Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Foorumi reeglid
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Head kestvushundid.
Kutsun Teid osalema 21.08.2011 stardiga kl 8.00 Tammemäe järves toimuvale täispikale triatlonile. Distants klassikaline 3,8 km ujudes, 180 km rattal ja 42,2 km jalgsi.
Kui individuaalne lähenemine esimese hooga vaimule liiast tundub, on valikus ka osalemine 3-liikmelise tiimiga, kus iga mees teeb ühe etapi.
Hetkel on stardilistis 34 individuaalvõistlejat, mille sees 2 Läti triatleeti, üks naine Soomest ning 3 võistkonda - pange tähele, võistkondades kõik on naised!!!
Kui keegi kurdab, et viimase hetke pakkumne hinnalt liiast paistab. Helistage, sest peamine on inimese soov osaleda ja meie soov osalejat teenindada.
Lisainfo: 5518729,
http://www.21cc.ee/taispikk-uldinfo/
Andke teada!
Kutsun Teid osalema 21.08.2011 stardiga kl 8.00 Tammemäe järves toimuvale täispikale triatlonile. Distants klassikaline 3,8 km ujudes, 180 km rattal ja 42,2 km jalgsi.
Kui individuaalne lähenemine esimese hooga vaimule liiast tundub, on valikus ka osalemine 3-liikmelise tiimiga, kus iga mees teeb ühe etapi.
Hetkel on stardilistis 34 individuaalvõistlejat, mille sees 2 Läti triatleeti, üks naine Soomest ning 3 võistkonda - pange tähele, võistkondades kõik on naised!!!
Kui keegi kurdab, et viimase hetke pakkumne hinnalt liiast paistab. Helistage, sest peamine on inimese soov osaleda ja meie soov osalejat teenindada.
Lisainfo: 5518729,
http://www.21cc.ee/taispikk-uldinfo/
Andke teada!
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Pakkuda koht meeskonnas!
Nimelt on meil puudu rattur, kui on huvi siis võib kirjutada või helistada.
muuk.marden@gmail.com või 55539653
Nimelt on meil puudu rattur, kui on huvi siis võib kirjutada või helistada.
muuk.marden@gmail.com või 55539653
Kõik on võimalik aga vahest on lihtsalt liiga vähe motivatsiooni...
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Värskemaid uudiseid taas.
Enam ei pea tiimimehed ainult naistega võistlema ja piinlikkust tundma, kui need stardis kohe minema aerutavad, vaid hetkel on lisandunud ka neli tiimi, kus on kõik hoopis mehed.
37 individuaali ja 7 tiimi!
Enam pole igav!
Ka auhinnalauale on tulnud mitmeid häid pakkumisi, et jätkub ka kuuendale kohale...sekka ka enamale.
Enam ei pea tiimimehed ainult naistega võistlema ja piinlikkust tundma, kui need stardis kohe minema aerutavad, vaid hetkel on lisandunud ka neli tiimi, kus on kõik hoopis mehed.
37 individuaali ja 7 tiimi!
Enam pole igav!
Ka auhinnalauale on tulnud mitmeid häid pakkumisi, et jätkub ka kuuendale kohale...sekka ka enamale.
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
-
- Rattur
- Postitusi: 316
- Liitunud: 09. 04. 2007. 17:54
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Olen 21. joonel:) Väike mure:Kas oleks keegi hea inimene näitama tuleval pühap või siis kolmap enne lõunat võistluse rada ?Rattas on plaan teha parim aeg,seega midagi juhuse hooleks jätta ei tahaks...Stardiks näiteks Peterburi maanteelt,Mustamäelt või kolmap Pirtalt. Ise pole Tallinna mees.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
http://www.21cc.ee/taispikk-voistlejale-rattasoit/hwxeraldimees kirjutas:Väike mure:Kas oleks keegi hea inimene näitama tuleval pühap või siis kolmap enne lõunat võistluse rada
Vaata plaani ja väga eksida ei anna. Kõik pöörded on inimestega varustatud. Peaasi, et esimesel ringil liblikat ei unusta!!! Just esimesel, muidu ootab 5 mintsa puhkust penalty toolil. See on selleks, et kõikide ajad oleksid võrreldavad otse masinast. Eelm a üks tegi hiljem ja seda peab eraldi pärast sättima.
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
-
- Rattur
- Postitusi: 316
- Liitunud: 09. 04. 2007. 17:54
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Ega ma muidu ei küsiks kui poleks kunagi seal kandis sõitnud.Kiirusega 45+ võivad need liblikad õigel ajal märkamata jääda ja neid rajaturvajaid ei ole ka mõtet 100% usaldada...
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Need ongi need mehed, kes võistlusel moti alla rebivad, kui ligi 2x kiiremini üle lendavad...oi ... küllhwxeraldimees kirjutas:... sõitnud.Kiirusega 45+ ...
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
-
- Rattur
- Postitusi: 316
- Liitunud: 09. 04. 2007. 17:54
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Mida sa ajad? Esiteks ma ei tea rada.Kui on näiteks hea asfalt ja tuuleolud ka normaalsed,pole mingi probleem 45 sõita,ratas veereb juba ise ! Ah ei viitsi vaielda !
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Eraldistardimees, katsu oma huumorisoon nüüd üles leida
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Tänx! Tundus ka, et pole mõtet vaielda. Eks finišis võtab teema uuesti kokku:)!kaidok kirjutas:Eraldistardimees, katsu oma huumorisoon nüüd üles leida
Tubli, et mehed kohal ja püüavad,
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
-
- Rattur
- Postitusi: 316
- Liitunud: 09. 04. 2007. 17:54
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Ega te jumala eest mõtle,et ma räägin keskmisest kiirusest? Ja huumorit ma siin väldin,olen juba ammu aru saanud,et seda siin arendada pole mõtet !
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Raja videot on plaanis näidata võistlejate koosolekul, mis toimub 20. augustil kl 17.00 Keila Tervisekeskuses. Põhimõtteliselt võin videot näidata ka varem Mustamäel, aeg on vaja eelnevalt kokku leppida, PS abiks huvi korral.Väike mure:Kas oleks keegi hea inimene näitama tuleval pühap või siis kolmap enne lõunat võistluse rada ?
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Lihtsam on video kuskile netti üles riputada. 20. on enivei veits hiljavõitu.Salmiakki kirjutas:Raja videot on plaanis näidata võistlejate koosolekul, mis toimub 20. augustil kl 17.00 Keila Tervisekeskuses. Põhimõtteliselt võin videot näidata ka varem Mustamäel, aeg on vaja eelnevalt kokku leppida, PS abiks huvi korral.Väike mure:Kas oleks keegi hea inimene näitama tuleval pühap või siis kolmap enne lõunat võistluse rada ?
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Praegu on video suuruseks 3,5GB, seda eriti ei riputa kuskile, vaja enne töödelda. A kes näha tahab, siis oma arvutis võin näidata küll kasvõi homme.Lihtsam on video kuskile netti üles riputada.
Ja miks 20. august hilja on? Ega rada sellest ei muutu, kui seda nt 16. augustil vaadata.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Kui üldse maantee rada näidata/vaadata, siis mõte vast ongi eelkõige selles, et kas vaja ise läbi sõita või mitte. Selle raja puhul küll midagi eriskummalist pole, lai maantee. IMHO stardieelse päeva õhtul kell 17.00 puudub näitamisel sisuline informatiivne point.Salmiakki kirjutas:Ja miks 20. august hilja on? Ega rada sellest ei muutu, kui seda nt 16. augustil vaadata.
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Inimesed on erinevad, ühel aastal suutis üks vend üsna korralikult ära eksida ja jõudis peaaegu Laagri Maksimarketini välja, enne kui aru sai, et midagi on valesti. Samuti on läinud mitmel korral segamini see Kanama ristmiku "liblika" läbimine esimesel ringil. Eelnev raja video vaatamine võib siin abiks olla.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Ironman tehtud. Praegu õnnestub juba arvutis kirjutada, eile õhtul peale autasustamist oli ainuke soov mingi nipiga voodisse puhkama jõuda.
Algas kõik igati normaalselt, tund enne starti ehk kella 7 ajal sai stardipaika jõutud Tammemäe karjääris, registreerimine ja ettevalmistused vahetusalas ära tehtud, ratas sõidukorda seatud ning ujumise starti mindud. Ujumisel oli plaanis kohe taha otsa jääda, et oma suht olematu ujumisstiiliga tasapisi kulgeda. Kuna enne võistlust polnud üle 1km ühe jutiga ujudes läbinud (ajaga 30 minutit), siis arvestasin ujumise ajaga umbes 2.15.
Esimesel paarisajal meetril sai ühe vennaga, kes ujus konna, kõrvuti ujutud, siis läks ta oma teed ja mõtlesin, et tore lugu küll, kui konna ujujad ka eest ära kaovad. Tasapisi sai ümber saare ujutud, nii mõnegi poi ees läks ujumistrajektoor vähe viltu, aga ei midagi hullu, aeg-ajalt pidi ikka nina veest välja pistma, et järgmist poid näha. Siis kui tagasirgele ehk kõige pikemale sirgele keerasin, siis tundus küll, et teise otsa jõudmine võtab terve igaviku. Kui sirge lõppu jõudsin, siis kirusin mõttes korraldajat Urmast, et oli tal see poi vaja kindlasti kõige kaugemasse nurka panna. Igatahes sain ka sellest mööda ja algas ujumine vastu päikest vahetusala poole. Poid ei olnud päikse tõttu võimalik üldse näha, tuli lihtsalt kalda ligidale hoida. Teisi ujujaid polnud samuti enam kuskil näha, mis oli ka ootuspärane.
Esimene ujumisring sai läbi, just täpselt pealtvaatajate ees ronis mingi veealune taim ümber vasaku jala ja tahtis nagu kiipi kaasa võtta kangesti. Sai see taim jala ümbert ära rebitud ja edasi kühveldatud. See oli vähe uskumatu, et polnudki kelleltki ringiga veel pähe saanud, millega ma olin juba enne arvestanud, esimesed pidid ujumise ju tunniga kindlasti lõpetama.
Enesetunne oli täitsa enam-vähem ja eriti ei jõudnudki enam mõelda, et teine sama pikk ujumisring on veel ees. Sain kuidagi ümber saare ja siis hakkasin nägema virtuaalseid ujujaid enda kõrval. Ja päris mitmel korral kohe. Ilusti oli näha, kuidas nende käed ringe tegid ja vett kühveldasid. Lähemal vaatamisel selgus siiski, et ei ole mu kõrval kedagi. Oli aeg rahulikult edasi ujuda pikal tagasirgel. Ja siis .. kuskil pool kilti enne lõppu hakkasid käed ja jalad äkki iseenesest kiiremini liigutama. Olin alustanud lõpuspurdiga vist, endal küll paanis seda polnud, aga keha sai vist pihta, et kaua sa vees ikka uimerdad. Igatahes tempo tõusis kuskil 2 korda enda arvates, ainuke mõte oli, et kas kestab nii lõpuni välja, aga kestis küll. Veest väljudes karjus keegi ajaks 1.43, mis ei saanud minu aeg küll olla, aga polnud pikalt aega selle üle mõelda, vaid jooksin tasapisi juba vahetusala poole. Kalipso seljast ja rattariided asemele ning tuld.
Rattasõidu algus kuni Kanamani ei olnud just eriti lootustandev, aga ka ei midagi hullu. Kanamal sai esimesel ringil kohustuslik "liblikas" ära tehtud (kõik rambid+viadukt vaja läbi sõita ehk lisa 2km) ning seejärel suund Ääsmäele võetud. Esimene 20km Kanama-Ääsmäe ring (kokku oli 8 ringi) oli selline enam-vähem, sisseelamise ring. Proovisin hoida tempot mõistlikuna ehk sõita pidevalt grammi võrra ennast tagasi hoides, mis õnnestus suurepäraselt, nagu tagantjärgi selgus. Väike enne võistlust seatud eesmärk oli ratas teha ära 6 tunniga, mis nibin-nabin jäi täitmata (rattaaeg tuli kuskil 6.07), samas eesmärk teha ujumine+ratas ära 9 tunniga sai löödud lausa terve tunniga ehk kell 4 olin jooksuraja stardis. Rattarajal sai värskenduspunktis iga 20km ringi jooksul tehtud paariminutiline söögi-joogipaus, mis oli igati mõistlik otsus, kordagi janusse-nälga ei jäänud. Igal ringil läks 1 geel, iga 2-3 ringi tagant 1 magneesiumitablett. Ratast sõita oli tingimuste mõttes ideaalne, tuul oli suht nõrk-keskmine ja puhus ainult küljelt, päike enamus ajast paistis, ent palav ei hakanud, asfalt ideaalselt tasane, tõuse rajal polnud, mis sa veel oskad tahta.
