Me oleme seda omakeskis "kartulipõlluks" kutsunud, aga aga eks kohalikel ole oma nimetus. Mäletamist mööda olid seal 2a tagasi lisaks veel korralikud ristipidi jooksvad vaod.kalari kirjutas:Kusagil umbes 60km kandis oli üks üldsegi mitte suure tõusunurgaga niidetud kõrrepõld, mille üleval vasakul ka jahitorn. Kas sellel mäel on ka nimi? See imes minu ja mitmete "palatikaaslaste" arvates rõvedalt! Mul vajadusel nimi välja pakkuda.
Haanja100 2013
Re: Haanja100 2013
Re: Haanja100 2013
Kaupo, mainisid siin punast Toyotat ja kokkupõrke ohtu. Tuli tuttav pilt ette, sest see olin mina seal laskumisel, ja see punane Toyota imelikult libises mulle ette. Tulin ülevalt alla ja ta vist ikkagi ei näinud mind. Imelik tunne oli sealt eest läbi lipsata.
Re: Haanja100 2013
kusjuures Mõrvar oli seekord üllatavalt sile ja kõva põhjaga. Nagu oleks höövliga üle lastud. Enne starti keegi rääkis vastupidiselt, et vesi olla rennid sisse uuristanud vms. Seetõttu olin üleval nõlvale jõudes valmis tõsisemaks tasakaaluharjutuseks ning potensiaalseks küljekaks, aga reaalselt tuli sealt tol momendil väga lihtsalt ja kiiresti alla
Re: Haanja100 2013
Jutt sellest klipist, päris kõhe vaadata küll: http://sport.err.ee/jalgrattasport/b7c7 ... 4352ab756cKaupoR kirjutas:PS. Kes ütleks, mis kurat toimub ERR uudisklipi viimastel sekunditel? Tundub, et kokkupõrget siiski välditi aga kuhu trügib punane Toyota? Ratas katusel viitab, et tegemist on võistlust saatva autoga.
Re: Haanja100 2013
Toyota juhi kaitseks - proovi ise läbi katuse vaadata. Pigem raja turva teema.
Ja Vooremäe 3000 ei olegi sellepärast maraton, et ei toimu ühel ringil.
Ja Vooremäe 3000 ei olegi sellepärast maraton, et ei toimu ühel ringil.
Re: Haanja100 2013
Vaidlen sulle vastu, sest raskus ei tule mitte tõusumeetritest, vaid raja üldisest tehnilisusest. Oma sõnade kinnitamiseks edastan eilse võitja huvitava võrdluse! Hiljuti oli ta sõitnud mingit nö vana Euroopa rattamaratoni pikkusega 88km, mis sisaldas 3000 tõusumeetrit, ajaga 3:38. Eile siis 103km, 1600 tõusumeetrit ja aeg 4:08. Sauser ütles, et need kaks maratoni on oma raskusastmelt EQUAL!!!KaupoR kirjutas:Minu meelest ei ole H100 Eesti raskeim rattamaraton (jutt käib 100km sõidust, põhisõidust). Kui panna lausesse üks kitsendus, siis on kõik õige: H100 on Eesti raskeim ÜHEL RINGIL toimuv maastikurattamaraton. Ilma kitsenduseta annaks ma tiitli Vooremäe 3000-le.
Aga teeks järgmise Haanja100 äkki Vällamäel, sõidaks 100 korda üles ja alla, kokku 100km ja mingi 8400 tõusumeetrit?
See tee viib vaid nelja taluni, mille omanikud teavad, mis toimub ja kus toimub. Poleks iial mõelnud, et seal võiks probleem tekkida ning sinna eraldi turvaja panna!!! Aga jah, suurima osa maratoniaegsest Haanjakandi traffikust teevad kahjuks just need saatjad ja vahel on neil ikka miskipärast väga kiire, sest pole harvad juhused, kui rajaturvajad osutuvad läbisõimatuks!?! Teisalt takistavad need muidu üsna uimaselt liikuvad saatjad ka korraldajate tööd, näiteks eile jäi telemeeste auto mitmel korral ikka pikalt rivi taha kinni. Antud olukorras ei saa aru, mida sellel Toyotal sinna asja oli????KaupoR kirjutas:PS. Kes ütleks, mis kurat toimub ERR uudisklipi viimastel sekunditel? Tundub, et kokkupõrget siiski välditi aga kuhu trügib punane Toyota? Ratas katusel viitab, et tegemist on võistlust saatva autoga.
Re: Haanja100 2013
Eile sain Kubijal üle finishijoone 3-ndat korda (on juhtunud ka 2 katkestamist). Kahjuks olin üks vähestest, kes sai nautida vihma ja porivanni mõnusid rohkem, kui seda oodata oskasin ja tahtsin. Minule rada ja kõik muu väga meeldis, eesmärk lõpuni sõita sai täidetud ning ajalimiiti mahutud. Kokku läks aega 9 tundi ja 31 minutit, kuid siiski lõpuni, võtsin osalustasust viimast Tulin ühe odavaima sõiduminuti hinnaga. Ma arvan, et kui ma seal SPA-s libedal põrandal kukkunud oleks, siis ma olekski sinna veidikeseks puhakama jäänud
Järgmine aasta jälle stardis!
Aitäh Ivar!
PS! Sorry diskopükstele mustri tekitamise pärast
Järgmine aasta jälle stardis!
Aitäh Ivar!
PS! Sorry diskopükstele mustri tekitamise pärast
Re: Haanja100 2013
Ivar, Vooremäe3000 ei toimu asfaldil või kruusal! Sel on tehnilisust rohkem kui mitmel Team Rattapood Cupi etapil kokku. Minu poolt teema lõpp. Olgu raskeim see või teine, iga sõit on omamoodi. Minu jaoks oli kohutavalt raske ka TRM, oma olematu tehnilisuse ja tõusumeetriteta.dr Holden kirjutas:Vaidlen sulle vastu, sest raskus ei tule mitte tõusumeetritest, vaid raja üldisest tehnilisusest. Oma sõnade kinnitamiseks edastan eilse võitja huvitava võrdluse! Hiljuti oli ta sõitnud mingit nö vana Euroopa rattamaratoni pikkusega 88km, mis sisaldas 3000 tõusumeetrit, ajaga 3:38. Eile siis 103km, 1600 tõusumeetrit ja aeg 4:08. Sauser ütles, et need kaks maratoni on oma raskusastmelt EQUAL!!!
Alari poolt viidatud tõus (kõrrepõld, jahitorn) oli kõige sürrim koht rajal (napilt teiseks jäi Kuradimägi) - nurka pole, muda nagu ka pole aga üles ei saa. Sellel tõusul kontrollisin kolm korda, et ega mul rehvid tühjaks pole läinud.
If everything's under control, you're going too slow!
Re: Haanja100 2013
Paneks sellele rõvedusele nimeks Liimimägi!KaupoR kirjutas: Alari poolt viidatud tõus (kõrrepõld, jahitorn) oli kõige sürrim koht rajal (napilt teiseks jäi Kuradimägi) - nurka pole, muda nagu ka pole aga üles ei saa. Sellel tõusul kontrollisin kolm korda, et ega mul rehvid tühjaks pole läinud.
Re: Haanja100 2013
Kõrrepõks olekskah ägekalari kirjutas:Paneks sellele rõvedusele nimeks Liimimägi!
Aga jah, see tõus jäi küll, päris eredalt meelde !
Veel jäid sellest aastast meelde :
* Mõrvari laskumine. Sellega on mul alati ennan üks rist ja viletsus olnud. Allatulek on olnud pigem selline, laperdamine ja jala väristamine. Seekord sai tuldud nii nagu pea - noh, mida oleks nagu suht igav liikuvas pildis vaadata
* Vällamägi - olin sinna jõudes ikka päris võlas omadega ja enamuse tõusust jalutasin.
* Tegin viimases TP's peatuse, kus varasematel aastatel kunagi peatunud polnud. Aga ilma seal pakutud RC cola ja arbuusita poleks lõpuni välja vedanud.
Re: Haanja100 2013
http://youtu.be/625wQ8K1vZU
Neli väsinud sepikut on võtnud nõuks ületada Vällamägi. Kõige tagumisel neist juhtub olema lenksul kaamera, mis ta enda meelest oli juba mitu tundi tagasi lepingu lõpetanud. Aga ega ta enda arusaamine maailma asjadest sel päeval just parim polnud. Muuhulgas tulevad jutuks võitja aeg ja pikaliviskamise sild.
Üldiselt õnnestus meeldejääv sõit korraldada nii endale kui osalenud tuttavatele ja sõpradele ning mõnelegi võhivõõrale. Aga sellest kõigest millalgi hiljem. Lisaks mõni tund värisevat videomaterjali, mille suudan ilmselt asisemaks tooteks talve jooksul vormistada. Hiljem lekitan ehk veel mõned naturalistlikud lõigud.
Näiteks selline:
http://youtu.be/I_VgDcr9X2M
Neli väsinud sepikut on võtnud nõuks ületada Vällamägi. Kõige tagumisel neist juhtub olema lenksul kaamera, mis ta enda meelest oli juba mitu tundi tagasi lepingu lõpetanud. Aga ega ta enda arusaamine maailma asjadest sel päeval just parim polnud. Muuhulgas tulevad jutuks võitja aeg ja pikaliviskamise sild.
Üldiselt õnnestus meeldejääv sõit korraldada nii endale kui osalenud tuttavatele ja sõpradele ning mõnelegi võhivõõrale. Aga sellest kõigest millalgi hiljem. Lisaks mõni tund värisevat videomaterjali, mille suudan ilmselt asisemaks tooteks talve jooksul vormistada. Hiljem lekitan ehk veel mõned naturalistlikud lõigud.
Näiteks selline:
http://youtu.be/I_VgDcr9X2M
Re: Haanja100 2013
Lätlastelt päris meeleolukas ülevaade nii valmistumisest kui ka sõidust: http://www.youtube.com/watch?v=2zt3F8wrPuY
Ning 2013 H100 parim finiš arvan http://www.youtube.com/watch?v=fDFa6KUv4P0 kui mul kätes veel niipalju jõudu üle oli siis tuleb vist järgmine aast 100 miilile minna
Ning 2013 H100 parim finiš arvan http://www.youtube.com/watch?v=fDFa6KUv4P0 kui mul kätes veel niipalju jõudu üle oli siis tuleb vist järgmine aast 100 miilile minna
-
- Rattur
- Postitusi: 467
- Liitunud: 05. 04. 2007. 13:43
Re: Haanja100 2013
Müts maha korraldajate ees.
Sellist perfektset korraldust pole veel kohanud.
Väga meeldiv üritus, ainult positiivsed kogemused.
Ehk järgmine aasta sattun kaa sinna kanti.
Sellist perfektset korraldust pole veel kohanud.
Väga meeldiv üritus, ainult positiivsed kogemused.
Ehk järgmine aasta sattun kaa sinna kanti.
