Eesti on eriline
eestlane on ahne, ta tahab kõike, kohe ja korraga. eestlane on mugavaks ja nõudlikuks läinud, arvab, et peab oma 150-200 eeguse osalemistasu eest kõike saama mis pähe tuleb. eestlane on ihne, peab osalemistasusid ikkagi liiga kõrgeks. eestlane on kade, arvab, et korraldajad saavad juba osalemistasudest ühe raksuga püstirikkaks. eestlane on laisk, ei viitsi mõelda ega arvutada.
eesti väike nii territooriumilt kui rahvaarvult.
igale võistlusele mandri piires jõuab max 3 tunniga. mõnel pool mujal sõidad linnast välja juba 3 tundi. seega võistlustele on lihtne ja kerge minna.
rattavõistlustel osalejate suhtarv kogurahvastikku on ilmselt suurimate hulgas maailmas.
hoolimata eestlase iseloomust on maraton praegusel kujul talle hetkel sobivaim võistluste vorm. see on enamusele, sisuliselt kõigile osalejatele jõukohane. maraton lubab vahepeal puhata, haamrist taastuda, raskemad lõigud vahelduvad ühtlase sõiduga siledal kus saab pulsi taas normi. saab teise eestlase seljas liugu lasta ja ei pea kogu aeg rajal tööd tegema.
XC võistlus on tavaratturile pidev vajutamine hapnikuvõlas, vere maitse suus ja süda kurgus. liiga raske, et sellest mõnu tunda. keskmisele maratoniosalejale on XC arusaamatu - mis tähendab, et ei tea kui pikk rada on?, mis tähendab, et peale esimest ringi saan alles teada palju mul sõita tuleb? rajad on rasked ja laskumised ohtlikud. rajad on kitsad ja tuusadele jääd paar korda sõidu jooksul jalgu just kõige keerukamal ja kitsamal rajalõigul.
eestis on vähe elanikke. sponsorite leidmine on raske, kellelgi pole raha loopida. pole võimalik teha eraldi "kinnist" maratonisarja tippudele ning friikidele, eraldi noortesarja ja peale selle rahvasarja. hea, et see ükski sari korralikult toimib.
mulle tundub, et rajad on praegu optimaalse pikkusega keskmisele sõitjale. on 2 distantsi. kõik kes peavad end tegijaks, sõidavad moraalsest kohustusest egot upitavat põhisõitu. matkasõitu võtab enamus pingevabalt väikese enese tagantsundimisega.
oleks ebaõiglane väita, et pole midagi tehtud rajapikkuste osas. sel aastal olid kõik rajad peale rakvere pikemad. 40-42 km rada oli veel aasta-kaks tagasi täitsa norm. nüüd umbes 50-52. kes kasvu protsentides oskab võtta saab täitsa suure numbri.
kui panna põhisõidule 30-50% veel pikkust/aega juurde siis on keskmise osaleja poolt hull kisa lahti. pakume kisajale võimalust matkasõitu sõita? ehhee, tema ego pole sellega nõus. matkasõidu pikkuse kasvatamine tooks kaasa seal praeguste osalejate õigustatud rahulolematuse - neilt võetakse ära ainuke jõukohane distants.
olen mitu korda juba espordi kaootilises laksimises pakkunud varianti lisada kolmas distants. kui vaatame enamust euroopa maratone, siis on seal korralikul maratonil 3-5 võistlusdistantsi. igaüks valib endale sobiva. mingi 70-90 km olenevalt maastikust, et võitja aeg jääks teisele poole 2:30. kuid nüüd tuleb mängu jälle raha. kui nimetaksime viisakuse pärast ikkagi keskmise pikkusega distantsi ka võistluseks siis läheb ju kohe poole rohkem auhindu, kulub rohkem rajaturvajaid, linti, aega (sest ega siis kõik ei tule 2:30-ga, viimased oleksid siis ca 4-6h vahel ja kogu infrastuktuur stardi-finishialas peab pöörlema ikka ka viimaste jaoks). ja hoogne kisa, et vanuseklasse ei tohi vähendada ja peab veel juurde tegema, eriti naistele. H100 korraldajad tegid normaalse otsuse - klassideks M ja N ning kogu moos. minu meelest pigem olgu autasustatavaid uhes klassis rohkem kuid pole vaja iga 5-10 aastase vahega rohkeid seenioride klasse. motiveerida tuleks pigem noori pingutama. täiesti narr olukord kus pidevalt on pjedestaalidel 30-40 aastased mehed. kuigi jah, rattasõit on ju kestvusala ja sportlik küpsus saavutatakse suhteliselt hilja.
olen kirsaga täitsa nõus, et samal nädalavahetusel XC + maraton on niigi kurnav ja pikemat maratoni ei kesta enamus mitme jumala teenreid.
XC koha pealt olen 100% nõus, et EMV sõidule lastakse peale vaid litsentsiga sõitjaid. veidi võõrastav oli sel aastal talikrosside litsentsinõue.
sügissari on äge kuid managemendi poolt täielik underground. puuduvad korralikud teavitus, PR, sponsorid ja auhinnad. sisuliselt on tegu kohalike spordikoolide korraldatud omavaheliste võistlustega kus ka eliidi ja masters klassid. iseenesest ülivajalik võistlussari sest sealt saavad treenerid ja noored anda hinnangu terve hooaja tööle.
loodetavasti saab H100 traditsiooniliseks ja hooaega tuleb veel üks 100 km ning 24h sõit.
eesti on väike, siin on vähe inimesi, võistlustele on kerge sõita. mtb-le sarjadele on veel lisaks maanteesõidud. ja kohalikud maratonid. kalender rebeneb mitmelgi nädalavahetusel, ja üha kõvemaks muutub kisa, et see või teine võistlus tuleks ära muuta sest siis see või teine suusa-, jooksu-, multispordi- või kuratteabmisvõistlus. sest harrastaja on ahne, ta tahab kõik saada. korraldajad peavad talle vastu tulema sest ta tahab kõike saada ja valida võistluste vahel ta ei suuda või ei taha.
aga nüüd hingakem korra sisse ja välja ning mõelgem:
1. kelle asi on rattasporti juhtida ja arendada? pakun argliku vastuse - soprdialaliidu asi, ehk eesti juhtumil EJL.
2. kellest koosneb alaliit? minu meelest klubidest.
3. kes korraldavad võistlusi? vist ka mingid klubid
seega need, kes soovivad midagi reaalselt mõjutada peavad järelikult klubistuma ja demokraatia meetoditega oma erakondlikku huvi ellu viima. erakonnatud artiklikirjutajad on küll ühiskonnas vähem või rohkem tuntud, aga nad suudavad vaid tõmmata endale tähelepanu ja parimal juhul mõjutada vaid ühiskondlikku arvamust kuid mitte suunata protsesse.
selle, et narvas loobivad vennad põlevkivi ahju ka selleks, et oleks traatides piisavalt elektrone selleks, et umbisikuline sõnum "TEHKE MEILE" jõuaks iga internetikasutajani peaks asendama ise millegi tegemisega.
nüüd võite mind kõik juba pühapäeval kraavi sõita sest kõik mis ma siin öelnud olen on mõeldud äärmiselt isiklikult kõigile rattasõitjatele ja muidu asjapulkadele kelle pildid olen sügavama isiklikkuse saavutamiseks kõik enda ette lauale ritta seadnud. ehk on see ka hea võimalus kogeda kiireid ja käegakatsutavaid tagajärgi millegi ärategemisest.