Jooksurajal sai alustatud enda arust väga rahuliku sörgiga, ent sellele vaatamata sain juba esimesel kilomeetril paar jooksjat kätte, üks neist soome naisvõistleja, kellega sai natuke juttu aetud ja selgus, et tal 4. ring käsil. Imestasin veel, et miks ta nii aeglaselt liigub ja jätsin ta selja taha. Esimesed 3 ringi oli täiesti ok ja siis hakkas pihta. Tempo hakkas kukkuma ja sain aru, mida tähendab 10. kilomeeter ning miks soomlane nii aeglaselt kulges. Varsti lasin ta mööda ning 5. ringil pidin juba pool ringi jalutama. Sama kordus ka 6. ringil. 7. ringi alguses oli juba raske isegi käia, kuna jalad olid täitsa läbi ning olin sunnitud istuma pargis pingile, kus puhkasin 10 minutit, vaatasin pargis jalutavaid ilusaid naisi ning sinist taevast, aeg-ajalt sai ka mööduvate jooksjatega paar sõna vahetatud. Otsustasin jalutamisega jätkata, ent see oli ikka ülemõistuse vaevaline ning enne raja kõige kaugemasse punkti ehk tagasipöördekohta jõudmist olin teinud kindla otsuse võistlus pooleli jätta pärast ringi lõpetamist Keila Veekeskuse ees. Lõpetamismõtetega liipasin vaikselt Veekeskuse poole tagasi, kui mingi ime läbi läks enesetunne tasapisi paremaks ning keskuse ette jõudes suutsin enam-vähem normaalse tempoga juba jalutada. Siis sai vastu võetud otsus, et ikka ei jäta veel pooleli, vaid proovin järelejäänud 21km jalutades läbida. Saate aru, JALUTADES 21km, see ei ole normaalne. Mul on suvila kodust 20km kaugusel ja isegi rattaga oli sinna varem raske sõita, nüüd peaks sama maa jala läbima, kui üle 200km on juba seljataga .. Vaikselt arvestasin, palju see võimatuna näiv idee aega võiks võtta ja enne kella 12 finišisse jõudmine ei tundunud enam reaalne. Mis tähendas, et eesmärgi kogu võistlus 15 tunniga läbida võis rahulikult juba maha matta. Nüüd oli küsimus puhtas vastupidavuses, kas jalg ikka kannatab seda või mitte. Hakkasin tasapisi jalutama, ring ringi kaupa. Ja uskuge mind, need ringid olid ülemõistuse PIKAD. Joostes oleks veel ok olnud, aga jalutades .. Igatahes avastasin ennast ühel hetkel mingi ime läbi ringilt nr 12 (kokku oli 14 3km ringi), kuhu ma olin jäänud ikka üsna üksi juba, teised võistlejad olid tõenäoliselt juba ammu kodus naise kaisus telekat vaatamas või midagi muud lõõgastavat tegemas. Enne 12. ringile minekut vaatasin ka juhuslikult kella, mis näitas üllatuslikult, et kui viimasel ringil suudaks natuke joosta, siis võiks lõpetada võistluse ka enne kella 11. See sai tähendada seda, et jalutamise tempo oli seni olnud väga hea, kuskil 6km/h. 12. ringil siis poole peal hakkas samm iseenesest kuidagi kiiremaks minema ja need jalad suutsid jälle jooksma hakata, täis ulme ikka. Nii ma siis sörkisin viimased 2,5 ringi kuni võiduka finišini, viimasel 50-l meetril sai ka väike lõpuspurt tehtud. Tulemuseks 14.25 ja võistluse viimane koht.
Ülikõva fiiling ikka, järgmisel aastal kindlasti jälle, kui jalad vähegi joosta kannatavad.
Võib veel öelda, et konkurendid olid ikka ülemõistuse tugevad sel aastal.
Suured tänud Urmasele sellise fantastilise võistluse korraldamise eest ja loomulikult kõigile kaasvõistlejatele, kaaskorraldajatele ning kaasaelajatele. Tänud Liisule, kes isiklikult toitlustuspunktides abiks oli, ilma temata ma finišisse poleks tõenäoliselt jõudnud.
Trenni sai sel hooajal enne võistlust tehtud: ujumine 50km, ratas 900km, jooksmine 200km.
Algas kõik igati normaalselt, tund enne starti ehk kella 7 ajal sai stardipaika jõutud Tammemäe karjääris, registreerimine ja ettevalmistused vahetusalas ära tehtud, ratas sõidukorda seatud ning ujumise starti mindud. Ujumisel oli plaanis kohe taha otsa jääda, et oma suht olematu ujumisstiiliga tasapisi kulgeda. Kuna enne võistlust polnud üle 1km ühe jutiga ujudes läbinud (ajaga 30 minutit), siis arvestasin ujumise ajaga umbes 2.15.
Esimesel paarisajal meetril sai ühe vennaga, kes ujus konna, kõrvuti ujutud, siis läks ta oma teed ja mõtlesin, et tore lugu küll, kui konna ujujad ka eest ära kaovad. Tasapisi sai ümber saare ujutud, nii mõnegi poi ees läks ujumistrajektoor vähe viltu, aga ei midagi hullu, aeg-ajalt pidi ikka nina veest välja pistma, et järgmist poid näha. Siis kui tagasirgele ehk kõige pikemale sirgele keerasin, siis tundus küll, et teise otsa jõudmine võtab terve igaviku. Kui sirge lõppu jõudsin, siis kirusin mõttes korraldajat Urmast, et oli tal see poi vaja kindlasti kõige kaugemasse nurka panna. Igatahes sain ka sellest mööda ja algas ujumine vastu päikest vahetusala poole. Poid ei olnud päikse tõttu võimalik üldse näha, tuli lihtsalt kalda ligidale hoida. Teisi ujujaid polnud samuti enam kuskil näha, mis oli ka ootuspärane.
Esimene ujumisring sai läbi, just täpselt pealtvaatajate ees ronis mingi veealune taim ümber vasaku jala ja tahtis nagu kiipi kaasa võtta kangesti. Sai see taim jala ümbert ära rebitud ja edasi kühveldatud. See oli vähe uskumatu, et polnudki kelleltki ringiga veel pähe saanud, millega ma olin juba enne arvestanud, esimesed pidid ujumise ju tunniga kindlasti lõpetama.
Enesetunne oli täitsa enam-vähem ja eriti ei jõudnudki enam mõelda, et teine sama pikk ujumisring on veel ees. Sain kuidagi ümber saare ja siis hakkasin nägema virtuaalseid ujujaid enda kõrval. Ja päris mitmel korral kohe. Ilusti oli näha, kuidas nende käed ringe tegid ja vett kühveldasid. Lähemal vaatamisel selgus siiski, et ei ole mu kõrval kedagi. Oli aeg rahulikult edasi ujuda pikal tagasirgel. Ja siis .. kuskil pool kilti enne lõppu hakkasid käed ja jalad äkki iseenesest kiiremini liigutama. Olin alustanud lõpuspurdiga vist, endal küll paanis seda polnud, aga keha sai vist pihta, et kaua sa vees ikka uimerdad. Igatahes tempo tõusis kuskil 2 korda enda arvates, ainuke mõte oli, et kas kestab nii lõpuni välja, aga kestis küll. Veest väljudes karjus keegi ajaks 1.43, mis ei saanud minu aeg küll olla, aga polnud pikalt aega selle üle mõelda, vaid jooksin tasapisi juba vahetusala poole. Kalipso seljast ja rattariided asemele ning tuld.
Rattasõidu algus kuni Kanamani ei olnud just eriti lootustandev, aga ka ei midagi hullu. Kanamal sai esimesel ringil kohustuslik "liblikas" ära tehtud (kõik rambid+viadukt vaja läbi sõita ehk lisa 2km) ning seejärel suund Ääsmäele võetud. Esimene 20km Kanama-Ääsmäe ring (kokku oli 8 ringi) oli selline enam-vähem, sisseelamise ring. Proovisin hoida tempot mõistlikuna ehk sõita pidevalt grammi võrra ennast tagasi hoides, mis õnnestus suurepäraselt, nagu tagantjärgi selgus. Väike enne võistlust seatud eesmärk oli ratas teha ära 6 tunniga, mis nibin-nabin jäi täitmata (rattaaeg tuli kuskil 6.07), samas eesmärk teha ujumine+ratas ära 9 tunniga sai löödud lausa terve tunniga ehk kell 4 olin jooksuraja stardis. Rattarajal sai värskenduspunktis iga 20km ringi jooksul tehtud paariminutiline söögi-joogipaus, mis oli igati mõistlik otsus, kordagi janusse-nälga ei jäänud. Igal ringil läks 1 geel, iga 2-3 ringi tagant 1 magneesiumitablett. Ratast sõita oli tingimuste mõttes ideaalne, tuul oli suht nõrk-keskmine ja puhus ainult küljelt, päike enamus ajast paistis, ent palav ei hakanud, asfalt ideaalselt tasane, tõuse rajal polnud, mis sa veel oskad tahta.
Jooksurajal sai alustatud enda arust väga rahuliku sörgiga, ent sellele vaatamata sain juba esimesel kilomeetril paar jooksjat kätte, üks neist soome naisvõistleja, kellega sai natuke juttu aetud ja selgus, et tal 4. ring käsil. Imestasin veel, et miks ta nii aeglaselt liigub ja jätsin ta selja taha. Esimesed 3 ringi oli täiesti ok ja siis hakkas pihta. Tempo hakkas kukkuma ja sain aru, mida tähendab 10. kilomeeter ning miks soomlane nii aeglaselt kulges. Varsti lasin ta mööda ning 5. ringil pidin juba pool ringi jalutama. Sama kordus ka 6. ringil. 7. ringi alguses oli juba raske isegi käia, kuna jalad olid täitsa läbi ning olin sunnitud istuma pargis pingile, kus puhkasin 10 minutit, vaatasin pargis jalutavaid ilusaid naisi ning sinist taevast, aeg-ajalt sai ka mööduvate jooksjatega paar sõna vahetatud. Otsustasin jalutamisega jätkata, ent see oli ikka ülemõistuse vaevaline ning enne raja kõige kaugemasse punkti ehk tagasipöördekohta jõudmist olin teinud kindla otsuse võistlus pooleli jätta pärast ringi lõpetamist Keila Veekeskuse ees. Lõpetamismõtetega liipasin vaikselt Veekeskuse poole tagasi, kui mingi ime läbi läks enesetunne tasapisi paremaks ning keskuse ette jõudes suutsin enam-vähem normaalse tempoga juba jalutada. Siis sai vastu võetud otsus, et ikka ei jäta veel pooleli, vaid proovin järelejäänud 21km jalutades läbida. Saate aru, JALUTADES 21km, see ei ole normaalne. Mul on suvila kodust 20km kaugusel ja isegi rattaga oli sinna varem raske sõita, nüüd peaks sama maa jala läbima, kui üle 200km on juba seljataga .. Vaikselt arvestasin, palju see võimatuna näiv idee aega võiks võtta ja enne kella 12 finišisse jõudmine ei tundunud enam reaalne. Mis tähendas, et eesmärgi kogu võistlus 15 tunniga läbida võis rahulikult juba maha matta. Nüüd oli küsimus puhtas vastupidavuses, kas jalg ikka kannatab seda või mitte. Hakkasin tasapisi jalutama, ring ringi kaupa. Ja uskuge mind, need ringid olid ülemõistuse PIKAD. Joostes oleks veel ok olnud, aga jalutades .. Igatahes avastasin ennast ühel hetkel mingi ime läbi ringilt nr 12 (kokku oli 14 3km ringi), kuhu ma olin jäänud ikka üsna üksi juba, teised võistlejad olid tõenäoliselt juba ammu kodus naise kaisus telekat vaatamas või midagi muud lõõgastavat tegemas. Enne 12. ringile minekut vaatasin ka juhuslikult kella, mis näitas üllatuslikult, et kui viimasel ringil suudaks natuke joosta, siis võiks lõpetada võistluse ka enne kella 11. See sai tähendada seda, et jalutamise tempo oli seni olnud väga hea, kuskil 6km/h. 12. ringil siis poole peal hakkas samm iseenesest kuidagi kiiremaks minema ja need jalad suutsid jälle jooksma hakata, täis ulme ikka. Nii ma siis sörkisin viimased 2,5 ringi kuni võiduka finišini, viimasel 50-l meetril sai ka väike lõpuspurt tehtud. Tulemuseks 14.25 ja võistluse viimane koht.
