Esimene proovisõit sai tehtud ekstra suts lühem (suts üle tunni), et juhuks kui ei peaks see mulle kohe üldse sobima ja meeeldima, siis ei ole kahjustused niivõrd suured
. Algus oli väga eba. Ja seda sõna otseses mõttes. Olles harjunud tavalise hammakaga, mis on ringikujuline, ei osanud jalg miskit tarka öelda, kui et proovime natuke veel ja äki läheb paremaks. Peamine ebamugavus, mis tekkis seisnes selles, et kui pedaalile vajutada, siis on vaja rakendada suuremat jõudu, samas kui surnud punktist visati mind hoopistükkis kiiremini välja ja see oligi asi, mis tunda andis. Jalg justkui visatakse ülesse tagasi, nii vähemalt minu kirbukakasuurune säärelihas tundis. Vaikselt hakkas jalg "ebanormaalse väntamisega" harjuma ja umbes 10 min. pärast ei saanud enam arugi, et miskit oleks teisiti. Vahe oli ainult selles, et väntamine oli muutunud justkui sujuvamaks. Imestasin isegi, et jalg selle nii kiirelt omaks võtab. Aga, et seda nn ülesse viskamist vältida, peab jalga surnud punktist samuti ise välja tooma, muidu jääbki selline viskamise tunne. See annab ennekõike tunda kui liigud allatuult või allamäge ja pedaalile vajutamise jõud on ilma pingutuseta väiksem. Seega, pedallaaz on antud hammakaga parem ja ühlasem ühtlase sujuva jõu juures. Sama pingutuse juures suurem jõud ja kiirus ning sama kiirus ja jõud väiksema pingutuse korral Ma ei tea, kuidas see avaldub neil sõitjatel, kelle pedaalimine meenutab astumist ehk ei ole ühtlane kogu ringi ulatuses.Kuna hetkel väiksemat o,symetric hammakat ei ole, siis jätsin vana, originaal hammaka. Proovi mõttes vahetasin käigu selle peale ja...
...nüüd hakkab kogu jama algusest peale, ainult, et vastupidiselt. Kui eelnevalt uuele hammakale üleminekul "visati" jalg "surnud punktist" välja ja vajutamisel peab rohkem jõudu rakendama siis nüüd on asi hoopis vastupidi. Pedaalile vajutamise kõige effektiivsemast punktist visatakse jalg ilma pikema jututa otse "surnud punkti", kus tuleb aga jalg juba suurema jõuga välja tõmmata. Ehk siis pedallaaz oli/on risti-vastupidine o,symetric hammakaga. See annab piltliku ettekujutuse sellest, mida peab jalg tavalise hammaka puhul kogu aeg tegema. Seal, kus jalg kõige vähem tööd suudab teha, peab ta kõige rohkem pingutama ja seal, kus võiks rohkem vajutada, taastud sa eelmisest surnud punktist väljumsest.
Seega tore mänguasi, mis minule täitsa meeldib (parafraseerides "klassikuid" - sobib minu säärekujuga!). Aga nagu igal mündil on kaks poolt ja ei ole halba ilma heata siis nii ka antud juhul. Nimelt võib heaga ära unustada antud hammasratta puhul mõnusa, sujuva ja täpse käiguvahetuse (seda siis ees). Seda juba sellepärast, et puuduvad ketisuunajad. Teiseks, kuna hammakas on igast asendist lopergune, siis ei suudagi kett õieti otsustada, millal oleks õige aeg ära vahetada. Seega ei sobi antud süsteem neile, kes pidevalt käike vahetavad. Sellega peab väga ettevaatlik olema, sest suure rapsimise juures lükkab käikar keti lihtsalt maha.
Kokkuvõtteks:
Julgen antud hammakaid soovitada. Seda aga juhul, kui sul raha üle on ja julged võtta riski, et sulle see ei sobi. Ise sain tunda kopika eest kasvanud liikumiskiirust ja madalamat energiakulu. Võite ju end ribadeks naerda, kui seda naljaks peate, teil on see kodanikuõigus! Tegemist ei ole odava lõbuga. Tootja kodulehel on kaks hammakat hinnaga 230€ (eesti rahas pea 3600.-). Mittesobimise puhul on neid ka väga raske müüa, sest tegu siiski äärmiselt spetsiifilise tootega (vanaema Leili Pariisi külast vaevalt seda osta soovib). Aga elatakse vaid üks kord ja raha ei ole sukasäärde kogumiseks. Proovige ja te ei kahetse (ei garanteeri,võibolla siiski peate kahetsema
).NB! Cyclingnews.com artikkel väidab 52 hammaka puhul, et kujuteldava hammaka vahemik on 47-57 hammast. Minu andmed erinevad seetõttu, et ei kasutanud ühtki teadusliku meetodit.
