Täispikk triatlon 2014
Foorumi reeglid
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Võistluste osaluste müügifoorum asub: viewforum.php?f=152
Täispikk triatlon 2014
Vähem kui 2 nädala 17.08 pärast läheb ju Keilas andmiseks ja siin foorumis ürituse kohta mitte sõnagi. Saan aru, et Jaaguar on korraldamisega väga ametis, ToomasL'le jäi sel aastal ühest täispikast väheks ja käis välismaal vormi kontrollimas, Alfonze kes on korduvalt väitnud et kuumaga võistlemine talle ei sobi, sai vist Trismile'i põrgukatlas päikesepiste ja Indrek42 lihvib Brevetitega rattavormi aga ülejäänud....? Osalejaid stardinimekirjas rohkem kui kunagi varem, mis aega püüdma lähete? Alla 10h mehi tundub sedakorda nimekirjas nii mitu, et kohe hirmutav on starti tulla...
Re: Täispikk triatlon 2014
Ironmanilt ei saa kohe kuidagi kõrvale jääda, see ju aasta üks põhiüritusi. Plaan tiimi koosseisus ratast seekord sõita, kuna trenni tegemisega on nagu on sel aastal (ehk väga pole tegelikult).
Re: Täispikk triatlon 2014
Kümne tunni piir on harrastajale tõesti ahvatlev eesmärk, lähen isegi seda jahtima. Kuigi "Trismile 111" tulemus väga lootusi ei tõstnud siis varasematest aastatest parema treeningmahu ja testjooksude järgi võiks kümnele tunnile juba päris lähedale saada.
Hea nali oleks kui ilmad 17-ni kuumad püsivad ja ka täispikal tuleb ilma kalipsota ujuda.
Hea nali oleks kui ilmad 17-ni kuumad püsivad ja ka täispikal tuleb ilma kalipsota ujuda.
Re: Täispikk triatlon 2014
Ürno lubab, et järgmisel nädalal kukub temp ca 18-20 kraadi peale. Kui reeglitest õigesti olen aru saanud siis kalipsod on keelatud kui veetemp on üle 24C ? Kui ka tuleb üritus läbi teha kalipsota, siis on tugevamatel ujujatel kahtlemata eelis ja ülejäänutel tuleb järgnevatel aladel jalgadele valu anda, et järgi jõuda
Re: Täispikk triatlon 2014
Eks Rothi Ironmanil kaotasin oma kõnevõime. Ei suuda enam tavapäraselt ilkuda. Nüüd suudan juba iseseisvalt vigadega kirjutada ja riputasin ka välisvõistluste alla oma aruande.
Vormi kohta ei oska midagi öelda, eks see selgub finišis. Lähen ikka täiega panema.
Urmasel tundub olevat rekordiline võistlus jälle- lisaks vanadele tegijatele on stardis ka palju uusi nimesid ning niipalju pole veel stardinimekirjas nägusid olnud.
Vormi kohta ei oska midagi öelda, eks see selgub finišis. Lähen ikka täiega panema.
Urmasel tundub olevat rekordiline võistlus jälle- lisaks vanadele tegijatele on stardis ka palju uusi nimesid ning niipalju pole veel stardinimekirjas nägusid olnud.
Re: Täispikk triatlon 2014
Kaugelt tulnutele üks tähelepanek. Kohe peale ujumist rattaga paremale maanteele keerates ja viaduktile tõustes hoidke viaduktil võimalikult parempoolse pidevjoone lähedusse. Viaduktil on äravooluavad umbes 15 sügavusel ja sealt rattaga läbi sõites olete heal juhul ainult rehvist ilma. Kehvemal juhul saate uut pöida otsima hakata.
Re: Täispikk triatlon 2014
see aasta saab olema kõva võistlus.
Ise olen tunduvalt vähem trenni ja võistlusi teinud aga panema tuleb ikka minna.
Seekord ka taustajootja tellitud ja kui tuult väga ei luba siis plaan ka kettaga sõitma minna. Ons oht, et jalad ketast ära ei vea? See selgub kohapeal.
Ratta ajaks lubab kaks piiska vihma ka.
Pakun, et esikoht võetakse üheksa tunni lähedale.
Medalikolmikusse võils saada ajaga 9,30 ja alla kümne tunni mehi peaks olema kümnekonna kanti.
Ise olen tunduvalt vähem trenni ja võistlusi teinud aga panema tuleb ikka minna.
Seekord ka taustajootja tellitud ja kui tuult väga ei luba siis plaan ka kettaga sõitma minna. Ons oht, et jalad ketast ära ei vea? See selgub kohapeal.
Ratta ajaks lubab kaks piiska vihma ka.
Pakun, et esikoht võetakse üheksa tunni lähedale.
Medalikolmikusse võils saada ajaga 9,30 ja alla kümne tunni mehi peaks olema kümnekonna kanti.
Re: Täispikk triatlon 2014
180km sõidetud tiimi koosseisus ja ülikõva noh, tuli enda isiklik rattarekord, ehkki trenni ainult 500km teinud sel aastal (eelmisel aastal üldse 0km) ehk nii vähe pole enne olnud, täielik müstika. Sõidu viimased 50km oli ikka puhas masohhism ehk kael oli nii kange, et aeroasendist tuli loobuda ning ainult sirgete kätega püsti kannatas sõita, järjest tugevneva tuule käes oli tunne nagu purjel ehk kiirus langes lõpus kindlalt alla 30. Viimasel lõigul Kanamalt Keilasse oli ikka jõhker vastutuul, a see on Urmasel juba osalustasu sisse kirjutatud vist, niiet väga ei üllatanud enam. Viimasel ringil oli rattureid rajale ikka üsna vähe jäänud ja kalkuleerisin enda ajaks 6.15-6.20 (plaan oli teha ratas 6-ga ikka ära ehk paras pettumus tundus olevat), T2-s selgus aga, et aeg tuli tiba alla 5.30, ulme. Eks seekord tuli kasuks, et värskenduspunktis sai tehtud ainult üks paariminutiline peatus sõidu keskel ning lisaks sai üks kord veel sõidu pealt vett võetud. Kõhutäiteks läks seekord sõidu ajal 6 geeli ja 2 hematogeeni ning 1 magneesiumitablett ning kestis kenasti sõidu lõpuni (vahetult enne starti sai võetud banaan+hematogeen).
