Olen sunnitud ühinema eelpool kommenteerijatega selles osas, et see aasta ei õnnestunud mul näha mitte ühtegi kukkumist. Küll purunenud kumme ja üksteisele tagarattasse sõitmist aga kukkumised jäid nägemata. Võimalik, et põhjus peitus ka selles, et startisin eliidi järel.
Kuna reedel oli olnud üks pikk ja väsitav mitmevõistlus, siis olin pühapäeva hommikul ikka veel suhteliselt kange ja kartsin kõige enam igasuguseid kiirendusi ning järske tõuse. Seepärast olin Riia mäe ja järgneva viadukti osas suhteliselt kahtleval seisukohal. Õnneks võeti neid tõuse väga rahulikult ning esimene hirm lahtus.
Peale viadukti kärises grupp korra kaheks ning siis tuli korra ees tööd teha, et peagrupile järgi jõuda. Koos Läti profiklubiga Alpha Baltic saime grupi uuesti kokku. Imestama pani see, et lätlased juba peale Riia mäge lükkasid sadulast enda kaaslast. Seda lükkamist nägin terve sõidu jooksul
http://www.funholiday.org/g2/main.php?g2_itemId=137360. Kuna isiklikult meest ei tunne, siis pani selline abivalmidus kulmu kergitama.
Võrreldes eelmise aastaga tundus tempo rahulikum aga häirivam osa oli see, et pidevalt toimis kummipaela efekt. Hooga liidritele selga ja siis pidurdamine. Jälle hoog üles ja pidurdamine. Proovisin mitmeid positsioone aga ainus rahulik koht oli vist grupi peas esimese 10 seas. Kuna enda vorm ja tagasihoidlikkus ei lubanud seal pedaalimist, siis jäin grupi keskele. Kuna grupp oli suur, siis ei saanud tükk aega ka aru, palju jooksikuid eest läinud on. Alles Otepääl sain aru, et tegelikult oleme suures osas ikka veel kõik koos ning läinud on ainult 17 meest.
Enne Otepääd, tõusudel, läks raskeks. Ühtlast kiiret sõitu kannatasin aga nii kui läks tõusunukkidel kiirendamiseks hakkasin grupis tahapoole vajuma. Otepääl hakkasid ka äraminekud. Kuna ees olid veel mõned tõusud, siis ei julgenud kuhugi minna.
Mingil hetkel langes grupi kiirus 30km/h ning liikusin kiiresti grupi ette, sest oli aimatav, et keegi nüüd siit sööstab. Aga ei midagi. Avastasin eespool paar tuttavat, kuid minekuplaane neil polnud. Käisin paar korda ees tempot kruvimas, kuid keegi kaasa ei tahtnud tulla. Kuna olen rattasõidus alles roheline, siis ei saanud aru, et mida passitakse. Sile maa, tuul tagant ja külje pealt ja kiirus ainult 30-33km/h. Ühel hetkel, kui olin jälle proovinud tulutult järgijaid leida ja gruppi tagasi vajunud, sööstis Massa koos paari kaaslasega minema. Kuna kiirendus oli võimas ja ootamatu, siis oli see rong minu jaoks läinud. Mõne aja pärast kruviti tempo üles ning minekuplaane mul enam ei tekkinud. Natuke enne Tartut näitas spidokas vahepeal 60km/h. Tekkis mingi lootus, et väsinumad pudenevad seltskonnast, kuid ei midagi. Tartusse sissesõidul Ringtee tänaval olin enesele ootamatult ise grupi sabasse vajunud ning grupi uus kiirendus hakkas mul üle jõu käima. Selja taga oli veel ainult kolm meest ja tagapool täielik tühjus. Pulss oli juba ammu punases, silme ees kergelt virvendas, kuid vahe grupiga hakkas suurenema. Ühel hetkel tundsin, kuidas mul tekkisid tiivad ja vahe grupiga hakkas vähenema
. Tegemist ei olnud hallutsinatsioonidega, vaid Läti Alpha Balticu profiklubi sõitjaga, kes mind sadulast hellalt edasi lükkas. Tänasin viisakalt ja mõtlesin endamisi, et kuradi lahke kutt. Milleks ta seda teeb?
Ühel hetkel tekkis jälle tiibade tunne, sest mind jälle lükati hellalt sadulast, ning saingi grupi kätte. Ei tea, kas Turu tänaval oli grupi hoog korraks raugenud või olin ise niipalju kosunud, sest mingil hetkel sööstsin paremalt poolt vaba teed kasutades otse grupi keskele välja. Siis järgnes uus kiirendus, millega jõudsin isegi kaasa minna, kuid paraku lõppes minu jaoks see kiirendus viadukti all, kus tuli teha hädapidurdust, sest eessõitjad sõitsid üksteisele tagarattasse ja mina olin ennast ilusasti karpi sõitnud- vasakul grupp ja paremal pool pea 30cm äärekivi. Paganama kitsas oli, ei julgenud isegi vändata, sest pedaal oleks vastu äärekivi käinud. Õnneks kukkumist ei järgnenud ja tegin oma viimase kiirenduse. Päästev finiš!
Finišikoridoris otsisin üles ka oma päästeingli Alpha Balticust, kelleks osutus Erki Pütsep. Tänasin teda veelkord, millele tema vastas ühe ilusa lausega:“ omasid maha ei jäeta!“
See 3.11 finišeerunud rong, milles mul oli au sõita, jagas enda vahel kohad 75-193.
Sõit oli hea. Täna on küll kogu keha nagu tules aga enesetunne on ülev.
Kui korraldusmeeskond ka seda juttu juhtub lugeda, siis viriseks niipalju, et jootjad raja ääres ei pea nii kadedad olema. Nad võiksid pudelist lahti lasta, siis saaks pudeli sõidu pealt ka kätte. Ühes joogipunktis proovisin kolm korda pudelit võtta, aga ei midagi. Jootja käsi oli ilusasti välja sirutatud aga nii jäigalt, et ta isegi ei proovinud seda minuga kaasa liigutada.
Numbrifännidele: keskmine kiirus 42,4km/h, maksimum 79,7km/h. Pulss keskmine 153, maksimum 183.
.
) hetkel grupi lõpus söömas ja sain ummikust läbi ühe viimasena (maast ja kraavist tõusvate ette). Kogu tagumine ots oli ribadeks ja ega ma enam pundile järgi ei jõudnudki. Üksikuid pudenenuid siin-seal eespool nägin. Üritasin veel Otepäält pingutada, kuid Pangodini keegi ei tahtnud vedada ja viimane punt läks täpiks. Vahetult enne Pangodit tuli tagant juba uus seltskond ja nende tuulde õnnestus hüpata ning mäest üles kerida. Sealt edasi ainult kasvavas tempos kuni päästva finishini.
. See oli vist mul esimene sõit 8 korra juurest, kus ma ma ei näinud otsest asfaltinuusutamist.
Kõige õõvastavamad vaatepildid olid kusagil Pangodist Tatraoruni, kui ise vasakul servas sõites nägin silmanurgast lühikese maa jooksul kolme tegelast üle lenksu teepervele ja kraavi maandumas. Üks oli laskumisel Kiisalt, kus isegi minu max kiirus oli 67,4 km/h. Lõpus tõmmati ka punt suhteliselt laiali, niiet mingit erilist sprinterite finišit ei tekkinud. Peaeesmärk elusa-tervena finišisse jõuda sai kuhjaga täidetud, lisaks veel heameel eelmise aasta epic fail sõidu olulise parandamise üle.