Jooksupaari komponendid:
1. Ambrosio Crono F20 pöid 28 kodaraauguga (348g/360g)
2. DT Swiss Revolution 2.0/1.5/2.0 mustad kodarad
3. Kuldsed alu niplid (kordame, KULDSED niplid)
4. Esirumm Novatec A291SB (82g), tagarumm Novatec F292SB (296g)
Pöidadele on tehas andnud kaaluks 340g, mis aga tegelikult on helesinine unistus! Pöid on anodeeritud ja väljanägemiselt väga soliidne. Samas ei midagi edevat. Tagasihoidliku väljanägemise taga peitub aga pommikindel toode. Internetis siin-seal ikka kiidetakse Ambrosio tooteid ja ka kevadisi klassikuid sõidavad profid üldjuhul Ambrosio pöiaga. Nendel küll enamlevinud Nemesis mudel, mis on ka oluliselt raskem. Eks nendel ole vaja veel pommikindlamat tööriista.
Rummud siis sellepärast sellised, et olid kaalu ja hinna suhte poolest sel hetkel parimad. Millegipärast on mul tunne, et suur enamus maailmas ringi liikuvatest rummudest tulevad sellest ühest suurest tehastes erinevate kirjadega.
Tagarummu laagrid olid aga muidugi paras peavalu. Ei kannatanud by default sees olnud laaagrid mingit kriitikat ja need vahetusid päris alguses HSC kübriidkeraaamiliste vastu. Esirummu laagrid on aga väga head. Käivad näpu all väga pehmelt ja ilma mingisuguse takistuseta
Kodarad siis samuti paljukiidetud. Kui majandus oli veel kahel jalal ja ka unistada võis suuremalt, oli valikus ka DT Swiss Aero Lite kodarad. Need aga langesid valikust tänu oma hinnale. Pea 2500 krooni oleks läinud ainuüksi kodara ring. Ei aitäh. Ma olen siiski pühapäevasportlane!
Niplid sain haljaavana kolleegi käest, kel need olid üle jäänud! Lõpptulemusena sobivad need kuldsed niplid sinna nagu valatult ja annavad ka liikumise peal teatud visuaalset efekti.
Ehitamisest/ladumisest:
Jooksu ladumine on nagu jooksu ladumine ikka, kes on teind, see teab, millest jutt. Iseasi on aga kodarate pingutamine ja vot selle koha pealt hakkas pihta totaalne peavalu. Kuna kodarad on venitatud ja on ka hoiatatud, et venivad ka pärast pingutamist siis mulle tundus see venimise protsess tagajooksu juures lõpmatu. Pärast iga pingutamist väänasin natuke jooksu, et kodarad nö oma pessa istuks. See on protsess, mis kõrvaltvaatajale võib jääda arusaamatuks aga mis on muidu vajalik tegevus. Ja seda protsessi pidin ma läbima vähemalt paarkend korda. Lõpuks loobusin sellest ja jätsin asja nii nagu ta oli. Kartes, et nii peened kodarad võivad pärast iga sõitu vajada pingutamist otsustasin tagajooksu kodarate ristid kinni joota, nagu seda tehti kuldsel nõukaajal. See annab siis jooksule väga palju juurde jäikust ja teeb ka kodara nö lühemaks (5-6cm). Jällgi, kes teab millest jutt, saab aru. Sõnadesse suht keeruline panna. Pärast kodarate kinnijootmist oli tulemus märgatav. Külgsuunaline jäikus oli/on nüüd hoopis suurem. Seda siis nii näpu vahel katsudes kui ka sõites.
Esimese jooksuga oli lihtne. Kodarad sai paari esimese pingutamisega paika ja senimaani pole pidanud seda protseduuri kordama. Hiljem järeldusi tehes sain aru, et pea 300mm pikkuseid kodaraid ei ole mõistliks panna 1,5mm paksusega. Ideaalis võiks see lõbu jääda kas kõrge pöjaga jooksu juures või mtb jooksul, kus mõlemil juhul on kodar oluliselt lühem. ProTouri sõitjatel olevad jooksud on laotud tavaliste all terrain 2.0 kodarate peale, mis tagavad maksimaalse jäikuse ja tugevuse. Kaal ei ole seal enam primaarne, sest sub 1300g jooksudega vist pikalt mööda raputavaid munakive ei sõida. Kuna Maarjamaal leidub munakive vaid vanalinnades, siis võin sellist kompotti omale lubada.
Kogu kemüüse kaaaluks tuli siis 1350 mõne kopikaga. Esialgsest paika pandud eeesmärgist erineb see umbes 100g võrra. Ei tea, kui palju see sõidu ajal ka tunda annab. Õnneks see mind piinama ei jää, sest vaevalt ma kunagi nii kergete asjadega sõitma hakkan
.Kõige tähtsam: Sõitmine
Algusest peale olid need jooksud mind üles kütnus, samas teatud eelarvamusega. Et kas ladumise juures ilmnenud takistused ka sõidu ajal määravaks saavad, või on nad nüüd sellised nagu nad olema peavadki. Ei eeldanud, et hakkan liikuma sama kiirelt kui Tom Boonen küll aga ootasin tänu kergele kaalule ja tubular kummile eelmistest jooksudest olulist erinevust. Nii ka oli. Esialgu ajasin kogu positiivse meeleolu tubular kummi kaela. Nüüd, kui olen aga juba pikemalt sõitnud saaan aru, et pöid teeb oma töö. Mängib teine just täpselt nii palju kui on mugavaks sõiduks vaja. Seepärast ka kevadistel klassikutel madala profiiliga jookse eelistatakse, sest väga raputaval rajal peab sõit olema võimalikult pehme, et lihast ei lõhuks. Kompott kerge jooks, madal pöid ja tubular kumm on praegu andnud kokku sellise sõidumugavuse, mida ma oma varasemate jooksudega kogenud ei ole. Ei oska kaasa rääkida nende jooksude sõidusuunalisest jäikusest, küll aga on olemas külgsuunaline. Lame-Eestis mägesid ei ole ja ainukesed kaljud, mida kohalik rattur vallutada saab, jäävad vahemiku 100-250m. Nende tõusude võtmine tundub hetkel küll oluliselt kergem kui eelmiste jooksudega. Võimalik, et see on kõik puhas emotsioon ja tegelikult ei ole midagi muutunud. Võrrelda praegu ei saaa, sest oman vaid 1 paari jookse. Loodan varsti enda kasutusse saada ka ühed kõrge pöiaga carbon tubular jooksud. Eks siis saab paremini võrrelda, et kes-kus-mis. Seniks aga lasen olemasolevatega edasi ja veendud järjekordselt, et elu on justkui lill ja kaasa tunnen neile, kes peavad sõitma clincher kummi ja raske jooksuga!
Sama hästi võiks missivalimistest raadioreportaaži teha!