Ülikõva fiiling ikka, järgmisel aastal kindlasti jälle, kui jalad vähegi joosta kannatavad.
Võib veel öelda, et konkurendid olid ikka ülemõistuse tugevad sel aastal.
Suured tänud Urmasele sellise fantastilise võistluse korraldamise eest ja loomulikult kõigile kaasvõistlejatele, kaaskorraldajatele ning kaasaelajatele. Tänud Liisule, kes isiklikult toitlustuspunktides abiks oli, ilma temata ma finišisse poleks tõenäoliselt jõudnud.
Trenni sai sel hooajal enne võistlust tehtud: ujumine 50km, ratas 900km, jooksmine 200km.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Selle jutu õigem koht oleks kuskil sado-maso foorumis. Respect igatahes
Triathlete - a person who doesn't understand that one sport is hard enough...
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
...või pigem mõnes motivatsiooni õpikus, alapealkirjaga " Niikaua, kui käed jalad otsas ja kohtuniku vile pole kõlanud on võistlus alles ees..."
Vinged mehed
kas doktor-segaste-tohter-holden ka ellu jäi?
Vinged mehed
kas doktor-segaste-tohter-holden ka ellu jäi?
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Minu teada kõik, kes startisid, ka lõpetasid - 34 individualisti ja 8 tiimi. Dr Holden sai päris hea tulemuse mälu järgi.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Ise osalesin see aasta oma esimesel triatlonil (Kõrvemaa) ning kuradi raske oli.. Salmiakki jutt motiveerib järgmine aasta latti kõrgemale ja kaugemale panema!
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Seda lõpetamise järgset fiilingut ei ole võimalik teistel ette kujutada - võib vaid aimata !
Kõik need, kes selle läbi teevad on ikka ÜLIKÕVAD mehed - respect
Ise olen küll teinud neid lühemaid triatlone (Kõrvemaal, Pühajärvel) aga täispikk on ikka midagi muud !
Sellist pühendumist, vastupidavust, eneseületamist suudavad vaid vähesed !
Au neile !
Kõik need, kes selle läbi teevad on ikka ÜLIKÕVAD mehed - respect
Ise olen küll teinud neid lühemaid triatlone (Kõrvemaal, Pühajärvel) aga täispikk on ikka midagi muud !
Sellist pühendumist, vastupidavust, eneseületamist suudavad vaid vähesed !
Au neile !
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud. Mark Twain (1897)tsainik kirjutas:kas doktor-segaste-tohter-holden ka ellu jäi?
Olen tunduvalt parema tervise juures kui peale TriStar'i sprinti!
Aga pikemalt ja koos piltidega saate lugeda siit!
Respekt kõigile, kes minust eespool lõpetasid ja au neile, kes suutsid nii kuradi kaua (ehk minust kauem) seal rajal olla!!! Nagu Raul Olle on öelnud, et tema ei suudaks 8 tundi Tartu Maratoni sõita, ta väsiks ära!
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Tubli, Tõnu, et ei lubanud vaimul murduda!!! Tegelikult on kokkuvõttes tegemist täiesti hea tulemusega. See, et muu seltskond järele ei oodanud, pole Tõnu mure.
Tänud kõikidele, kes olid eile stardis ja seekord samapalju ka finišis.
Järgmiseks on ootamas Dr Holdeni oktoobriseansid.
Detailsema protokolli panen ka mõne nädala jooksul kokku.
Kõiki osalejaid premeerin ka igakordse DVD ga.
Järgmine Täispika võistlus 19.08.2012.
Osalejate arvu kasv on olnud ca 30%, seega ootame järgmiseks korraks 60 ratast samaaegselt rajale.
Ja nüüd trenni, sest sel hooajal ei jõudnud trenni üldse teha. Aga nüüd hakkame uuesti pihta...
Tänud kõikidele, kes olid eile stardis ja seekord samapalju ka finišis.
Järgmiseks on ootamas Dr Holdeni oktoobriseansid.
Detailsema protokolli panen ka mõne nädala jooksul kokku.
Kõiki osalejaid premeerin ka igakordse DVD ga.
Järgmine Täispika võistlus 19.08.2012.
Osalejate arvu kasv on olnud ca 30%, seega ootame järgmiseks korraks 60 ratast samaaegselt rajale.
Ja nüüd trenni, sest sel hooajal ei jõudnud trenni üldse teha. Aga nüüd hakkame uuesti pihta...
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Nagu eelmine aasta sai välja öeldud, minu unistuste aeg peaks hakkama üheksaga. Eks unistused ongi need, mille poole püüelda.
Ujumise algus oli tavaline, tõmbasin ennast kiiresti ujujate rivi etteotsa ja jäin sinna ca 500m üksi kroolima, siis jõudis kõrvale Margus. Margus vaatas paar korda mulle otsa ja siis võttis liidrirolli üle. Asusisin tema kiiluvees ujuma, kuid kehvem nähtavus ei meeldinud mulle ja läksin tema kõrvale. Nii ujusime pea 200m ja siis äkki tundsin, et see tempo pole mulle. Lasin tal minna ja ujusin üksi edasi. Mingi hetk jõudis minu kõrvale Indrek Pak ja Ain-Ivar. See oli mulle ohusignaal, et minu tempo on langenud. Üritasin nende kõrval edasi ujuda, kuid umbes 300m pärast lasin ka neil minna. Jalgade töö tundus korras olevat, kuid tõmbed olid kuidagi aeglased ja nõrgad. Esimese ringi aeg oli 32min ja teise oma veelgi kehvem. Ujumiseks olid ideaalsed tingimused- täiesti sile ja jahe vesi, kuid kahjuks ei olnud meest, kes oleks ennast realiseerinud. Eks talvine kõva treening oli see, mis mind uinutas. Maist alates ei viitsinud enam eriti treenida.
Vahetus läks libedalt. Kahest salajasest uuendusest oli kõvasti abi. Ratta alguses sain ilusasti oma tempo kätte ning teise ringi alguseks olin saavutanud oma unistuste keskmise 37km/h. Rattas teadsin, et minust on kiiremad Alo, Andrus, Margus ja Mait. Samal pulgal on Urmas. Eks neid asusingi jälgima. Margus oli juba pikalt ees. Mingi hetk sööstis mööda Mait, kuid tempo järgi nägin, et see aasta ei olnud meil enam nii suurt kiiruse erinevust kui eelmine aasta. Siis pani mööda tandem Alo ja Andrus ja jällegi ei olnud kiiruse erinevus nii suur. Suurim vahe, mis ma kella pealt Andrusega fikseerisin oli 3min. Ratta esimesel ringil põrutas lätlane Uzols Ääsmäe viadukti alt otse Haapsalu poole. Õnneks sai ta mingi hetk oma veast aru ja keeras otsa ringi.
Värskendusalas läks kõik normaalselt- ainult üks pudelikaotus. Kurb oli vaadata, mismoodi korraldajate meeskond seisis rikkalikult kaetud laua juures ja kogu tunglemine toimus isiklike abistajate juures. Kuna kiirused on suured ning seedimine võtab vastu ainult kindlaid asju, siis sellest ka minu korraldajate poolsete teenete loobumise otsus. Väga raske on 30km/h pudeli kaotuse korral kinni pidada ja uuesti tagasi sõita. Loodan, et mõistate.
Urmasega võrreldes liikusin vaikselt, aga kindlalt kiiremini. Mingi hetk avastasin, et hakkan uuesti Alole, Andrusele ja Uzolsile järgi jõudma. Olin kogu distantsi hoidnud stabiilset kiirust, järelikult oli neil raskeks läinud. Mingil hetkel sain Uzolsist mööda ja siis veel ka Andrusest. Alot ees enam ei näinud, kuid vahetusala telgis olime juba jälle koos.
Rattasõidus olin endale eesmärgiks seadnud sõita maksimaalselt 145 pulsiga. Pikalt selle pulsiga sõites tuli kerge hirm peale ja lasin pulsi uuesti alla. Põhjus oli selles, et kiirus kasvas 40-45km/h. Teadsin, et sellise kiirusega vändates pole minust enam maratoni jooksjat.
Jooksudistantsile läksin vist neljandana. Kohe jooksin mööda Alost, mis oli üllatus ja jõudsin kiiresti järgi ka Maidule. Margus jooksis oma jooksu ja kuna ta oli kahe ringiga ehk 6km minust ees ning jookseb kiiremini kui mina, siis teda ma üldse ei jälginud. Kuni poole distantsini oli kõik korras. 3km peale kulutasin ca 15-16min, mis oli minu unistuste tempo. Ja siis tuli suur must auk. Kuna tempo oli kõrge, siis oli kohutav janu kogu aeg. Seepärast sai söömist piiratud ning ainult joodud. Peale 21km läbimist oli organism täiesti tühi-kõht kiskus krampi ning energiavarud ammendunud. Värskenduspunktis seisma jäädes hakkasin taaruma ja pidin ümber kukkuma. Hakkasin sööma, aga kuna rääkimisega oli raskusi ning mõte ei liikunud, siis ei suutnud kuidagi naisele öelda, mis ma järgmisel ringil tahan. Mingi hetk hakkas ta mind vägisi toitma arbuusiga. Ca 10km kulgesin nagu unes ja „suurepärased“ mõtted tulid pähe. Ühel hetkel arvasin, et viskan ennast rohule pikali ja magan 5 min ja siis jooksen edasi. Siis arvasin, et tellin endale ujula kohvikust ühe suure prae liha ja praekartulitega. Õnneks oli niipalju mõistust peas, et see kõik jäi tegemata. Keila kergliiklustee väike tõus moondus ühel hetkel Munamäeks. Kuna võistlejaid oli palju, siis ei saanudki enam aru, kui ühel hetkel minust mööda joosti ja vaikselt kukkuma hakkasin. Kaks meest jooksid sellise tempoga, et esialgu arvasin, et tegemist on meeskonna jooksjatega aga numbri järgi sain aru, et need on mingid talendid. Eks need talendid said üldarvestuses teise ja kolmanda koha. Mait oli kogu aeg püüdmisulatuses, aga see mustas augus viibimine kustutas selle võimaluse. Viimased 12km jooksin krampis vasaku jalaga. Labajalga ei tundnud enam ning see käis nagu pardil plärts ja plärts maha. Viimasel ringil tagasipöörde punktis oli minu ja Urmase vahe 150-200m. Kui ta mind nägi, siis tekkis tema silmadesse selline loomalik pilk, et nüüd ma su kätte saan. Mina jällegi otsustasin, et kergeks ma talle seda ei tee. Viimase km lippasin nii nagu Lõuna-Ameerika indiaanlane põgeneb pampas jaaguari eest. Päästev finiš tuli ennem kui Urmas. Viimati tundsin ma ennast nii kehvasti 2006. a täispika triatloni finišis. Jalad valutasid puusadest varbaotsteni, kogu keha värises ja tõmbles aegajalt krampides. Peale külma duši võtmist taastus õnneks normaalne elutegevus.
Tänud Urmasele, kes oma töö ja võistlemise kõrvalt, sellise suurepärase võistluse korraldas. Tänud liikluse reguleerijatele, kes tagasid rajal turvalisuse ja tänud korraldustoimkonnale.
Järgmine aasta stardis näeme. Mina olen endale uued eesmärgid seadnud ja loodan neid järgmine aasta täita.
