velo.clubbers.ee

Härrased. Head nõu oleks tarvis. 27. mail toimub Ferrino 36 h. võistlus. Oleme selleks oma tiimiga tõsiselt ette valmistanud.
Mõtlesin, et teen selle nädala jooksul veel korralikult trenni ja jätan enne starti ca. nädal puhkamiseks. Ehk siis nädal aega ei liiguta lillegi. On see mõistlik? Endal kerge mure kah. Nimelt hakkab väsimus liiga tegema. Krt, äkki olengi vingi üle keeranud...
Aga jah, kas nädal luuslanki enne sellist pikka pingutust on mõistlik, või peaks ikka kergelt end liigutama? Ei oska kuidagi niisama logeleda enam...

Ette tänades, T.

Tervist
Ma ei ole küll ise nõnda pikka võistlust kunagi teinud, aga minu arvates ei ole mõistlik terve nädala paljalt puhata lillegi liigutamata. Kerge treening tuleb siiski kasuks. Kerge treeningu all ma mõtlen siis taastavat ja säilitavat treeningut. MTB piiblis öeldakse selle kohta, et tekib tühi tunne võistlusel, kui enne võistlust jalad päris seinale viskad. Aga treeningu eesmärk sel perjoodil peab kindlasti olema madalal intensiivsusel võimekuse hoidmine. Arendavad treeningud ei ole kindlasti soovitavad.
Selline siis minu arvamus

kindlasti ei soovitaks nii pikka puhkust
tuleb kindlasti teha rahulikult madalama pulsiga (seda isegi siis kui arvad et oled juba vindi üle keeranud)
isegi kahte puhkepäeva järjest ei oleks hea
hea oleks kui mahutaks ühe pikema treeningu ka nädala algusesse(pulss ikkagi madal)

endal kogemused nii pika võistlusega puuduvad ja raske kindlalt väita mis õige ja mis vale

aga selline ettevõtmine on juba võit omaette
niiet jõudu ja jaksu ja NAEL KUMMI!

ei ole küll konkreetsel võistlusel varem osalenud ja ei võta ka see aasta osa. Samas sai eesti sõjaväes küllalt selliseid pikki ja kurnavaid üritusi läbi elatud ja õnnelikult ellu jäädud. Mõned soovitused ajateenistuse põhjal, mis ei pruugi küll spordis nii hästi toimida, kuid robustsel kombel armees kasuks tulid.

Nagu juba mainitud, proovi vaikselt trenni teha, et lihased toonuses püsiks. Eriti soovitaks paar päeva enne üritust tegeleda lihaste ja liigeste painutamise ja venitamisega.
Proovi mõelda, kas on mingi lihasgrupp, mida sa igapäevaselt eriti ei treeni või kasuta, kuid mis sellisel ekstreemsel üritusel suurt koormust võiks saada. Muidu avastad pärast üllatusega oma kehal uusi valulisi piirkondi, millest varem aimugi pole olnud.
Kuna panete seal ringi kogu kraam seljas, proovi kindlasti seljakotti erinevalt pakkida. Püüa selgusele jõuda, kas sulle sobib näiteks koormus õlgadel või puusal. Eriti hea on, kui seljakott võimaldab koormust muuta. Samuti tee selgeks, kas sulle sobib, kui koti raskuskese on hästi selja ligidal või all puusade juures või turjal.
Jälgi ka, et mingi kõvem ese kuskile ribide alla või mujale ebameeldivasse piirkonda hõõruma ei hakka.
Kui seljakotil on erinavaid rihmasid, mis võimaldavad selle tihedamalt kehale kinnitada, on hea neid kasutada. Mida rohkem kott seljas hüppab, seda sitem lugu.
Üks tähtsamaid asju on korralik puhkus. Uni peab olema piisav ja kvaliteetne, et suudaksid võistluseks välja puhata ja vormis püsida.
Joo võimalikult palju mineraalvett, et vedeliku tase kehas oleks püsivalt kõrge. Pead küll iga tunni järel põiel käima, kuid kui võistluseks läheb, on võhma rohkem.
Söö kvaliteetset ja tasakaalustatud toitu, et kõhuga mingit jama ei tuleks. Sellisel üritusel võib väga lihtsalt põhja alt ära lüüa. Võistluse hommikul võid endale sisse toppida mingi süsivesikute pommi, mis terve päeva energiat annab. Näiteks enne talvist üleelamislaagrit sõin hommikul ära kaks halvaad ja kaks 200g kondenspiima. Päris rõve oli seda endale sisse ajada, aga kõht enne õhtut tühjaks ei läinud. Sellel üritusel muidugi nii lihtsalt ei saa ja pead ikka sööma ka vahepeal.

