velo.clubbers.ee

Selline lugu, et juba mitmendat nädalat vaevab nohu ja köha. Pea on tatti täis jne.

Mis juhtub, kui sellises olekus treenida? Väljas treenimist praegu väldin aga ÜKEt, pallimängu ja pukki teen edasi. Treeningu efektiivsus ilmselt pole päris see mis tervena? Veel mingid ohud?

UrmasL kirjutas:Selline lugu, et juba mitmendat nädalat vaevab nohu ja köha. Pea on tatti täis jne.

Mis juhtub, kui sellises olekus treenida? Väljas treenimist praegu väldin aga ÜKEt, pallimängu ja pukki teen edasi. Treeningu efektiivsus ilmselt pole päris see mis tervena? Veel mingid ohud?

kui haigust välja ei ravi võib see krooniliseks muutuda,vähemalt üks arst mulle nii ütles...hoolikalt ravides võid sellest nohust nädalaga vabalt lahti saada.edasi treenides võid kuu või kaks seda ravida ennem kui üle läheb.ise olin suvel sama moodi kuu aega haige treeningu efektiivsus ei ole kindlasti see mis tervena.

Ma arvan, et värskes õhus vaikses tempos "rattaga jalutamine" teeb ainult head, sest püüad hingata nina kaudu ja seega saad oma kanalid ka tühjaks tatistada ja kui külma õhku suu kaudu sisse ei ahmi, siis mõjub see pigem tervendavalt. Kui kurk valus, siis on asi ohtlikum, aga kui lihtsalt köha, siis võib see vabalt olla põhjustatud nohust ja kui ennast tühjaks nuuskad, siis peaks ka köha vähenema. Ja miks just värskes õhus mitte teleka ees, sellepärast, et värske õhk ja kerge higistamine lihtsustavad tati valgumist ninast välja ja seega on sul tõesti võimalik oma kanalid puhtaks saada, teleka ees nuuskad vb aga ainult nii palju, et nina ei tilguks Nii, et võta ratas ja mine jaluta mingi tunnike ja parem enesetunne peaks olema garanteeritud

Kurk ei valuta. Köhimine ongi tingitud sellest, et tatt valgub kurku/söögitorru vms. Olen ise ka tähele pannud, et kerge füüsiline tegevus paneb tatti lippama. Võibolla tõesti kerge sörk või ratas õues teha....

Tati jutt on kole tuttav. Aga soe soovitus on see, et ravi ennast terveks. Mind on nohu piinanud ei mäleta kui kaua ja aastaringselt. Muuseas arvamus, et nohu on lihtsalt mingi süütu tati voolamine on tõsiselt vale arvamus. Minule on selgeks tehtud, et nohu on samasugune viiruslik või bakteriaalne nähtus nagu mingi muu haigus ja seetõttu vajab ravi. Hullemal juhul jõuab nohu tagajärg ntx kõrvadevahelisse regiooni välja (kolju on igasugu huvitavaid õõnsusi täis, mis veel omavahel ühenduses kah) ja siis on räige jama käes.

Nohu ravimatusest tulenev on hetkel mul ka oma poisi näol hea näitena olemas. On teisel juba oktoobrist alates samuti nohu, mis vahel kaob ja siis jälle tagasi. Seni sai igasugu siirupeid antud ja meresoola "sussu", aga ei miskit. Nüüd võeti ninast proov ja selgus, et mingi bakter seal pesitseb, raviks ainult antibiootikum. Seega lase kontrollida.

Kuigi olen teist siin kindlasti väiksema treenituse või treenivusega, siis minu kogemus ütleb, et tõbisena on mõistlikum "logeleda". Põhjuseid kaks - haigena treening on sisuliselt mõttetu (kuda sul Urmas pulss ntx on nohusena treenides?) ja teiseks võib tõbi hullemaks minna või siis venima jääda. Selle asemel, et pooletoobisena punnitada võta aeg maha ja ravi terveks, kokkuvõttes oled "plussis".

Priidik nüüd kindlasti parandab minu "rahvalikku" juttu, aga arvan, et päris jama ei ajanud. Olen oma suhtumist ja arvamust eelkõige tohtrite aastatega kogunenud jutu järgi kujundanud.

Tegelt ei tahaks midagi vastata. Asi on tegelikult palju lihtsam. On olemas äge viiruslik nohu koos oma tüsistustega (äge bakteriaalne keskkõrva põletik, äge bakteriaalne põskkoopa põletik). Äge nohu on viiruslik - seega ravi sisuliselt puudub. Saab leevendada, kuid nii raviga kui ravita kulg nädal või kaks. AB-d mõtet tarvitada ainult juhul kui tekib mingi tüsistus. 'Ninast leiti bakter' on selline väljend et ... jama ühesõnaga.

Eraldi ooper on krooniline nohu. NB! Äge krooniliseks üle ei lähe. Krooniline on juba algselt omaette, selle tekkeks mingi anatoomiline põhjus ning seega 99% kirurgiliselt ravitav. Nt. suurenenud adenoid lapsel, ninavaheseidna kõverused, ninakarbikute suurenemine jne.

