Mis vahe on kallil ja odaval maanteerattal?

[mihkel]

Hakkasin mõtlema, et mis vahe on kallimal ja odavamal rattal?

Või kui näiteks küsimust väiksemateks tükkideks võtta, siis:
Mis vahe on jooksudel? Sellest ma saan aru - mida kergemad (=kallimad) need on, seda kergem on ratast liigutada

Aga mis vahe on kallimal ja odavamal käiguvahetusel? Kaal - ilmselt? Kasutusmugavus ka? Aga põhitöö teevad ikka ju nii odavad kui ka kallid ühtemoodi ära. (ärme kaalule praegu suurt tähelepanu pööra)

Või olen ma asjast täitsa valesti aru saanud? Valgustage mind

[rai66]

Mina ostsin aastad tagasi omale MNT, polnud peale kooliaegset Turisti maanteerattaga sõitnud.
Läksin poodi ja kurtsin muret, et kuidas tänapäeva maanteerattad on, et sõidan ainult bikega (kalliga. kurat, see oli väga kallis). Müügimees võttis ühe odava ja saatis ringile. Tulin tagasi ja ütlesin, et aitähh, ei soovi. Hing ei andnud nädal aega rahu. Läksin targema müügimehe juurde. See andis enda oma, ehk siis kallima. Tulin tagasi ja ütlesin, et tee pakkumine.

[UrmasL]

Hakkasin mõtlema, et mis vahe on kallimal ja odavamal rattal?

Kallil rattal on kasutatud kallimaid materjale ja keerulisemat/aeganõudavamat/täisulikumat tootmis protsessi. Kui vaadata ainult raami, siis odava alumiinumraami saab toota suht odavalt kasutades valmis torusid. Kallima aluraami puhul kasutatakse spets (mitmekordselt) õhendatud torusid. Torudel on pikkuses muutuv profiil ja seinapaksus. Seega on materjal ja tema tootmine kallim. Carbonraamide puhul on olemas mitmeid viise kuidas karbonkiudu ja vaiku laduda ning pressida/kuivatada. Odavate raamide puhul kastatakse lihtsamaid mooduseid, kallimate puhul mängitakse erinevate ladumistehnoloogiatega. Seal on veel ilmselt sada nüanssi, millega annab karbon raami juures mängida. Odav tootja liigselt pead ei murra, laob kiud ja vaigu vormi ja küpsetab ära. Kallis tootja mängib kõikvõimalike nüanassidega, et saada sobiv jäikus/flex sobivas kohas ning seda hea kaalu juures.

Sama kehtib suures joones ka jooksude, groupseti jms. kohta. Ehk siis lühidalt kallis=kerge ja paremate omadustega (jäikus, juhitavus jms). Kusjuures kallis pole kindlasti alati töökindlam. Pigem mõne kallima komponendi tööiga on lühem kui odavamal.

[anryo]

Kallim = enamjaolt ka parem täpsus ja viimistlustase. Ja see omakorda tähendab ka ilmselgelt paremat ja väiksema hõõrdumisega töötamist. Võrdle näitejs erinevaid laagreid - kui ühel juhul on pinnad "karedamad" ja teisel juhul mitte. Kumb veereb paremini?
Kuid nii nagu iga muu toote puhul, jookseb alati piir, millest alates rohkem makstav raha ei ole enam otstarbekas, ega too samaväärselt töökindlust või kasutamismugavust juurde. Kusjuures keeruliseks teeb selle asjaolu, et igaühe jaoks meist jookseb see piir erinevalt, mistõttu on ka raske soovitada, mis kellegile hea on.

[Cly/Suva]

Kõige kallimad rattad kipuvad olema ka mõeldud ainult võistlemiseks. Nendel on tihti ohverdatud ka pikaajalise vastupidavuse arvelt, et tagada maksimaalset tulemust. Trenni sellistega teha pole küll mõtet kuna osad komponendid kuluvad kiiresti ja pole kuigi vastupidavad igapäevaseks kasutamiseks, lisaks sellele toob nende kulumine rahakotile pisara silma.

Odav ots on aga suht massitootmisjuppidega mille täpsus ja kaal jätab soovida. Ei julgeks väita, et odavama otsa maanteerattad vähem vastupidavad oleksid, aga ega sedagi saa välistada. Kõik oleneb konkreetsest isendist.