Lisaks heale rattatulemusele sai ka tiimi eesmärk ehk 11 tundi napilt alistatud ning isegi kolmas koht võidetud 4 tiimi hulgas ehk kokkuvõttes oli suurepärane spordipäev. Kogu see melu, võistluse hea korraldus, paljud isiklikud rekordid erinevatel osalejatel ja rõõmsad inimesed nii rajal kui raja ääres andsid võimsa emotsiooni, tegemist ikka raudselt suve kohustusliku üritusega.
Suured tänud Urmasele ja kõigile teistele toredatele inimestele nii rajal kui raja ääres. Näeme jälle Keilas 16.08.2015.
Lisaks heale rattatulemusele sai ka tiimi eesmärk ehk 11 tundi napilt alistatud ning isegi kolmas koht võidetud 4 tiimi hulgas ehk kokkuvõttes oli suurepärane spordipäev. Kogu see melu, võistluse hea korraldus, paljud isiklikud rekordid erinevatel osalejatel ja rõõmsad inimesed nii rajal kui raja ääres andsid võimsa emotsiooni, tegemist ikka raudselt suve kohustusliku üritusega.
Suured tänud Urmasele ja kõigile teistele toredatele inimestele nii rajal kui raja ääres. Näeme jälle Keilas 16.08.2015.
Re: Täispikk triatlon 2014
Omalt poolt ka natuke tagasisidet, kuni raudmehed end koguvad. Ise sai eile tiimi koosseisus joostud ehk võistlust nii kõrvalt vaadatud, kui ka ise rajal oldud. Esimene oluline tähelepanek muidugi, et osalejaid kokku sisuliselt 2x rohkem kui mullu. Pooliku juurde toomine aasta tagasi oli väga hea mõte, need osalejad on juures, aga eks pooliku tegijate pealt on välja kasvanud uued täispika üritajad ehk siis ka pika omasid rohkem kui kunagi varem. Koos võistkondadega oli osalejaid vist 135 ehk nii ratta-, kui ka jooksuring oli mõnusalt võistlejatega kaetud, ei pidanud keegi kuskil üksi punnima. Ilmaolud olid eile suht-koht optimaalsed, eks ühel alal oleks võinud olla nii ja teisel alal naa, aga patt viriseda, eks sealt pealt need head tulemused tulid, sealhulgas uus rajarekord. Enda võistkonnas ka isiklikud rekordid ridamisi, nii et väga rahul päevaga.
Võistluskeskuses ka mõnus melu üleval, kui võitja lõpetas, siis kaasaelajaid nagu "päris" võistluses, mitte ainult korraldajad ja pere ootamas. Ehk vaikselt ja tasapisi üritus kasvamas ning iga aastaga paremaks minemas. Järgmine aasta seal kindlasti jälle kohal.
Võistluskeskuses ka mõnus melu üleval, kui võitja lõpetas, siis kaasaelajaid nagu "päris" võistluses, mitte ainult korraldajad ja pere ootamas. Ehk vaikselt ja tasapisi üritus kasvamas ning iga aastaga paremaks minemas. Järgmine aasta seal kindlasti jälle kohal.
Re: Täispikk triatlon 2014
Kuna üks õige mees teeb nelja nädala jooksul ikka kaks täispikka, siis ei saanud mina ka kehvem olla.
Kuna Rothist taastumine oli läinud väga kiirelt, siis otsustasin 17.08.2014 kell 8.00 Tammejärve hüpata. Stardisignaaliks pidi olema pasunahüüd, kuid selle asemel tuli üks hiire peeru meenutav hale piiks. Rahvas vaatas segaduses Urmasele otsa, kes üritas veelkord pasunast midagi välja puhuda, kuid see meenutas juba hambutu joodiku vilistamist. Lõpuks öeldi, et start, START! Tormasin vette. Tõmbasin oma tavapärase tempoga, kuid närvidele käisid sik-sakki ujuvad Margus Heintalu ja Villu Vakra ning ühel hetkel lasin neile tutvuda järve avarustega ja hakkasin otse poidele ujuma. Emeri pani sellise hooga minema, et tema püüdmine oleks võimalik ainult paadiga. I ringi ¾ tekkis ootamatu vahe Margusega ning läinud ta oligi, Villu oli juba varem vahe sisse ujunud, kuid tema tempo ei oleks niikuinii mulle sobinud. Eelmise täispika väsimus andis tunda. I ringi aeg 29:55. Teist ringi hakkasin pisut kiiremini ujuma, kuid sattusin jälle vetikatesse ja sedakorda otsustasid nad mind endasse mässida. Jäin lausa seisma ning sikutasin neid jalgade ja käte ümbert ära. Ming hetk ei olnud ma enam kindel kas ma vetikate sikutamisega ka oma kiipi ära ei sikutanud. Peale esimest poid võtsin suuna teisele ning ühel hetkel tõmbasin põhjast peoga liiva. Järgnevad kümme tõmmet tegingi põhjast kätega tõmmates. Silmanurgast nägin, et oleks ma veel paar meetrit vasakul, peaksin püsti tõusma, sest 20cm sügavuses vees oleks raske ujuda.