Ujumise algus oli tavaline, tõmbasin ennast kiiresti ujujate rivi etteotsa ja jäin sinna ca 500m üksi kroolima, siis jõudis kõrvale Margus. Margus vaatas paar korda mulle otsa ja siis võttis liidrirolli üle. Asusisin tema kiiluvees ujuma, kuid kehvem nähtavus ei meeldinud mulle ja läksin tema kõrvale. Nii ujusime pea 200m ja siis äkki tundsin, et see tempo pole mulle. Lasin tal minna ja ujusin üksi edasi. Mingi hetk jõudis minu kõrvale Indrek Pak ja Ain-Ivar. See oli mulle ohusignaal, et minu tempo on langenud. Üritasin nende kõrval edasi ujuda, kuid umbes 300m pärast lasin ka neil minna. Jalgade töö tundus korras olevat, kuid tõmbed olid kuidagi aeglased ja nõrgad. Esimese ringi aeg oli 32min ja teise oma veelgi kehvem. Ujumiseks olid ideaalsed tingimused- täiesti sile ja jahe vesi, kuid kahjuks ei olnud meest, kes oleks ennast realiseerinud. Eks talvine kõva treening oli see, mis mind uinutas. Maist alates ei viitsinud enam eriti treenida.
Vahetus läks libedalt. Kahest salajasest uuendusest oli kõvasti abi. Ratta alguses sain ilusasti oma tempo kätte ning teise ringi alguseks olin saavutanud oma unistuste keskmise 37km/h. Rattas teadsin, et minust on kiiremad Alo, Andrus, Margus ja Mait. Samal pulgal on Urmas. Eks neid asusingi jälgima. Margus oli juba pikalt ees. Mingi hetk sööstis mööda Mait, kuid tempo järgi nägin, et see aasta ei olnud meil enam nii suurt kiiruse erinevust kui eelmine aasta. Siis pani mööda tandem Alo ja Andrus ja jällegi ei olnud kiiruse erinevus nii suur. Suurim vahe, mis ma kella pealt Andrusega fikseerisin oli 3min. Ratta esimesel ringil põrutas lätlane Uzols Ääsmäe viadukti alt otse Haapsalu poole. Õnneks sai ta mingi hetk oma veast aru ja keeras otsa ringi.
Värskendusalas läks kõik normaalselt- ainult üks pudelikaotus. Kurb oli vaadata, mismoodi korraldajate meeskond seisis rikkalikult kaetud laua juures ja kogu tunglemine toimus isiklike abistajate juures. Kuna kiirused on suured ning seedimine võtab vastu ainult kindlaid asju, siis sellest ka minu korraldajate poolsete teenete loobumise otsus. Väga raske on 30km/h pudeli kaotuse korral kinni pidada ja uuesti tagasi sõita. Loodan, et mõistate.
Urmasega võrreldes liikusin vaikselt, aga kindlalt kiiremini. Mingi hetk avastasin, et hakkan uuesti Alole, Andrusele ja Uzolsile järgi jõudma. Olin kogu distantsi hoidnud stabiilset kiirust, järelikult oli neil raskeks läinud. Mingil hetkel sain Uzolsist mööda ja siis veel ka Andrusest. Alot ees enam ei näinud, kuid vahetusala telgis olime juba jälle koos.
Rattasõidus olin endale eesmärgiks seadnud sõita maksimaalselt 145 pulsiga. Pikalt selle pulsiga sõites tuli kerge hirm peale ja lasin pulsi uuesti alla. Põhjus oli selles, et kiirus kasvas 40-45km/h. Teadsin, et sellise kiirusega vändates pole minust enam maratoni jooksjat.
Jooksudistantsile läksin vist neljandana. Kohe jooksin mööda Alost, mis oli üllatus ja jõudsin kiiresti järgi ka Maidule. Margus jooksis oma jooksu ja kuna ta oli kahe ringiga ehk 6km minust ees ning jookseb kiiremini kui mina, siis teda ma üldse ei jälginud. Kuni poole distantsini oli kõik korras. 3km peale kulutasin ca 15-16min, mis oli minu unistuste tempo. Ja siis tuli suur must auk. Kuna tempo oli kõrge, siis oli kohutav janu kogu aeg. Seepärast sai söömist piiratud ning ainult joodud. Peale 21km läbimist oli organism täiesti tühi-kõht kiskus krampi ning energiavarud ammendunud. Värskenduspunktis seisma jäädes hakkasin taaruma ja pidin ümber kukkuma. Hakkasin sööma, aga kuna rääkimisega oli raskusi ning mõte ei liikunud, siis ei suutnud kuidagi naisele öelda, mis ma järgmisel ringil tahan. Mingi hetk hakkas ta mind vägisi toitma arbuusiga. Ca 10km kulgesin nagu unes ja „suurepärased“ mõtted tulid pähe. Ühel hetkel arvasin, et viskan ennast rohule pikali ja magan 5 min ja siis jooksen edasi. Siis arvasin, et tellin endale ujula kohvikust ühe suure prae liha ja praekartulitega. Õnneks oli niipalju mõistust peas, et see kõik jäi tegemata. Keila kergliiklustee väike tõus moondus ühel hetkel Munamäeks. Kuna võistlejaid oli palju, siis ei saanudki enam aru, kui ühel hetkel minust mööda joosti ja vaikselt kukkuma hakkasin. Kaks meest jooksid sellise tempoga, et esialgu arvasin, et tegemist on meeskonna jooksjatega aga numbri järgi sain aru, et need on mingid talendid. Eks need talendid said üldarvestuses teise ja kolmanda koha. Mait oli kogu aeg püüdmisulatuses, aga see mustas augus viibimine kustutas selle võimaluse. Viimased 12km jooksin krampis vasaku jalaga. Labajalga ei tundnud enam ning see käis nagu pardil plärts ja plärts maha. Viimasel ringil tagasipöörde punktis oli minu ja Urmase vahe 150-200m. Kui ta mind nägi, siis tekkis tema silmadesse selline loomalik pilk, et nüüd ma su kätte saan. Mina jällegi otsustasin, et kergeks ma talle seda ei tee. Viimase km lippasin nii nagu Lõuna-Ameerika indiaanlane põgeneb pampas jaaguari eest. Päästev finiš tuli ennem kui Urmas. Viimati tundsin ma ennast nii kehvasti 2006. a täispika triatloni finišis. Jalad valutasid puusadest varbaotsteni, kogu keha värises ja tõmbles aegajalt krampides. Peale külma duši võtmist taastus õnneks normaalne elutegevus.
Tänud Urmasele, kes oma töö ja võistlemise kõrvalt, sellise suurepärase võistluse korraldas. Tänud liikluse reguleerijatele, kes tagasid rajal turvalisuse ja tänud korraldustoimkonnale.
Järgmine aasta stardis näeme. Mina olen endale uued eesmärgid seadnud ja loodan neid järgmine aasta täita.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Nagu Toomasel nii minul ja kindlasti ka mitmel teisel on järgmine eesmärk saada protokollis tulemuseks aja, mis algaks 9´ga. See on omamoodi unistus ja unistada tulebki suurelt. See, et mõni minut puudu jäi, kuid juba sinna lähedale küündis, on tänu superilmale ja et sinnani ei jõudnud ka oma lollusele ja võitlusmeelsele hasardile. Tegin ka abilisele 2 graafikut, mida jälgida: 9:59 graafiku ja isikliku margi graafiku.
Samuti on viimased aastad võrdsed partnerid Andrus ja Toomas, kellega on mida võrrelda. Tulemusi on olnud nii ühte kui teistpidi, sel aastal peamiselt kuidagi teistpidi, Toomase kasuks.
Ujumisele väga ei lootnud ja võtsingi mõõdukalt vanas tempos suhtrahulikult. Stardis jäi kogu seltskond millegipärast midagi veel ootama, kui pasun oli juba hüüdnud. Sain elus esimest korda täispikka 50 m juhtida. Asi seegi!? Siis tuli tagant kogu see kamp ja kündis mind tagurpidi. Sai tiba vastu võideldud, oma koht leitud ja hiilitud, et mõne tugevama taga kerge vaevaga edasi saada. Tugevamaid oligi küllalt, aga nemad mind enda seltskonda ei tahtnud. Teisi ei tahtnud jälle ise eriti - nii jätkuski 3,5 km vees ilma tuulessõiduta. Kohe alguses läks ka prill uduseks ja trajektoor tuli kohati kohutav. Teine ring tuli sekund ikkagi võtta ja objektiiv teravaks loputada. Pilt ette ja sõidujoon sirgemaks tuli kohe parem tuju. Teada oli, et võistkonnakalad tulevad sama asjaga toime pool tundi lühema ajaga ja oligi au olla esimeses vahetusalas koos meie rekordiomaniku Marko Albertiga. Kaamerapildis ei paista pooletunnine vahe välja. Nii ongi, et kui Marko supleks, siis mina olen surnud ja tuigun nagu täpselt oligi. Rohkem lugupidamist ei pakutud ja jäi üle oma tempos jätkata. Olin juba mitu nädalat teinud füüsilise treeningu osaliseks asendamiseks vaimule autotreeningut, korrutades kui mantrat "tee oma sõitu", mis töötas ja lasin Markol minna.
Rattaga on tihti mõnus sõita: mitme päeva süsivesikute üleküllus sai hakata realiseeruma, ilm oli super, jook kaasas ja isegi minu lahkudes jäi vahetusalasse mitu ratast. See tähendas, et rahvast on veel tulemas.
Maanteel liikudes tundus kiirus mõistlik, kui hinnata mööduvaid objekte, sest objektiivset infoallikad (kellad, spidokad, pulsokad) tunduvad võistlusel ikkagi ballastina ja enesetunne annab tavaliselt sama tulemuse. Ainus objektiivne allikas olid vastutulevad Alo, Toomas ja Andrus. Sealt sain teada, et ei liigu see obune täna oma nobedaimal kiirusel. Jäin mantra juurde, lakkusin mee-moosimaitsega geeli, sekka soola ja ekstra magneesiumi ning lootsin vähemalt õhtuks isikliku margiga 10:31 koju minna. Sellest geeli küljest võib öelda, et täispikk on üks tavaline meelakkumine. Väga mõistlik on pidevalt suu kergelt magusana hoida, e iga lühikese aja tagant natuke tuubist "mett" lakkuda. St 10 h meelakkumist, mujal sellist asja pole!!! Samas jäi väike kahtlus ikkagi hinge selle objektiivse info osas, sest Marko ei olnud 6 ringi jooksul mööda läinud. See andis uitvälkmõtte, et äkki ongi kiirus natuke suurem, sest tuul väga ei puhunud ja temp oli ka mõistlik.
Veel üks hea tarkus, kuidas saada teada, missugusel ringil hetkel sõidad, kui keegi seda öelda ei taha. TP sse olid pudelid seatud selliselt, et kangemast lahjemaks ning numbrid korgile kirjutatud. Seega nr üks läks kohe ratta külge ja ülesanne selline, et kokku tuleb Ääsmäelt ära tuua 9 pudelit (pudel nr 9), enne joosta ei saa. Vahepeal ikkagi kiikasin korduvalt, kas on tegu juba 9 ga, kuid ei - kõik numbrid olid oma eksimatus järjekorras. 9 tuleb siiski peale kaheksat. Igal juhul ei tundunud muud hullu, kui kolmik liikus minust kiiremini ja kann ei saanud kolmandal tunnil enam sadulaga läbi. 180 tehtud, lubati neile lahutust mitmeks päevaks. Vahetusala läks harjumuse nahka. Terve eluaeg olen võistelnud lühikeste rattariietega. Seekord otsustasin eelmise a kogemusele tuginedes pikkade kasuks. Kõik tavalised harjunud liigutused koos esimeste jooksusammudega tehtud, avastasin pikkade eemaldamatuse puuduse ja alustasin protseduuri otsast. Loodan vähemalt, et oma vits andis väikese õppetunni. Sealt oleks ka pool minutit tasuta saanud.
Kogu mahu juures tundub nagu suur töö oleks tehtud ja jäänud on veel ainult üks asi - kiirelt lõpuni lipata ja sauna. 2 asja on juba ju tehtud ja hooajal tehtud 1700 km keskmise kiirusega 12,5 andsid julgust, et nüüd on vaja asi ainult vormistada. Samuti sain vahetusalas infot, et olen 5 minutit alla 10h graafikust ees. Lihtsamat mängu nagu väga ei olekski?!