Re: Haanja100 2013
Ühe soomlase muljed:
Haanja100 on etelävirossa käytävä maastopyörämaraton kisa joka yrittää pitää yllä Viron rankimman kisan mainetta. Lue loppuun →
http://mckramppi.com/
Teise soomlase pildid
Haanja reissulta palattu kotiin...tässä kisakuvia →
https://plus.google.com/photos/11786463 ... -szDu6CfYQ
Võrumaa Spordiliidu pildigalerii – Haanja100, 28.09.2013 Haanja100 radadel
http://lkylli.zenfolio.com/p895928957
Ja veel pilte sportfoto.ee-st:Haanja100 - 100 km
Kuupäev: 28.09.2013 Fotosid: 1352:
http://www.sportfoto.ee/et/haanja100-2013/758
Haanja100 on etelävirossa käytävä maastopyörämaraton kisa joka yrittää pitää yllä Viron rankimman kisan mainetta. Lue loppuun →
http://mckramppi.com/
Teise soomlase pildid
Haanja reissulta palattu kotiin...tässä kisakuvia →
https://plus.google.com/photos/11786463 ... -szDu6CfYQ
Võrumaa Spordiliidu pildigalerii – Haanja100, 28.09.2013 Haanja100 radadel
http://lkylli.zenfolio.com/p895928957
Ja veel pilte sportfoto.ee-st:Haanja100 - 100 km
Kuupäev: 28.09.2013 Fotosid: 1352:
http://www.sportfoto.ee/et/haanja100-2013/758
Tööpaeval, kui ilm ilus, sõidan 5 km. Puhkepäeval olen korduvalt teinud lausa 7 km.
Re: Haanja100 2013
Kahtlustan, et seal võib olla tegu optilise illusiooniga, kus tegelik tõusunurk on oluliselt kangem, kui silmale tundub. Kontrollisin ka seal paaril korral, et mis käik mul ikka sees on.KaupoR kirjutas:Alari poolt viidatud tõus (kõrrepõld, jahitorn) oli kõige sürrim koht rajal (napilt teiseks jäi Kuradimägi) - nurka pole, muda nagu ka pole aga üles ei saa. Sellel tõusul kontrollisin kolm korda, et ega mul rehvid tühjaks pole läinud.
Re: Haanja100 2013
Noh, päris sellises stiilis ei olnud, et soomlased lükkavad ratast mäest üle ja eestlased alla, kuid meie meeste suhteline aeglus metsas ja tugevad reied põllul, leidis 200 + sektoris äramärkimist. Tehniliselt hindas rada lihtsaks, kuid raskeks imevate põldude, pehme pinnase ja tõusude tõttu.mart kirjutas:Ühe soomlase muljed:
Haanja100 on etelävirossa käytävä maastopyörämaraton kisa joka yrittää pitää yllä Viron rankimman kisan mainetta. Lue loppuun →
http://mckramppi.com/
Re: Haanja100 2013
Sõbrad, andke aga muljeid tulla! Kuidas uni oli hotelis, kui külm hommikul oli, kas rada oli märg, kas lehti langes, kuidas laudsild pidas, mis rehvid ja mis rõhul töötasid, kui märg oli vihm, kuidas supp ja tort oli, mis kellani pänd lajatas ja...
Loe siin aint lätlaste ja sommide ülevaateid...
Loe siin aint lätlaste ja sommide ülevaateid...
Re: Haanja100 2013
Pealtvaatajale tundus rada üsnagi kiire ja kuiv. Vähemalt võrreldes nende aastatega mis ma ise olen osalenud.
Kiired sõiduajad tunduvat kinnitavat seda muljet.
Samas mul täit pilti pole, sõitsin ise rajal ainult 38-93km vahemikus.
Kuidas esimesed 40km välja nägi, kas porisem kui muu rada?
Kiired sõiduajad tunduvat kinnitavat seda muljet.
Samas mul täit pilti pole, sõitsin ise rajal ainult 38-93km vahemikus.
Kuidas esimesed 40km välja nägi, kas porisem kui muu rada?
Re: Haanja100 2013
Esimesed 40km oli täiesti kuiv, lõhenenud pinnas segas sõitmist ja sooja oli 20*. Rohkem ei räägi, joonest jooneni on vaja kulgeda ... kui juba epitsentrile nii lähedale tullakse.Kirsa kirjutas:Samas mul täit pilti pole, sõitsin ise rajal ainult 38-93km vahemikus. Kuidas esimesed 40km välja nägi, kas porisem kui muu rada?
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Re: Haanja100 2013
Minule tundus selle aasta sõit raskem, kuigi ajad tunduvad keskmiselt mullusest kiiremad. Ei tea, kas asi oli külmas või varases ärkamises, aga esimesed 2-3 tundi olid ikka väga rasked. Pulss oli pidevalt üle 170 ehk üsnagi Samsungi tsoonis, kogu keha oli nõrk ja päris lihtsad tõusud tuli võtta kõndides. Mõtlesin, et sellise enesetundega küll lõpuni ei kesta. Peale 2. TP-d sai muude riiete hulgas veidi ahistavad karupüksid säärte vastu vahetatud ja õhema riietusega läks liikumine paremaks. Õhk oli veel jahe, see ilmselt virgutas keha ja sundis sooja saamiseks kiiremini liikuma.
Teisel ringil tuli kurbusega tõdeda, et mingid põrssad olid suurema osa rajast ära rikkunud ja ilusad heinamaad mudaseks sonkinud Mulle tundus teine ring porisem ja raskem kui mullu. Olin ise vist natuke väsinud ja rada oli libe ka. Juhtus nii, et teisel korral sattusin „not for pussies“ sillale veidi vale nurga all peale sõitma ja niikaua korrigeerisin trajektoori kui olin p*rseli vees. Varem olen igast asendist sellest sillast üle sõitnud ja võimalus, et ratas äkki selle palgi peale ära ei mahu, ei tulnud pähegi. Enamus olulisi kohti said märjaks ja mudaseks, aga vähemalt ei hakanud palav Oleks ilm paar kraadi külmem olnud, oleks saanud vastu jääd kukkudes sinika . Ratas jäi terveks ja TP ei olnud kaugel. Olgu ma tänatud selle eest, et viimasel hetkel otsustasin kõik kaasas olnud rattariided just sellesse TP-sse saata. Peale kiirintervjuud läks kogu garderoob vahetusse. Sellega antud TP üllatused ei lõppenud. Keegi oli (loodetavasti kogemata) meie pere moonakoti „vasakule“ pannud, sest me naisega ei leidnud kumbki seda üles . Hiljem finišis oli kott ilusti olemas, natuke sobratud oli, aga „hambapasta“ ja suur 200 ml pudelitäis geeli olid ilusti alles. Ju siis keegi arvas, et õhtul rummiga on neid parem limpsida kui sõidu ajal. Suured tänud konkurentidele-kaasvõistlejatele, kes mind näljasurmast päästsid.
Seda, et TP-de ajakadu võib saada määravaks teadsin juba varem, aga tagantjärele vaadates oli hetkeks väike kurbusemoment kui lõpuprotokollist selgus, et minu ees 5 min sees oli 4 meest. Oleks olnud hetkeks pussy ja sillal jalutanud (keegi nagunii ei näinud), oleks pääsenud TP-s 12 min peatuse asemel tavapärase 5 minutiga. Aga samahästi võiks seal küüned olla.
Jalg polnud küll nii tugev kui mullu, aga enesetunne läks aina paremaks ja 100 km mehi jäi selja taha nagu teibaid. Viimases TP-s oli veel eelmise aasta graafiku järgi lootust alla 9:30 lõpetada ja kuigi panin hullu jäi eesmärk siiski napilt saavutamata. 9:32:15 on ajaliselt siiski 8 min parem mullusest, aga koht 8 võrra kehvem. Konkurendid olid lihtsalt seekord tugevamad. Puhas sõiduaeg oli veidi alla 9 tunni.
„Kord olid niitudel“ ümisesin vaikselt „Trava u doma“ lugu ja mõtlesin, et seda võiks lives kuulda. Kui bänd õhtul selle loo esimesed akordid tõmbas, siis oli päev minu jaoks lõplikult korda läinud. Igati väärikas üritus enamuse karvajalgade rattahooaja lõpetamiseks. Võib julgelt öelda, et H100 on Eesti rattavõistluste kroonijuveel .
Peale sõitu ja spaad tehtud massaaž oli väga hea, jalad polnud pooltki nii haiged kui tavaliselt. 2 päeva peale sõitu on endiselt Garfieldi tunne: ainult sööks ja magaks
Teisel ringil tuli kurbusega tõdeda, et mingid põrssad olid suurema osa rajast ära rikkunud ja ilusad heinamaad mudaseks sonkinud Mulle tundus teine ring porisem ja raskem kui mullu. Olin ise vist natuke väsinud ja rada oli libe ka. Juhtus nii, et teisel korral sattusin „not for pussies“ sillale veidi vale nurga all peale sõitma ja niikaua korrigeerisin trajektoori kui olin p*rseli vees. Varem olen igast asendist sellest sillast üle sõitnud ja võimalus, et ratas äkki selle palgi peale ära ei mahu, ei tulnud pähegi. Enamus olulisi kohti said märjaks ja mudaseks, aga vähemalt ei hakanud palav Oleks ilm paar kraadi külmem olnud, oleks saanud vastu jääd kukkudes sinika . Ratas jäi terveks ja TP ei olnud kaugel. Olgu ma tänatud selle eest, et viimasel hetkel otsustasin kõik kaasas olnud rattariided just sellesse TP-sse saata. Peale kiirintervjuud läks kogu garderoob vahetusse. Sellega antud TP üllatused ei lõppenud. Keegi oli (loodetavasti kogemata) meie pere moonakoti „vasakule“ pannud, sest me naisega ei leidnud kumbki seda üles . Hiljem finišis oli kott ilusti olemas, natuke sobratud oli, aga „hambapasta“ ja suur 200 ml pudelitäis geeli olid ilusti alles. Ju siis keegi arvas, et õhtul rummiga on neid parem limpsida kui sõidu ajal. Suured tänud konkurentidele-kaasvõistlejatele, kes mind näljasurmast päästsid.
Seda, et TP-de ajakadu võib saada määravaks teadsin juba varem, aga tagantjärele vaadates oli hetkeks väike kurbusemoment kui lõpuprotokollist selgus, et minu ees 5 min sees oli 4 meest. Oleks olnud hetkeks pussy ja sillal jalutanud (keegi nagunii ei näinud), oleks pääsenud TP-s 12 min peatuse asemel tavapärase 5 minutiga. Aga samahästi võiks seal küüned olla.
Jalg polnud küll nii tugev kui mullu, aga enesetunne läks aina paremaks ja 100 km mehi jäi selja taha nagu teibaid. Viimases TP-s oli veel eelmise aasta graafiku järgi lootust alla 9:30 lõpetada ja kuigi panin hullu jäi eesmärk siiski napilt saavutamata. 9:32:15 on ajaliselt siiski 8 min parem mullusest, aga koht 8 võrra kehvem. Konkurendid olid lihtsalt seekord tugevamad. Puhas sõiduaeg oli veidi alla 9 tunni.
„Kord olid niitudel“ ümisesin vaikselt „Trava u doma“ lugu ja mõtlesin, et seda võiks lives kuulda. Kui bänd õhtul selle loo esimesed akordid tõmbas, siis oli päev minu jaoks lõplikult korda läinud. Igati väärikas üritus enamuse karvajalgade rattahooaja lõpetamiseks. Võib julgelt öelda, et H100 on Eesti rattavõistluste kroonijuveel .