Teise ringi lõpus jõudis järgi Margus Tamm ja enam vähem koos me ka lõpetasime. Aeg-1:02. Veest väljudes käisin korralikult käpuli, kuid sain kiiresti püsti, haarasin nagist oma koti ja jooksin ratta poole. Vahetusala läks kiiresti, sain Margus Tammest mööda, kuid see, mis järgnes... Rattaga maanteele keerates lendas hoidjast välja minu ainus pudel ja veeres ilusasti risti üle tee, põrkepiirde alt läbi ja sügavasse maanteekraavi. Mis seal ikka, ratas piirdele, ise üle piirde ja kraavi. Sinna juurde käisid sõnad, mida siin kordama ei hakka.
Rattarajale läksin esimest korda elus kettaga. Hoo sain ilusasti üles ja kuskil 40. km olin saavutanud oma miinimum eesmärgi- 36km/h keskmist. Sealt edasi hakkasin jõudsalt kiirust kasvatama ning rattaetapi lõpuks oli see juba 37,3km/h, mis ootamatu vastutuule tõttu Keila suunalisel otsal langes 37,1km/h peale.
Rattarajal möödus ühel hetkel minu meelest mootorrattaga sõitev meeskonnavõistleja Raimo Kivioja. Kui tavaliselt kaugeneb võistleja tasapisi, siis tema tuli ja kadus. Lisaks jõudis mööda sõita ka poolpikka tegev Mart Suurkivi, kuid see oli ka eeldatav. Kummaline oleks olnud, kui ta ei oleks mööda sõitnud.
Rattaraja värskenduspunktis oli mul jällegi abimeheks hea sõber, kellega ei olnud mul ühtegi pudelikaotust ning see aasta jõudsin ka igakord öelda, mida järgmisel ringil tahan. Vahetusalast sõitsin alati läbi kiirust vähendamata ning pudeli maha viskamine ja haaramine käisid kiirustel 32-37km/h. Lihtsalt super. See kiire pudeli vahetamine võimaldas eesoleva Margus Heintaluga igakord vahet vähendada vähemasti 15m. Kuna tänu abilistele teadsin vahet konkurentidega, siis oli hea sõita. Margus Tamm sõitis korra hirmsa hooga mööda, kuid kaks ringi hiljem panin mina temast samasuguse hooga mööda, sest temal oli raskeks läinud. Villu oli hea ujumisega sellise vahe sisse saanud, et teda püüda oli võimatu. Toomas Leloviga püsis vahe enam-vähem samal tasemel. Margus Heintalu sain korra kätte ja läksin mööda, kui teda korraks loodus metsa kutsus. Kuid ühel hetkel sai tal minu treenitud keha tagantpoolt vaatamisest villand ja ta kihutas minust mööda ja käristas vahe lõpuks ca 1min peale. Alo püsis enam-vähem samal kaugusel kuni 120. km-ni ja kuna mina hakkasin siis just kiirust kasvatama, siis hakkas tema maha jääma. Seega olin neljandal kohal ja tagantpoolt pidin kartma Margus Tamme ja mõnda minu jaoks tundmatut meest, kes võisid jooksuga üllatada. Alo on siiani maratoni minust aeglasemalt jooksnud ja teda lootsin selja taha jätta. Rattaetapi aeg- 4:54 tähistas minu jaoks uut rekordit.
Vahetusala läks kiirelt, ainus segadus oli koti kättesaamisega, kuna ei suutnud postamendi peal välja lugeda kummal pool minu kott asuma peaks ja läksin esialgu valele poole. Kuna jooksma pidi 10x4,195 pikkust ringi, siis tegin peale esimest ringi, millele kulus koos lühikese WC peatusega 20min, teha järgneva plaani. Et mitte koormata ennast pidevalt ringide lugemisega ning näha langevat kiirust, siis oli plaan lihtne: kolme ringi peale kulub 1h. Kolm korda tund aega on kolm tundi ja siis tuleb viimane ring panna täiega. Lihtne! Lihtne oli esimene tund, raske oli teine tund ja sealt edasi aina raskemaks läks. Poolmaratoni aeg oli 1:42 ja sealt hakkas kannatamine. Peale kuuendat ringi oli jooksule kulunud juba 2:06 ehk siis olin oma plaanist 6 minutit maas. Margus H. ei liikunudki see aasta minu jaoks müstiliselt kiirelt ja Villu küll kaugenes pidevalt, kuid minu tempo püsis hea. Vaadates seda, kuidas ma Toomas Lelovile lähenesin, siis teadsin, et kuskil 7. või 8. ringil saan ta kätte. Ootamatult teatas naine 6. ringil, et Lelov on kadunud ja kas ma juba jooksin tast mööda? Kurvi taga jalutas Toomas Lelov oma naisega käsikäes mulle vastu ja minu küsimusele, et mis nüüd siis, vastas, et talle aitab ja tuleb rajalt maha. Vastasin, et ära jama. Ühel hetkel hakkas tunda andma Rothi täispika väsimus ning 7. ringil hakkas pea jubedalt valutama. Reied-sääred läksid valusaks ning samm hakkas töntsiks minema. Viskasin pea kuklasse ja ajasin puusad ette ning hakkasin jälle pöial jooksma. See tõi mingiks ajaks leevendust. Alo hakkas maha jääma, kuid see eest Margus Tamm lähenes kiirelt. Samuti tuli kogu aeg lähemale tšehh Hlavac. Abilised andsid teada, et tšehh on minust ringiga maas ja teda kartma ei pea. Toomas Lelov, peale hetkelist mõttepausi, otsustas ikkagi jätkata ja see tegi rõõmu. Sellised mehed niisama lihtsalt juba alla ei anna.