Ma ise teen alati nii nohu kui kerge köhaga trenni edasi. Käin ainult kerimas. Logelen ainult siis kui on kehv enesetunne, palavik, eriti palavik, tugev köha. Pole enda puhul täheldanud et nohu selle pärast kohe venima hakkab. Pulss on kõrgem loomulikult aga hoiad kontrolli all - sõidad vaikselt. jalutad nagu Tann ütles.

Üritasin ka oma põskkoopa põletiku ja tsüstiga enne HE Talvemaratoni metsas niisama nikerdamaski käia, mnt. ratast vältisin teadlikult, riides igati mõistuspäraselt (brynje super thermodest ja windstopperitest rääkimata), jälgisin pulssi, vältisin lagedaid ja tuuliseid kohti, nina tulistasin korrapäraselt tühjaks etc, etc.
Vaim oli valmis, aga ihu ei tulnud järgi, resultaat-antibiootikumikuur+2 päeva seliti+3 päeva nagu siil udus.
Et mis ma öelda tahan? Tark õpib teiste vigadest. Ma ei taha kellelegi mingit undijuttu ajada. Lihtsalt minuga läks nii. Poleks tohtinud minna, aga läks ikkagi.

Tsüst põskkoopas viitab alati kroonilisele põletikule. Tõenäoliselt tekkis kroonilise põskkoopa põl. ägenemine.

Mina nõustun täielikult Matiga. Pole mõtet mingit 1% treenituse kasvu ajada taga hirmsa piina ja viletsa enesetundega. See, et nohuga mõned päevad-nädal laiskled mõjub pigem positiivsena, sest tahad peale logelemist innukamalt trenniga tegelda. Hästi mõjub muidugi see, kui viibid palju värskes õhus ning viid oma mõtted mujale. Öeldakse ju, et inimese hädad on tavaliselt kinni tema peas. Kui ikka pidevalt nina nuuskamisele mõtled, siis võtab see rohkem läbi, kui üks 10 km jalutuskäik. Probleem võiks tulla päevakorda mais või septembris, kui rattaralli või maraton ukse ees, aga praegu on ju aega küll, kus teil kiiret on.

UrmasL kirjutas:Võibolla tõesti kerge sörk või ratas õues teha....

Tegin siis eile kerge ratta õues. Ilm oli hea. Umbes 1h keskmise pulsiga 137 (minu jaoks väga madal). Igatahes nohu hullemaks küll ei läinud. Öösel enam niipalju ei tatistanud ja hommikul ka veidi parem. Võibolla oleks ka niisama asi taanduma hakanud.

Aga krdi libe oli eile. Ühe külje panin ikkagi maha. Põlv veits katki, pidurikõri katki ja sarv koos lenksuga samuti veits viltu. Talveratta peab ikkagi muretsema.....

P.S. Mõtlesin küll, et olen ainuke loll eile Kakumäe ringil, kuid 4-5 rattajälge lumel lubas veel treenijaid oletada. Ei läinudki palju aega kui team EmTrans-Alexela kaks liiget mulle järele jõudsid.....nemad olid juba kolmandal ringil......

Üleüldiselt, jah, tervis tehke korda ja siis tehke trenni. Tervisest nagu olulisemat siin elus naljalt ei oska välja mõelda kokkuvõttes. Aga nohu on mul 12 kuud järjest vahelduva eduga. Kõige lahedam on rattaga sõites ja pärast seda. Täiesti puhas ja kerge hingata. Kui kaua aeroobset tööd väljas ei tee, suureneb mul see tugeva nohu variant oluliselt. Aga mul on see nii olnud viimased 14 aastat ja kõik võimalikud variandid, mida haigekassa raha eest siin tehakse, ka tehtud. Arstid alati vaatavad, et hull oled või, mis ronisid siia, sul pole ju viga midagi. Enam ei lähegi selle probleemiga, sõidan rattaga hoopis ja hingan kergemalt.

Aga minul on selline proleem, et kui mingi füüsiline pingutus on, siis hakkab pea valutama, kui jätkata pingutust (näiteks rattaga sõitmist) siis hakka peavalu taanduma. Ja see väga lühiajaline peavalu on ka trepist üles jalutades. Nii juba terve nädal, muid haiguse märke ei ole, tegelen ikka spordiga nii palju kui võimalik, ei ole sellest end segada lasknud. Huvitav just see, et peavalu läheb märkamatult ja kiiresti ära..

smdengo kirjutas:Aga minul on selline proleem, et kui mingi füüsiline pingutus on, siis hakkab pea valutama, kui jätkata pingutust (näiteks rattaga sõitmist) siis hakka peavalu taanduma. Ja see väga lühiajaline peavalu on ka trepist üles jalutades. Nii juba terve nädal, muid haiguse märke ei ole, tegelen ikka spordiga nii palju kui võimalik, ei ole sellest end segada lasknud. Huvitav just see, et peavalu läheb märkamatult ja kiiresti ära..

Mul oli samuti täna rattaga sõites peavalu - ammu polnud sõitnud ja olin/olen samuti haiglane. Arvan, et on seotud kõrgenenud vererõhuga või halva verevarustusega.

Peavalu võib olla vähesest treenimatusest, kunagi kui ma koolis pidin köit ronima, siis pea hakkas päris tipus valutama ja rattaga sõites kui oli mõni suurem mägi, siis hakkas kergelt tuikama. Enam pole sellist valu esinenud.