Oh jah. Rohkem ei oskagi nagu öelda, ajasin kindlasti ka mingit mõtetut jura, mida isegi tead. Edu

Ps. Võta kindlasti talki või beebipuudrit kaasa. Kui näiteks tagumiku vahest hõõruma hakkab (ausõna, sealt võib hakata ja hakkaski pooltel meestel rännakul), saad mingitki leevendust.

Tänan nõuannete eest. Kuidagi kergem hakkas. Toitumine on jah paras pähkel sellistel võistlustel. 3 aastat tagasi läksin sellega nats rappa. Eelmine aasta lükkas suurest pingutusest keset matka rabas siibrid sedasi lahti , et vaevu leidsin mahti püksid jalast ära saada. Oleksin end naturaalselt täis lasknud. Veider, et iga kord üllatab mingi uus asi. Kord karambid, kord hõõrub mõni koht ära, siis hakkab seedimine jumpsima. On ikka elu.

Aga igatahes, jätkan kerge toonusega siis treenimist. TÄNUD!
Kui elusana tagasi tulen, eks siis jagan kogemusi.

Pakuks viimaseks nädalaks välja teise variandi:

- mitte teha PIKKI JA AEGLASEID distantse
- harjutada üle päeva ja kindlasti üks trenn võistlusele eelneval päeval
- trennide sisu - lühikesed ANAEROOBSED intervallid
- vähenda igal korral intervallide arvu ja kestvust võrreldes eelmise korraga

Eesmärk on 'anda särtsu'!

PS. Aluseks Joe Frieli materjalid võistlusteks valmistumisest.

ma ei jaga just teemat hästi kuid minu meelest on suur vahe kas minnakse 2-3 tunniks tulistama või 36 tunniks kestma. Frieli soovitus võib esimesel juhul päris pädev olla kuid valiva skeptikuna paneksin asja teisel puhul küsimärgi alla.

Mida ma silmas pidasin, on järgmine - peale pikemat puhkust on raske kohe käima saada.

Arvan, et 2-3 särtsakat ja lühikest trenni koos puhkepäevadega hoiavad lihasetoonust. Muidu aeglase ja pikema sõiduga käheb lihas 'uniseks'. Peaks aitama ka paremini taastuda ja energiat koguda ...

Aga palju üldse seal 36h on seda särtsu vaja? Ma kipun arvama, et just teha sellised lühikesed otsad madalal pulsil, andmaks lihasele ja organismile aega puhata ja energiat koguda.

Mina teeks võistluseelsel nädalal ainult 2 trenni, madala intensiivusega, kestvus umbes 1,5-2h. Keset trenni võid sutsakat teha, aga keskmine pulss võiks madal olla.

Enne Tahkot, mis oli minu jaoks raske võistlus, sai sedasi tehtud ja väga hea oli.

jääksin ikkagi endale kindlaks

Kuivõrd abipaluja kurtis "Nimelt hakkab väsimus liiga tegema" ei usu et hetkel oleks särtsutamine vajalik (pigem arvan et kahjulik)

mis puutub "lihase unisusse" siis loomulikult teevad tuimad treeningud seda, aga tegu ei ole tavalise võistlusega tegu on 36h sõiduga, kus särtsu vajadus on väga minimaalne. Vaja on just vastupidavust ja pikka töövõimet mida rahulikud pikad treeningud annavadki

loomulikult ei saa ühe nädalaga mahtu enam suurendada aga organismi võiks küll harjutada pikema tööga

oletan et sellisel võistlusel tuleb pingsalt oma südametööd jälgida ja punasesse minek oleks väga riskantne

Eks igaüks peab ise otsuse tegema...

Minu soovitus tulenes Frieli jutust ja metoodikast, mida ta kasutas RAAM (Race Across America) võistlevate veteranide treenimiseks. See on siis oluliselt kestvam kui 36-tunni võistlus (~4000 miili). Siis oli ettevalmistav periood mitte üks, vaid kaks nädalat.

Rahu, ainult rahu - ütles propelleriga onu!

Suured tänud nõuannete eest.

Selles osas on õigus, et ega 36 h-sel väga särtsutada pole mõtet. Varasemad aastad on õpetanud, et ühtlane hea tempo viib kindlamini sihtmärgini, kui tõmblemised.

Viimase nädalaga ei saavuta mingit paranemist ei ühtlases tempos ega vastupidavuses - need tulevad alles põhja peale. Kiiresti (suhteliselt) saab tõsta ainult laktaaditaluvuse piiri.