Tänud põhjalike arvamuste ja ideede eest
![Smile :)](./images/smilies/icon_smile.gif)
Arendan ka omalt poolt nüüd siin enim kõlanud teemasid edasi.
1) 200km etapp.
Ühe 150...200km pikkuse ringi turvamine läheks mega kalliks. Seega niikaua kui väga palju osalejaid ei ole, on see üsna keeruline.. Küll aga saaks sellist pikka sõitu teha ringide peal Näiteks kolm ca 60km pikkust ringi. Samas mu sisetunne ütleb, et Filter sarja kontekstis oleks säärase pika etapi sisse viimine üsnagi riskantne. Pigem võiks selle niši täita mõne sarjavälise üritusega. Vähemasti nii tundub esimese hooga.
2) Mäe tipu finiš.
Muide esialgu oligi Tabasalu rada planeeritud nii, et sõidetakse mäest alla, tehakse tagasipööre kergliiklusteele ning mööda seda on mäetipufiniš. Turvakaalutlustel sai siiski eelmisel aastal sellest ideest loobutud. Eesti parimad tingimused mäetipu finiši jaoks on ilmslet jah Suure Munamäe tipus.
Turvalisus tervikuna on muidgi suhtelislet hell teema. Kui Filter MNT sarja esimestel aastatel tehti rajaturva ära väga tagasihoidlikel meetoditel, siis mida aasta edasi, seda enam oleme turvalisusesse panustanud. Samas päris riskivabaks ei saa rattasõitu ilmselt kunagi, mistõttu tuleb loota siiski mingil määral ka ratturite enda ettevaatlikusele.
Ütleksin siinkohal mõne sõna ka reguleerijate kaitseks.
Tänavu kasutasime enamikel ACA üritustel oma reguleerijate tiimi, mis koosnes TTÜ üliõpilastest, kes läbisid kevadel reguleerijakoolituse. Tegu oli kõrgharidust omandavate noortega, kes minu hinnangul tegid mõningatest apsudest hoolimata väga head tööd. Olles ka ise reguleerijana spordivõistluseid turvanud, tõsi mitte ACA üritustel, siis olen jõudnud arusaamale, et tegu on ikka väga väga alaväärtustatud tööga. Enamasti saab reguleerija oma töö eest üsna tagasihoidlikku palka, töö on väga nüri -tuleb seista tunde sageli kehvades ilmastikuoludes -, vastutus on tohutu ning sõimata saab praktiliselt alati; sageli ka selle eest, et sa seal üldse olemas oled. Suurim probleem on aga tahtlikult korraldusi ignoreerivad autojuhid, keda pole tihtipeale võimalik enne seisma saada, kui suur grupp on käega katsuda.
Seetõttu kutsuksin siinkohal sportlaseid rohkem hindama ja tunnustama nende noorte inimeste tööd ja kannatusi, kes meile rattaga võistlemiseks üldse võimalikuks muudavad. Isegi kui mõni auto ei peatu alati päris seal, kus ta ideaalis võiks peatuda, siis ei tähenda see seda, et regulleerija oleks pohhuiist ja ei teeks oma tööd hingega. Regulleerija tööd on sageli kõrvalt vaadates üsna lihtne kritiseerida ja võib näida, et ta on saamatu, ent uskuge mind - seda ise paremini teha pole sugugi nii lihtne.
3) Lastesõitude peale oleme mõelnud. Tänavu sai tõsi küll panustatud peamiselt laste liikluslinnakule, ent kuna see väga popiks ei osutunud, siis v-b tõesti teha järgmisel aastal hoopis tillusõidud kõikidele etappidele.
4) Velotuuri idee on kahtlemata põnev. Samas on velotuuri korraldamine väga kallis, sest lisaks muudele kuludele lisanduvad ka korraldustiimi majutus ja toitlustuskulud. Seega tähendaks velituuri korraldamine üsna kõrget stardimaksu, mis omakorda võib jälle mõjuda kehvasti osalejate arvule.
Soojenduseks pean lihtsamaks kooraldada eelmise aasta Fakto festivalile sarnast üritust, kus on ka mitme päeva koondarvestus, ent võimalik on võistelda ka vaid ühel vabalt valitud etapil.
Muide - Fakto sõit on 2013 aastal kavas teha kahepäevaseks. Kriteerium + rahvasõit.
5) Kiibid.
Kiibid on odavam lahendus kui fotofiniš. Häda on aga selles, et see ei taga grupisõidule vajaliku täpsust ning nõuab seetõttu kaameraga dubleerimist. Samuti võib esineda olukordi, kus mõni kiip jääb registreerimata. Seega grupisõidus oleks kiipide eelis vaid see, et saaks reaalajas esialgsed tulemused.