Esimesed neli ringi jooksin koos Liisa Kulliga, kes ühel hetkel tuli kõrvale ja küsis kas ma plaanin 5h-ga teha? Vaatasin talle segaduses otsa. Tempo oli selline, et ringile kulus 20min ja tema küsib kas ma plaanin maratonile 5h kulutada? Ütlesin, et ma plaanin ikka alla 4h teha. Nüüd oli tema kord mind segaduses vaadata ja siis jõudis mulle kohale- ta arvas, et ma olen poolpikal distantsil. Ütlesin, et ma teen täispikka ja siis ta ütles: „Aa, selge. Hea tempo siis.“
9. ringil oli olukord kõige hullem ja see oli ka kõige aeglasem ring- aeg 23:55. Olukorra tegi hullemaks ka abilise sõnad, kellele kohtunik oli öelnud, et mul on kaks ringi lõpuni mitte üks. Viimasele ringile minnes, küsisin kohtunikult üle, et kas mul on ikka viimane ja öeldi, et jah. See andis meelerahu. Nüüd tuli ainult panna. Margus Tamm suudab kindlasti joosta viimased 4km ajaga 16 minutit. Selleks, et ette jääda on minul vaja joosta vähemasti 20 minutiga. Tegin sammu lühemaks ning katsusin uuesti õige tehnikaga joosta, et siis ühel hetkel, kui samm paigas hakata sammu pikemaks venitama. Eks see töötas esimese kilomeetri. Tankimäe juures, kus algab vaevumärgatav tõus, hakkas tempo uuesti langema. Katsusin tempot hoida ja jooksin hambad ristis edasi. Tagasipöörde punktis kaks topsi vett- üks sisse ja teine pähe ning nüüd oli vaja ainult vastu pidada. Õnneks oli näha, et Tamm mind kätte ei saa, kui ma just mõlema jala krampi ei saa. Alo oli veel rohkema maha jäänud. Viimased kaks km unistasin sellest, kuida ma viskan ennast peale finišit maha ja ei tee vähemasti 5 minutit mitte midagi. Finišispurdi tegin rahva meeletu kisa taustal ära ja siis langesin oma naise käte vahele. Alguses oli tohutu rõõm uuest isiklikust rekordist 9:37, kuid siis tundsin, kuidas silme ees hakkas kõik ujuma ning enam ei jaksanud püsti seista. Viskasin ennast laululava puitpõrandale selili. Kuna mu väljanägemine oli vist erakordselt kehv, siis keeras naine mind ühel hetkel külili, et kui peaksin oksendama, siis ei lämbu vähemast ära. Nii ma seal lebasin oma unistatud 5 minutit. Margus Tamme finišit ma ei näinud ega kuulnud. Ainus, mis ma kuulsin oli kohin kõrvus ja omaenda lõõtsutamine. Jooksuaeg 3:38 tähistas täispikas joostud uut rekordit ja ühtlasi ka maratoni uut rekordit. Ma pole ka ainult maratoni kiiremini jooksnud.
Ühel hetkel hakkasin jälle ümbritsevat kuulma ja nägema ning ajasin jalad alla. Komberdasin massaaži. Oma üllatuseks sain teada, et see on tasuline. Hmm? Kuna teadsin kui palju kergemaks teeb see minu olemise järgnevaks päevaks, siis viskasin ennast ikkagi lauale. Peale seda külm dušš Keila tervisekeskuses ja siis hakkasin ennast jälle normaalse inimesena tundma. Suutsin käia, krampe ei olnud. Õhtu oli lõbus nagu ikka. Istusime teiste võistlejatega toitlustusalas ja ergutasime veel rajal olevaid võistlejaid ja lõõpisime üksteise kallal.
Tänud Urmasele võistluse eest. Nagu Indrek Pak enne võistlust ütles: meie intiimsest nädalavahetuse veetmisest on saanud rahvusvaheline triatlonivõistlus. Vägev!
Toomas Lelovi ennustus läks täkesse. Võiduaeg tähistab Eesti pinnal tehtud uut täispika rekordit- 8:46! Alla kümne tunni tegi 9 võistelejat. Nii kiiret täispika võistlust ei ole Eestis vist veel tehtud. Isegi viimane mees jõudis kohale 14:29-ga.
Kuna Rothist taastumine oli läinud väga kiirelt, siis otsustasin 17.08.2014 kell 8.00 Tammejärve hüpata. Stardisignaaliks pidi olema pasunahüüd, kuid selle asemel tuli üks hiire peeru meenutav hale piiks. Rahvas vaatas segaduses Urmasele otsa, kes üritas veelkord pasunast midagi välja puhuda, kuid see meenutas juba hambutu joodiku vilistamist. Lõpuks öeldi, et start, START! Tormasin vette. Tõmbasin oma tavapärase tempoga, kuid närvidele käisid sik-sakki ujuvad Margus Heintalu ja Villu Vakra ning ühel hetkel lasin neile tutvuda järve avarustega ja hakkasin otse poidele ujuma. Emeri pani sellise hooga minema, et tema püüdmine oleks võimalik ainult paadiga. I ringi ¾ tekkis ootamatu vahe Margusega ning läinud ta oligi, Villu oli juba varem vahe sisse ujunud, kuid tema tempo ei oleks niikuinii mulle sobinud. Eelmise täispika väsimus andis tunda. I ringi aeg 29:55. Teist ringi hakkasin pisut kiiremini ujuma, kuid sattusin jälle vetikatesse ja sedakorda otsustasid nad mind endasse mässida. Jäin lausa seisma ning sikutasin neid jalgade ja käte ümbert ära. Ming hetk ei olnud ma enam kindel kas ma vetikate sikutamisega ka oma kiipi ära ei sikutanud. Peale esimest poid võtsin suuna teisele ning ühel hetkel tõmbasin põhjast peoga liiva. Järgnevad kümme tõmmet tegingi põhjast kätega tõmmates. Silmanurgast nägin, et oleks ma veel paar meetrit vasakul, peaksin püsti tõusma, sest 20cm sügavuses vees oleks raske ujuda.