Peale sõitu ja spaad tehtud massaaž oli väga hea, jalad polnud pooltki nii haiged kui tavaliselt. 2 päeva peale sõitu on endiselt Garfieldi tunne: ainult sööks ja magaks
Re: Haanja100 2013
Oli raskem kui arvasin.
Eesmärk oli kontrollaja sees lõppu jõuda. Mõtlesin, et kui püsin mugavustsoonis, siis kestan kenasti lõpuni. Aga kuna rajameister polnud mitme koha peale üldse mugavustsoone rajanud, siis nii lihtsalt ei läinud.
Alustasin tagareast, katsusin sõita hästi rahulikult. Tekkis päris suur grupp, mis singlitel välja venis. Kiirus oli mõistlik ja tunne hea. Sõitsin päris mitmeid tõususid, millest raja lõpuosas unistadagi ei saanud - näiteks Kurgjärve suusaradade pikk tõus. Isostari TP-sse jõudsin alla kahe tunni. Selleks ajaks olin ainult joonud. TP-s sõin batooni, geeli ja veel laua pealt midagi. Edaspidi võtsin batooni või geeli umbes iga 45 min. tagant ja igas TP-s sõin kah midagi.
Kuskil oli mingi hull kraav teeületuse järel, kus amordi põhja lõi, aga õnneks jäin ratta selga. Munamäe otsa sõites panin amordi lukku (ainuke kord kus lukku kasutasin) ja siis unustasin. Lukust lahtitegemine tuli alles ülejärgmisel singlil meelde. Mõrvari laskusin seega lukus amordiga.
Tõuse hakkasin sõitma ainult grannyga. Oma tavaradadel ei pruugi seda üldse.
Vaskna järve ääres sõitsin koos HRK kolmeliikmelise pundiga. Seal kihutas meist Pait Hirv mööda. Umbes kaks korda kiiremini kui meie liikusime. Tema oli esimene miilimees keda nägin. 35km peal pidin sadulapolti pingutama - see loksus hiljem veel ühe korra lahti. Päris palju rahvast möödus putitamise ajal.
Plaani TP-s segasin seljakotti jooki juurde. Joogiks oli puhas soolavesi ilma suhkruta - täpsemalt High5 Zero tabletid. Joogi selgapanek oli hea mõte - jook püsis algul soe, huulik oli puhas ja joomise ajal sai lenksust kinni hoida.
Massimõrvarist kõndisin alla.
50km peal tekkis tunne, et läheb raskeks. Saku 100 on kaks korda just 50km pealt pooleli jäänud. Põlveõndlas olevad kõõlused või lihased läksid valusaks. Hakkasin raskemaid tõuse kõndima ja nii lõpuni välja.
Vahepealsest ei olegi miskit erilist meeles - muudkui kannatasin. Vaatan kaarti ja miskit ei meenu
Karni TP-s pumpasin natuke tagakummi ja pingutasin sadulapolti. Peale Karni TP-d olin mingis grupis, kus oli üks vana kala, kes rääkis, et edasi läheb kergemaks. See andis lootust. Peedo juures olnud tõus samas tekitas küll tunne, et miks oh miks. Aga selgus, et kui üles välja ronida algas tore singel. Sealt edasi vist oligi juba kerge. Vällakal ronides tekkis küsimus, et mitu korda päevas need downhillerid viitsivad sinna otsa ronida?
Vällakal tuli ka esimene suurem vihm. Õnneks olime puude all ja märjaks ei saanud. Teine suurem sajuhoog oli peale Haanjamehe talu. Mõtlesin, et kas peaks koorikjope peale tõmbama, aga seni kuni mõtlsin läks sadu üle ja lõpuks tuli isegi päike välja.
Haanjamehe talus pruukisin kõiki häid asju ja tegin igaks juhuks jooki veel juurde.
Peale Haanjamehe talu läks huvitavaks. Keskmine hammasratas hakkas ketti imema ja väike hakkas ketti maha viskama. Proovisin mingi oksaga puhastada, aga paremaks ei läinud. Kõmpisin ilma konkreetse plaanita mäest üles ja sileda peal sai juba kuidagimoodi sõita. Algas allamäge singel, mis viis Kavadi järve äärde. Viskasin ratast kolme-neli korda järve ja sain jälle normaalselt edasi sõita. Umbes 95km peal hakkas keskmine hammasratas jälle imema ja lõpuni sõitsin eest suure ja väiksega.
Lõpp oligi kerge nagu lubatud, tuju oli hea. Lõpuaeg 8:53. Vist kõige raskem asi, mis ma seni teinud olen. Pikad seiklusspordivõistlused on justkui lihtsamad - alad vahelduvad ja saab ka puhata aeg-ajalt.
Söök, saun ja bassein peale üritust olid suurepärased.
Enne sõitu tegi just riietus muret. Ostsin Vaude Pallas kingakatted - olid väga head ja läksid 48 number kingale kenasti peale. Korra astusin ojja, aga jalg ei saanud üldse märjaks. Jalas oli meriinosokid. Enne sõitu proovisin lühikesi pükse koos säärtega ja peale tõmbasin veel liibukad - oli liiga tihe ja liibukad kippusid liikuma. Ostsin siis lihtsad soojad sõidupüksid ilma igasugu Windstopperiteta. Muidu olid head, aga vihma ei kannatanud. Ja millegipärast kippusid jalas krussi minema. Seljas oli talvine higisärk ja selle peal termojakk - jälle ilma windstopperita. See oli hea kombo. Seljakotis olid GoreTex koorikjope ja -püksid ning varusokid. Neid õnneks vaja ei läinud. Varustuse osas oli eriti hea meel uue Selle SMP Avant sadula üle. See oli ikka ülimugav.
Järgmine aasta loodetavasti jälle.
PS. Kas need leivad, mida koos stardimaterjalidega väikestes tähistuseta kottides jagati, on mingi vana lugu või on see eripruul tänavune uudis? Hakkasin just pasteedileiba tegema ja sain paraja üllatuse osaliseks.
Eesmärk oli kontrollaja sees lõppu jõuda. Mõtlesin, et kui püsin mugavustsoonis, siis kestan kenasti lõpuni. Aga kuna rajameister polnud mitme koha peale üldse mugavustsoone rajanud, siis nii lihtsalt ei läinud.
Alustasin tagareast, katsusin sõita hästi rahulikult. Tekkis päris suur grupp, mis singlitel välja venis. Kiirus oli mõistlik ja tunne hea. Sõitsin päris mitmeid tõususid, millest raja lõpuosas unistadagi ei saanud - näiteks Kurgjärve suusaradade pikk tõus. Isostari TP-sse jõudsin alla kahe tunni. Selleks ajaks olin ainult joonud. TP-s sõin batooni, geeli ja veel laua pealt midagi. Edaspidi võtsin batooni või geeli umbes iga 45 min. tagant ja igas TP-s sõin kah midagi.
Kuskil oli mingi hull kraav teeületuse järel, kus amordi põhja lõi, aga õnneks jäin ratta selga. Munamäe otsa sõites panin amordi lukku (ainuke kord kus lukku kasutasin) ja siis unustasin. Lukust lahtitegemine tuli alles ülejärgmisel singlil meelde. Mõrvari laskusin seega lukus amordiga.
Tõuse hakkasin sõitma ainult grannyga. Oma tavaradadel ei pruugi seda üldse.
Vaskna järve ääres sõitsin koos HRK kolmeliikmelise pundiga. Seal kihutas meist Pait Hirv mööda. Umbes kaks korda kiiremini kui meie liikusime. Tema oli esimene miilimees keda nägin. 35km peal pidin sadulapolti pingutama - see loksus hiljem veel ühe korra lahti. Päris palju rahvast möödus putitamise ajal.
Plaani TP-s segasin seljakotti jooki juurde. Joogiks oli puhas soolavesi ilma suhkruta - täpsemalt High5 Zero tabletid. Joogi selgapanek oli hea mõte - jook püsis algul soe, huulik oli puhas ja joomise ajal sai lenksust kinni hoida.
Massimõrvarist kõndisin alla.
50km peal tekkis tunne, et läheb raskeks. Saku 100 on kaks korda just 50km pealt pooleli jäänud. Põlveõndlas olevad kõõlused või lihased läksid valusaks. Hakkasin raskemaid tõuse kõndima ja nii lõpuni välja.
Vahepealsest ei olegi miskit erilist meeles - muudkui kannatasin. Vaatan kaarti ja miskit ei meenu
Karni TP-s pumpasin natuke tagakummi ja pingutasin sadulapolti. Peale Karni TP-d olin mingis grupis, kus oli üks vana kala, kes rääkis, et edasi läheb kergemaks. See andis lootust. Peedo juures olnud tõus samas tekitas küll tunne, et miks oh miks. Aga selgus, et kui üles välja ronida algas tore singel. Sealt edasi vist oligi juba kerge. Vällakal ronides tekkis küsimus, et mitu korda päevas need downhillerid viitsivad sinna otsa ronida?
Vällakal tuli ka esimene suurem vihm. Õnneks olime puude all ja märjaks ei saanud. Teine suurem sajuhoog oli peale Haanjamehe talu. Mõtlesin, et kas peaks koorikjope peale tõmbama, aga seni kuni mõtlsin läks sadu üle ja lõpuks tuli isegi päike välja.
Haanjamehe talus pruukisin kõiki häid asju ja tegin igaks juhuks jooki veel juurde.
Peale Haanjamehe talu läks huvitavaks. Keskmine hammasratas hakkas ketti imema ja väike hakkas ketti maha viskama. Proovisin mingi oksaga puhastada, aga paremaks ei läinud. Kõmpisin ilma konkreetse plaanita mäest üles ja sileda peal sai juba kuidagimoodi sõita. Algas allamäge singel, mis viis Kavadi järve äärde. Viskasin ratast kolme-neli korda järve ja sain jälle normaalselt edasi sõita. Umbes 95km peal hakkas keskmine hammasratas jälle imema ja lõpuni sõitsin eest suure ja väiksega.
Lõpp oligi kerge nagu lubatud, tuju oli hea. Lõpuaeg 8:53. Vist kõige raskem asi, mis ma seni teinud olen. Pikad seiklusspordivõistlused on justkui lihtsamad - alad vahelduvad ja saab ka puhata aeg-ajalt.
Söök, saun ja bassein peale üritust olid suurepärased.
Enne sõitu tegi just riietus muret. Ostsin Vaude Pallas kingakatted - olid väga head ja läksid 48 number kingale kenasti peale. Korra astusin ojja, aga jalg ei saanud üldse märjaks. Jalas oli meriinosokid. Enne sõitu proovisin lühikesi pükse koos säärtega ja peale tõmbasin veel liibukad - oli liiga tihe ja liibukad kippusid liikuma. Ostsin siis lihtsad soojad sõidupüksid ilma igasugu Windstopperiteta. Muidu olid head, aga vihma ei kannatanud. Ja millegipärast kippusid jalas krussi minema. Seljas oli talvine higisärk ja selle peal termojakk - jälle ilma windstopperita. See oli hea kombo. Seljakotis olid GoreTex koorikjope ja -püksid ning varusokid. Neid õnneks vaja ei läinud. Varustuse osas oli eriti hea meel uue Selle SMP Avant sadula üle. See oli ikka ülimugav.
