Eksootilisi s?idukogemusi.
Postitatud: 11. 09. 2004. 11:08
Teema v?iks käsitleda igat masti lihasj?u-s?idukeid, mida keegi proovinud on.
Kirjutama ajendas s?iduproov augustis toimunud V?hma vanarattapäeval, mil sain katsuda s?bra vanimat liikurit.
Selleks oli Dürkopp Diana, mille oli soetanud 1903.aastal keegi Raikküla kirikutegelane. Omanikke oli palju vahetunud, nüüd siis s?bra oma ja sellisesse konditsiooni viidud, nagu oleks äsja tehaseväravast välja veerenud.
Esmapilgul ei midagi erilist, justkui tavaline meestekas. Lähimal vaatlusel avastasin, et puudus kett, seda asendas tagakahvli torusse paigutatud kardaan. Ketirataste asemel vaatasid vastu ?linippleid täis reduktorikered, vanale stiilile omaselt kumerad ja voolujoonelised.
S?itmine oli omaette pull. Esmalt tundus ootamatu ratta kaal - vähemalt 30 kilo. Liikus siiski suht kergelt, sest ülekanne oli aeglane. Vabajooks puudus, allamäge s?iduks olid esihargi küljes hambuliste äärtega jalatoed. Peale vaba hooga s?itmist omaette keerlevate pedaalide tabamine n?udis juba vilumust. Linnaliiklusse sellisega sukelduda oleks ohtlik, sest pealtpoolt esikummile suruva pidutiklotsi efektiivsus oli allpool igasugust arvestust ja tagaratast sai pidurdada vaid pedaalidega vastu töödates, mis tähendas seda, et pidurduse kiirendus oli v?rdne hoov?tu kiirendusega. Pidin sellega juba tänaval jalutavaid laadalisi alla ajama, ent olukorra päästis kell, mis kujutas endast kahe kuljusega mehhanismi, mida käitas rattake, mis tuli lenksu külge seotud paela abil vastu esikummi t?mmata. See lärm andis isegi trammikellale silmad ette ja tagas lageda tänava 20 meetri ulatuses.
Veel panin tähele vasakul pool pikka torujat tagaratta mutrit ja küsisin, miks see hea on. Selgus, et ma ei teagi, kuidas tegelikult rattaga s?itu alustada tuleb. Lähened rattale vasakust küljest, haarad sarvist, paned vasaku jala selle pika mutri peale ja t?ukad, jalad risti, paremaga hoogu. Kui hoog juba piisav on, v?id parema jala üle pakiraami t?sta, sadulasse istuda ja pedaale püüdma hakata...
Kirjutama ajendas s?iduproov augustis toimunud V?hma vanarattapäeval, mil sain katsuda s?bra vanimat liikurit.
Selleks oli Dürkopp Diana, mille oli soetanud 1903.aastal keegi Raikküla kirikutegelane. Omanikke oli palju vahetunud, nüüd siis s?bra oma ja sellisesse konditsiooni viidud, nagu oleks äsja tehaseväravast välja veerenud.
Esmapilgul ei midagi erilist, justkui tavaline meestekas. Lähimal vaatlusel avastasin, et puudus kett, seda asendas tagakahvli torusse paigutatud kardaan. Ketirataste asemel vaatasid vastu ?linippleid täis reduktorikered, vanale stiilile omaselt kumerad ja voolujoonelised.
S?itmine oli omaette pull. Esmalt tundus ootamatu ratta kaal - vähemalt 30 kilo. Liikus siiski suht kergelt, sest ülekanne oli aeglane. Vabajooks puudus, allamäge s?iduks olid esihargi küljes hambuliste äärtega jalatoed. Peale vaba hooga s?itmist omaette keerlevate pedaalide tabamine n?udis juba vilumust. Linnaliiklusse sellisega sukelduda oleks ohtlik, sest pealtpoolt esikummile suruva pidutiklotsi efektiivsus oli allpool igasugust arvestust ja tagaratast sai pidurdada vaid pedaalidega vastu töödates, mis tähendas seda, et pidurduse kiirendus oli v?rdne hoov?tu kiirendusega. Pidin sellega juba tänaval jalutavaid laadalisi alla ajama, ent olukorra päästis kell, mis kujutas endast kahe kuljusega mehhanismi, mida käitas rattake, mis tuli lenksu külge seotud paela abil vastu esikummi t?mmata. See lärm andis isegi trammikellale silmad ette ja tagas lageda tänava 20 meetri ulatuses.
Veel panin tähele vasakul pool pikka torujat tagaratta mutrit ja küsisin, miks see hea on. Selgus, et ma ei teagi, kuidas tegelikult rattaga s?itu alustada tuleb. Lähened rattale vasakust küljest, haarad sarvist, paned vasaku jala selle pika mutri peale ja t?ukad, jalad risti, paremaga hoogu. Kui hoog juba piisav on, v?id parema jala üle pakiraami t?sta, sadulasse istuda ja pedaale püüdma hakata...