Täna helistati Keila linnavalitsusest ja tunti tulemuste ja võistlejate vastu huvi ning Võitja 2006, Toomas Loho nimi lisatakse linna kronoloogiasse. Toomas läheb ajalukku...Toomas on nüüd kuulus meesToomasL kirjutas:minuga võid arvestada, seega on vähemasti 2 võistlejat ja võistlusmoment juba olemas
...kuigi praegu päris haige nagu enamus rahvast 
Mina ei lubanud Lähtel suure suuga küll kellelegi midagi. Samas leidnud selle ürituse kohta info, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja otsustasin kohe, et sellist asja lihtsalt peab proovimaJaaguar kirjutas:Männikul on endine liivakarjäär ja enamasti väga sügav, et kui põhjast huvitud, siis järgmisel päeval ehk tuleb keegi vaatama, mis teed seal:D
Lähtel olid jälle mõned lubajad, kes kaasa kavatsevad lüüa ja mõned potentsiaalsed - tuleb siuke võistlus ikka!
Eesmärgiks võiks olla esimesel korral lihtsalt läbi tegemine ja kogemuse saamine. Loodetavasti on pärast Elbruse kukilt tulekut ka vorm päris hea...ToomasL kirjutas:väike videolõik minu treeningpäevikust, et saaksite teada, kuidas ma ujumiseks valmistun.
http://www.youtube.com/watch?v=r3S0wu4Zbfk
karm vend oled!
Seega kipun uskuma, et stardis näeme Samuti vaatasin Jänis Riekstins i aegasid, siis sealt tuleb ka midagi kihutamise sarnast ning ka Indrek Juhanson tegi eelmisel aastal lanzarotel kiire ujumisega meie mõistes suurt hoogu!!! 
Korra käisin näoga ka vastu kuivanud savimaad (polegi juba tükil ajal kelleltki lõuga saanud). Nüüd on küünarnukk, põlv ja lõuaots päris marraskil Kui vahepeal end võistlemisest eemal hoian, siis peaks laupäeval triatloni ajaks ikka korraliku kooriku peale kasvatama... Trenni küll pole eriti teha saanudki, kuid ma arvan, et esimesel korral on ka lõpetamine hea eesmärk Kolmandalt-neljandalt kohalt kukkuda viimaseks on ikka eriti valus. Teisel ringil hakkasin tundma, et trikoo hõõrub rinda ja kaenlaaluseid, sai seda siis erineval moel sätitud, kuid eriti parem ei hakanud. Samas oli minu liikumise kiirus parem, kui eelmine aasta ja ma ei lasknud pead norgu, pealegi oli neid, kellest ma kiiremini ujusin. Samas üllatas mind see, et ma ei näinud kuskil Urmast ja Augustit, kellest ma pidin ometi kiiremini ujuma 
. Veest välja tulles sain aru, et konkurendid on teinud sellise arenguhüppe, et see tundub lausa uskumatu- nii mõnigi mees, kellest eelmine aasta kümmekond minutit kiiremini ujusin, olid enne mind veest väljas. 