Järgmine aasta loodetavasti jälle.
PS. Kas need leivad, mida koos stardimaterjalidega väikestes tähistuseta kottides jagati, on mingi vana lugu või on see eripruul tänavune uudis? Hakkasin just pasteedileiba tegema ja sain paraja üllatuse osaliseks.
Re: Haanja100 2013
Eesti Pagar hakkab seda šokolaadileiba ilmselt oktoobri lõpus ametlikult tootma. Haanja100 osalejad olid teadmatult katsejänese rollis, et kas asi üldse kõlbab. 101% positiivset tagasisidet annab vist meie toetajale usku asjaga edasi minna ja ka korralik pakend välja mõelda. Pakuti juba ka nimesid - Sõltuvuse Leib, jne...arnea kirjutas:PS. Kas need leivad, mida koos stardimaterjalidega väikestes tähistuseta kottides jagati, on mingi vana lugu või on see eripruul tänavune uudis? Hakkasin just pasteedileiba tegema ja sain paraja üllatuse osaliseks.
Re: Haanja100 2013
Ainult hulludeledr Holden kirjutas: Pakuti juba ka nimesid - Sõltuvuse Leib, jne...
Re: Haanja100 2013
Kuidas sa Mõrvarile sattusid, minu mälu järgi ei läinud sealt rada ei alla ega üles. Sellest oli omamoodi kahju, sest algupärane Mõrvar oleks võinud juubelisõidul sees olla, igaaugused massimõrvarid jms on juba hilisema aja täiendused.arnea kirjutas:Munamäe otsa sõites panin amordi lukku (ainuke kord kus lukku kasutasin) ja siis unustasin. Lukust lahtitegemine tuli alles ülejärgmisel singlil meelde. Mõrvari laskusin seega lukus amordiga.
If everything's under control, you're going too slow!
Re: Haanja100 2013
Holdeni kliinik on lahe, aga käi päris arsti juures ära, ennem kui kaas peale pannakse.PKA kirjutas: Mingi müstiline häda oli mul kallal, mis ei lubanud korralikku soojendustki teha, sest nii kui pulss natukenegi tõusis, hakkas rinnus teravasti ja valusalt pistma. See tegi esimesed 30 km väga raskeks. Raja teises pooles andsid pisted siiski tasapisi järele ja kannatas pulssi kõrgemaks ka lasta.
- vigurivänt
- Rattur
- Postitusi: 798
- Liitunud: 27. 09. 2004. 07:49
Re: Haanja100 2013
Olin varem lugenud SRAMi tagakäikari omadustest ketti litri ja käikariraami vahele ajada, aga ise seda kogenud polnud, kuid hommikul võistluskeskusesse sõites otsustas see defekt endast märku anda. Mõtlesin küll enne starti, et kuhu ma selle nipuka nüüd panema pean, aga välja ei mõelnud. Lootuses, et enam see ei kordu, läksingi joonele. Start oli rahulik nagu alati, sai ennast pisi-tasa soojaks sõita. Kaasvõistlejad hiilgasid aupaklikusega ja kui oleks lumi maas olnud, siis oleks mina saanud esimesed triibud lumele tõmmata. Taevatrepp oli sel aastal lahke ja andis ka teistele võimaluse enda otsas rattaga ratsutada ja see võttis mult eelise sõidu varases staadiumis eest saada. Tõsi, read jäid ikka hõredamaks, sest seljataha jäid hr.Hirm, Raja ja tundmatu soomlane (rohkem ei näinud, äkki oli Rivo ka). Igatahes Haanja suusaradadele suundusime kolmekesi, sest somm oskas enne esimest asfaldile tulekut sillal kobatseda ja kukkus. Kurgjärve tõusude järel olnud sinkul saime Paiduga eest, aga Raja kangutas asfaldil järgi. Ööbikuorus tegin esimese peatuse, sest kett tegi häält ja kratsis hoolega käikarit, panin keti tagasi litrile ja põrutasin teistele järele. Enne Jürihanile suundumist oli veel kahte jälitajat eemal näha, aga see oli ka viimane kord, vahe hakkas kärisema. Tunnistan ausalt, et kartsin Rivot tagant tulemas, sest on ta ju päris tugevaid sõite tänavu teinud ja hoidsin tempot üleval, et tagumised elimineerida. Kupatasime kolmekesi, mulle kõik sobis, kui välja arvate need peatused ja keti sättimised. Need räsisid jalga pidevalt. Pait mugis korralikult geele ja batoone juba algusest peale. Kuna ta on varasematel aastatel alati võlga jäänud, siis tõenäoliselt üritas sel korral teisiti käituda. Tahtsin teda hoiatada ja isegi miniloengut pidada sellest mida see liigne keemia teha võib, aga jäin hiljaks. Olin just kiitnud teda, kui 90km läbitud oli, et ta on ennast ületanud, sest varem oli ta rekord 89km koos sõitmist, aga ei läinud enam palju, kui mees metsa suundus. Loodus kutsus. Kui kolmekesi olles tundus peale ketijamade järgi sõitmine lihtne olevat, siis nüüd enam armu ei antud, Aigar pani punni kohe põhja. Ma lootsin küll, et enne Plaani TPd saan singlil mingi edu ja Aigar läheb paake täitma, aga mõlemad plaanid läksid luhta. Sain küll vahe sisse, aga tüse härra, kes palumistele ja isegi sõimule ei reageerinud kustutas need lootused. Ma pole varem nii teinud, aga sel korral lükkasin ta küll vihaga käega kõrvale, sest tema igast liigutusest õhkus seda, et ta tegi seda sihilikult. Üleüldse oli sellist käitumist pidevalt, et eessõitjad võitlesid possa pärast. Lõpuks loobusin ja surusin mööda loodust, ei hakanud tülitama. Kui taas ketti sättima jäin pani Aigar punni põhja ja sai eest ära. Vahe järjest kasvas, suurim oli vist kusagil minuti lähedal. Kuna 50km oli veel ees, siis väga ei muretsenud, sest 1 minut pole mingi vahe. Teadsin, et ta peab veel korra tankima ja see andis võimaluse väiksema vaevaga lähemale saada. Plaan õnnestus ja õnneks jätkus peale järgi jõudmist jõudu ka eest saamiseks Rohelised niidud ja kuusesingel on minu lemmikud, Kaldemäel oli vahe juba 2 minutit. Peale Vällat minut veel juures. Peale Kavadi järve kallasrada hakkas väike sepikoda kummitama, sest kaotasin geelipudeli enne seda ära, turgutust oli hädasti vaja. Tühi geelipudel oli alles, pisike piisk põhjas, mis välja ei tulnud. Võtsin suu spordijooki täis ja surusin joogi geelipudelisse, loksutasin ja sain vähe tummisema asja vastu. Mõjus Õnneks rohkem ekstreemsusi ei olnud. Üks lätlane aretas küll 4km enne lõppu minuga omas keeles vestlust, kui temalt teed palusin, ühes sõnas oli vähemalt 7 s tähte ja toon oli rohkem kui viisakas. Kui ütlesin juba teist korda, et olen "first in a 100 miles" siis tuli sorry-sid hunnikus Aga tore oli võita, nii pingelist sõitu pole mul peale esimest 150km olnud. Käikariga sain ka hiljem sõbraks, sest jagasin ära milliseid käike ta ei salli. Selleks tuli küll vahel liigselt kerida või kangutada, aga parem ikka, kui seista ja sättida. Järgmisel päeval pärast Viljandi sügiskrossi avastasin, et käikari jalg on ketiga paberõhukeseks kulunud, hää et niigi läits Tort oli magus, kukeke sobis, õlu maitses magusasti ja üks Rivo nimeline kelner õpetas mind kaneeli ja apelsiiniga tequilat jooma. Lahkuma pidin varem, sest autojuhist tantsupartner oli väsinud Muide, alfaisastele oli ilmselgelt sööta vähevõitu
Täna käisin hotellis oma SPAsse ununenud pesemistarvikutekotti otsimas. Neidis leti taga küsis kohe:"Kas see Nike oma" Saingi kätte. Tänks Ivar ja Ivo, kui vähegi saan, siis olen ka 11. korral joonel.
Täna käisin hotellis oma SPAsse ununenud pesemistarvikutekotti otsimas. Neidis leti taga küsis kohe:"Kas see Nike oma" Saingi kätte. Tänks Ivar ja Ivo, kui vähegi saan, siis olen ka 11. korral joonel.
Tark ei torma!
Re: Haanja100 2013
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest kuidas ma olen eelmised 9 aastat lugenud osalejate H100 muljeid ja arvanud et ainult lugemise rõõm mulle jääbki. 2012 Specialized Test the Best viis aga selleni et sai MTB sarnane toode koostatud uutest ja vanadest osadest ning Kolmapäevakuid läbitud. Plaan oli juubeli-H100 ilusti vahele jätta ja nõrk edasi olla. Kuni leidsin pühapäeva öösel kuulutuse et koht 100km peale müügiks. Tehtud mõeldud. Selga läks villane lühikesevarrukaga alussärk, suvine traksilühkar, suvine lühike särk ja wind-stopperi-vaba pika varrukaga särk, soojad sääred ja kurat teab kuna ostetud maastikukõlbmatud shimano neopreen-bahillad, mis ennast varba pealt ilust ära kerivad. Pikk lõuna-euroopa +10 kraadi talvekinnas kätte, kilekas taskusse, ja õe-tytre roosa-punane müts kiivri alla, sest endaoma suutsin koju jätta.
Startisin tsainikute grupist ja sahistasin ilusti kuni ~9km paiku lasi tagumine ghetto-rimstrip tubeless õhu ilmaruumi ja jättis mind koos raja-koristus-ATV'ga sisekummi paigaldama. Tänud Silverile meeleoluka tujuhoidmise eest. Viimasena hakkasin siis matka-sõitjate skalpe korjama. Esimeses TP's sai rehvi rõhku juurde pandud (liiga hästi sai, olin lõpuni koralik põrkepall), söödud joodud ja pudeleid täidetud. Rahulikult sõites said käigud Munamäel korraga otsa 36-36 26" peal on minu ratta suurim ülekanne ja jalg seda enam tippu välja ei vajutanud. Sealt edasi pidi rängemaid tõusud vahelduseks jalastumisega võtma. Karni TP's pingutas hooldemeeskond üle 3 järgi jäänud esimese ketiratta kinnituspolti aga pastasöömise asemel pidi tagumine ots protokollis leppima sooja vorstiga. Laskumistest jäi 3 sõitmata ja 4. peal oli kiri walk-or-die. Uskusin doktorit ja jalastusin. Peale Ale-cogi TP'd suutsin esimese jooksu laudteele kahe plangu vahele sõita ja grupi minema lasta. Nägin gruppi aga järele enam ei saanud, kuni ühel pikemal rajaga tõusul andis planguvahel käimisest solvunud esijooks oma õhu ära ja jättis mind pöia-peal siblima. Pumbaga ma UST Jimmy't täis ei saanud, varukumm oli läinud ja selle Jimmy pealeajamiseks läks 4 kätt vaja mis vihjas et tema mahasaamine on vähemasti sama kehv. Õnnestus kerjata 2 ballooni ja üks kaval päästik. Päästik oli korralikult jahe ja minu käed nii piisavalt külmunud et balloonist rehvi sisse ei jõudnud midagi. Olukorra päästis tütarlaps kes mulle oma ballooni koos pihustiga laenas mis rõhu tõrksasse rehvi toimetas. Edasi oli juba lõpp-hea-matkasõit-läbi.
