Esimene säravam hetk oli raja ääres istuva Tõnu Eelmaa demoraliseeriv mula stardijärgsel pikimal tõusul. 8 minutit liidriteni - piece of cake! Peale sõitu klaarisime Äntu Valgejärve ääres seisud ära.
Seejärel oli kohe pikk põlluvahe laskumine, mis lõppes šikaaniga. Poole laskumise peal oli ühel ratturil konaruste peal asi käest ära läinud ja oli keset teed pikali maas. Kuna 3-4 meest olid juba olukorra kontrolli alla võtnud, poleks minu peatumine olukorrale lisaväärtust andnud. Vähemalt loodan, et kukkujaga midagi päris tõsist ei juhtunud. Edasi oli üles-alla-vasakule-paremale värviliste autokummide vahel. Kulla rahvas - kõik oleks olnud 100% minusugusele mudaliiga jobule sõidetav. Aga see polnud võimalik, kuna igas kui viimases raskemas kohas sõidetakse kõik vahed nullini kinni ja kumulatiivse aeglustamise tagajärjeks on jalastumine...
Edasisest kruusast ei soovi ma rääkida. Emumäe kandi värk oli väga viis! Tegi headmeelt, et ka minu jõuetu jobu sektoris rahvas nõudlikel singlitel kenasti liikus.
Eriline tänu läheb hübriidiga tüübile, kes vedas kogu asfaldi enne lauta ja sellele eelnevat TP-d. Endalegi üllatuseks jaksasin asfaldil ära kesta. Maastikul vajusin vist 29"FS-ga eest ära.
Lõputõusud olid puhtalt korraldajapoolsed laibamõnitamise jokkerid. 3 km lõpuni tõusu võtsin poolelt maalt jalgsi, kuna mootor jooksis piirajasse ja ikaldujad ei lasknud sõita. Viimane tõus oli OK sõita ja nii ta läks juba põhimõtteliselt. Viimase kilomeetri tegin hommikul läbi - seega oli teada, mis tuleb - kõik sõltus eespool sõitjatest. Keegi olulisi vigu ei teinud - mõnus tehniline singel lõpetuseks.
Ennole ja tema tiimile viis pihku
![thumbs up (y)](./images/smilies/thumbs_up.gif)