Alustasin sõitu eesmärgiga sõita maanteel, nautida imeilusat talveilma ja rattasõitu. Algus oli ilus ja tore. Väljas oli stabiilselt 6-5 kraadi alla nulli. Peagi hakkas maanteel puhuv tuul külma tegema, tõmbasin tempo alla aga siis ei olnud enam naudingut. Kuskil Laagri kandis hakkas juba tunduma, et kergelt niiske tee hakkab kummide all libedaks muutuma, ja turvaline pidamine kummide ja asfalti vahel oli pigem kogemata kui planeeritud. Et autojuhtidele mitte pahameelt tekitada, kobisin kõnniteele, mida algul väga kartsin. Ei olnud varem sedapsi sõitnud ja kartus kukkuda oli suur. Algul liikusin vaevu 10-11km/h, pidevalt ennast ja ratast kontrollides. Vaikselt hakkas stabiilsus tekkima ja nö libe lumi ja jää olid suhteliselt kergesti alistatavad. Tasakaalu hoidmine ei nõudnud enam ekstra tähelepanu. Kohati oli kõnniteedel mõned üksikud lumest puhtad laigud, mis läksid lumele üle jääga. PEagi sai selgeks, et pigem sõita kogu aeg lumel kui kiigata aegajalt "päästvale" asfaltile. Asfalti ja lume piiriks olev jää kujutas endast suuremat ohtu kui stabiilselt ebastabiilne pinnas lumel, mille all oli ka hulganisti jäämügarikke (sai keeruline lause, aga sobib millegipärast siia).
Omaette väljakutseteks said bussipeatused. Just need, mis olid rahvast pungil täis. Ei oleks olnud probleemi ratas käe kõrvale võtta ja läbi jalutada. Eesmärk oli siiski ratast sõita mitte jalutada. Õnneks olid inimesed mõistlikud ja tegid ruumi, kuigi paari kohas kiskus kitsaks. Õnneks lõppesid kõik need kohad õnnelikult ja keegi kannatada ei saanud. Kui kõnniteel jalutavatelt inimestelt teed küsisin, siis pigem tehti seda rõõmuga kui et mõtteis vandudes ja kirudes. Kohati isegi tunnustavalt hõisati järele.
Väga teravate relamusterohked olid kitsad lahtilükkamata aga kinnitallatud rajakesed, kus sõidukõlblik oli vaid 30-40cm laiune osa. Seal tasakaalu kaotamine tähendanuks koheselt jala mahapanekut, mis ei olnud samuti minu eesmärk. Lõpuks pidin siiski ühes kohas seda tegema ja see oli ka juba ette nähtud, sest rada ise lõppes mõnekümne meetri pärast mingi pornograafiaga, millest ma siiamaani aru ei saa
.Lõpptulemusena tõdesin, et mnt rattaga talvel on palju lõbusam, kui mõne mtb peale ehitatud talveratas vmt. Kindlasti laieneksid sõidurajad, kui all oleks karvasem kumm. Minul olid täiesti tavalised ilma mustrita kummid. Sellest hoolimata ei pidanud liigselt kukkumiste pärast põdema. Ainus asi, mis häiris, oli see, et tempot ei julenud tõsta kõrgemale kui 15-16km/h, üle selle võis juba hakata liigseid vigu tegema mis....Sellise tempo juures ei olnud ka pulss just kõige kõrgem, jäädes 100-110 löögi vahele minutis. Et üritus trenni alla klassifitseerida, peaks seda tegema 3-4 tundi järjest
. Muidu on tegemist niisama jalutamisega. Sellegipoolest jäin ettevõtmiega rahule ja kavatsen ilusate ilmade korral teinekordki seda teha. Kui sügisel ettevõetud mnt-ratta tripp Harku ja nõmme radadel tundus ekstreemne, siis praegu ainult naeran selle peale...
...