Isiklik eesmärk läbida alla 10h sai täidetud. Pikad tehnohoolde-puhkused aitasid vältida ka krampe ja liigset ebamugavust. Kile läks käiku peale esimest vihmahoogu mis käed täiesti tuimaks võttis. Hetkel on selge et lisaks Kolmapäevakutele on vajadus ka pikemate ravi-sessioonide järele ja TRM'ist jäänud arusaamatuse vähendamiseks sobib H100 täpselt. Tänan doktorit ja ravimeeskonda.
aif
Startisin tsainikute grupist ja sahistasin ilusti kuni ~9km paiku lasi tagumine ghetto-rimstrip tubeless õhu ilmaruumi ja jättis mind koos raja-koristus-ATV'ga sisekummi paigaldama. Tänud Silverile meeleoluka tujuhoidmise eest. Viimasena hakkasin siis matka-sõitjate skalpe korjama. Esimeses TP's sai rehvi rõhku juurde pandud (liiga hästi sai, olin lõpuni koralik põrkepall), söödud joodud ja pudeleid täidetud. Rahulikult sõites said käigud Munamäel korraga otsa 36-36 26" peal on minu ratta suurim ülekanne ja jalg seda enam tippu välja ei vajutanud. Sealt edasi pidi rängemaid tõusud vahelduseks jalastumisega võtma. Karni TP's pingutas hooldemeeskond üle 3 järgi jäänud esimese ketiratta kinnituspolti aga pastasöömise asemel pidi tagumine ots protokollis leppima sooja vorstiga. Laskumistest jäi 3 sõitmata ja 4. peal oli kiri walk-or-die. Uskusin doktorit ja jalastusin. Peale Ale-cogi TP'd suutsin esimese jooksu laudteele kahe plangu vahele sõita ja grupi minema lasta. Nägin gruppi aga järele enam ei saanud, kuni ühel pikemal rajaga tõusul andis planguvahel käimisest solvunud esijooks oma õhu ära ja jättis mind pöia-peal siblima. Pumbaga ma UST Jimmy't täis ei saanud, varukumm oli läinud ja selle Jimmy pealeajamiseks läks 4 kätt vaja mis vihjas et tema mahasaamine on vähemasti sama kehv. Õnnestus kerjata 2 ballooni ja üks kaval päästik. Päästik oli korralikult jahe ja minu käed nii piisavalt külmunud et balloonist rehvi sisse ei jõudnud midagi. Olukorra päästis tütarlaps kes mulle oma ballooni koos pihustiga laenas mis rõhu tõrksasse rehvi toimetas. Edasi oli juba lõpp-hea-matkasõit-läbi.
Isiklik eesmärk läbida alla 10h sai täidetud. Pikad tehnohoolde-puhkused aitasid vältida ka krampe ja liigset ebamugavust. Kile läks käiku peale esimest vihmahoogu mis käed täiesti tuimaks võttis. Hetkel on selge et lisaks Kolmapäevakutele on vajadus ka pikemate ravi-sessioonide järele ja TRM'ist jäänud arusaamatuse vähendamiseks sobib H100 täpselt. Tänan doktorit ja ravimeeskonda.
aif
eat more, fat needed for workout
Re: Haanja100 2013
Vigur, sa ei kaalunud sellise paugu pealt hoopis Sauseriga mõõtu võtta? Ainulaadne võimalus ju. Mina tean nüüd sekundi pealt kui s..t ma olen maailma Nr 1'ga võrreldesvigurivänt kirjutas:... Kui ütlesin juba teist korda, et olen "first in a 100 miles" siis tuli sorry-sid hunnikus Aga tore oli võita, nii pingelist sõitu pole mul peale esimest 150km olnud ...
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Re: Haanja100 2013
Ah ära nori.KaupoR kirjutas: Kuidas sa Mõrvarile sattusid, minu mälu järgi ei läinud sealt rada ei alla ega üles. Sellest oli omamoodi kahju, sest algupärane Mõrvar oleks võinud juubelisõidul sees olla, igaaugused massimõrvarid jms on juba hilisema aja täiendused.
Elioni / SECi rahavs ju muud Mõrvarit ei tunne. Arnel oli see esimene H100.
- vigurivänt
- Rattur
- Postitusi: 798
- Liitunud: 27. 09. 2004. 07:49
Re: Haanja100 2013
Ei tulnud mõttessegi, ma ei saa nii lühikesel käimaMati kirjutas:Vigur, sa ei kaalunud sellise paugu pealt hoopis Sauseriga mõõtu võtta? Ainulaadne võimalus ju. Mina tean nüüd sekundi pealt kui s..t ma olen maailma Nr 1'ga võrreldesvigurivänt kirjutas:... Kui ütlesin juba teist korda, et olen "first in a 100 miles" siis tuli sorry-sid hunnikus Aga tore oli võita, nii pingelist sõitu pole mul peale esimest 150km olnud ...
Tegelikult oli ju vaja võitu kaitsma minna. Nüüd on feimi tükiks ajaks. Säärits ei oska nime vist hääldada, ERR spordiuudistes ei mainitud
Mis mõrvarit puudutab, siis meil on klubi foorumis kokkulepe, et kui on alla, siis on isa ja kui üles siis on ema
Tark ei torma!
Re: Haanja100 2013
Sõitsin Teiega koos ca. 13-15km. Täpselt ei oskagi öelda, sest ainus asi, mis mul sõidust mingit tagasisidet andis, oli tavaline kellaaeg.vigurivänt kirjutas: Tõsi, read jäid ikka hõredamaks, sest seljataha jäid hr.Hirm, Raja ja tundmatu soomlane (rohkem ei näinud, äkki oli Rivo ka).
Varasemalt olete H100 miili sõidul juba alguse asfaldil korraliku vahega eest ära. Seekord pidasin Teiega ikka üsna pikalt vastu Aga H100 on midagi muud, kui 2-3 tunnised sõidud !vigurivänt kirjutas:Tunnistan ausalt, et kartsin Rivot tagant tulemas, sest on ta ju päris tugevaid sõite tänavu teinud ja hoidsin tempot üleval, et tagumised elimineerida.
Muideks, mul ongi kelner-ettekandja lõputunnistus olemasvigurivänt kirjutas:Tort oli magus, kukeke sobis, õlu maitses magusasti ja üks Rivo nimeline kelner õpetas mind kaneeli ja apelsiiniga tequilat jooma.
Re: Haanja100 2013
Vanu teemasid lugedes jäi meelde, et Munamäelt laskumine ongi Mõrvar. Sain siis valesti aru asjast.KaupoR kirjutas:Kuidas sa Mõrvarile sattusid, minu mälu järgi ei läinud sealt rada ei alla ega üles. Sellest oli omamoodi kahju, sest algupärane Mõrvar oleks võinud juubelisõidul sees olla, igaaugused massimõrvarid jms on juba hilisema aja täiendused.arnea kirjutas:Munamäe otsa sõites panin amordi lukku (ainuke kord kus lukku kasutasin) ja siis unustasin. Lukust lahtitegemine tuli alles ülejärgmisel singlil meelde. Mõrvari laskusin seega lukus amordiga.
Re: Haanja100 2013
Ma kirjeldaks lühidalt parem esmaspäeva - 2p. peale võistlust...
Hommikusöögiks nagu ikka - topelt võileib ja suur tass kohvi. Kuksil 10'st. läks olemine ikka väga hõredaks. Venitasin ikka kuidagi 11:30 välja ja siis Rimisse. Pool pizzat, 2'ne. Mars batoon ja 0,5L Arctic. Kes ei tea, siis pool Rimi pizzat on ikka päris arvestatav kogus. Nii, sellega vedas kuskil 15:00'ni. välja. Uuesti poodi ja siis juba 2L Coca-Cola, 2 suurt kohupiima saiakest ja 2'ne. Mars batoon. Peale tööd otse koju ei läinud. Poisile trenni järgi. See aga tähendas, et pidin linna peal veidi aega parajaks tegema. Vaatasin mõnd 2014a. isendit ja ajas suu vesiseks...Nii, Statoili. Esialgu võtsin topsi küüslaugu leibasid ja 0,5L Jaffa. Maksma minnes oli paar inimest veel järjekorras ja see paganama vorstiküpsetuse rest oli täiest hiilguses nina alla. Viisin leivad tagasi ja võtsin hoopis selle kõige suurema sardelli (Statoli nimetusega Bigboy) 19:00'ks kodus. Kõik laadisid taldrikud makarone täis - õnneks jäi mulle kah üks portsjon Kuskil 21:00 paiku tuli meelde, et see maasika maitseline taastusjook on ikka päris hea ja tegin sellise ca. 0,3L kokteili. Oli üks hoopis teistsugune esmaspäev
Hommikusöögiks nagu ikka - topelt võileib ja suur tass kohvi. Kuksil 10'st. läks olemine ikka väga hõredaks. Venitasin ikka kuidagi 11:30 välja ja siis Rimisse. Pool pizzat, 2'ne. Mars batoon ja 0,5L Arctic. Kes ei tea, siis pool Rimi pizzat on ikka päris arvestatav kogus. Nii, sellega vedas kuskil 15:00'ni. välja. Uuesti poodi ja siis juba 2L Coca-Cola, 2 suurt kohupiima saiakest ja 2'ne. Mars batoon. Peale tööd otse koju ei läinud. Poisile trenni järgi. See aga tähendas, et pidin linna peal veidi aega parajaks tegema. Vaatasin mõnd 2014a. isendit ja ajas suu vesiseks...Nii, Statoili. Esialgu võtsin topsi küüslaugu leibasid ja 0,5L Jaffa. Maksma minnes oli paar inimest veel järjekorras ja see paganama vorstiküpsetuse rest oli täiest hiilguses nina alla. Viisin leivad tagasi ja võtsin hoopis selle kõige suurema sardelli (Statoli nimetusega Bigboy) 19:00'ks kodus. Kõik laadisid taldrikud makarone täis - õnneks jäi mulle kah üks portsjon Kuskil 21:00 paiku tuli meelde, et see maasika maitseline taastusjook on ikka päris hea ja tegin sellise ca. 0,3L kokteili. Oli üks hoopis teistsugune esmaspäev
Re: Haanja100 2013
Sry, aga hea näide veits valest taastumisest - suhkrute ja nisujahu pealt saad korraks hea tunde ja siis tagasi auku. Lisaks veel vedeliku mitteomastamine kõrge osmolaarsuse tõttu.Rivo kirjutas:Hommikusöögiks nagu ikka - topelt võileib ja suur tass kohvi... Pool pizzat, 2'ne. Mars batoon ja 0,5L Arctic. ... 2L Coca-Cola, 2 suurt kohupiima saiakest ja 2'ne. Mars batoon. ... 0,5L Jaffa. ... kõige suurema sardelli (Statoli nimetusega Bigboy) .... Kõik laadisid taldrikud makarone täis ...
