Jansa1 kirjutas:... sättisin end Tea seljataha kuni tuli 5 km. Väiksel tõusunukil käis üks klõks ....
Seda ma mõtlesin, et kuhu sa kadusid.
H100 on juba isemoodi sõit, siin sõidad iseenda, oma treenituse ja vastupidavusega võidu. Niisiis 4. kord sõidetud ja ei saa veel aru, et kõrini oleks. Pahupidi raja profiili analüüsides otsustasin väga rahulikult alustada. Meeles eelmise aasta viimase 15-20 km vaevad

. Kusagil 20-ndal km otsustasin külje maha visata ja parema käe pöidla pahupidi väänata. Natuke valus oli, sõrmenukist tilkus verd ja käiku oli valus vahetada. Pühapäeval oli pöial poole jämedam

ja nõuab nüüd ohtralt viina

.
Peale munakat tõstsin veidi tempot ja järgmised 40km polnudki midagi hullu - teed-rajad tuttavad, profiil ei tapnud. Ühtki tõusu kõigest väest sõites ei püüdnud alistada, kui ei jaksanud tulin maha ja liigselt jõuga ei priisanud. Lõpuosa kruusakad olid igati teretulnud. Ainuke hirm, et mahapööramist maha ei magaks. Hingasin jälle kergendatult, kui teel geelipakendeid maas nägin - olen õigel teel

.
Mingil hetkel jõudsin kruusakal järgi Haanja RK ratturile - metsavahel lubasin tal ees sõita. Ja vat siis sain aru, et ma ei oska tegelikult laskumisi sõita.
mart kirjutas:.... ja laskumistel ei pidurda.

Esimese laskumise sõitsin tal sabas ja kopeerisin trajektoori ja sain üllatavalt ruttu alla, aga järgmisel tõusul-laskumisel tuli vahe sisse ja läinud ta oligi. Haanjameestel küll koduväljaku eelis, aga see on nüüd koht kus tuleb hoolega tööd teha. Hardware taga ei tohiks asi olla - ContiLeader UST+Crossmax SL, amort on suht jäigaks reguleeritud, aga ikka on laskumistel ebakindel tunne

.
Tunneli lõpust valgust ei paistnud ja sealt lõpuni läks ainult tahtejõul.
Preemiaks jälle naistest 3. koht.
Loodan, et Jana mõtleb ümber ja on järgmine aasta ikka kohal
