Lugesin The Economist'i ja igavate majandusartiklite vahele oli ära eksinud üks jalgrattaid puudutav lugu. Jutt siis sellest, kuidas kaks suurt tänavareklaami firmat võitlevad reklaamiõiguste pärast ja on nõus suurtes linnades välja ehitama jalgrattalaenutuse süsteeme. Viimane madin peeti maha Pariisis, kuhu JCDecaux (meilgi tegutsev firma) on loonud tänsaeks 750 dokkimisjaama, milles kokku üle 10000 jalgratta. Meilgi oli vahepeal mingi linnuke (tasuta rattarent või midagi sellist) aga tulemus oli see, et rattaid leiti Mustamäe prügikastidest ja ma ei tea kust. Pariisi süsteem on aga suht geniaalne - ratast võttes maksad krediitkaardiga sümboolse tasu, seega saab isik tuvastatud ja oled suht-koht motiveerutd ratta tagasi tooma. Hind pole kontimurdev: €1 päevas või aastane liitumine €29 (on ka tagatisdeposiit €150).
Kui sellest artiklist korruptsiooni hõng välja võtta, siis väga kiiduväärt ettevõtmine. Aga nagu me teame, siis ratturid "söövad ja situvad" ning seega on rattaga sõitmine keskkonnale hirmus kahjulik!
Terve artikkel on loetav ka veebist:
The Economist - Vive la Vélorution.