Ju oli siis karm tempo kroolijast lõpuks konna teinud. Vahetusala oli rahvast täis. Mina vahetasin kiirelt ujukad, panin rattariided selga ja toppisin kõik ujumisvarustuse oma seljakotti. Rätti polnud kuhugi panna ja nii jätsin selle lihtsalt kilekotiga maha - ah kui keegi tahab, siis võtku pealegi endale! Vaatan spidokalt kella ja ei usu oma silmi - kas ma ujusin tõesti 3,8km alla pooleteist tunni?! Seda küll ei oleks arvanud. Rattaga maanteele jõudes, astus üks mees juba ratta seljast maha ja hakkas midagi sättima. Enne viaduktile jõudmist sain veel kaks võistlejat kätte. Sellest tekkis tõsine hasart ja ma läksin väntamisega tõesti hoogu. Taganttuulega sain laskumisel kätte 53,4km/h. Terve kildi sõitsin nii, et kiirus ei langenud alla 50 - milline vägev tunne oli sees. Esimese ringi järel hakkas veel üks rattur eest paistma ja no oli jälle hasarti talle ka järgi punnitada. Ohhoo - milline minek! Kolmandal ringil hakkas aga spidoka näit millegipärast oluliselt kahanema ja neljandal ringil oli juba päris selge, et algus oli kõvasti ülepingutatud - juba sõitis ka see mees minust mööda, kes alguses oli ratast sättima jäänud. Ilmne viga oli ka see, et geeli hakkasin manustama alles pärast 60km. Viienda ringi alguse järel möödusid veel kaks võistlejat, kellest ma alguses mööda olin pannud. 100km sõidetud, pöörasin boksi, tulin ratta seljast maha, istusin asfaldile ja hakkasin kaasavõetud leibu nosima. Jõud oli ikka üsna otsas. 9 minutit lõunasöögiks ja jälle sadulasse. Seda minekut muidugi ei tulnud, mis alguses oli olnud, kuid väga väsinud olemist ka polnud. Kulgesin lihtsalt rahulikult, et ikka lõpuni jõuda. Seitsmendal ringil jõudis tagant järgi veel üks võistleja ja küsis kuidas enesetunne on. Eks ma siis seletasin, et liiga sai tehtud. Tema vastu, et tegi ka liiga, aga pärast söömist ja puhkamist on tunne jälle nii hea, et kardab uuesti ülepingutada. No ja siis pani ta hooga edasi. Boksipeatuses oli ta aga kellegi kõrvale pikali visanud ja ajasid seal vedeledes juttu. Mina täitsin pudeli ära ja kulgesin oma rahulikus tempos edasi. Viimane ringike ja Keila peale. Keilasse jõudes hakkas sadama ja varsti kärgatas peakohal äike ja tuli sellist padukat, et hetkega olin läbimärg. Jooksuvahetusalasse jõudes jäi vihm üle ja sain kuvade riietega lippama minna. Kuna minu jooksutossud olid Võrru jäänud (olin selle asjaolu alles enne starti avastanud), siis ütlen kõigepealt suured tänud peakohtunikule, kes mulle oma jooksutossud laenas - tõesti suurepärane oli nendega joosta! Jooksu alustasin väga rahulikult, sest rattasõit oli mulle juba õpetust jaganud. Esimene ring läks rajaga tutvumisele, teised kolm ringi lihaste lahtijooksule ja siis otsusatsin ikka sammu pikaks venitada ning joosta ka. Uno Loop uuris igal ringil ikka enesetunde kohta, aga see oli mul hea. Pool maad joostud, hakkasid lihased kangemaks muutuma ja põlv muutus (oodatult) ka valusaks. Kuna kartsin kõrbemist, siis võtsin hoogu maha ja lasin kaks ringi vaiksemalt. Enesetunne läks paremaks ja otsustasin, et panen hoogu juurde - viimased 15km ikkagi ja kui jääb ka põlv valusaks, eks siis kasvõi lonkan lõpuni. Spordijoogi asemel rüüpasin vett ja pilt läks silme ees kuidagi selgemaks. Rütm oli hea ja minek oli hea. Ja küll oli hea teistest mööda joosta. 4 ringi enne lõppu võtsin jälle vett ja hea enesetunne kestis. Tekkis lootus, et enne lõppu võib veel asi põnevaks minna, sest minu arvestuste kohaselt oli mul lootust kohta parandada. Et vee joomine oli mulle siiani hästi mõjunud, siis panin ka 3 ringi enne lõppu topsi vett hinge alla ning lippasin jälitama meest, kellest olin juba ühel ringil möödunud. Tema tempo oli rohkem kui rahulik - lausa aeglane. Lootsin juba 150 meetriga talle järgi jõuda, kuid millegipärast ei jõudnud. Ja metsa vahel tundsin äkitselt, kuidas haamer mulle pähe koputab. Kogu jõud lahkub minust, nagu veri oleks välja lastud 