[mart2]

Lisaks hinnale ja kvaliteedile on veel vähemalt kaks kriteeriumit - sobivus sõitjale ja eksklusiivsus.
Kunagi lugesin intervjuud, kus üks proffirattur ütles, et nii kallite ratastega, nagu pensioni-eelikutest amatöörid, elukutselised ei jaksa sõita.
Hinna, kvaliteedi, prestiizi ja sobivuse seast pean mina kõige tähtsamaks viimast.
Olude sunnil sõitsin 2 aastat tagasi Limburgs Mooiste mnt sõitu Hollandis tipptasemel Canyoni rattaga. Absoluutselt ei sobinud, sest ratas oli mulle üle pea - liiga tundlik ja äkiline. Mõnel laskumisel hakkas päris hirm. Samas hiljem neil laskumistel madalama taseme ratas viis emotsioonid lakke.
Mida siis nüüd öelda tahtsin?

Ah jaa, mitte hind ja kvaliteet, aga ratturi sõiduoskustele vastavus on oluline ...

[andresle]

Kõige kallimad rattad kipuvad olema ka mõeldud ainult võistlemiseks. Nendel on tihti ohverdatud ka pikaajalise vastupidavuse arvelt, et tagada maksimaalset tulemust. Trenni sellistega teha pole küll mõtet kuna osad komponendid kuluvad kiiresti ja pole kuigi vastupidavad igapäevaseks kasutamiseks, lisaks sellele toob nende kulumine rahakotile pisara silma.

Odav ots on aga suht massitootmisjuppidega mille täpsus ja kaal jätab soovida. Ei julgeks väita, et odavama otsa maanteerattad vähem vastupidavad oleksid, aga ega sedagi saa välistada. Kõik oleneb konkreetsest isendist.

Siin vaidlen tõsiselt vastu. Olen tänavu pannud eri ratastele kokku ca.10 Dura-Ace 7900 gruppi. Need on 5-10 tuh km juures tahtnud vahetust vaid kettide näol. Ei keskjookse, ei hammakaid isegi mitte piduriklotse. OK, kõrisid läheb paela alla panduna rohkem vaja, kuid sama probla on ka Ultegral-105-l.
KCT kasutas 2005 Ultegra, 2006 Ultegra ja 105 ning 2007 Duraka kuluosi. 2005 sai sõidetud 20000 ühe kassetiga ja rattad samaga maha müüdud, 2006 105 kassetid kannatasid aasta lõpuni, kui võisteldi teiste jooksudega, ehk eluiga 12-15 tuh ja prükkarisse, 2007 Durakas ei teinud 25000 juures ka teist nägu.
Kettidest on viimase 7 aasta kogemusest kõige kestvam DA 7900, 5000 km ja ei midagi.
Ära ütle, et kallis ei kesta.
Odavama ja kallima vahe tuleb võib-olla välja karboni kestmises raamis. 2007 Merida väsis Ojavee 25000 km juures ära, 2008 ja uuematel pole usaldusväärset kilometraazimõõtjat, kuid tunduvad kestma rohkem ja kaaluma vähem.

[raamimurdja]

Lisaks hinnale ja kvaliteedile on veel vähemalt kaks kriteeriumit - sobivus sõitjale ja eksklusiivsus.
Kunagi lugesin intervjuud, kus üks proffirattur ütles, et nii kallite ratastega, nagu pensioni-eelikutest amatöörid, elukutselised ei jaksa sõita.
Hinna, kvaliteedi, prestiizi ja sobivuse seast pean mina kõige tähtsamaks viimast.
Olude sunnil sõitsin 2 aastat tagasi Limburgs Mooiste mnt sõitu Hollandis tipptasemel Canyoni rattaga. Absoluutselt ei sobinud, sest ratas oli mulle üle pea - liiga tundlik ja äkiline. Mõnel laskumisel hakkas päris hirm. Samas hiljem neil laskumistel madalama taseme ratas viis emotsioonid lakke.
Mida siis nüüd öelda tahtsin?

Ah jaa, mitte hind ja kvaliteet, aga ratturi sõiduoskustele vastavus on oluline ...

Mismõttes ratas oli tundlik ja äkiline ehk liiga hea?
Tõenäoliselt on viga minus aga ei kujuta ette seda, et liiga hea ratas on halb sõita.
Küll mõistan seda, et liiga hea ratas võib olla geomeetria tõttu ebamugav sõita.
Aga liiga äkiline ? Kaldun arvama, et tegu ei olnud õnnestunud rattaga.

[mart2]

Esimene ratas, millest kirjutasin - http://www.canyon.com/_en/outlet/articl ... o=A1008436
Madalama taseme ratta kirjeldus on minu profiilis. Raami geomeetria kahel rattal pea sama.
Kui ei ole harjunud sõitma hea rattaga ning rattavalitsemise oskused on nõrgad, siis ongi hea ratas halb ...
Ehk aitab minu mõtet selgitada võrdlus autojuhiga, kes harjunud Opel Astraga sõitma Eestis ja siis lükatakse Ferrari roolis Alpi mägiteedele. Ka ratas võib olla ülejuhitav.
Küsimus ikka kasutajas kinni.
Kordan veel - ratta hind ja kvaliteet on üks asi, hoopis olulisem on ratturi oskuste ja ratta võimekuste tasakaal.
Minu poolt teema lõpp.

