Kadents

[erikj]

Olen nö harrastajast hübriidimees ja enamjaolt teen trenni sõites kindlat pulsivahemikku (enamjaolt 140-150) maanteel. Kui foorumit lugeda, siis suht palju räägitakse väntamissagedusest, selle mõõtmisest ja muust sellega seonduvast. Paraku pole päris hästi pihta saanud, et kas harrastaja tasemel sõites võiks selle monitoorimisest mingit tolku alla ja kas jälgimine ning seeläbi eesmärkide, taktika vms seadmine annaks midagi juurde või ei. Pole ka kahjuks ühtegi sellist ülevaatliku arutelu või lingi otsa sattunud. Oleks väga hea, kui keegi oskaks kerge ülevaate/õpetuse/selgituse anda või hea lugemismaterjlile linkida.

Pulsokale iseenesest annaks suht väikse rahaga kadentsianduri liidestada, kui asil treeningu jaoks jumet juurde annaks

Tänud ette ära.

[pärnu rattur]

Olen isegi harrastusrattur ja panin enda hübriidile kadentsianduri külge. Mina olen temas niipalju kasu näinud(3-4 korda olen sõitmas käinud anduriga), et ta aitab meelde tuletada, kui liiga aeglaselt väntad (~60pööret minutis).

Aeglaselt väntamine soodustab põlveprobleemide tekkimist, avaldab mehaanikale rohkem jõudu(kangutad) ja nagu sa juba taktikast rääkisid - ajab jala tuimaks ja aeglaseks ning kiiret spurti on raske teha.

Nii palju, kui mina asjadest aru saanud olen, siis sportliku sõitja kadents peaks olema 80-90rpm kandis?

[Henno]

http://treener.eok.ee/oppematerjal_vaata.php?id=148 - suurepärane materjal on Indrek Rannama Jalgrattaspordi õpik, mis ütleb
nii
Optimaalseimaks loetakse pedalleerimissagedust, mis tagab minimaalseima jõu ja energia kulu ehk sagedust,
mis on efektiivseim. Samas on efektiivsuse parameetritena käsitletud väga erinevaid füsioloogilisi, biokeemilisi
või biomehhaanilisi näitajaid ning sellest tulenevalt on saadud ka küllaltki varieeruvaid tulemusi. Mehhaaniliste
jõudude ülekande (jalgratta vändga ristisuunas ja edasiviivalt mõjuva jõu osakaal rakendatud kogujõust)
efek tiiv suse seisukohalt on leitud, et sobivaim sagedus on 50–60 p/min – antud tempo on küllaltki madal ning ei
nõua suurt koordinatsioonilist osavust jõurakenduse suuna ja tugevuse pidevaks kontrollimiseks. Samas jätab
see käsitlus täielikult välja inimese füsioloogilised ja biomehhaanilised liigutustegevuse iseärsused. Va rasemates
uuringutes, kus vaadeldi pedalleerimissageduse mõju ratturite ainevahetuslike parameetrite (hapnikutarbimisele
ja energia) kulule, leiti, et aeroobsel koormusel tagab madalaima energiakulu sagedus 70 p/min. Viimasel
paaril aastakümnel on pedalleerimissagedusega seoses lisaks ainevahetuslikele ja meh haanilistele näitajatele
vaadeldud lihasaktiivsuse, lihasstressi, väsimuse ja lihaskompositsiooni näitajaid ning saadud küllaltki terviklik
pilt pedalleerimissagedust mõjutavatest aspektidest. Selgus, et optimaalse sageduse suurus sõltub nii sõitja
individuaalsetest (lihaskompositsioon ja tehniline täiuslikkus) iseärasustest kui ka ra kendatavast võimsusest
ning ratta liikumise inertsmomendist. Joonisel 51 on toodud ratturi olulisemate lihasgruppide integreeritud
elektromüograafi line aktiivsus (EMG), millest on näha, et koormuse kasvades 100 vatilt 400 vatile tõuseb vähimat
lihasstressi põhjustava pedalleerimissageduse väärtus keskmiselt 60-lt 100 p/min. Viimase kümnendi
jooksul läbiviidud komplekssete uuringute tulemusel on jõutud seisukohale, et püsiseisundis tehtava töö jaoks
on optimaalne kasutada sagedust, mis jääb keskmiselt vahemikku 90–95 p/min, kuid kohanemiseks suure võimsusega
(üle 400 w) tööks on oluline arendada pedalleerimistehnikat tasemele, mis võimaldaks probleemideta
sõita sagedusega 100 p/min ja rohkem.

loo moraal peaks olema see, et trennis peaks üritama 100 p/min vändata, kusagil mujal oli seal raamatus kirjas, et kerimistrenni peaks tegema baasvastupidavuse trennis, st. allpool aeroobset läve, siis on mõju lihastele suurim, ülevalpool treenitakse juba olulisel määral rohkem südametööd kui lihaseid