Ja vahe eessörkijaga hakkab kasvama. Oleks mul nüüd mõistus veel selge olnud, oleksin ma parkla lähedale jõudes rajalt laua juurde lahkunud ning pärast samast kohast jätkanud, kuid mina vaevlesin energiapuuduses edasi. Pilt hakkas taskusse minema - nii tuli sörkimine peatada ja end veidi koguda. Astusin, siis üritasin jälle sörkida - oi hullu kui raske see küll oli. Poolel ringil möödus Indrek koos oma kaaslasega minust uuesti - eelnevalt olin oma hea tempoga päris suure vahe sisse jooksnud (siis ma veel ei teadnud, et ta oli minust vaid ringiga ees). Üritasin raja äärest süüa sõstraid või kuldmarju või mis need ka iganes ei ole - ei meeldinud see maitse ja sülitasin välja. Ei jõudnud end mõttes ärakiruda, et olin viimase geeli taskust ära tarvitanud hetkel, kui mul seda üldse vaja polnud Kuidagi komberdasin ikkagi selle ringi lõpuni ära ja siis maandusin energiapuuduses laua äärde. Soolaleiba, rosinaid, banaani, mustikakisselli, kapsapirukat - kõik mis süüa kõlbas kohe suhu rändas. Viie minutiga olin kõhu nii täis söönud, et sinna ei mahtunud enam midagi. Pool minutit pikutamist ja siis ajasin end püsti. Indrek tuli just ringilt ja kuulsin kuidas talle öeldi, et ta läheb viimasele ringile. Mul veel kaks ringi joosta - panin kohe minema. Pool ringi läks rahulikult, kuid siis tundsin kuidas jõud tulvas lihastesse ja tempo tõusis nagu see oli ka enne ikaldumist olnud. Viimase ringi vudisin päris usinalt läbi. Metsa vahel oli kuulda ovatsioone ja sellest võis teha järelduse, et viimasele ringile läinud Indrek oli lõpetanud alles nüüd kui mul oli jäänud vaid pool ringi joosta. Kahjuks ei suutnud lõppu põnevaks teha. Samas oli mul teine eesmärk mida saavutada - olin tahtnud lõpetada enne pimedat, kuid nüüd oli lootus lõpetada isegi enne loojangut. Lõpuspurt oli küll võimas ja jalgades selline tunne nagu polekski 42km maha jooksnud. Heh, vaat siis - teine tahab sinu kiiluvees jõudu säästa, ise aga arvad, et oled tal risti jalus ja segad tedaJaaguar kirjutas:...lootsin kiiluvees olles väheke jõudu säästa...
Eks ratta-, suusa- või jooksuvõistlusel oleks see ju suisa naljakas, kui tuulessõitjat seepärast maha üritataks raputada, et arvatakse temale jalgu jäävat. Ujumises ei tulnud paraku selle peale, et kiiluvees võiks kellelgi kergem olla Nii mõned väidavad. Pean ütlema, et minu jaoks ikka on. . ) aga pisike varu on ujumises veelgi. Ratta aega ootasin teadlikult natukene paremat, sest talvel nägi rattapukk mind oluliselt sagedamini kui varasematel aegadel. Isegi jooks oli kevadeks muutunud natukene paremaks kui varasematel aegadel. Nii läkski kõik pisitasa paremuse poole kuni ... kuni 01 mai Viljandi järvejooksu stardis toimus oluline muutus minu parema jala sääreluu hüppeliigese poolses otsas, mis mind mitte õnnelikuks ei teinud vaid alguses murelikuks , siis vihaseks ja kui oli selge, et kipsist pääsu pole, siis apaatseks 