Päike tuli veel rohkem välja, kui 1,5 km nägin Andrust Keila TK poole liikumas väikse tüki aeglasemas tempos ja Tema ees pidid olema ju Alo ja Toomas. Kuna maanteel oli ligi 10 kiltsa vahe, siis ajalises mõõdus on see asi võrdne 16 - 18 minutiga ja kuna see seltskond oli eespool, siis oli selge, et ühe ringi pean teistest rohkem sama ajaga tegema.
Esimesed 5 ringi tundusid endiselt tavalise tempotreeninguna ja edu graafiku ees kasvas veel paar minutit. Siis nagu hakkas väike kahtlus, et äkki see ei tee lõpuosale head. Võtsin igaks juhuks grammi tagasi. "moos" ei tahtnud ka enam hästi kütteks sobida ja kippus põhjaklapi korrodeerima. Jätkasin peamiselt soola ja lahja Isostari varal. See oli selle päeva suurim eksimus. Lihtsalt ununes, et mittemillestki ei teki midagi ja ilma kütuseta ei toimu isegi mõttelendu. 25 km tervitas taaskord suure valge haamriga. Pardakompuutril läksid hetkega kiires kurvis vist kõik punased tuled põlema, automaatne kaitse rakendus ning lülitas liikuvmehhansmid välja. Kuna finišini oli veel nii maad kui aega, ei asunud kaitsmeid naelaga parandama, vaid jätsin tühikäigule ja sättisin kütuse õigeks. Protseduur võttis siiski liigsed 4 - 5 minutit, kuna uuesti ahjud õige temperatuuri ja hoovad õige pöörde saavutavad. Samuti ei kannata peale emergency stopi enam endise koormusega kütta. Mõne km võib ka kaitse väljas põrutada, aga 17 on kindlasti liiast. 9 km enne lõppu oli alla 10h graafiku täitmiseks 43 minutit, mis ei tundunud antud olukorras just võimatu, aga küllaltki kahtlane. Proovisin tõsta kiiruse 4:40/km, aga kohe lõi kolina kepsu (lihase krambieelsesse olukorda) ja oli selge, et 10 h piir jääb tõenäoliselt täna siiski ära.
Ja siis see, mis taaskord emotsioone loksutas. Andrus oli juba püütud, Alo samuti ja oli selge, et Toomasel on siiski gramm aeglasem kiirus ja seda isegi kilts enne lõppu. Vahe tagasipöördel vilets paarsada m. Olles aastate jooksul näinud Toomase lõpukiirendusi, oli selge, et tasuta seda kohta ei kingita. Võtsin veel lonksu vettki, surusin naela kaitsme vahele, aga 200 m pärast oli kepsus kõva kolin, vahe ei olnud vähenenud ja kiire arvutus ütles, et niisamagi 20 prossa kiiremini joosta ei ole just tõsiste mõtete riiulist, liiatigi, kui teine põgeneda üritab. Poodiumikoha pärast ju võitlust ei käinud ja otsustasin masinat mitta ribadeks lasta. Sellegipoolest polnud pool h pärast lõppu üldse hea olla. Mingid asjad olid ikka katki ka?!
Kui tagasi vaadata, siis on ikkagi positiivne tunne heast tulemusest ja üliheast seltskonnast, kes alati on pikal kohal nii rajal kui raja ääres.
Täna vedasin laenatud varustust laiali, maksin arveid (kuidagi rohkem kui lootsin jälle) ja lähipäevadel vaatan, mis andmedi ajamõõdumasin rattarajalt kogus. Samuti jättis mõni mees ujumiselt tulles üle mati jooksmata, mille püüan kaamerapildist taastada.
Oleks mul pingelise riigitöö kõrvalt rohkem aega, teeks tubli tüki parema kvaliteediga võistluse. Ideid on kümneid ja sadu.
Kõik asjad järjekorras ja tükikaupa.
Abilised on siiski kohal ainult võistluspäeval. Muul ajal olen töödega tihti natuke kimpus. (info levitamine, IT, varustuse laenamine, eelarve täitmine jne)
Igal juhul on seltskond hea ja odavaim ja ainus võimalus Eestis pikka teha, siis asun paralleelselt ka järgmise a ürituse kallale.
Teiega on väga meeldiv nii rajal kui raja taga aega veeta!
Samuti on viimased aastad võrdsed partnerid Andrus ja Toomas, kellega on mida võrrelda. Tulemusi on olnud nii ühte kui teistpidi, sel aastal peamiselt kuidagi teistpidi, Toomase kasuks.
Ujumisele väga ei lootnud ja võtsingi mõõdukalt vanas tempos suhtrahulikult. Stardis jäi kogu seltskond millegipärast midagi veel ootama, kui pasun oli juba hüüdnud. Sain elus esimest korda täispikka 50 m juhtida. Asi seegi!? Siis tuli tagant kogu see kamp ja kündis mind tagurpidi. Sai tiba vastu võideldud, oma koht leitud ja hiilitud, et mõne tugevama taga kerge vaevaga edasi saada. Tugevamaid oligi küllalt, aga nemad mind enda seltskonda ei tahtnud. Teisi ei tahtnud jälle ise eriti - nii jätkuski 3,5 km vees ilma tuulessõiduta. Kohe alguses läks ka prill uduseks ja trajektoor tuli kohati kohutav. Teine ring tuli sekund ikkagi võtta ja objektiiv teravaks loputada. Pilt ette ja sõidujoon sirgemaks tuli kohe parem tuju. Teada oli, et võistkonnakalad tulevad sama asjaga toime pool tundi lühema ajaga ja oligi au olla esimeses vahetusalas koos meie rekordiomaniku Marko Albertiga. Kaamerapildis ei paista pooletunnine vahe välja. Nii ongi, et kui Marko supleks, siis mina olen surnud ja tuigun nagu täpselt oligi. Rohkem lugupidamist ei pakutud ja jäi üle oma tempos jätkata. Olin juba mitu nädalat teinud füüsilise treeningu osaliseks asendamiseks vaimule autotreeningut, korrutades kui mantrat "tee oma sõitu", mis töötas ja lasin Markol minna.
Rattaga on tihti mõnus sõita: mitme päeva süsivesikute üleküllus sai hakata realiseeruma, ilm oli super, jook kaasas ja isegi minu lahkudes jäi vahetusalasse mitu ratast. See tähendas, et rahvast on veel tulemas.
Maanteel liikudes tundus kiirus mõistlik, kui hinnata mööduvaid objekte, sest objektiivset infoallikad (kellad, spidokad, pulsokad) tunduvad võistlusel ikkagi ballastina ja enesetunne annab tavaliselt sama tulemuse. Ainus objektiivne allikas olid vastutulevad Alo, Toomas ja Andrus. Sealt sain teada, et ei liigu see obune täna oma nobedaimal kiirusel. Jäin mantra juurde, lakkusin mee-moosimaitsega geeli, sekka soola ja ekstra magneesiumi ning lootsin vähemalt õhtuks isikliku margiga 10:31 koju minna. Sellest geeli küljest võib öelda, et täispikk on üks tavaline meelakkumine. Väga mõistlik on pidevalt suu kergelt magusana hoida, e iga lühikese aja tagant natuke tuubist "mett" lakkuda. St 10 h meelakkumist, mujal sellist asja pole!!! Samas jäi väike kahtlus ikkagi hinge selle objektiivse info osas, sest Marko ei olnud 6 ringi jooksul mööda läinud. See andis uitvälkmõtte, et äkki ongi kiirus natuke suurem, sest tuul väga ei puhunud ja temp oli ka mõistlik.
Veel üks hea tarkus, kuidas saada teada, missugusel ringil hetkel sõidad, kui keegi seda öelda ei taha. TP sse olid pudelid seatud selliselt, et kangemast lahjemaks ning numbrid korgile kirjutatud. Seega nr üks läks kohe ratta külge ja ülesanne selline, et kokku tuleb Ääsmäelt ära tuua 9 pudelit (pudel nr 9), enne joosta ei saa. Vahepeal ikkagi kiikasin korduvalt, kas on tegu juba 9 ga, kuid ei - kõik numbrid olid oma eksimatus järjekorras. 9 tuleb siiski peale kaheksat. Igal juhul ei tundunud muud hullu, kui kolmik liikus minust kiiremini ja kann ei saanud kolmandal tunnil enam sadulaga läbi. 180 tehtud, lubati neile lahutust mitmeks päevaks. Vahetusala läks harjumuse nahka. Terve eluaeg olen võistelnud lühikeste rattariietega. Seekord otsustasin eelmise a kogemusele tuginedes pikkade kasuks. Kõik tavalised harjunud liigutused koos esimeste jooksusammudega tehtud, avastasin pikkade eemaldamatuse puuduse ja alustasin protseduuri otsast. Loodan vähemalt, et oma vits andis väikese õppetunni. Sealt oleks ka pool minutit tasuta saanud.
Kogu mahu juures tundub nagu suur töö oleks tehtud ja jäänud on veel ainult üks asi - kiirelt lõpuni lipata ja sauna. 2 asja on juba ju tehtud ja hooajal tehtud 1700 km keskmise kiirusega 12,5 andsid julgust, et nüüd on vaja asi ainult vormistada. Samuti sain vahetusalas infot, et olen 5 minutit alla 10h graafikust ees. Lihtsamat mängu nagu väga ei olekski?!
Päike tuli veel rohkem välja, kui 1,5 km nägin Andrust Keila TK poole liikumas väikse tüki aeglasemas tempos ja Tema ees pidid olema ju Alo ja Toomas. Kuna maanteel oli ligi 10 kiltsa vahe, siis ajalises mõõdus on see asi võrdne 16 - 18 minutiga ja kuna see seltskond oli eespool, siis oli selge, et ühe ringi pean teistest rohkem sama ajaga tegema.
Esimesed 5 ringi tundusid endiselt tavalise tempotreeninguna ja edu graafiku ees kasvas veel paar minutit. Siis nagu hakkas väike kahtlus, et äkki see ei tee lõpuosale head. Võtsin igaks juhuks grammi tagasi. "moos" ei tahtnud ka enam hästi kütteks sobida ja kippus põhjaklapi korrodeerima. Jätkasin peamiselt soola ja lahja Isostari varal. See oli selle päeva suurim eksimus. Lihtsalt ununes, et mittemillestki ei teki midagi ja ilma kütuseta ei toimu isegi mõttelendu. 25 km tervitas taaskord suure valge haamriga. Pardakompuutril läksid hetkega kiires kurvis vist kõik punased tuled põlema, automaatne kaitse rakendus ning lülitas liikuvmehhansmid välja. Kuna finišini oli veel nii maad kui aega, ei asunud kaitsmeid naelaga parandama, vaid jätsin tühikäigule ja sättisin kütuse õigeks. Protseduur võttis siiski liigsed 4 - 5 minutit, kuna uuesti ahjud õige temperatuuri ja hoovad õige pöörde saavutavad. Samuti ei kannata peale emergency stopi enam endise koormusega kütta. Mõne km võib ka kaitse väljas põrutada, aga 17 on kindlasti liiast. 9 km enne lõppu oli alla 10h graafiku täitmiseks 43 minutit, mis ei tundunud antud olukorras just võimatu, aga küllaltki kahtlane. Proovisin tõsta kiiruse 4:40/km, aga kohe lõi kolina kepsu (lihase krambieelsesse olukorda) ja oli selge, et 10 h piir jääb tõenäoliselt täna siiski ära.
Ja siis see, mis taaskord emotsioone loksutas. Andrus oli juba püütud, Alo samuti ja oli selge, et Toomasel on siiski gramm aeglasem kiirus ja seda isegi kilts enne lõppu. Vahe tagasipöördel vilets paarsada m. Olles aastate jooksul näinud Toomase lõpukiirendusi, oli selge, et tasuta seda kohta ei kingita. Võtsin veel lonksu vettki, surusin naela kaitsme vahele, aga 200 m pärast oli kepsus kõva kolin, vahe ei olnud vähenenud ja kiire arvutus ütles, et niisamagi 20 prossa kiiremini joosta ei ole just tõsiste mõtete riiulist, liiatigi, kui teine põgeneda üritab. Poodiumikoha pärast ju võitlust ei käinud ja otsustasin masinat mitta ribadeks lasta. Sellegipoolest polnud pool h pärast lõppu üldse hea olla. Mingid asjad olid ikka katki ka?!