Teise ringi lõpus jõudis järgi Margus Tamm ja enam vähem koos me ka lõpetasime. Aeg-1:02. Veest väljudes käisin korralikult käpuli, kuid sain kiiresti püsti, haarasin nagist oma koti ja jooksin ratta poole. Vahetusala läks kiiresti, sain Margus Tammest mööda, kuid see, mis järgnes... Rattaga maanteele keerates lendas hoidjast välja minu ainus pudel ja veeres ilusasti risti üle tee, põrkepiirde alt läbi ja sügavasse maanteekraavi. Mis seal ikka, ratas piirdele, ise üle piirde ja kraavi. Sinna juurde käisid sõnad, mida siin kordama ei hakka.
Rattarajale läksin esimest korda elus kettaga. Hoo sain ilusasti üles ja kuskil 40. km olin saavutanud oma miinimum eesmärgi- 36km/h keskmist. Sealt edasi hakkasin jõudsalt kiirust kasvatama ning rattaetapi lõpuks oli see juba 37,3km/h, mis ootamatu vastutuule tõttu Keila suunalisel otsal langes 37,1km/h peale.
Rattarajal möödus ühel hetkel minu meelest mootorrattaga sõitev meeskonnavõistleja Raimo Kivioja. Kui tavaliselt kaugeneb võistleja tasapisi, siis tema tuli ja kadus. Lisaks jõudis mööda sõita ka poolpikka tegev Mart Suurkivi, kuid see oli ka eeldatav. Kummaline oleks olnud, kui ta ei oleks mööda sõitnud.
Rattaraja värskenduspunktis oli mul jällegi abimeheks hea sõber, kellega ei olnud mul ühtegi pudelikaotust ning see aasta jõudsin ka igakord öelda, mida järgmisel ringil tahan. Vahetusalast sõitsin alati läbi kiirust vähendamata ning pudeli maha viskamine ja haaramine käisid kiirustel 32-37km/h. Lihtsalt super. See kiire pudeli vahetamine võimaldas eesoleva Margus Heintaluga igakord vahet vähendada vähemasti 15m. Kuna tänu abilistele teadsin vahet konkurentidega, siis oli hea sõita. Margus Tamm sõitis korra hirmsa hooga mööda, kuid kaks ringi hiljem panin mina temast samasuguse hooga mööda, sest temal oli raskeks läinud. Villu oli hea ujumisega sellise vahe sisse saanud, et teda püüda oli võimatu. Toomas Leloviga püsis vahe enam-vähem samal tasemel. Margus Heintalu sain korra kätte ja läksin mööda, kui teda korraks loodus metsa kutsus. Kuid ühel hetkel sai tal minu treenitud keha tagantpoolt vaatamisest villand ja ta kihutas minust mööda ja käristas vahe lõpuks ca 1min peale. Alo püsis enam-vähem samal kaugusel kuni 120. km-ni ja kuna mina hakkasin siis just kiirust kasvatama, siis hakkas tema maha jääma. Seega olin neljandal kohal ja tagantpoolt pidin kartma Margus Tamme ja mõnda minu jaoks tundmatut meest, kes võisid jooksuga üllatada. Alo on siiani maratoni minust aeglasemalt jooksnud ja teda lootsin selja taha jätta. Rattaetapi aeg- 4:54 tähistas minu jaoks uut rekordit.
Vahetusala läks kiirelt, ainus segadus oli koti kättesaamisega, kuna ei suutnud postamendi peal välja lugeda kummal pool minu kott asuma peaks ja läksin esialgu valele poole. Kuna jooksma pidi 10x4,195 pikkust ringi, siis tegin peale esimest ringi, millele kulus koos lühikese WC peatusega 20min, teha järgneva plaani. Et mitte koormata ennast pidevalt ringide lugemisega ning näha langevat kiirust, siis oli plaan lihtne: kolme ringi peale kulub 1h. Kolm korda tund aega on kolm tundi ja siis tuleb viimane ring panna täiega. Lihtne! Lihtne oli esimene tund, raske oli teine tund ja sealt edasi aina raskemaks läks. Poolmaratoni aeg oli 1:42 ja sealt hakkas kannatamine. Peale kuuendat ringi oli jooksule kulunud juba 2:06 ehk siis olin oma plaanist 6 minutit maas. Margus H. ei liikunudki see aasta minu jaoks müstiliselt kiirelt ja Villu küll kaugenes pidevalt, kuid minu tempo püsis hea. Vaadates seda, kuidas ma Toomas Lelovile lähenesin, siis teadsin, et kuskil 7. või 8. ringil saan ta kätte. Ootamatult teatas naine 6. ringil, et Lelov on kadunud ja kas ma juba jooksin tast mööda? Kurvi taga jalutas Toomas Lelov oma naisega käsikäes mulle vastu ja minu küsimusele, et mis nüüd siis, vastas, et talle aitab ja tuleb rajalt maha. Vastasin, et ära jama. Ühel hetkel hakkas tunda andma Rothi täispika väsimus ning 7. ringil hakkas pea jubedalt valutama. Reied-sääred läksid valusaks ning samm hakkas töntsiks minema. Viskasin pea kuklasse ja ajasin puusad ette ning hakkasin jälle pöial jooksma. See tõi mingiks ajaks leevendust. Alo hakkas maha jääma, kuid see eest Margus Tamm lähenes kiirelt. Samuti tuli kogu aeg lähemale tšehh Hlavac. Abilised andsid teada, et tšehh on minust ringiga maas ja teda kartma ei pea. Toomas Lelov, peale hetkelist mõttepausi, otsustas ikkagi jätkata ja see tegi rõõmu. Sellised mehed niisama lihtsalt juba alla ei anna.