Ehk ärge sellest õppust võtke. Korralik pikk süsivesik ja valk oleks su päeva ühekorraga ilusaks teinud. Ja muidugi hommikusöök on päeva vundament, pudrupoiss abiks sel korral. Õhtul enne magamist täisparkides on veel kehv uni ka kohal.
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Re: Haanja100 2013
Mul juhtus nii, et juuli algul regasin end nagu ikka 100 km sõidule aga peale kahte unetut ööd lasin end ringi regada 100 miili rajale, et nautida kordki elus rattasadulas hommikust Haanjamaa päikesetõusu ja õhtust päikeseloojangut ka. Otsest päikesetõusu - ja loojangut küll ei näinud aga päike mingitel hetkedel paitas küll. Aga aklimatiseerumine sõiduks algas juba reedel pastapartyl koos mõne humalapõhise kihiseva joogiga mustas purgis (Rock) ja küüslaugupeki ja peekoninosimisega. Start suht pimedas kell 7.00 rajale, juhtgrupp ca 10 inimest pani kohe minema, enda eesmärk oli jõuda 90 km punkti 6 tunniga - see sai Haanja RK värvides sõitjaga kahekesi koos vändates tehtud, sealt edasi oli aga vaba voli TP-des süüa ja juua aga peab mainima, et 100 miili teine 45 km ring oli ikka peale 500 sõitja läbimist väga mudane, lõpp oli kergem, igas TP-s lasin toitu ja jooki näost sisse niipalju, kui seda sinna veel jäänud oli ja lõpp oligi käes.tsainik kirjutas:Sõbrad, andke aga muljeid tulla! Kuidas uni oli hotelis, kui külm hommikul oli, kas rada oli märg, kas lehti langes, kuidas laudsild pidas, mis rehvid ja mis rõhul töötasid, kui märg oli vihm, kuidas supp ja tort oli, mis kellani pänd lajatas ja...
Loe siin aint lätlaste ja sommide ülevaateid...
Peale seda algas jälle aklimatiseerumine, et saaks tavaellu tagasi aga see läks SPA-s ruttu ja afterpartyl aitasid taas humalapõhised mullijoogid jalule.
Pulss oli sõidu ajal keskmiselt umbes 130.
Rattaks oli koos kahe joogipudeliga 15 kg kaaluv Trek 7500 hübriid.
Rehvideks 700x35C.
Varbad ja põlved ja sõrmed said veidi külma aga muidu oli sõit täitsa talutav!
Re: Haanja100 2013
Hr Sauseri muljed - http://www.sauserwind.com/race_det.asp?id=419
PS! SL, saatke talle mõni metsapilt ka loo juurde
PS! SL, saatke talle mõni metsapilt ka loo juurde
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Re: Haanja100 2013
Seekord ei hakka foorumiruumi raiskama oma tekstiga ning proovin üldse moodne olla ja panin oma muljed Facebook'i pildi alla.
Mihkel
Mihkel
Re: Haanja100 2013
Oleneb kui suurt auditooriumit sa taga ajad, kuid FB'd osa kodanikest ei näe.mikulaine kirjutas:Seekord ei hakka foorumiruumi raiskama oma tekstiga ning proovin üldse moodne olla ja panin oma muljed Facebook'i pildi alla.
Mihkel
velo clubbers
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Tavaline jobu: "Ega maraton, kui tahab ikka maratoni nime kanda, ei peagi mingi morsipidu olema."
Üks mees: "Tapab tempo, mitte rada"
Kivipallur: "Tark teab, tugev teeb trenni!"
Re: Haanja100 2013
Ära karda, ruumi jätkub. Tee copy-paste. Kuldaril ei ole facebooki. Petsile naine tegi, aga ta ei oska veel kasutada. Nii jääb olulistel tegelastel su üllitis nägemata.mikulaine kirjutas:Seekord ei hakka foorumiruumi raiskama oma tekstiga ning proovin üldse moodne olla ja panin oma muljed Facebook'i pildi alla.
Mihkel
Re: Haanja100 2013
Olgu peale,
Paar lauset oma kolmandast Haanja100’st,
Mis? Haanja100 MTB ehk 100 kilomeetrit maastikurattasõitu vaimselt haigetele
Kus? Võrumaa metsad ja Vabariigi kõrgeimad mäed
Millal? 28.sept 2013 kell 9.00
Miks? niisama
Nagu eelnevate päevade ilmateade lubas oligi hommikul päris jahe. Kodus auto aknaid ei pidanud õnneks kraapima, aga värav oli küll jääs. Kohale jõudes tundus ikka veel suht jahe ja ei raatsinud eriti ratta riideid selga panna kohe. Soojenduse algus oli ikka sigakülm, seda isegi jakiga, sel hetkel ei kujutanud ette, et kuidas ma ilma jakita üldse sõitma lähen. Õnneks sai kere piisavalt soojaks aetud ja vatijoped ning muud vammused võis rahulikult maha jätta. Selga jätsin lühikesed riided, alussärk, käised & sääred, kingakatted ja buffi.
Start oli mõnusalt rahulik nagu ikka. Päris uhke tunne oli sõita, kui paar rida eespool paistis maailmameistri särk. Metsa pöörates olin mõistlikuse piires mingile normaalsele kohale ennast sebinud , natuke hiljem loeti selleks kohaks 35, see tundus pikemas perspektiivis väga hea orientiir. Esimesed 30km sõitsin üsna tugevalt, siiski üritasin vältida kõrvetamist ja peaaegu sain sellega hakkama. Eks ikka tekkis ahvatlusi natuke hagu alla panna ja kiiremini liikuda.
Kilomeetrid 35-45 olid hästi natuke raskemad juba, ei olnud seda alguse duhhi enam. See sektsioon läks natuke rahulikumas tempos ja üritasin mingi normaalse rütmi leida endale. Selleks ajaks sain selgusele, et organism eriti juua ei taha sel päeval. Enne starti jõin igaks juhuks ohtralt ja see andis tunda. Proovsin küll metsapeatust vältida, aga peale teist TP’d sain aru, et kui juua juurde tahan, peab kuskilt midagi välja laskma ning nii tegingi. Ette rutates võib öelda, et kulus väga vähe jooki ikka. Jõin ühe 0,75l pudeli ja teisest pudelist ühe lonksu ainult ning lisaks igas TP’s ühe topsi jooki.
Meeldiv on tõdeda, et mõrvari laskumine on minu jaoks just another day in the office, ei suuda meenutuda, miks kuradi pärast ma mõned aastad tagasi seal esimene kord jala alla tulin. Seekord sai enne mind üks lätlane šoki seal üleval, tükk aega vaatas sinna sügavikku ja mõtles, et äkki peaks julgustuseks mõned grammid Rigas palsamit võtma või midagi sellist. Ega Lätis nii suuri mägesid vist tõesti pole.
„Kõrrepõllu“ tõus on omaette ooper, visuaalselt hinnates on tõusu gradient väga süütu ja muda ka nagu eriti poleks, aga kui seal sõitma pead...joppenpuhh. Ma olen päris kindel, et kui seal põllul asjade kaalu arvutada, peab massi korrutama raskusjõuga läbi vähemalt kaks korda, aga võibolla isegi kolm korda.
Vahepealne osa kulges rahulikult, aga ühtlaselt heas tempos. Enamus aja liikusin koos Sanderiga, naersime mõne lätlase või minu feilide üle ja ajasime niisama rattajuttu. Isegi Läti Vabariigi kõige saamatum baigimees ei suutnud meid kaua aega singlil pidurdada ning saime kiiresti mööda temast. Peale 3ndat TP’d hakkasin matemaatikat peas tegema (sest spidol paar nupuvajutust teha on liiga lihtne...) ning suure integreerimise ja võrrandite lahendamise tulemusena sain aru, et lõpuaeg ~5h00min on isegi võimalik ja sellest kasvas välja päris suur motivatsioonipakett, et tempot peal hoida.
Taevatrepi (tegelikult Vällamägi hoopis- toim.)sektsioon oli muidugi väga ropp. 32-32 ülekanne ei lubanud sellel päeval, minu jalgadega, päris kõiki pakkumisel olevaid tõusumeetreid sõita. Võistlusele eelnevatel päevadel kaalusin küll varianti ees 22T hammaka comebacki teha, aga viitsimatuse ja enesekindluse tulemusena jätsin ära selle ürituse. Üldiselt sai 32-32 hästi hakkama, ei kahetse.
Viimases TP’s RC Cola ruulis nagu alati. Kahjuks sai selgeks asjaolu, et lõpuaeg 5:00 jääb pigem ära see aasta. Õnneks suutsin arbuusi söömise kõrvalt reageerida mööda kihutavale Kaupole ja võtsin sleppi. Tempo oli algul kõva, hoidsin nii madalale kui sain, hambad kolisesid vastu stemmi, aga maha ei tahtnud jääda. Rahulikumal momendil avastasin, et Sander on tagant kadunud, ise pühkisin samal ajal meetrist ilaniiti lõua küljest ära ja ootasin, et pulss tuleks tumepunasest alla tagasi ning seejärel üritasin ka tööd teha. Viimased 20km olid üldse üles-alla tempoga minu jaoks. Mingi hetk suutsin mõnuga 40-45km/h kruusal kilomeetreid õgida, aga teine hetk jälle imesin tõuse rauad vasakul, oli paras kangutamine.
Ühe veekogu ääres, kus hästi palju vahtralehti maas on, oli mingi kahtlane värav tekkinud, jube järsku tuli ka veel teine. Ma ei tea kui lai see värav ennem mind oli, aga peale minu läbimist sai sealt 720mm lenksuga läbi arvatavasti. Enda kiituseks suutsin jube täpselt keskelt minna, mõlemad lenksu otsad said võrdse paugu ja kägarasse ei pannud.
Hawaii tiimi mees, kes vihjas peale meie möödumist, umbes midagi sellist, et lõpuosa on maanteemeestele (vihjates ilmselgelt meile ja sealhulgas mulle) eelis ja tal pole midagi teha; ära palun kunagi solva mind niimodi enam Ma pole maanteerattaga kunagi sõitnud isegi ja ei plaani ka.
Kuradimägi oli tavapäraselt ikka selline tore atraktsioon enne lõppu. Tunne selline, et ratas kaalub sada nelikümend kolm tonni ja kõige väiksem ülekanne on 58-11. Lisaks jalad upuvad piimhappes ja psühholoogilise tervise tase on „mul pohhui, niikuiniigi kõik kõnnivad siin raudselt“.
Aiamaa kõrval, ca. 3-4km finišini vist, oli Kaupo mingi paarkümend meetrit eespool, küpsetasin valmis plaani, et võiks enne lõppu mööda saada ikkagi. Võtsin viimase geeli ja lonksu jooki enne suurt lüket, aga kui pilgu ette tagasi suunasin ja vajutama hakkasin oli ees tühi maa ja pidingi lõpuni üksi tulema. Finiš. 103,1 kilomeetrit tehtud jälle, meeleolu fantastiline.
