Konflict kirjutas:bäääh hüppega palju lihtsam saab kiiremini ka. Enne seda jõnkus tõmba ennast hästi vastu ratast ja siis õigel hetkel tõuka ennast üles tõmmates kätega ratast leksudest üles aa samalajal tuleb põlvi kõverdada et taguratas ka õhku tuleks ja enne manndumist lükka jalad uuesti sirgeks et taguratas maanduks natuke ennem siis ei ole nii kõva kaanduda.
Nii on palju kindlam kui taha lasta ennast. Ja ilma klippideta on see taitsa võimalik mull pole ka klippe ja suudan kuskil pool meetrit õhku hüpata kui rohkem vaeva näeks suuudaks rohkemgi
linnas ka sellest kasu saab äärekividest ja porilompidest

üle hüpata
Nu jah, eks sa siis hüppa sealt jõnksust veel pool meetrit õhku HT-ga ja siis maandu. Tuleks ise ka vaatama seda trikki. Võibolla sa saaksid ja selle koha natukene kiiremini läbitud, aga ikkagi riskantsem on nii ja ratta võib ikka nii moodi jummala ära lõhkuda. Teine asi oleks siis, kui sa saaksid sujuvalt maanduda...
Ise soovitaks just võimalikult palju ratast maaga kontaktis hoida, palju kindlam viis. Toomemäel ka üks selline koht (pole just nii kõrge laskumine, aga profiil on sama. Olen sealt proovinud nii hüpates, kui ka ratast maas hoides. Maas hoides on kindlam. Hüpates põrutan ennast nii ära ikka, et jube kohe.
Ja seda ka, et ma tahaks näha inimest, kes minu rattaga hüppab kohapeal maas poole meetri kõrgusele, triali rattaga ple probleem, aga minu võistlus rattaga (lenks on sadulast oma 20-25 cm all pool) ple võimalik.