Esimesed neli ringi jooksin koos Liisa Kulliga, kes ühel hetkel tuli kõrvale ja küsis kas ma plaanin 5h-ga teha? Vaatasin talle segaduses otsa. Tempo oli selline, et ringile kulus 20min ja tema küsib kas ma plaanin maratonile 5h kulutada? Ütlesin, et ma plaanin ikka alla 4h teha. Nüüd oli tema kord mind segaduses vaadata ja siis jõudis mulle kohale- ta arvas, et ma olen poolpikal distantsil. Ütlesin, et ma teen täispikka ja siis ta ütles: „Aa, selge. Hea tempo siis.“
9. ringil oli olukord kõige hullem ja see oli ka kõige aeglasem ring- aeg 23:55. Olukorra tegi hullemaks ka abilise sõnad, kellele kohtunik oli öelnud, et mul on kaks ringi lõpuni mitte üks. Viimasele ringile minnes, küsisin kohtunikult üle, et kas mul on ikka viimane ja öeldi, et jah. See andis meelerahu. Nüüd tuli ainult panna. Margus Tamm suudab kindlasti joosta viimased 4km ajaga 16 minutit. Selleks, et ette jääda on minul vaja joosta vähemasti 20 minutiga. Tegin sammu lühemaks ning katsusin uuesti õige tehnikaga joosta, et siis ühel hetkel, kui samm paigas hakata sammu pikemaks venitama. Eks see töötas esimese kilomeetri. Tankimäe juures, kus algab vaevumärgatav tõus, hakkas tempo uuesti langema. Katsusin tempot hoida ja jooksin hambad ristis edasi. Tagasipöörde punktis kaks topsi vett- üks sisse ja teine pähe ning nüüd oli vaja ainult vastu pidada. Õnneks oli näha, et Tamm mind kätte ei saa, kui ma just mõlema jala krampi ei saa. Alo oli veel rohkema maha jäänud. Viimased kaks km unistasin sellest, kuida ma viskan ennast peale finišit maha ja ei tee vähemasti 5 minutit mitte midagi. Finišispurdi tegin rahva meeletu kisa taustal ära ja siis langesin oma naise käte vahele. Alguses oli tohutu rõõm uuest isiklikust rekordist 9:37, kuid siis tundsin, kuidas silme ees hakkas kõik ujuma ning enam ei jaksanud püsti seista. Viskasin ennast laululava puitpõrandale selili. Kuna mu väljanägemine oli vist erakordselt kehv, siis keeras naine mind ühel hetkel külili, et kui peaksin oksendama, siis ei lämbu vähemast ära. Nii ma seal lebasin oma unistatud 5 minutit. Margus Tamme finišit ma ei näinud ega kuulnud. Ainus, mis ma kuulsin oli kohin kõrvus ja omaenda lõõtsutamine. Jooksuaeg 3:38 tähistas täispikas joostud uut rekordit ja ühtlasi ka maratoni uut rekordit. Ma pole ka ainult maratoni kiiremini jooksnud.
Ühel hetkel hakkasin jälle ümbritsevat kuulma ja nägema ning ajasin jalad alla. Komberdasin massaaži. Oma üllatuseks sain teada, et see on tasuline. Hmm? Kuna teadsin kui palju kergemaks teeb see minu olemise järgnevaks päevaks, siis viskasin ennast ikkagi lauale. Peale seda külm dušš Keila tervisekeskuses ja siis hakkasin ennast jälle normaalse inimesena tundma. Suutsin käia, krampe ei olnud. Õhtu oli lõbus nagu ikka. Istusime teiste võistlejatega toitlustusalas ja ergutasime veel rajal olevaid võistlejaid ja lõõpisime üksteise kallal.
Tänud Urmasele võistluse eest. Nagu Indrek Pak enne võistlust ütles: meie intiimsest nädalavahetuse veetmisest on saanud rahvusvaheline triatlonivõistlus. Vägev!
Toomas Lelovi ennustus läks täkesse. Võiduaeg tähistab Eesti pinnal tehtud uut täispika rekordit- 8:46! Alla kümne tunni tegi 9 võistelejat. Nii kiiret täispika võistlust ei ole Eestis vist veel tehtud. Isegi viimane mees jõudis kohale 14:29-ga.
Re: Täispikk triatlon 2014
Sedakorda siis järjekordne täispikk tehtud. Viies kord juba. Ajad aina paranevad aga arenguruumi paistab ka veel olevat.
See aasta natuke teistmoodi läinud kui eelmised. Võiks mõelda, et nagu vaheaasta või midagi taolist.
Kuna suvel töökoormus suur siis pole eriti sihipäraselt trenni teinud, natuke ikka liigutanud, ca 8 tundi nädalas tuli suvel ära.
Otsustasin 8 nädalat enne võistlust, et valmistuks ka siis selleks katsumuseks. Googeldasin IM training plan ja sain igatsugu vastuseid. Ühe oma jaoks asjalikuma tõmbasin pdf-na arvutisse ja arvasin ,et tudeerin seda pikemalt. See oli mul iga kord meeles ja pidin selle kohe-kohe välja printima. Tõsiselt vaatasin seda nädal enne võistlust, et mida siis targad viimasest nädalast ka räägivad. On vaja puhata. Ja tegin mingi 3-4 tundi vaid sellel nädalal.
Kuna suvel polnud eriti ujunud, kahe kuu kohta 2 korda, siis enne võistlust sai ikka 5 korda käidud ja korra isegi kalipsoga proovitud.