[vaikija]

Esimene ratas, millest kirjutasin - http://www.canyon.com/_en/outlet/articl ... o=A1008436
Madalama taseme ratta kirjeldus on minu profiilis. Raami geomeetria kahel rattal pea sama.
Kui ei ole harjunud sõitma hea rattaga ning rattavalitsemise oskused on nõrgad, siis ongi hea ratas halb ...
Ehk aitab minu mõtet selgitada võrdlus autojuhiga, kes harjunud Opel Astraga sõitma Eestis ja siis lükatakse Ferrari roolis Alpi mägiteedele. Ka ratas võib olla ülejuhitav.
Küsimus ikka kasutajas kinni.
Kordan veel - ratta hind ja kvaliteet on üks asi, hoopis olulisem on ratturi oskuste ja ratta võimekuste tasakaal.
Minu poolt teema lõpp.

Raske on seda küll ette kujutada. Arvan,et siin on rohkem tegu kartusega,et mis see maksab kui maoli annan? Või no jupi näol võib kallimatel jooksudel carbon pidurduspind olla kordades halvem allamäge pidurdades,kui seda on alumiinium pidurduspinnaga odavam jooks. Kuid muud eelist odaval rattal ei oska pakkuda. Sinu näide auto näol on vilets,sest kui sellesama Opel Astraga lükatakse Alpi teedele,siis vist ainus mõnu on teadmine,et kui lõikad kurvis otse,siis pärast läheb elu edasi(muidugi juhul kui hing sisse jääb).

[mart2]

OK. Söön oma sõnu ja kirjutan korra veel.
Ma pole öelnud, et odavam ratas oleks kvaliteetsem kui kallis.

Mõlemas eelmises postituses juhtisin tähelepanu sellele, et hinnast olulisem on ratturi oskuste ja ratta võimaluste tasakaal. Sama asi kordub iga kord peale vähe porisemat maratoni, kus alati kumm süüdi ...
Eks igal ühel oma tõde - tsiteerides Eesti filmiklassikat: "Olgu kiidetud Jumal, kes tõde seekord sedapidi paista lasi!"

Kruusa võib kühveldada ka kullast labidaga ...

[KaupoR]

et hinnast olulisem on ratturi oskuste ja ratta võimaluste tasakaal.

et siis algaja rattur peab by default sõitma prügikasti kõrvalt leitud kahekümnekilose rimakaga? (sorry, võimendasin praegu üle aga mõte jääb). Minu jaoks väljendub ratta "paremus" järgmises (paratamatult kajastub see kõik kohe ka ratta hinnas):
* kaal - kergema rattaga on kergem edasi liikuda. Kuigi mu maantekas pole raskeimate killast, siis sain sel aastal proovida paar kilti sõita ühe udukerge püssiga. No rsk, ratas kiirendas juba ainuüksi mõtte peale, jõudu polnudki vaja rakendada.
* täpsus - käikude vahetamisel ei hakka midagi kuskil kõrisema ega plärisema vaid vahetab naksti ära.
* suurem käikude arv annab ühtlasemad ülekanded
* jäikus - odavate torudega ei ole mingi kunst-tükk kiirendades näiteks lenks propellerisse painutada (paine võib tulla nii stemist kui ka lenksust).

Karboni väidetavalt suurepäraseid vibraleevendusvõimeid ei ole minu retseptorid märkimisväärselt veel tuvastanud

[Road 2]

Niikaua kui olen rattaid müünud ei tule meelde, et keegi oleks hiljem kirunud, et sai liiga kallis ostetud... . Küll aga vastupidi.

[raamimurdja]

jagan muidugi täiesti arvamust, et hea ratta ressurssi ja võimalusi ei kasuta oskamatu sõitja ära.

Kahtlustan selle konkreetse Canyoni puhul seda, et ratas oli aetud ülikergeks raamitorude õhendamisega, mis muutis samaaegselt ratta "vedelaks". Seda on juhtunud paljudel rattatootjatel teatud ajaperioodil teatud raamidega ja juhtub ka tulevikus.
Kasvõi seesama, et maastikurattad kipuvad kiirusel üle 50 km/h "vedelaks" muutuma. Kuskil on mõistlik kompromiss ja mõistlikkuse piir, millega tootjad mängivad. Siinkohal ei saa öelda, et kergem ratas oleks liiga hea vaid see on just vastupidi ühe omaduse poolest liiga kehv.

Üle- ja alajuhitavus on siiski seotud raamigeomeetriaga ja mitte komponentide või raamimaterjaliga.

Pidurid on tõepoolest teema, mis võivad kallimatel ratastel erksamad olla. Aga kõik muu...