velo.clubbers.ee

Olen veidi netis sobranud, aga pole juhtunud paika, kus vanade rataste huvilised m?tteid vahetaksid. Ise pole kunagi uut ratast ostnud ega saanud, juba tatikast peast komplekteerisin ja värvisin Tallinna Kr.Saare vabriku meesteka ja see s?itis üle 10aasta, kuni ära varastati.
Järgmine ratas oli LeFuran nii aastast 1920, mis algul oli käikudeta, ent hiljem ehitasin talle Turisti jubinad külge. Siis sai imeasju tehtud, näiteks turisti käiguvahetaja pingutiosa pikemaks ehitatud ja väliskummi harja sisse köit kleebitud, et pastel all k?rgema, munakujulise profiili v?taks. Selle peletisega sai korra Tallinna rattas?idul h?ivatud koht kusagil keskmise kolmandiku tagumises kolmandikus. Aga raam hakkas pragunema ja ratas koliti ühe Husqvarna raami peale ümber, ajapikku tekkis ka korralikke lääne juppe.
Praegu s?idan siis 1930-date Pofaboriga, millel on Shimano SIS käigustik, ees Norra trummelpidur ja taga ratta valmistusaegne trosspidur, umbes, nagu turistil, ent korralikum. Palju annab juurde RVR Gauja punnv?rri vedrudega kahvel. Pole viitsinud spidomeetrit külge panna, aga kallakul v?i taganttuulega v?imaldab 56/11 ülekanne väga karme kiirusi arendada.
Naiselsgi sai 1920-date Lippert (läti ratas) ära tuunitud, sellele sai velo-classicust tellitud LepperPrimus sadul ja inglise tüüpi lenks.
Tean, et näiteks Soomes on omamoodi fanatid, kes selliste asjadega tegelevad, ent Eesti tänavapildis pole ma seni ühtegi tuunitud uunikumratast kohanud. Kas siin foorumis keegi ei tegele sedalaadi ettev?tmistega?

Soobel kirjutas:Olen veidi netis sobranud......

vbla on mõned pildid netti üles riputada??oleks huvitav selliseid asju ise ka uurida ja vaadata

võta ühendust selle mehega: http://home.delfi.ee/~vpraust/

tal on minuteada suurim uunikumrataste kogu eestis.

Valdot ma tean. Tean veel paari meest, kes tõsiselt rattaid restaureerivad. Aga hotrodi meistreid ei tea ühtki.

Sain korra digikaamerat käsitseda ja klõpsisin kiiruga mõned pildid. Ratast puhastada ei jõudnud ja üldpildi unustasin ka teha. Aga mingi ettekujutuse saab siit:

http://www.album.ee/?o=300127778

Kurat, mehed! Eesti masin või???

Ühtteist kilakola on veel temast välja tulnud, sisuliselt on lootust-mõtet võtta käsile originaaliks restaureerimine.

mhh
seisab hetkel pufabori raam koos kahvliga kuuris...teen sellest kevadeks ratta. rattaga oli koos 60 hambaga hammakad 2 tk ja lenks. jooksud, porilauad, sadul ja esihargil olevad kinnitamiseks ettenähtud seibid mutrid on puudu! minu versioonil oli vasest logo neetidega ees!

edit
hakkab asi looma
alex da22 pöiad
velosteel tagumine rumm
campi esimene
kummid marathon racer
sadulat kaen vaikselt brooksi
keskjooks ja pedaalid on veel mured
värv tuleb orig. lähedane ja jooned üritan vist taastada

eesmärk on miski retro lõpuks kokku teha nii nagu sellel hollandi vennikesel siin ühel lingil!

Sama masin siis.
Midagi raami värvitud ornamentidest säilinud ei ole? Mul oli, joonistasin maha ja tegin järele. Ent tänavasool on praeguseks värviga 1:0 teinud.

Automoto ja Vanaisavoki foorumis spetsialistid jahutasid ka veidi minu eesti asja vaimustust väidetega, et Pätsu ajal armastasid igasugu müüjad, parandustöökojad ja kaubamajad end võõraste sulgedega ehtida ja kuulutada patriootlikult ka sellist tehnikat kodumaiseks, mis oli tegelikult sisse ostetud. Mõni ostis rattad juppidena sisse ja panid siis siin oma firmasildi all kokku, kuna komplektse ratta sissetoomise tollimaksud olnud kõrgemad.

Puuduvate juppide kohapealt on minu pofabori-uuringud andnud selliseid tulemusi: vändad on tavalise kandilise ristlõikega, esihammasratas pentagrammi mustriga, pedaalid tüüpilised 1930-dad, nagu enamikul selle aja ratastel, veljed kah tavalised tolle aja masslevinud rantmantelveljed. Vist on olemas ka jupp tagumist porilauda, mäletamistmööda on seegi 1930-date tüüpiline lai lohmakas. Sellised masslevinud detailid jätavad võimaluse, et tõesti on mõni kohalik töökoda lihtsalt igalt poolt Krupp-ist ja Unionist ja Schweinfurtist jne jupid sisse toonud ja siis kohapeal oma firmasildi all kokku pannud ja müünud nagu Eesti oma ratast.
Teine asi mis jällegi kahtlema paneb, on asjaolu, et talus, kus Pofabor paiknes oli ka üks inglise ratas: vanatädile kuulunud Bristoli relvatehase BSA. Inglise tüüpi naisteka raam tuli välja, samuti ka BSA rummuga esiratas. Aga tuli veel kaks Made in England kirjadega ratast välja ja Pofaboril on tol ajal inglise ratastele omane keskjooks: keermed raami sees, keerme mõõt vastab tänapäeva standardile ja põhimine komme oli inglastel pingutatava laagrikausi fikseerimiseks lisaks kontramutrile keskjooksu alla veel ka polt keerata, mille ots siis keeerati külje pealt läbi raami vastu seda laagrikaussi. Minu Pofaboril on selline polt olemas. Seepärast arvasin, kuni seda antiikreklaami nägin, et Pofabor on inglise ratas.

Ehk et siis tuleb Pofabori originaaljupid üles pildistada ja vaatamiseks kuhugi välja panna - äkki tuleb veel jubinaid Suslikule tuttavaid ette.

Ise ei kujuta muidugi ette, kunas ratta restaureerimise ette kavatsen võtta, siin tuleb päevade kaupa nühkimist, poleerimist ja kroomimist, projekt saab olema mastaapne.

Kõva oleks muidugi küll, kui kunagi liiguks kuskil juba kaks originaalkonditsioonis Pofabori. Eriti, kui sattuksid veel eskadrillis kulgema.

Jalgratas "Rudoni" - Rudolf Niibo töökojad, 1929

Esmapilgul küll üks uhkeimaid ja ilusamaid jalgrattaid, mis Eesti pinnal kunagi toodetud.