: Psühholoogide ütluste kohaselt pidid need protsessid sellises järjekorras käimagi. Nii olingi mai kuu kipsis. Õnneks on triatlon selline tänuväärne ala, milles kolm ala kokku liidetud ja õnneks ei saanud ka apaatia must võitu ning nii kui kips jala ümbert maha võeti, nii ma basseinis jälle olin. Kuna trauma momendil sain kiiresti abi: külm aerosool + külmakott + kohe võimalus autos jalg vastu lage sirutada, siis paiste see väga ei läinudki ning kipsi mahavõtmise ajaks oli seegi peaaegu taandunud. Et luu ei olnudki päris katki vaid ainult pragu sees, siis 3-dal nädal peale kipsi julgesin ronida jälle sadulasse ning veel paari nädala pärast tegin esimese jooksu. Aga mis salata, kevadel olnud võimed olid ikka kadunud . Kõige murelikumaks tegi aga see, eelnevatel aastatel olnud pikad trennid ja võistlused, mis vastupidavusele palju kaasa aitavad, jäid kõik olemata. . ) ning veest välja tulles oli aeg peaaegu see, mis oodatud. Rattale minnes tahtsin seekord jõuda alla kuue tunni ja nii ka läks. Konkurentide aegasid vaadates peab nüüd muidugi uued sihid seadma . Ja siis jooksma. Esimene ring oli jalg ok, teine samuti, kolmas ka aga mis sest kasu, kui jalad all ei liigu ja eelmise aasta ajale ca poolteist minutit alla jäin. Ok oli kuni 10 ringini, siis läks jalg juba nii paiste, et suss hakkas väikeseks jääma ning pidin tugisidemest loobuma. Aga see ei olnud vigastusest vaid selline loomulik protsess nii pikal üritusel. Peale sidemest loobumist olin järgmisel ringil ikka väga ettevaatlik ja kontrollisin igat sammu aga kuna kõik tundus ikka ok olema, siis võtsin jälle kergemalt ja pean ütlema, et natukene ebamugav tunne oli aga jooksu see ei seganud. Samas ei anna aga rahu see, et kuidas siis oleks läinud, kui 1,5 kuud sunnitud puhkust oleks olemata olnud...Nüüd kui on aega olnud protokolli vaadata, on selgeks saanud, et tegu oli möödunud aasta võitjaga, kes trikoo hõõrumise tõttu lihtsalt enam krooli ujuda ei saanud.Tõnuke kirjutas: ...Enne ujumise lõppu jõudsin ühele ees liikujale väga ruttu järgi - mees ujus konna või midagi selle laadset. Tegin kiire järelduse, et see on siis viimasel kohal ujuja ja teen talle ringiga sisse. Aga oh üllatust, kui minu järel ka tema veest välja ronis...
).Olek ka kunagi sarnaseid minitriatlone läbinud. Minu eelistused:marx 77 kirjutas:Ei hakka uut teemat tegema. Küsimus profidele. Pean osa võtma Triatloni võistlusest. Suht lühike võistlus (ujumine 250m, Ratas 10km, Jooks 2,5km). Aeg on väga oluline, kuna distansid lühikesed.
1. kas rattasõiduks ja jooksmiseks sokke jalga panna või mitte (kingad kasutusel 2 aastat).
2. Kas jooksuks tuleks rattapüksid jooksupükste vastuvahetada.
3. Või on soovitav 10 km ratast ujukatega sõita ja ka joosta.
Kuna võistlus tuleb väga ruttu siis proovida ei ole aega.
Äkki on veel mingeid soovitusi kuidas võistluse ajal aega kokku hoida.
TÄNUD.
Traksidega sõidupükstes ujuda on umbas sama, mis kilekotti vees järel vedada (no ok, natuke lihtsam). Sellest 5min võib vabalt siis 15 saadariho kirjutas:Sõidupüksid (ujud laias laastus 5 min, sõidad 15 min ja jooksed 10 min)
. 15 min ilma pampersita sõita on ilmselt mugavam, kui pampersiga 10min joosta. Võhikuna annaksin hääle ujumispükstele.Kadunud asjade kapis on siis ootamas see rätik! Kas võtan seebipanga mägikarallile Otepääle kaasa?Tõnuke kirjutas: Rätti polnud kuhugi panna ja nii jätsin selle lihtsalt kilekotiga maha - ah kui keegi tahab, siis võtku pealegi endale!