Veel uuendusena sai nädal enne võistlust sisse astutud Enervit laost ja omale võetud magneesimuikuur (õnnestus 5 korda 200ml vedelikku viiel päeval enne võistlust sisse valada, et ei tekiks võistluse ajal krampe).
Samuti poole tunniste vahedega toitumine võistlsue ajal (geel, tablett, batoon), tänud Toomas Elmannile, kes kaasa mõtles.
Ja siis ta käes oligi, hommikune start.
Eelmisest kahest aastast oli erinev see, et ma ei pidanud olema rattamatkal ja ei olnud eelmise nelja päevaga läbinud 400+ kilomeetrit jalgrattal.
Ujumise start oli kuidagi pehme, pauku nagu ei tulnudki, mingi hetk hakati ujuma. Arvasin ,et Emeri Lepp läheb ees ja teised kiired ujujad järgi aga mingi hetk tabasin, et ees olijad teevad mingeid haake ja keegi ei vea sobiva tempoga. Tegin ise väikese haagi ja hakkasin oma tempot ujuma. Keegi sappa ei haakunud ja nii olingi üllatuslikult teisel kohal ja seal püsisin kuni ujumise lõpuni.
Aeg alla tunni oli väga meeldiv tulemus. Siiski olin ujumast tulles natuke väsinud ja tahtsin esimese hooga kiivri tagurpidi pähe panna. ISe nagu ei märganudki aga publiku ergutus andis mõista, et niiidi pole eriti hea mõte rattale minna.
Villu Vakra tegi kiire vahetuse ja sai ratta alguses kohe mul eest ära. Teadsin, et ta on kiire ja olin ise mures oma ketasjooksu pärast, et kas ikka jõuan seda ära vedada. Alustasin siis omas tempos ja olin üsna kindel, et varsti hakkavad tagantpoolt tulijad mind püüdma.
KUna mu oma kell 9+ tundi tegevust ei kannata, siis sain naise käest tema jooksu kella. gps peal ja puha.
Omast arust seadistasin selle ära aga kui sõitma hakkasin ja käima panin näitas see vaid km, aega ja keskmist aega kilomeetri kohta. Ni ja siis sisustasingi rattal oma aega arutuste tegemisega. Ikka 18 km ja pool tundi, et mahtuda ära seatud viie tunni limiiti. Oli suur kartus, et väsin ja jalad ei vea seda ketast ära. Siis tasapisi sain kinnitust, et olen viiest tunnist ees, 3 ja 4 ja 5 ja lõpuks pea kuus minutit. Keegi täispika omadest must mööda ei saanudki. Teistest võistlejatest oli hea mööda sõita ja see andis justkui lisaenergiat. Vahepeal ikka käisin rattal oleva energiakoti kallal ja 2 korda õnnestus ka peaaegu täiskiirusel pudelivahetus, tänud naise sirgele ja tugevale käele ja kiiretele jalgadele.
Viimane kartus rattal oli 10 km Keila suunas ja tundus, et on kõva vastutuul. Sõitma hakates ei olnudki nii hull ja kaks poolpika meest olid kohe-kohe püütavad ja seda enam sai püütud.
Igatahes kunagi müstliline 5 tunni piis sai alistatud (2010 aastal tegin tavalise maanteerattaga 6h ja 30 min).
Ja siis vabanemine, lõpuks saab jooskma minna ja see on ainuke asi, mida olen suvel natukenegi teinud.
Kaks esimest ringi oli liigagi hea, ma isegi hoidsin ennast tagasi. Aga kolmandal läks raksemaks ja neljas oli õudusunenägu. Olin ennast lõhki jooksnud, selg oli valus ja igalt poolt väga pinges. Oli kange soov pikali visata ja sinna jäädagi.
Kuidagi tiksusin edasi, tempo aina langes. Olin ilmselgelt endale liiga teinud.
Kuuenda ringi alguses olin sellises seisus, et enam ei suutnud. Esimene ja ainus mõte oli ,et katkestan. Jäingi seisma, kõndisin suvalises suunas metsa ja lasin vedelikud välja. Kõrval olid ilusad põldmarjad, sõin neid ja istusin ja pikutasin. OLin kindel, et enam joosta ei suuda. Sain naise toeks ja vestlesima, maast ja ilmast. Ütlesin sorry aga sedakorda peab vist pooleli jätma. Toomas Loho jooksis vastu ja küsis midagi, et mis nüüd või mis sa jamad.
MUl oli suht poogen. Kosusin veel mingid minutid. Siis hakkas juba sees närima. Et kuidas ma ikka niimoodi siis jään, juba üle poole on joostud. Äkki saab isegi alla kümne tunni aja...
Ütlesin ,et jooksen selle ringi lõpuni ja siis vaatab (muidugi olin vahepeal pool ringi täiesti suvalises suunas kõndinud ja nüüd läks juba 2 minutit jooksurajale jõudmiseks). Aga lonkisin rajale, keegi vaatas, et kus sa mees lõikad!
No oli hea mäest alla minek ja tundus kuidagi kergem.
Kuus ringi läbi ja võiks ju natuke veel joosta, katkestada jõuab ka natuke hiljem.
Siis järgmise ringi lõpul vaatasin, et Andre Mägi on mul kohe järel ja natuke veel ning saab must mööda. See andis veel energiat.
Siis tuli uudis, Villu Vakra lõpuajast ja mul kohe hakkas pea rehkendama ja oli lootust, et ehk saan isegi eelmise aasta ajast võitu.
Panin siis vaikselt juurde ja kuidagi läbi raksuste sain juba viimasele ringile. Ainus mõte oli ,et kuradima hea on finishis olla ja seal lihtsalt vedeleda kuskil murul ja teha mitte midagi.
