Ratas evib full-suspension carbonraami, nii esi- kui tagavedrustuse käik on 130 mm. Tagumisel amordil on intertsklapiga Brain, ees kahjuks pole Brain'i, peab vajadusel käsitsi lukku lülitama.
Minujaoks uus asi oli sõidu ajal reguleeritav sadulapost. Idee poolest saab seda nupuvajutusega ca 125mm lühemaks lasta ja vajaduse tekkides nupuvajutyusega pikkus taastada. Pikkadel downhillidel abiks, Eesis ilmselt vaja pole (Vällamäel saab äkki vist korraks kasutada
).
Tagumine Brain (inertsklapp) tähendab seda, et tagavedrustus hakkab toimima ainult vajadusel. Siledal on lukus ja pedaalimise energia päästetud.
Ees oli taas Eesti tingimuste jaoks liigagi pädev 203 mm rootor. Jooksudeks on Roval Control Trail 29.
Siit näeb 130 mm esiamordi käigupikkust, mis muudab 29" esijooksu visuaalselt 26"-seks
Selline ratas siis.
Sõidu kohta sellised märkused:
Laskumistel käitub Stumpjumper FSR nii stabiilselt, et tekib hull võltsturvalisuse tunne. Kurvis käitub kindlalt, kummidel alati hea kontakt maaga. Pidurid tundlikud ja võimekad. Ainult vastukihutavad puud tekitasid ohutunnet. Pea-asi et mitte otsa sõita. Kandke alati kiivrit! Aga jah, see pill on mõeldud Alpidesse, mitte Piritale. Mistahes hullud kohad silus nii ära, et ohtlikku laskumist nagu enam ponudki. Sadulaposti testimiseks ma ei jõudnudki -- polnud veel vaja.
Sama pädev oli FSR ka ronimisel. 22-36 on jõu poolest kummide pidamisest üle. Kus tagumine pidas, sealt üles ka sai.
Samas pole see mingi maratoniratas. Paar kilo raskem ja parasjagu pehme ka siledasõidul. Hardtailiga harjunule on siledasõit väike pettumus, aga laskumised ja raske maastik positiivne topeltüllatus.