Kui tagasi vaadata, siis on ikkagi positiivne tunne heast tulemusest ja üliheast seltskonnast, kes alati on pikal kohal nii rajal kui raja ääres.
Täna vedasin laenatud varustust laiali, maksin arveid (kuidagi rohkem kui lootsin jälle) ja lähipäevadel vaatan, mis andmedi ajamõõdumasin rattarajalt kogus. Samuti jättis mõni mees ujumiselt tulles üle mati jooksmata, mille püüan kaamerapildist taastada.
Oleks mul pingelise riigitöö kõrvalt rohkem aega, teeks tubli tüki parema kvaliteediga võistluse. Ideid on kümneid ja sadu.
Kõik asjad järjekorras ja tükikaupa.
Abilised on siiski kohal ainult võistluspäeval. Muul ajal olen töödega tihti natuke kimpus. (info levitamine, IT, varustuse laenamine, eelarve täitmine jne)
Igal juhul on seltskond hea ja odavaim ja ainus võimalus Eestis pikka teha, siis asun paralleelselt ka järgmise a ürituse kallale.
Teiega on väga meeldiv nii rajal kui raja taga aega veeta!
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Tehtud.Kahjuks ei saanud ka sel aastal suuri(või väikseid) ajalisi eesmärke seada,kuid mitteosalemine ei tulnud ka kõne alla,seltskond ja õhkkond on see mis jälle stardijoonele end vedama paneb.Esimese "ujumistrenni"tegin juuli keskel ning kokku tuli u20km,mis oli piisav,et neljandat aastat järjest enam-vähem ühte auku 1.04-1.06 ujuda.Päris alguses tahtis mind keegi vaikselt "uputada",aga sajakonna meetri pärast sain juba omas tempos ujuda.Ratast sõitsin seekord oma "tallist pärit hobusega".Rattakilometraaz oli sel aastal tänu täiskomplekt brevetitele u.3700km.Paraku segas terve sõidu ajal vasakusse reide kiiranud närvivalu,mis ei lasknud jalaga korralikult "vajutada".Vaatamata sellele möödus esimene sada u.2t50min keskminegi oli minu jaoks ilus vaadata.Kuna oli üsna kuum ilm(vähemalt minu jaoks),siis u.120km alates hakkasid kerged "krambibeebid" mind kimbutama seda vaatamatta regulaarsele magneesiumi ja soola manustmisele,õnneks need "beebideks"jäidki.Kuigi kiirus langes veidi võis ka rattasõiduga rahule jääda.Samuti neljandat aastat järjest 5.20-5.30.Teoreetiliselt oli võistlus minu jaoks lõppenud,kuid praktiliselt oli vaja"joosta"ainult veel maraton.Nädal enne läbitud Kose triatlon andis aastaseks(alates eelmisest täispikast) jooksukilometraaziks 5km.Salamisi ma siiski mingile imele lootsin,kuid kohe varsti oli selge,et sellel aastal ta mind ei külasta.Kuna juba enne ujumist sai peale pandud uhiuued säärekompressioond,siis enne jooksu tõmbasin veel ahhilkadele topeltsukad ning panin parema põlve kahekordsesse lahasesse.Niimodi õnnestus mul "kihnuvirvelikku"jooksustiili harrastades ka lõpuks finišisse jõuda.Kahjuks küll ajaga natuke üle 12tunni.Viies täispikk oli ajalooks saanud.Tänud kõigile kaasvõistlejatele,kaasaelajatele ja abilistele.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Numbrifanaatikutele kah midagi. Vahemikus 01.01.11-20.08.11 sõitsin rattaga 2328km, jooksin 464km ja ujusin põhiliselt talvel 49km. Ürgmees Lembit Pallas küsis peale finišit, mitu pikka trenni rattaga olen teinud. Täitsa ilma häbita ütlen, et 4 pikka treeningut, mis olid pikemad, kui 100km. Suur osa kilometraažist kogunes rattaga tööle ja koju sõites. Loomulikult oli päris palju trenne sinna 100km alla ehk siis 3h trennid. Võistluse kilometraaže ei viitsi arvutada, aga eks neid sinna 400km kanti ole.
Võistlusel sõitsin ratast 4:57 ja minu spidoka järgi oli keskmine 37,0km/h ja distants 183km. Maksimaalne kiirus 50km/h. Jooksudistantsi kohta on kõik niigi protokollis kirjas. Võistluse keskmine pulss 142 ja maksimum 170.
Tegin eile kerge taastava treeningu, mida olen viimasel kahel aastal harrastanud. 1h head ja meeldivat tegevust ühtlase pulsiga, mis on lisaks veel ka silmale ilus vaadata- niitsin muru.
Täna tegin 1h rattasõidu ja siis mõtlesin, et panen mõned mõtted kirja. Kõike ei pea oma p peal järgi proovima, mõnda asja võib ka teiste vigadest õppida.
Vaatasin, et Telhvi üritab meie suurepärasest võistlusest mingit tabletipidu teha. Alguses oli lihtsalt fotoreportaaž, aga järgmisel päeval oli juba: vaata, milliste abivahenditega eestlased täispika triatloni läbisid. Ja lisatud oli pilte laual olevatest geelidest ja batoonidest.
10h jooksul tarbisin 4 geeli ja 4 Mg ja Ca tabletti. Sõin kaks kaerahelveste batooni. Lisaks umbes pool arbuusi, umbes 3 soolakurki, peotäis rosinaid ja ca 3 banaani. Jõin ära umbes 3 liitrit Värskat, 2 liitrit Borjomi,1,5 liitrit greibimahla, 1,5 liitrit Maxim spordijooki ning 0,7 liitrit isotoonilist spordijooki Arctic ja teadmata koguse haljast Eesti vett. Ei paista seda kohutavat keemiat ja säilitusaineid nagu kuskilt. Kui mul õnnestuks kuidagi leida enda jaoks sobilik kombinatsioon mee tarbimiseks võistluse ajal, siis vahetaksin geelid selle vastu välja.
Mis see aasta endal nihu läks ja mida järgmine aasta parandama peaks?
1. Enne ujumise starti jäi 5min puudu, et teha korralik soojendus. 45min enne starti on liiga vähe ning hea oleks kohal olla vähemasti 1h enne starti.
2. Kõik vajalik varustus erineva ilma ja isikliku seisundi jaoks oli olemas, aga suutsin ennast sellisesse staadiumisse joosta, et ei suutnud enam rääkida. Järgmiseks aastaks teen nimekirja asjadest, mida abiline peab tegema, kui mina enam rääkida ei suuda. Nt jooksu ajal annab mulle vöö koos pudeli ja söögiga ning saadab mind jalahoobiga rajale tagasi.
3. Kui kõht on tühi (ja ka siis, kui ta nii väga tühi ei tundugi!), siis on vaja süüa. Kui endal ei tule meelde, siis peab olema keegi, kes sööma sunnib.
4. Nimekiri vajalikest asjadest ja tegevusest enne starti ja võistluse ajal. Kaks viimast aastat ei ole enam teinud seda nimekirja, sest kõik tundub nii loogiline ja lihtne kuni stardihetkeni, kui avastad, et sul ei ole kotis mitte ühtegi kilekotti, mille abil kalipso selga tõmmata ja siis hakkad 5min enne starti rapsima ja kalipsot rebima.
Salmiakki postitust lugedes tuleb selline mõnus ja ehe emotsioon välja ning meenuvad esimesed täispikad. Tõnuga sai ka peale võistlust lobisetud ning sellist komöödiat nagu kahel kangel kaimul Lõuna-Eesti küngaste vahelt, annab ikka otsida.
Kui eelmine aasta lõõpisin Tõnu kallal, siis seekord on minu jaoks täiesti müstiline mees Indrek, kes sellise jooksukilometraažiga starti tuli. Kui ta veel kirjeldas, kuidas ta brevette sõidab, siis arvasin, et diagnoosi võiks ikkagi järgmine kord stardiprotokolli kirja panna. Umbes nii nagu Haanja100 jms. Eraldi arvestus ja puha.
Ja Urmas, kuigi ütlesin juba lõpetamisel, siis kordan siin tunnistajate juuresolekul veelkord üle need kolm kaunist sõna: pane mind kirja.
Võistlusel sõitsin ratast 4:57 ja minu spidoka järgi oli keskmine 37,0km/h ja distants 183km. Maksimaalne kiirus 50km/h. Jooksudistantsi kohta on kõik niigi protokollis kirjas. Võistluse keskmine pulss 142 ja maksimum 170.
Tegin eile kerge taastava treeningu, mida olen viimasel kahel aastal harrastanud. 1h head ja meeldivat tegevust ühtlase pulsiga, mis on lisaks veel ka silmale ilus vaadata- niitsin muru.
Täna tegin 1h rattasõidu ja siis mõtlesin, et panen mõned mõtted kirja. Kõike ei pea oma p peal järgi proovima, mõnda asja võib ka teiste vigadest õppida.
Vaatasin, et Telhvi üritab meie suurepärasest võistlusest mingit tabletipidu teha. Alguses oli lihtsalt fotoreportaaž, aga järgmisel päeval oli juba: vaata, milliste abivahenditega eestlased täispika triatloni läbisid. Ja lisatud oli pilte laual olevatest geelidest ja batoonidest.
10h jooksul tarbisin 4 geeli ja 4 Mg ja Ca tabletti. Sõin kaks kaerahelveste batooni. Lisaks umbes pool arbuusi, umbes 3 soolakurki, peotäis rosinaid ja ca 3 banaani. Jõin ära umbes 3 liitrit Värskat, 2 liitrit Borjomi,1,5 liitrit greibimahla, 1,5 liitrit Maxim spordijooki ning 0,7 liitrit isotoonilist spordijooki Arctic ja teadmata koguse haljast Eesti vett. Ei paista seda kohutavat keemiat ja säilitusaineid nagu kuskilt. Kui mul õnnestuks kuidagi leida enda jaoks sobilik kombinatsioon mee tarbimiseks võistluse ajal, siis vahetaksin geelid selle vastu välja.
Mis see aasta endal nihu läks ja mida järgmine aasta parandama peaks?
1. Enne ujumise starti jäi 5min puudu, et teha korralik soojendus. 45min enne starti on liiga vähe ning hea oleks kohal olla vähemasti 1h enne starti.
2. Kõik vajalik varustus erineva ilma ja isikliku seisundi jaoks oli olemas, aga suutsin ennast sellisesse staadiumisse joosta, et ei suutnud enam rääkida. Järgmiseks aastaks teen nimekirja asjadest, mida abiline peab tegema, kui mina enam rääkida ei suuda. Nt jooksu ajal annab mulle vöö koos pudeli ja söögiga ning saadab mind jalahoobiga rajale tagasi.
3. Kui kõht on tühi (ja ka siis, kui ta nii väga tühi ei tundugi!), siis on vaja süüa. Kui endal ei tule meelde, siis peab olema keegi, kes sööma sunnib.
4. Nimekiri vajalikest asjadest ja tegevusest enne starti ja võistluse ajal. Kaks viimast aastat ei ole enam teinud seda nimekirja, sest kõik tundub nii loogiline ja lihtne kuni stardihetkeni, kui avastad, et sul ei ole kotis mitte ühtegi kilekotti, mille abil kalipso selga tõmmata ja siis hakkad 5min enne starti rapsima ja kalipsot rebima.
Salmiakki postitust lugedes tuleb selline mõnus ja ehe emotsioon välja ning meenuvad esimesed täispikad. Tõnuga sai ka peale võistlust lobisetud ning sellist komöödiat nagu kahel kangel kaimul Lõuna-Eesti küngaste vahelt, annab ikka otsida.
Kui eelmine aasta lõõpisin Tõnu kallal, siis seekord on minu jaoks täiesti müstiline mees Indrek, kes sellise jooksukilometraažiga starti tuli. Kui ta veel kirjeldas, kuidas ta brevette sõidab, siis arvasin, et diagnoosi võiks ikkagi järgmine kord stardiprotokolli kirja panna. Umbes nii nagu Haanja100 jms. Eraldi arvestus ja puha.
