enne kui ma magama lähen, tahaksin ma midagi südamelt ära rääkida. Sõitsin täna natuke rattaga- küll Tallinnast väljas, selle lähiümbruses kui ka linnas sees. Selle 3, väga meeldiva sõidutunni jooksul kohtasin ma hämmasatvalt palju erinevaid rattureid: muist olid sportlikumad teised niisama punktide A-B vahel sõitmas ja vbla mõni ei teadnudki kuhu ta sõidab või mida teeb. Tore on, et rahvas liiklemiseks jalgratast kasutab ja tervislikke eluviise eelistavad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Rääkida tahan hoopis sellest, et mitte ühelgi kohatud ratturist ei olnud kiivrit peas. Ma kordan- Mitte ÜHELGI ei olnud kiivrit. Isegi neil, kellel jalgrats on midagi enamat kui liiklusvahend (trennitegemiseks, hobi jne jne jne). Masendav vaatepilt. Üks matkaja oli pidanud targemaks panna oma kiiver matkakoti külge, mis asus pakiraamil. Oli see kiiver tal igaks juhuks kaasas? Et kui midagi peaks äkitse juhtuma, siis haarab kiirelt selja tagant kiivri ja... Korraks hakkasin isegi naerma aga kohe-kohe muutusin mõtlikuks. Torkas isegi pähe, et patsutaks vennikesele õlale, ja mainiks talle, et see kiiver kaitseb küll sinu kallist matkakotti, mitte aga sinu tühjana näivat pead. Loobusin sellest, sellest ei oleks niiehknaa tolku olnud, oli tema ju minust vanem ja targem ja teab mis on õige ja mis vale, kuidas on ohutu ja kuidas ohtlik. Neid matkajaid oli veel aga neil puudus kiiver sootuks-ei olnud seda ei pakiraami küljes, ei raami vahel, ei lenksul tolknemas ega ka sadulat asendamas. Alles kevadel oli mingi reklaamikampaania (või oli see alles hiljuti?), kus räägiti et tegija kannab kiivrit jne jne. Vägisi tekib arvamus, et Eestlane on muidu nagu inimene ikka, väliselt, aga seal üleval, mehhanismis on midagi korrast ära, või ei ole seda üldse olemaski.
Sõidan aegajalt rattaga ringi (meeldiv harjumus) ja pea kõigil neist vähestest kordadest on olnud mõni ebameeldv kokkupuude idioot-autojuhtidega, kes ei oska sõita või vihkavad rattureid. Pärast sõitu mõtlen endamisi, et tänane ellujäämiskursus Eestimaa teedel lõppes õnnelikult. Ainult närvirakke jäi peotäis vähemaks. Kas on tõesti nii, et jalgrattal liiklejad on sama vaimupuudega ja mõtlemisvõimeta ja ohutunnetuseta nagu autojuhid? Ja kui siis esmaspäeva hommikul kuuleme raadiost kokkuvõtet, et mitu jalgratturit möödunud nädalal autoalla jäi ja mitu neist hukka sai ja mitmel neist hukkasaanutest polnud kiivrit?! Ja seda kuulavad ka need, kes ise kiivrit ei kanna. Neile ei lähe see enne absoluutselt korda kui...
Tean rattureid küll ja küll, kes ei kanna trennis kiivrit ja seda seepärast, et nad ARVAVAD, et nendega ei juhtu niikuinii midagi. Mina aga ARVAN, et nad on rumalad, kui mitte öelda, et lausa lollid (sõimake või andke peksa, kui ma olen olnud liiga ülekohtune). See nende kiivrikartjate arvamus, et nendega ei juhtu midagi ei pea kahjuks paika ja ei ole seadustega ega tuleviku poolt paika pandud. Iga jalgrattal liikleja (olgu ta siis kõnniteel, rattateel või sõiduteel) on vähekaitstud liikleja ja arvestades eestis puuduvat (absoluutselt puuduvat) liikluskultuuri ja autojuhtide suhtumist "mina olen suurem, minul on eesõigus", on ohustatud ja vähim, mida enda kaitsmiseks teha saame on, et kanname kiivrit. Seda nii poodi minnes, kui ma sõbra juurde sõites, et talle oma uut XTR tagakäikarit näidata. Järgmis nurga taga võib SIND (ja ka mind) oodata tulipunaste silmadega, gaasipedaaliga mängiv rullnokk, või vanemate tagant auto näpanud 13 aastane junga, kes teab autojuhtumisest sama palju, kui elevant lennundusest.
Ei saa väita, et kiiver on nüüd see kõige-kõige, mis kindlalt päästab. Ei päästa alati, aga võib aidata või vähemalt leevendada.
Aga milleks ma seda üldse räägin? Need kes on harjunud sõitma ilma kiivrita, teevad seda edasi ja tunnevad end teistest parematena (jumal kaitseb lolle ja joodikuid?). Ei minu, ega ka mõne profi sõnad ei pane neid oma arvamust ja suhtumist muutma. Mõistust ei too see neile pähe. Ja kui neil muidu ongi mõistus peas aga kui õnnetus peaks juhutuma ja see natukenegi, mis nad aastatega on kogunud, vedeleb kõik asfaltil? Tundub naljakas, eks? Naljakas võib see olla Hollywoodi filmis, mitte aga IRL. Mäletame ju, et alles hiljuti sai otsa üks noor trikiratasõber, sest ei kandnud kiivrit. Üks inimene teadis rääkida, et oleks ta ellu jäänud ja koomast ärganud, ei oleks ta olnud enam see inimene kes ta oli enne, vaid oleks olnud eluks ajaks invaliid, vaimselt invaliid. See ei ole enam naljakas, eksole? Olen enam kui veenudnud, et selle õnnetuse oleks saanud ära hoida, kui ta oleks kandnud KIIVRIT.
Krt, neelake oma see UHKUS alla ja võtke eeskuju neilt, kes kannavad kiivrit ja andke seega ka eeskuju neile, kes ei ole veel aru saanud. Sellega võidad oluliselt rohkem, kui ilma sõites.
heaküll, ÖÖD.
Pea tänu kiivrile haiget ei saanud, natuke küll kuulsin häält, mis sarnanes tühjeneva kummi häälele 
. Haiget sai aga selg, kuna seljataskus oli mobiiltelefon, mis peale laksu maha sai kantud ja seljal oli moblakujuline sinikas. Kui kiivrit poleks olnud, oleks suht pekkis olnud 
krt. siinmail peab hoolega jälgima, et sulle mingi ese ülevalt pähe ei kukuks, rääkimata traditsioonilistest õnnetusjuhtumitest. muidugi kiiver peaks olema selline, mida paned pähe naudinguga, st. kokku hoida ei maksaks (enda peal testitud) 
haavad kätel ja jalgadel paranesid kiiresti kuid koju sõitsin rattaga mitte kiirabiga 
?