Protokollis numbrid 5h 08min, lihtsalt super. H*i ma sõidan sellest ajast kunagi kiiremini veel. Algne plaan aeg alla 6h saada sai täidetud vist (aja parandus eelmise aastaga 1h15m). Keskmine kiirus gramm üle 20km/h on ka ulme. Lõppkoht 27. on samuti hindele viis (fiktiivses, ainult eestlased, vanuseklassis koht 19.).
Riietus toimis, väga külm ei olnud kordagi, kuigi pidevalt oli selline hästi kergelt jahe olla. Paari tõusu peal oli soe isegi. Lisaks sain hakkama ilma kooma või haamrita. Kramp käis korra kollitamas, aga üheskoos magneesiumiga ajasime ta ära. Kümme geeli, paar kurgitükki ja väike arbuusikärakas ei saaks Imre Kose heakskiitu, aga need asjad hoidsid ilusti nälga eemal terve aja vältel.
Matsu ka väga hullult ei pannud, va. üks lähitutvus võsaga ja bikeflip õnneks ilma minuta pardal. Ratas oli üldse väga tubli, pidas algusest lõpuni, tegi kõik nii nagu ma tahtsin ja pudeleid ka maha ei sülitanud.
Hullult vedas ka ilmaga mul, sest mitte piiskagi ei saanud vihma. Tugev käepigistus neile, kes vihma pidid rajal trotsima.
Filosoofiline küsimus, et kas H100 on Eesti raskeim maraton? Haanja100 ON raske sõit, fakt. Õnneks või kahjuks ma pole Voore3000’le roninud, ka omamoodi fakt. Kevadine Jõelähtme üritus pole ka üldse meeldiv, kui põhimõtteliselt eelmine päev on lumi alles ära sulanud ja jalad on hooaja mõistes „külmad“. Eks tõde peitub seal keskel .
Kohtumiseni 2014,
Mihkel
Paar lauset oma kolmandast Haanja100’st,
Mis? Haanja100 MTB ehk 100 kilomeetrit maastikurattasõitu vaimselt haigetele
Kus? Võrumaa metsad ja Vabariigi kõrgeimad mäed
Millal? 28.sept 2013 kell 9.00
Miks? niisama
Nagu eelnevate päevade ilmateade lubas oligi hommikul päris jahe. Kodus auto aknaid ei pidanud õnneks kraapima, aga värav oli küll jääs. Kohale jõudes tundus ikka veel suht jahe ja ei raatsinud eriti ratta riideid selga panna kohe. Soojenduse algus oli ikka sigakülm, seda isegi jakiga, sel hetkel ei kujutanud ette, et kuidas ma ilma jakita üldse sõitma lähen. Õnneks sai kere piisavalt soojaks aetud ja vatijoped ning muud vammused võis rahulikult maha jätta. Selga jätsin lühikesed riided, alussärk, käised & sääred, kingakatted ja buffi.
Start oli mõnusalt rahulik nagu ikka. Päris uhke tunne oli sõita, kui paar rida eespool paistis maailmameistri särk. Metsa pöörates olin mõistlikuse piires mingile normaalsele kohale ennast sebinud , natuke hiljem loeti selleks kohaks 35, see tundus pikemas perspektiivis väga hea orientiir. Esimesed 30km sõitsin üsna tugevalt, siiski üritasin vältida kõrvetamist ja peaaegu sain sellega hakkama. Eks ikka tekkis ahvatlusi natuke hagu alla panna ja kiiremini liikuda.
Kilomeetrid 35-45 olid hästi natuke raskemad juba, ei olnud seda alguse duhhi enam. See sektsioon läks natuke rahulikumas tempos ja üritasin mingi normaalse rütmi leida endale. Selleks ajaks sain selgusele, et organism eriti juua ei taha sel päeval. Enne starti jõin igaks juhuks ohtralt ja see andis tunda. Proovsin küll metsapeatust vältida, aga peale teist TP’d sain aru, et kui juua juurde tahan, peab kuskilt midagi välja laskma ning nii tegingi. Ette rutates võib öelda, et kulus väga vähe jooki ikka. Jõin ühe 0,75l pudeli ja teisest pudelist ühe lonksu ainult ning lisaks igas TP’s ühe topsi jooki.
Meeldiv on tõdeda, et mõrvari laskumine on minu jaoks just another day in the office, ei suuda meenutuda, miks kuradi pärast ma mõned aastad tagasi seal esimene kord jala alla tulin. Seekord sai enne mind üks lätlane šoki seal üleval, tükk aega vaatas sinna sügavikku ja mõtles, et äkki peaks julgustuseks mõned grammid Rigas palsamit võtma või midagi sellist. Ega Lätis nii suuri mägesid vist tõesti pole.
„Kõrrepõllu“ tõus on omaette ooper, visuaalselt hinnates on tõusu gradient väga süütu ja muda ka nagu eriti poleks, aga kui seal sõitma pead...joppenpuhh. Ma olen päris kindel, et kui seal põllul asjade kaalu arvutada, peab massi korrutama raskusjõuga läbi vähemalt kaks korda, aga võibolla isegi kolm korda.
Vahepealne osa kulges rahulikult, aga ühtlaselt heas tempos. Enamus aja liikusin koos Sanderiga, naersime mõne lätlase või minu feilide üle ja ajasime niisama rattajuttu. Isegi Läti Vabariigi kõige saamatum baigimees ei suutnud meid kaua aega singlil pidurdada ning saime kiiresti mööda temast. Peale 3ndat TP’d hakkasin matemaatikat peas tegema (sest spidol paar nupuvajutust teha on liiga lihtne...) ning suure integreerimise ja võrrandite lahendamise tulemusena sain aru, et lõpuaeg ~5h00min on isegi võimalik ja sellest kasvas välja päris suur motivatsioonipakett, et tempot peal hoida.
Taevatrepi (tegelikult Vällamägi hoopis- toim.)sektsioon oli muidugi väga ropp. 32-32 ülekanne ei lubanud sellel päeval, minu jalgadega, päris kõiki pakkumisel olevaid tõusumeetreid sõita. Võistlusele eelnevatel päevadel kaalusin küll varianti ees 22T hammaka comebacki teha, aga viitsimatuse ja enesekindluse tulemusena jätsin ära selle ürituse. Üldiselt sai 32-32 hästi hakkama, ei kahetse.
Viimases TP’s RC Cola ruulis nagu alati. Kahjuks sai selgeks asjaolu, et lõpuaeg 5:00 jääb pigem ära see aasta. Õnneks suutsin arbuusi söömise kõrvalt reageerida mööda kihutavale Kaupole ja võtsin sleppi. Tempo oli algul kõva, hoidsin nii madalale kui sain, hambad kolisesid vastu stemmi, aga maha ei tahtnud jääda. Rahulikumal momendil avastasin, et Sander on tagant kadunud, ise pühkisin samal ajal meetrist ilaniiti lõua küljest ära ja ootasin, et pulss tuleks tumepunasest alla tagasi ning seejärel üritasin ka tööd teha. Viimased 20km olid üldse üles-alla tempoga minu jaoks. Mingi hetk suutsin mõnuga 40-45km/h kruusal kilomeetreid õgida, aga teine hetk jälle imesin tõuse rauad vasakul, oli paras kangutamine.
Ühe veekogu ääres, kus hästi palju vahtralehti maas on, oli mingi kahtlane värav tekkinud, jube järsku tuli ka veel teine. Ma ei tea kui lai see värav ennem mind oli, aga peale minu läbimist sai sealt 720mm lenksuga läbi arvatavasti. Enda kiituseks suutsin jube täpselt keskelt minna, mõlemad lenksu otsad said võrdse paugu ja kägarasse ei pannud.
Hawaii tiimi mees, kes vihjas peale meie möödumist, umbes midagi sellist, et lõpuosa on maanteemeestele (vihjates ilmselgelt meile ja sealhulgas mulle) eelis ja tal pole midagi teha; ära palun kunagi solva mind niimodi enam Ma pole maanteerattaga kunagi sõitnud isegi ja ei plaani ka.
Kuradimägi oli tavapäraselt ikka selline tore atraktsioon enne lõppu. Tunne selline, et ratas kaalub sada nelikümend kolm tonni ja kõige väiksem ülekanne on 58-11. Lisaks jalad upuvad piimhappes ja psühholoogilise tervise tase on „mul pohhui, niikuiniigi kõik kõnnivad siin raudselt“.
Aiamaa kõrval, ca. 3-4km finišini vist, oli Kaupo mingi paarkümend meetrit eespool, küpsetasin valmis plaani, et võiks enne lõppu mööda saada ikkagi. Võtsin viimase geeli ja lonksu jooki enne suurt lüket, aga kui pilgu ette tagasi suunasin ja vajutama hakkasin oli ees tühi maa ja pidingi lõpuni üksi tulema. Finiš. 103,1 kilomeetrit tehtud jälle, meeleolu fantastiline.
Protokollis numbrid 5h 08min, lihtsalt super. H*i ma sõidan sellest ajast kunagi kiiremini veel. Algne plaan aeg alla 6h saada sai täidetud vist (aja parandus eelmise aastaga 1h15m). Keskmine kiirus gramm üle 20km/h on ka ulme. Lõppkoht 27. on samuti hindele viis (fiktiivses, ainult eestlased, vanuseklassis koht 19.).
Riietus toimis, väga külm ei olnud kordagi, kuigi pidevalt oli selline hästi kergelt jahe olla. Paari tõusu peal oli soe isegi. Lisaks sain hakkama ilma kooma või haamrita. Kramp käis korra kollitamas, aga üheskoos magneesiumiga ajasime ta ära. Kümme geeli, paar kurgitükki ja väike arbuusikärakas ei saaks Imre Kose heakskiitu, aga need asjad hoidsid ilusti nälga eemal terve aja vältel.
Matsu ka väga hullult ei pannud, va. üks lähitutvus võsaga ja bikeflip õnneks ilma minuta pardal. Ratas oli üldse väga tubli, pidas algusest lõpuni, tegi kõik nii nagu ma tahtsin ja pudeleid ka maha ei sülitanud.
Hullult vedas ka ilmaga mul, sest mitte piiskagi ei saanud vihma. Tugev käepigistus neile, kes vihma pidid rajal trotsima.
Filosoofiline küsimus, et kas H100 on Eesti raskeim maraton? Haanja100 ON raske sõit, fakt. Õnneks või kahjuks ma pole Voore3000’le roninud, ka omamoodi fakt. Kevadine Jõelähtme üritus pole ka üldse meeldiv, kui põhimõtteliselt eelmine päev on lumi alles ära sulanud ja jalad on hooaja mõistes „külmad“. Eks tõde peitub seal keskel .
Kohtumiseni 2014,
Mihkel
Viimati muutis mikulaine, 01. 10. 2013. 12:41, kokku muudetud 2 korda .
Re: Haanja100 2013
See, mille kohta taevatrepp ütled, on tegelikult Vällamägi. Taevatrepp oli üsna raja alguses. Ülekannete osas proovi ees 34, taga 11-36 või 11-34.mikulaine kirjutas: Taevatrepi sektsioon oli muidugi väga ropp. 32-32 ülekanne ei lubanud sellel päeval, minu jalgadega, päris kõiki pakkumisel olevaid tõusumeetreid sõita. Võistlusele eelnevatel päevadel kaalusin küll varianti ees 22T hammaka comebacki teha, aga viitsimatuse ja enesekindluse tulemusena jätsin ära selle ürituse. Üldiselt sai 32-32 hästi hakkama, ei kahetse.
