Nagu eelmine postitaja mainis, oli start mittetraditsioonilises vaikuses. Mõtlesin, et WTF, autorikaitse?
Küsisin teeületusel Ivarilt, näha oli, et teema oli talle üllatuseks.
Alguse ülesmäge osa pole mulle kunagi meeldinud. Sai jälle termostaat suht punases sõidetud. Reguleerisin varrukatega. Kogu sõitu arvestades sai õigesti riidesse pandud.
Esimese TP eel kuusesinglil lammutas minu ees sõitev Flash pedaali, millega ma polnud arvestanud.
Mees mehe vastu jäi seekord ära.
Peale TP-d järgmised 10 km kulusid üllatavalt kiirelt. Munaka tipus kiirendas üks sell minust mööda laskumisele. Esimestest meetritest oli näha, et heaga see ei lõpe. Aga niipalju mõistust mul polnud, et leebel osal vahe sisse lasta. Kui tüüp järsul libedal osal driftima hakkas, ei tulnud mul suunamuutus enam välja ja lasin üle lenksu kukerpalliks ära. Mööduv Mart juhtis tähelepanu mahakukkunud prillidele, korjasin üles ja jätkasin sõitu.
Veidi enne TP2 lõi kõhu hullult tühjaks, lasin sõidu pealt taskust mõned väikesed kotletid sisse. TP2-s hapukurki järele. TP2 kuni TP3 oli kõige vaevalisem. Eriti TP2 kuni Vorstikast ülesaamine. Vorstika tipus mässas üks lätlane kummivahetusega, ei saanud pöialt maha. Vahetasin tal kummi ära, täispumpamisega lubas ise hakkama saada. Maantee ületamisel loeti mulle kohaks 350. Normaalne. Järelikult liikusin omas tempos.
Plaani Jaanimägi ja Massimõrvar tuli hambad ristis ära kannatada.
TP3-s segasin ettesaadetud kotist uue joogi ja võtsin mõned geelid lisaks taskusse. Laualt hapukurki ka. Seejärel algas Vällamäe ootus, tuttavad rajad möödusid suhteliselt märkamatult. 70 km märgi juures aitasin tuttaval ratta singlespeediks teha, et sõit päris katki ei jääks. Enne Vällakat oli plaanis panna hooga üle legendaarse silla ja seejärel vasakpöördega laskuvale kiirele metsarajale. Plaan jäi katki, kuna minu ees pani mustas vormis mees end pikali suht äreval kombel, pealtvaatajad hakkasid ka hirmsat lärmi tegema. Küsitlesin kukkujat ja vastused välistasid tõsisema trauma. Et küll korjab oma ego killud sealt silla alt kokku ja sõidab lõpuni.
Vällakas läks nagu ikka - lükates üles ja veeredes alla. Haanjamehes Ivo juba ootas, et saaks mulle oma RC Cola varusid demoda. Kaanisin seda siis jõudumööda ja haukasin arbuusi peale. Sillalkukkuja jõudis ka kohale ja tegi ettepaneku koos lõpuni minna. Aitasin ühel mehel veel käikari litrid pöörlema ja hakkasime siis lõpu poole kimama. Kahekesi oli ikka hulga lõbusam tavapärase üksinda vegeteerimise asemel.
Ivarile, Ivole ja tiimile taaskord suur aitüma!
28. 09. 2013. siis jälle, sätin end siis siin teemas nimetatud viktoriiniks ja elektriauto vastuvõtuks valmis
