marks kirjutas:Nii kehva tuju kui praegu komme lugedes pole ammu olnud...
A mul on otse vastupidi - nii head tuju pole juba ammu olnud
Läksin rajale eesmärgiga
lõpetada ajavahemikus 7,5-8 tundi, käed sain aga taevapoole tõsta juba peale kuuepooletunnist sõitu. Alustasin väga tagasihoidlikult (pulss püsis küll kõrge, kuid see oli vist suurest ärevusest:)) ja pidevalt tempot tõstes jõudsingi õnnelikult finitosse. Peale 2.TP'd viskas kõhu imelikuks (ilmselt hapukurgist, olen ka varem täheldanud, et ma pingutuse ajal hapurki ei talu ... kurk ise maitses väga hea), kilomeetrid 45-55 olid seetõttu keskmisest raskemad, kuid kaotasin vaid mõned kohad. See-eest veidi enne 3.TP'd tuli hirmus pauer sisse ja sealtmaalt alates läks sõit vaid ülesmäge. Umbes 70 km peal oli näha, kuidas rahvas massiliselt suri, mul oli aga tunne nii mega, et lausa lendasin. Kaasa veetud toidumoona eriti tarbima ei pidanudki, va. tabletid, mis tundusid üllatavalt efektiivsed. Ära eksida ei õnnestunud, kuigi vahepeal pidi pead veidi kõrgemale tõstma, et teeots kätte saada. Ja mägede nimedega varustamine on väga broo mõte. Peale finsihit oli enesetunne väga OK, ainult selg oli kange nagu oleks harjavars sealt kuskilt läbi aetud. Et teatud kohtadest väga ära ei hõõruks, siis kasutasin beebitalki (ohtralt) ja mu meelest töötas üsna hästi, alles ~15km enne lõppu hakkas taguots endast märku andma.
Kust pagan küll sinna võistlusele see iseloomulik rahulik ja sõbralik aura tuleb? Ma ei kuulnud mitte ühtegi korda, et keegi oleks kellelegi pahasti öelnud - ei stardisaginas, ei rajal, ei kusagil. Kilomeetritel 60-100 sai möödutud vähemalt 50 kaasvõistlejast, kuid kordagi polnud mööda minemisega mingit probleemi (mingil tõusul isegi üks ikaldunu pani käe seljale ja andis kerge tõukega hoogu juurde
). Tulemuseks on hirmus kihk jälle joonele seada ja üleeilsed tulemused pihuks ja põrmuks sõita ning seda kogemust uuesti läbi elada. Aitäh, korraldajad.
PS. hetkel on enesetunne uskumatult hea - ei mingeid lihasvalusid ega väsimust. Sadulalihas on siiski veidi vigastatud, mistõttu rattasõit lähipäevadel kõne alla ei tule, küll aga muu sportlik tegevus
Küsiks helgemate peade ja korraldaja arvamust selle kohta kas tagavara piduriklotsid peaks igaks petteks kaasa võtma. Eelmine aasta oli suht vilets viimastel laskumistel velgi lõhkuda (raha maitse oli suus
kui klotsi metall osa vastu velge käis) Eriti karm oli see hüppemäe kõrval olnud downkill singel.
Kus on väiksemgi võimalus libeduseks, siis seal ka on libe. 
vahepeal oli kange tahtmine ise ka sellest toredast sõidust osa võtta, aga kui arvutuslik kogusumma läks juba üle 2t. siis tol hetkel pidasin targemaks siiski loobuda...
