arjasepp kirjutas:
Ma nõustun tartsiga selles osas, et miks ma pean maha ronima, kui ma tahan üle tee saada(tean, seda LE asja, aga leian, et kohati on see iganenud või ei ole? kehtib selline mahatulemine kuskil veel?). Kui ma olen kindel, et mind märgatakse ja üle lastakse, siis ma lihtsalt lähen üle. Küsimus, et kas te jooksete siis kinnisilmi kõnniteele, kui jalakäija olete. Äkki ette ilmuv jalakäija on autojuhi jaoks samasugune oht, kui seda tegev rattur. Mind ikka on õpetatud, et enne kui üle tee lähed veendu selles, et sa üle saad. Teen seda nii jala kui ratta seljas. Jalakäijana teele hüpates on ainult võibolla see vahe, et sa ei saa seda teha nii kiiresti, kui rattaga, aga see on võimalik.
elame maailmas kus palju asju on reguleeritud seadusega. üks neist on liiklusseadus. liiklusseadus määratleb jalgratast liiklusvahendina ja jalgratturit liiklusvahendi juhina. järelikult kehtivad ratturi jaoks liiklusvahendile ja selle juhile kehtestatud sätted. kuna sel hetkel ei ole rattur jalakäija, siis ei saa tal asja olla sõidutee ületamiseks vöötrajale.
paljusid seadusi rikutakse mugavusest, hoolimatusest vmt. nii ka liiklusseadust. autojuhid ületavad kiirust, ratturid sebivad nii nagu neile parasjagu mugavam on, üle tee vöötrajal, punasega üle ristmiku (krt isegi kandilised, muiduülbikud, blondiinid ja rullnokad ootavad sel ajal punase taga oma saanidega).
jah, paljud seadused ja reeglid on täita veidi ebamugavad või tunduvad endale lihtsalt kentsakad. paljudest pole inimestel aimugi. siit ka see jalgrattateedel jalutamine, koertesitutamine, rulluisutamine jne.
kui keegi arvab endal olevat õiguse sõita üle sõidutee vöötrajal siis arvestagu kellegi teise arvamusega, et tal on omakorda õigus oma 20-tonnise pumiga teha vasakpööret või sõita peateele ilma sõidueesõigust omavat jalgratturit läbi laskamta. (just eile õhtul nähtud juhtum pärnu mnt-jälgimäe tee ristmikul)