Ja Urmas, kuigi ütlesin juba lõpetamisel, siis kordan siin tunnistajate juuresolekul veelkord üle need kolm kaunist sõna: pane mind kirja.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Hea lugemismaterjal, eriti ettevalmistuse ja rajal tarbimise ja teiste tunnete kohta.
Sai ka asi teist korda ette võetud.
Eelmisel aastal oli tunne, et teen lihtsalt läbi, vahet pole, mis ajaga.
Tuli 13 tundi ja suht vähese treenimisega, 1-2 korda nädalas sai enne treenitud. Aga oli ka kuramuse raske ja igas võimalikus vahetuspunktis suhtlesin vabalt ja pikalt ning sõin-jõin "täie raha eest".
Enne võistlust ostsin endale osa varustust (kalipso) ja see oli motivaatoriks ,et nüüd peab minema, sai ju varustus ostetud.
Siis sai peale triatloni trennis hakatud käima ja korralikult 21cc klubis kohe kuni kevadeni. Sisuliselt 6 kuud talvest ikka plaanid ja 10-12 tundi nädalas. Kevadeks oli tunne päris hea ja siis tuli töönarkomaania. Kevadel üks lõhike triatlon ,kus tundus, et kõik on võimalik...
Regasin varakult täispikale ära ja siis uinusin. Ärkasin 3 päeva enne triatloni, ostsin uue tossud ja käisin need sisse, kevadel olin ka uue ratta soetanud ja mõndel lühikestel Aerobike eraldistartidel osalenud. Ja siis võistluseelsel õhtul kraapisin kokku kodused geelivarud (sain 2 geeli) ja käisin lähimast Maximast müslibar'e ja banaane ostmas.
Nii sai sellel aastal starti tuldud, rattaga Tallinast, väike 16 km soojenduseks.
Esialgu oli plaan (loe unistus) teha alla 11 tunni.
Siiski nii hästi ei läinud.
Ujumist võtsin rahulikult, sest suur osa matkast veel ees ja ei tahtnud eriti rabeledagi, tulin 70 minutiga veest ikka välja.
Siis ratta selga ja väntama, eesmärk oli 32 km keskmist hoida (eelmine aasta oli 28km/h).
See tuli ka peaaegu välja ja eraldisõidu rattast oli abi, kuigi kohati tundus, et mehed kes must möödusid ei saa ju sama distantsi sõita, tundusid kuidagi kiiresti eest libisevat.
Kui üle 60 km sõidetud ja vahetusala lähenes, ei saanud mitte kuisatusele vastu ja tegin peatuse ning krabasin pakutavalt laualt sööki-jooki. Edasi tegin seda igal ringil ning see aitas elus püsida (vahetasin joogipudelit ja panin 2 hapukurki põske).
Kui 100 oli sõidetud, siis tundus hullem juba möödas ja iga kilomeeter jooksule lähemal, kere kange ja istmik tuim.
Spidokas näitas 183,4 kui rattast vahetusalas ilma jäin, olin õnnelik, et ainult jooks veel jäänud.
Telgist väljudes nägin uduste silmadega geele ja jooke laual lebamas, astusin ligi ja haarasin topsi, läks valesti, need olid liidrite "boksipeatuse" vedelikud, õnneks keegi eriti ei pahandanud ja sain joostes vahetusalast minema.
Esimesed kolm ringi hoidsin tagasi, et vaatan kuidas läheb (eelmisel aastast mäletan järsku kukkumist ja musta auku).
Ja seekord tuli ta taas, 4-5 ringi vahepeal ja mõtted olid mujal, põlv valutas ja finish tundus lõputult kaugel.
Õnneks klubikaaslaste toel sain midagi põlve peale, see tegi käimise ja jooksmise talutavamaks aga 11 tunni piir oli läinud.
Lõpuks oli juba ükskõik, mis aeg või koht, peaasi, et lõpuni välja veaks.
Ja vedaski, 11.45 ja natuke peale ka. Tunne oli jälle sama hea kui eelmisel ja jälle tekkis tunne, et järgmine aasta tuleb ettevalmistust tõsisemalt võtta ja eesmärgiks seada 11 tunni piir ja siis kui kunagi veteranide klassi jõuan, M40, siis peaks ka ehk 10 tunni piir eesmärgiks olema.
Aga esiotsa mehed on ikak fantast kiired ja arenguruumi on veel kõvasti
Sai ka asi teist korda ette võetud.
Eelmisel aastal oli tunne, et teen lihtsalt läbi, vahet pole, mis ajaga.
Tuli 13 tundi ja suht vähese treenimisega, 1-2 korda nädalas sai enne treenitud. Aga oli ka kuramuse raske ja igas võimalikus vahetuspunktis suhtlesin vabalt ja pikalt ning sõin-jõin "täie raha eest".
Enne võistlust ostsin endale osa varustust (kalipso) ja see oli motivaatoriks ,et nüüd peab minema, sai ju varustus ostetud.
Siis sai peale triatloni trennis hakatud käima ja korralikult 21cc klubis kohe kuni kevadeni. Sisuliselt 6 kuud talvest ikka plaanid ja 10-12 tundi nädalas. Kevadeks oli tunne päris hea ja siis tuli töönarkomaania. Kevadel üks lõhike triatlon ,kus tundus, et kõik on võimalik...
Regasin varakult täispikale ära ja siis uinusin. Ärkasin 3 päeva enne triatloni, ostsin uue tossud ja käisin need sisse, kevadel olin ka uue ratta soetanud ja mõndel lühikestel Aerobike eraldistartidel osalenud. Ja siis võistluseelsel õhtul kraapisin kokku kodused geelivarud (sain 2 geeli) ja käisin lähimast Maximast müslibar'e ja banaane ostmas.
Nii sai sellel aastal starti tuldud, rattaga Tallinast, väike 16 km soojenduseks.
Esialgu oli plaan (loe unistus) teha alla 11 tunni.
Siiski nii hästi ei läinud.
Ujumist võtsin rahulikult, sest suur osa matkast veel ees ja ei tahtnud eriti rabeledagi, tulin 70 minutiga veest ikka välja.
Siis ratta selga ja väntama, eesmärk oli 32 km keskmist hoida (eelmine aasta oli 28km/h).
See tuli ka peaaegu välja ja eraldisõidu rattast oli abi, kuigi kohati tundus, et mehed kes must möödusid ei saa ju sama distantsi sõita, tundusid kuidagi kiiresti eest libisevat.
Kui üle 60 km sõidetud ja vahetusala lähenes, ei saanud mitte kuisatusele vastu ja tegin peatuse ning krabasin pakutavalt laualt sööki-jooki. Edasi tegin seda igal ringil ning see aitas elus püsida (vahetasin joogipudelit ja panin 2 hapukurki põske).
Kui 100 oli sõidetud, siis tundus hullem juba möödas ja iga kilomeeter jooksule lähemal, kere kange ja istmik tuim.
Spidokas näitas 183,4 kui rattast vahetusalas ilma jäin, olin õnnelik, et ainult jooks veel jäänud.
Telgist väljudes nägin uduste silmadega geele ja jooke laual lebamas, astusin ligi ja haarasin topsi, läks valesti, need olid liidrite "boksipeatuse" vedelikud, õnneks keegi eriti ei pahandanud ja sain joostes vahetusalast minema.
Esimesed kolm ringi hoidsin tagasi, et vaatan kuidas läheb (eelmisel aastast mäletan järsku kukkumist ja musta auku).
Ja seekord tuli ta taas, 4-5 ringi vahepeal ja mõtted olid mujal, põlv valutas ja finish tundus lõputult kaugel.
Õnneks klubikaaslaste toel sain midagi põlve peale, see tegi käimise ja jooksmise talutavamaks aga 11 tunni piir oli läinud.
Lõpuks oli juba ükskõik, mis aeg või koht, peaasi, et lõpuni välja veaks.
Ja vedaski, 11.45 ja natuke peale ka. Tunne oli jälle sama hea kui eelmisel ja jälle tekkis tunne, et järgmine aasta tuleb ettevalmistust tõsisemalt võtta ja eesmärgiks seada 11 tunni piir ja siis kui kunagi veteranide klassi jõuan, M40, siis peaks ka ehk 10 tunni piir eesmärgiks olema.
Aga esiotsa mehed on ikak fantast kiired ja arenguruumi on veel kõvasti
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Mulle isiklikult tundub, et IronMan'idele oleks nö oma foorumit vaja. Sest nii sisutihedaid ja harivaid kirjutisi võistlustest pole siin clubbersi-foorumis juba aastaid näha olnud. Olid kunagi lahedad kirjutajad nagu Ove Riisenberg (oli vist?) jne, kes vaheda emotsiooniga tõid esile kogu võistluse, lugedes oli tunne, nagu oleks ise osalenud. Nüüd toob ainult Eesti täispikk triatlon selliseid sulerüütleid esile.
Aga hea on seda lugeda, nii eelmistel aastatel, kui ise veel nõrka panin kui ka nüüd, kui endalgi see esialgu ulmena tunduv, kuid nüüd kuidagi liiga lihtsaks osutunud, unistus läbi tehtud sai.
Loodame, et clubbersi seltskond tolereerib siin foorumis sõnavõtvate meeste ettevõtmisi ja miks ka mitte hakkab ka enda jaoks sihte seadma, kui nn Eesti tavarattamaratonid kuidagi lahjaks hakkavad jääma.
Enda üleeilse võistluse kohta veel niipaljukest, et peale TriStari ei saanud neljapäevani trepist alla, täna aga lubas juba ilma valuta kükke teha. Ehk siis vanasõna - "tapab tempo, mitte distants" - on ikka kuradima õige!!! Ise sain ka ilma keemiata hakkama, kui muidugi keegi ei taha neid soolakapsleid keemiaks nimetada! Naatrium on tavasoola osa, muud elemendid kah maa sees olemas.... Geeli asemel läks rattasõidu ajal vedeldatud mett sisse ja töötas, kord suu magus meest, siis jälle soolane soolast ja veest!
Aga hea on seda lugeda, nii eelmistel aastatel, kui ise veel nõrka panin kui ka nüüd, kui endalgi see esialgu ulmena tunduv, kuid nüüd kuidagi liiga lihtsaks osutunud, unistus läbi tehtud sai.
Loodame, et clubbersi seltskond tolereerib siin foorumis sõnavõtvate meeste ettevõtmisi ja miks ka mitte hakkab ka enda jaoks sihte seadma, kui nn Eesti tavarattamaratonid kuidagi lahjaks hakkavad jääma.
Enda üleeilse võistluse kohta veel niipaljukest, et peale TriStari ei saanud neljapäevani trepist alla, täna aga lubas juba ilma valuta kükke teha. Ehk siis vanasõna - "tapab tempo, mitte distants" - on ikka kuradima õige!!! Ise sain ka ilma keemiata hakkama, kui muidugi keegi ei taha neid soolakapsleid keemiaks nimetada! Naatrium on tavasoola osa, muud elemendid kah maa sees olemas.... Geeli asemel läks rattasõidu ajal vedeldatud mett sisse ja töötas, kord suu magus meest, siis jälle soolane soolast ja veest!
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Siin on siis minu muljed. Kevadel peale lume sulamist hakkasin trenni tegema plaanipäraselt (vähemalt 3 korda nädalas). Selliselt õnnestus treenida kuni maini. Seejärel sai laps niipalju suureks, et nõudis oma. Sageli oli plaan jooksma või rattaga sõitma minna kuid kaks kurba silma vaatasid otsa ja küsisid: „Aga mina?“. Loomulikult tema. Laps vankrisse ja jooksma. Saime kokkuleppele, et umbes 3 km jooksu ja peatus mänguväljakul. Seejärel jooksuga koju tagasi. Vahest õnnestus ka rattaga sõitma minna. Juulis tuli süda kõvaks teha ja keskenduda rohkem trennile, sest vastasel juhul oleks pika läbimine küsimärgi alla sattunud. Vähemalt 2x nädalas 70 km ja mõned lühikesed jooksud laps vankris. Juuli Teisel poolel tuli seoses talutööde, matuste ja ühe ehitusega paarinädalane treeninguvaba periood. Nädal enne pikka tundsin, et vorm on selline, mis lubab täispika läbida, seega suhteliselt napilt enne võistlust .
