajapikku saab veel üht-teist ümber teha.
Mart.
nii, et kollektsioon täieneb.
rihmasi ei ole, on vaid metallosad.