Re: Haanja100 2013
Võimalik, et Vällamägi siis. Eks ma kunagi vaatan need ülekanded üle, senimaani aga väiksem kassett kaalub vähem lihtsaltsiim_s kirjutas:See, mille kohta taevatrepp ütled, on tegelikult Vällamägi. Taevatrepp oli üsna raja alguses. Ülekannete osas proovi ees 34, taga 11-36 või 11-34.mikulaine kirjutas: Taevatrepi sektsioon oli muidugi väga ropp. 32-32 ülekanne ei lubanud sellel päeval, minu jalgadega, päris kõiki pakkumisel olevaid tõusumeetreid sõita. Võistlusele eelnevatel päevadel kaalusin küll varianti ees 22T hammaka comebacki teha, aga viitsimatuse ja enesekindluse tulemusena jätsin ära selle ürituse. Üldiselt sai 32-32 hästi hakkama, ei kahetse.
Viimati muutis mikulaine, 01. 10. 2013. 12:08, muudetud 1 kord.
Re: Haanja100 2013
Mihkel, meil käis see jõud vist kordamööda sinult minule ja tagasi. Vahepeal panid nagu noor Sauser leekima, ma imesin silmamunade peal. Laskumisel sain sappa ja siis tundsin, et nüüd on minu kord sul elu raskeks teha. Peale toda õunaaeda panin tähele, et väike vahe oli vahel ja siis oli õige aeg veel juurde panna. See on mulle juba ammu teada tõde, et H100 viimased ca 20km on minu "leib". Kunagi tegime Tarmo Tarlapiga samasugust finišit nagu Sauser ja Loo sel aastal, meie küll 100 miili sõidus ja kohtadele 7-8. Kusjuures siis sain ka Tarmo kätte natuke peale viimast TP-d.
If everything's under control, you're going too slow!
Re: Haanja100 2013
Kuidagi pidi ju enda tigukiiruse välja vabandama! Ja kompliment oli suunatud pigem Kaupole.mikulaine kirjutas: Hawaii tiimi mees, kes vihjas peale meie möödumist, umbes midagi sellist, et lõpuosa on maanteemeestele (vihjates ilmselgelt meile ja sealhulgas mulle) eelis ja tal pole midagi teha; ära palun kunagi solva mind niimodi enam Ma pole maanteerattaga kunagi sõitnud isegi ja ei plaani ka.
Viimases TP-s võetud poolik tops colat ei vedanud välja. Taskus oli küll veel üks geel aga ei jagunud mõistust, et see sisse pigistada. Viimase 15km-ga andsin masendavad 5 kohta ära.
Re: Haanja100 2013
Oh selleks aastaks siis hooaeg kotis ja lõpes minule meeldivalt. Kuigi natuke ka sisimas lootsin seda, et nii läheks.
Stardis pelgasin kõige rohkem nüüd juba 5 kordset võitjat Vigurit, Hr Hirmu ja Rivot. Väliskülaliste kohta puudus igasugune info, aga mul on nii, et kõik kes on stardis on ka konkurendid. Alahinnata ei tasu kedagi!
Start oli rahulik nii nagu 100 miilis peaks olema. Hoidsin end vargsi ikka Haanja miiste külje alla, sest nendel rada peas ja oli ka spikerdada seda kuidas nad käike valivad, et ka ise õige ülekandega õigesse olukorda minna;) kuigi üks Lätakas pressis end kuskil ca 10ndal km vahele siis ta sõidu maneer oli nii ebakindel, et surusin end tast ikka mõõda ja õige ta ka oli, sest mõni hetk hiljem mingil sillal käis pauk ja maoli ta oligi. Ning edasi kulgesime juba kolmekesi. Tempo oli hea ja kõik nagu toimis, aga Haanja meestel oli terve mets sugulasi täis, et mulle tundus kohati nagu iga puuataga kükitab keegi ja käsi pikalt ees ja küsib: Pait geeli, Tarmo jooki Ise pidin seiskuma mõnes TPs, et varusid täiendad, aga see mu oma tegemata kodutöö kah.
Kusik 90. km keeras Pait metsa ja jäi sinna omi asju ajama....edasi olime siis kahekesi. Mulle meeldis see seik, et kui hakkasime mõõduma ühest 100km ratturist siis Vigur küsis viisakalt teed , aga vastuseks tuli, et ei saa ja mis teil mingi kohapeale sõit või:) kui siis kuulis, et jah siis nagu taltus kodanik ja lasi meil minna.
Teistkorda vorstikat võtta oli minul liig, siis jalastusin poolel tõusul, see nagu oligi mulle kõige raskem tõus. (see ka, et sain tõusude nimed selgeks, sest liikusin kohalike meestega ja nad olid mulle giidi eest:) tänud! ) Ja päriselt läks raskeks teistkordsel kõrre põllu ületamisel. Vigur vajus vaikselt , aga kindlalt eest ja ma hakkasin võitlema hirmsate krampidega. Ignoreerisin neid täiega ja nagu öeldakse targem annab järele ja mingi hetk läks asi paremaks. Ilmselt ka tänud rohkele vedelikule mida sisse ajasin + mg.
Aga tulemus on mulle meeldiv ja ja järgmine aasta siis uuesti:)
Jooki läks ca 3l + 2 0,33ml purki CC 1 batoon ja ca 8-9 geeli ja 3 mg ampulli.
Minu Garmini andmed:
Distance: 155.45 km
Time: 8:08:49
Avg Speed: 19.3 km/h
Elevation Gain: 3,130 m
Calories: 5,537 C
Stardis pelgasin kõige rohkem nüüd juba 5 kordset võitjat Vigurit, Hr Hirmu ja Rivot. Väliskülaliste kohta puudus igasugune info, aga mul on nii, et kõik kes on stardis on ka konkurendid. Alahinnata ei tasu kedagi!
Start oli rahulik nii nagu 100 miilis peaks olema. Hoidsin end vargsi ikka Haanja miiste külje alla, sest nendel rada peas ja oli ka spikerdada seda kuidas nad käike valivad, et ka ise õige ülekandega õigesse olukorda minna;) kuigi üks Lätakas pressis end kuskil ca 10ndal km vahele siis ta sõidu maneer oli nii ebakindel, et surusin end tast ikka mõõda ja õige ta ka oli, sest mõni hetk hiljem mingil sillal käis pauk ja maoli ta oligi. Ning edasi kulgesime juba kolmekesi. Tempo oli hea ja kõik nagu toimis, aga Haanja meestel oli terve mets sugulasi täis, et mulle tundus kohati nagu iga puuataga kükitab keegi ja käsi pikalt ees ja küsib: Pait geeli, Tarmo jooki Ise pidin seiskuma mõnes TPs, et varusid täiendad, aga see mu oma tegemata kodutöö kah.
Kusik 90. km keeras Pait metsa ja jäi sinna omi asju ajama....edasi olime siis kahekesi. Mulle meeldis see seik, et kui hakkasime mõõduma ühest 100km ratturist siis Vigur küsis viisakalt teed , aga vastuseks tuli, et ei saa ja mis teil mingi kohapeale sõit või:) kui siis kuulis, et jah siis nagu taltus kodanik ja lasi meil minna.
Teistkorda vorstikat võtta oli minul liig, siis jalastusin poolel tõusul, see nagu oligi mulle kõige raskem tõus. (see ka, et sain tõusude nimed selgeks, sest liikusin kohalike meestega ja nad olid mulle giidi eest:) tänud! ) Ja päriselt läks raskeks teistkordsel kõrre põllu ületamisel. Vigur vajus vaikselt , aga kindlalt eest ja ma hakkasin võitlema hirmsate krampidega. Ignoreerisin neid täiega ja nagu öeldakse targem annab järele ja mingi hetk läks asi paremaks. Ilmselt ka tänud rohkele vedelikule mida sisse ajasin + mg.
Aga tulemus on mulle meeldiv ja ja järgmine aasta siis uuesti:)
Jooki läks ca 3l + 2 0,33ml purki CC 1 batoon ja ca 8-9 geeli ja 3 mg ampulli.
Minu Garmini andmed:
Distance: 155.45 km
Time: 8:08:49
Avg Speed: 19.3 km/h
Elevation Gain: 3,130 m
Calories: 5,537 C
Re: Haanja100 2013
Keegi siin arutles teemal milline võistlus Eestis on kõige raskem ja arutelust jäi välja Haanja 100 miili....
Re: Haanja100 2013
100miili ei ole põhisõit Nagu ei ole Tahkos põhisõidud 120km, 180km ega 240km.
If everything's under control, you're going too slow!
Re: Haanja100 2013
Lisaks staks läbinämmutatud 4G levialale eksisteerib seal tsiätorni all üks täiesti läbiuurimata geostatsionaarne anomaalia, koodnimetusega "Area 4G“ kus g on gravitatsioonikonstant.mikulaine kirjutas:
„Kõrrepõllu“ tõus on omaette ooper, visuaalselt hinnates on tõusu gradient väga süütu ja muda ka nagu eriti poleks, aga kui seal sõitma pead...joppenpuhh. Ma olen päris kindel, et kui seal põllul asjade kaalu arvutada, peab massi korrutama raskusjõuga läbi vähemalt kaks korda, aga võibolla isegi kolm korda.
Gravity is a Bitch
Re: Haanja100 2013
On jah kaks varianti. Kas - osad laigud ei allugi gravitatsioonile (lendavad lambist vastu pilvi)Kuldar kirjutas:Lisaks staks läbinämmutatud 4G levialale eksisteerib seal tsiätorni all üks täiesti läbiuurimata geostatsionaarne anomaalia, koodnimetusega "Area 4G“ kus g on gravitatsioonikonstant.mikulaine kirjutas:
„Kõrrepõllu“ tõus on omaette ooper, visuaalselt hinnates on tõusu gradient väga süütu ja muda ka nagu eriti poleks, aga kui seal sõitma pead...joppenpuhh. Ma olen päris kindel, et kui seal põllul asjade kaalu arvutada, peab massi korrutama raskusjõuga läbi vähemalt kaks korda, aga võibolla isegi kolm korda.
või
sead lähevad kogu täiega maa alla ja siis kargavad sealt koos kupatusega välja.
Mingi anomaalia seal on, mida Mulder ja Scully võiksid uurida.
There are no races, only countries of people Chuck Norris has beaten different shades of black and blue.
Re: Haanja100 2013
Mõned read kuskil seal -> h100 2k13 - juriidiliselt on kõik korrektne mentaalne pool aga kahtlustaratav
"...selleks on spets vaha mis lastakse raami sisse jägendab ja vähendab kaalu..." - And it really works...
"Studies have shown that riding a bicycle everyday makes you more awesome than the general population!" - And it really works...
Velo Clubbers
Rattastuudio Jooks - muhedaim rattapood
"Studies have shown that riding a bicycle everyday makes you more awesome than the general population!" - And it really works...
Velo Clubbers
Rattastuudio Jooks - muhedaim rattapood