Enne starti olin seadnud endale eesmärgiks lihtsalt läbimise ja vaikselt sisemuses lootsin, et saan alla 14 h hakkama. Hommik oli meeldivalt soe ja udu kattis järve selliselt, et esimene mõte oli… „Kuhu ujuda?“. Õnneks stardi hetkeks asendus udu päiksepaisetega. Esimese stardisirge ujusin enamus ajast kõrvuti Indrek P-ga, kuid kuna vesi oli soe, siis läks kalipso sees nii kuumaks, et pidin tempo alla laskma. Ilmselt rabelesin liiga palju ja oleks pidanud rohkem liuglema. Peale paarisada meetrit ujumist oli enesetunne jälle hea ja sain tempot tõsta. Tagasipöördel siras aga päike nii, et ei saanud aru kus on maa ja taevas. Vaatasin ringi ja mulle tundus, et nõutult pinnal hulpijaid on teisigi. Ujusin igaks juhuks mööda kalda serva, lootes, et ehk jõuan märgini. Õnneks väga mööda ei ujunud. Mulle tundus, et teisel ringil sain hea kontakti veega ja kiirus oli üsna hea. Veest väljudes sain aru, et oleks pidanud rohkem pingutama.
Enne rattale minemist hõikas Ivo H, et kuni 12-ni on tuulevaikne ja ürita selleks ajaks rattaga ühele poole saada (on ikka mehel huumor). Ta ei eksinud, veidi kõvem tuul hakkas puhuma 12:30 vms. Esimesed 90 km läks libedalt. Keskmine liikumiskiirus oli 32 km/h, pulss keskmiselt 130-145. Iga ring sirutasin ja tegin peatuse toidulaua juures. Ilmselt olin ainus või üks vähestest, kes seal nii tihti peatus. Peale 90 km läks raskeks, selg jäi kangeks ja sobiva sõiduasendi leidmine tekitas kohati probleeme. Keilasse suundudes sõitsin läbi mingist putukaparvest nii, et silmad ja ihu olid loodust täis. Oleks suu lahti sõitnud ja õigel ajal neelanud, oleks hea kõhutäie saanud. Õnneks ühest silmast nägin vedi ja mõne aja pärast tulid putukad silmast pisaratega välja. Keskmiseks sõidukiiruseks sain 31,5 km/h. Kummaline oli see, et kui eelmistel aastatel sõitsin keskmiselt 80-85 pedaalipööret minutis, siis see aasta 70-77. Ilmselt trenn kuppelmaastikul ja kruusateedel on selles süüdi.
Jooksule minnes kartsin, et uued tossud teevad elu põrguks ja nii see ka oli. Nädal tagasi otsustasid Elva triatlonil vanad näiliselt täiesti heas konditsioonis tossud tallast loobuda. Uusi aga ei jõudnud loetud päevadega sisse joosta. Jooksu algus oli paljulubav ja enesetunne hea. Peale 9 km hakkas vasaku jala toss jubedalt hõõruma varvaste juurest. Kohendasin, kuid see ei teinud asja palju paremaks. Abi ei olnud ka varvaste nihutamisest tossus. Enamus maad ilmselt jalutasin. Kusjuures jalutamise ja jooksu vahe oli vaid 3 km peale 1 minut jalutamise kahjuks. 5 km enne lõppu läks aga elu tossu sees nii põrguks, et mõtlesin, et kas nüüd kõik. Istusin maas ja pidasin jalaga läbirääkimisi. Proovisin tagurpidi joosta, et äkki see aitab ja ilmselt siis lõhkes vesivill ning seejärel sain edasi kulgeda. Kokkuvõttes aeg alla 13 h on üle ootuste hea.
Teenindus oli tasemel, soe saun lõpus kirss tordil. Kui trenniks aega jääb, siis järgmine aasta jälle.
Enne starti olin seadnud endale eesmärgiks lihtsalt läbimise ja vaikselt sisemuses lootsin, et saan alla 14 h hakkama. Hommik oli meeldivalt soe ja udu kattis järve selliselt, et esimene mõte oli… „Kuhu ujuda?“. Õnneks stardi hetkeks asendus udu päiksepaisetega. Esimese stardisirge ujusin enamus ajast kõrvuti Indrek P-ga, kuid kuna vesi oli soe, siis läks kalipso sees nii kuumaks, et pidin tempo alla laskma. Ilmselt rabelesin liiga palju ja oleks pidanud rohkem liuglema. Peale paarisada meetrit ujumist oli enesetunne jälle hea ja sain tempot tõsta. Tagasipöördel siras aga päike nii, et ei saanud aru kus on maa ja taevas. Vaatasin ringi ja mulle tundus, et nõutult pinnal hulpijaid on teisigi. Ujusin igaks juhuks mööda kalda serva, lootes, et ehk jõuan märgini. Õnneks väga mööda ei ujunud. Mulle tundus, et teisel ringil sain hea kontakti veega ja kiirus oli üsna hea. Veest väljudes sain aru, et oleks pidanud rohkem pingutama.
Enne rattale minemist hõikas Ivo H, et kuni 12-ni on tuulevaikne ja ürita selleks ajaks rattaga ühele poole saada (on ikka mehel huumor). Ta ei eksinud, veidi kõvem tuul hakkas puhuma 12:30 vms. Esimesed 90 km läks libedalt. Keskmine liikumiskiirus oli 32 km/h, pulss keskmiselt 130-145. Iga ring sirutasin ja tegin peatuse toidulaua juures. Ilmselt olin ainus või üks vähestest, kes seal nii tihti peatus. Peale 90 km läks raskeks, selg jäi kangeks ja sobiva sõiduasendi leidmine tekitas kohati probleeme. Keilasse suundudes sõitsin läbi mingist putukaparvest nii, et silmad ja ihu olid loodust täis. Oleks suu lahti sõitnud ja õigel ajal neelanud, oleks hea kõhutäie saanud. Õnneks ühest silmast nägin vedi ja mõne aja pärast tulid putukad silmast pisaratega välja. Keskmiseks sõidukiiruseks sain 31,5 km/h. Kummaline oli see, et kui eelmistel aastatel sõitsin keskmiselt 80-85 pedaalipööret minutis, siis see aasta 70-77. Ilmselt trenn kuppelmaastikul ja kruusateedel on selles süüdi.
Jooksule minnes kartsin, et uued tossud teevad elu põrguks ja nii see ka oli. Nädal tagasi otsustasid Elva triatlonil vanad näiliselt täiesti heas konditsioonis tossud tallast loobuda. Uusi aga ei jõudnud loetud päevadega sisse joosta. Jooksu algus oli paljulubav ja enesetunne hea. Peale 9 km hakkas vasaku jala toss jubedalt hõõruma varvaste juurest. Kohendasin, kuid see ei teinud asja palju paremaks. Abi ei olnud ka varvaste nihutamisest tossus. Enamus maad ilmselt jalutasin. Kusjuures jalutamise ja jooksu vahe oli vaid 3 km peale 1 minut jalutamise kahjuks. 5 km enne lõppu läks aga elu tossu sees nii põrguks, et mõtlesin, et kas nüüd kõik. Istusin maas ja pidasin jalaga läbirääkimisi. Proovisin tagurpidi joosta, et äkki see aitab ja ilmselt siis lõhkes vesivill ning seejärel sain edasi kulgeda. Kokkuvõttes aeg alla 13 h on üle ootuste hea.
Teenindus oli tasemel, soe saun lõpus kirss tordil. Kui trenniks aega jääb, siis järgmine aasta jälle.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Krdi head lugemised. Ja ülihea õppematejal mesikäpa-triatlonistile.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Ma pean vist hakkama end sellest teemast võõrutama , sest mida rohkem ma neid superpostitusi loen, seda rohkem ma tahan selle väljakutse ükskord vastu võtta ning üritada samuti asi läbi teha.
Esimene test saab vist olema SEB maraton (kuna olude sunnil pole saanud jooksutrenni teha , siis päris 100% pole veel kindel).
Kui selle üle elan, siis oleks järgmine eesmärk ujumine korralikult selgeks saada, pikemaid rattasõite harrastada ja paari aasta perspektiivis võiks valmis olla õige triatloni läbimiseks.
Esimene test saab vist olema SEB maraton (kuna olude sunnil pole saanud jooksutrenni teha , siis päris 100% pole veel kindel).
Kui selle üle elan, siis oleks järgmine eesmärk ujumine korralikult selgeks saada, pikemaid rattasõite harrastada ja paari aasta perspektiivis võiks valmis olla õige triatloni läbimiseks.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
TEHTUD! Toomas siis nr 5 hetkel!ToomasL kirjutas:Ja Urmas, kuigi ütlesin juba lõpetamisel, siis kordan siin tunnistajate juuresolekul veelkord üle need kolm kaunist sõna: pane mind kirja.
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Sai ennast ka ju suure hurraaga juba kevadel 42km rajale kirja pandud (kui jalgade jama veel ei olnud), nüüd Ironmani jooksurajal sai mõeldud, et täitsa hull ikka, ei taha maratonist lähema aasta jooksul küll kuulda midagi, saaks see rada ükskord otsa juba.Esimene test saab vist olema SEB maraton
Täna, 3 päeva peale Ironmani aga hakkab sinnapoole kiskuma, et peab ikka minema üritama kuidagi liibata. A see läheb teemast kõrvale juba.
-
- Rattur
- Postitusi: 316
- Liitunud: 09. 04. 2007. 17:54
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
On millagil võistlejatel võistlusest videot ka oodata ?
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Praegu on sihik 5. nov peale. Loodan, et jõuan.
Väike koosviibimine Rebasemäe Pubis, kl 12, Loomaaia tagumise värava juures.
Just sain kokku lepitud saadan peagi kirja ka järele.
Kui keegi tahab kujundusega tegeleda ja DVD karbid ette valmistada, siis on abikäsi teretulnud!?
Väike koosviibimine Rebasemäe Pubis, kl 12, Loomaaia tagumise värava juures.
Just sain kokku lepitud saadan peagi kirja ka järele.
Kui keegi tahab kujundusega tegeleda ja DVD karbid ette valmistada, siis on abikäsi teretulnud!?
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Kujundusega saaks ma tegeleda, aga siis, kui hullumaja möödas on...Jaaguar kirjutas:Praegu on sihik 5. nov peale. Loodan, et jõuan.
Väike koosviibimine Rebasemäe Pubis, kl 12, Loomaaia tagumise värava juures.
Just sain kokku lepitud saadan peagi kirja ka järele.
Kui keegi tahab kujundusega tegeleda ja DVD karbid ette valmistada, siis on abikäsi teretulnud!?
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
See vist ei ole hea tingimus, sest üldiselt läheb ajakriis aina hullemaks...?!holden kirjutas:Kujundusega saaks ma tegeleda, aga siis, kui hullumaja möödas on...
Võtan järgm ndl arvuti kaasa ja saan vbl mõned failid üle anda...
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Kas mingit pildimaterjali ka leidub peale FB ja 21cc omade? Kaameraid tundus olevat palju.
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Pilte palju ei ole, aga ühtteist ikka. Samuti on olemas 3 h kanti ja 40 giga suur film. Kellel huvi, võtke ühendust ja tulge kettaga läbi Tallinna kesklinnast või Keilast! 5518729MargusH kirjutas:Kas mingit pildimaterjali ka leidub peale FB ja 21cc omade? Kaameraid tundus olevat palju.
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Huvi pärast, kas selle aasta Ironmani registreerimine ka avatakse varsti? 21cc koduleht lubab 2012. a algust ..
http://www.21cc.ee/registreerimine
http://www.21cc.ee/registreerimine
Re: Osalemine Eesti täispikal triatlonil
Asi see siis kirja panna on. Ega ma ka täpselt ei tea, miks Klubi lehel asi venib. Püüan lähinädalatel tõsisemalt korraldusega tegeleda.Salmiakki kirjutas:Huvi pärast, kas selle aasta Ironmani registreerimine ka avatakse varsti? 21cc koduleht lubab 2012. a algust ..
http://www.21cc.ee/registreerimine
Stardis on alati tunne, et täna teen kõigile pähe, aga läheb nagu tavaliselt