Ja siis ma olingi lõpus ja isegi jooksin.
Ja isegi parandasin oma aega 6 minutiga.
Ja muidugi kripeldab nüüd see 18 minutit, mis ma metsas olin. Aga ilma selleta ei oleks võib-olla üldse lõpetanud. Ehk "learning all the time" ja eks järgmine aasta saab jälle targem olla.
Igatahes oli võistlus hea ja iga aastaga läheb rahvarohkemaks ja on ka huvitavam kulgeda. Vahest ei peagi välismaale võistlema minema...
See aasta natuke teistmoodi läinud kui eelmised. Võiks mõelda, et nagu vaheaasta või midagi taolist.
Kuna suvel töökoormus suur siis pole eriti sihipäraselt trenni teinud, natuke ikka liigutanud, ca 8 tundi nädalas tuli suvel ära.
Otsustasin 8 nädalat enne võistlust, et valmistuks ka siis selleks katsumuseks. Googeldasin IM training plan ja sain igatsugu vastuseid. Ühe oma jaoks asjalikuma tõmbasin pdf-na arvutisse ja arvasin ,et tudeerin seda pikemalt. See oli mul iga kord meeles ja pidin selle kohe-kohe välja printima. Tõsiselt vaatasin seda nädal enne võistlust, et mida siis targad viimasest nädalast ka räägivad. On vaja puhata. Ja tegin mingi 3-4 tundi vaid sellel nädalal.
Kuna suvel polnud eriti ujunud, kahe kuu kohta 2 korda, siis enne võistlust sai ikka 5 korda käidud ja korra isegi kalipsoga proovitud.
Veel uuendusena sai nädal enne võistlust sisse astutud Enervit laost ja omale võetud magneesimuikuur (õnnestus 5 korda 200ml vedelikku viiel päeval enne võistlust sisse valada, et ei tekiks võistluse ajal krampe).
Samuti poole tunniste vahedega toitumine võistlsue ajal (geel, tablett, batoon), tänud Toomas Elmannile, kes kaasa mõtles.
Ja siis ta käes oligi, hommikune start.
Eelmisest kahest aastast oli erinev see, et ma ei pidanud olema rattamatkal ja ei olnud eelmise nelja päevaga läbinud 400+ kilomeetrit jalgrattal.
Ujumise start oli kuidagi pehme, pauku nagu ei tulnudki, mingi hetk hakati ujuma. Arvasin ,et Emeri Lepp läheb ees ja teised kiired ujujad järgi aga mingi hetk tabasin, et ees olijad teevad mingeid haake ja keegi ei vea sobiva tempoga. Tegin ise väikese haagi ja hakkasin oma tempot ujuma. Keegi sappa ei haakunud ja nii olingi üllatuslikult teisel kohal ja seal püsisin kuni ujumise lõpuni.
Aeg alla tunni oli väga meeldiv tulemus. Siiski olin ujumast tulles natuke väsinud ja tahtsin esimese hooga kiivri tagurpidi pähe panna. ISe nagu ei märganudki aga publiku ergutus andis mõista, et niiidi pole eriti hea mõte rattale minna.
Villu Vakra tegi kiire vahetuse ja sai ratta alguses kohe mul eest ära. Teadsin, et ta on kiire ja olin ise mures oma ketasjooksu pärast, et kas ikka jõuan seda ära vedada. Alustasin siis omas tempos ja olin üsna kindel, et varsti hakkavad tagantpoolt tulijad mind püüdma.
KUna mu oma kell 9+ tundi tegevust ei kannata, siis sain naise käest tema jooksu kella. gps peal ja puha.
Omast arust seadistasin selle ära aga kui sõitma hakkasin ja käima panin näitas see vaid km, aega ja keskmist aega kilomeetri kohta. Ni ja siis sisustasingi rattal oma aega arutuste tegemisega. Ikka 18 km ja pool tundi, et mahtuda ära seatud viie tunni limiiti. Oli suur kartus, et väsin ja jalad ei vea seda ketast ära. Siis tasapisi sain kinnitust, et olen viiest tunnist ees, 3 ja 4 ja 5 ja lõpuks pea kuus minutit. Keegi täispika omadest must mööda ei saanudki. Teistest võistlejatest oli hea mööda sõita ja see andis justkui lisaenergiat. Vahepeal ikka käisin rattal oleva energiakoti kallal ja 2 korda õnnestus ka peaaegu täiskiirusel pudelivahetus, tänud naise sirgele ja tugevale käele ja kiiretele jalgadele.
Viimane kartus rattal oli 10 km Keila suunas ja tundus, et on kõva vastutuul. Sõitma hakates ei olnudki nii hull ja kaks poolpika meest olid kohe-kohe püütavad ja seda enam sai püütud.
Igatahes kunagi müstliline 5 tunni piis sai alistatud (2010 aastal tegin tavalise maanteerattaga 6h ja 30 min).
Ja siis vabanemine, lõpuks saab jooskma minna ja see on ainuke asi, mida olen suvel natukenegi teinud.
Kaks esimest ringi oli liigagi hea, ma isegi hoidsin ennast tagasi. Aga kolmandal läks raksemaks ja neljas oli õudusunenägu. Olin ennast lõhki jooksnud, selg oli valus ja igalt poolt väga pinges. Oli kange soov pikali visata ja sinna jäädagi.
Kuidagi tiksusin edasi, tempo aina langes. Olin ilmselgelt endale liiga teinud.
Kuuenda ringi alguses olin sellises seisus, et enam ei suutnud. Esimene ja ainus mõte oli ,et katkestan. Jäingi seisma, kõndisin suvalises suunas metsa ja lasin vedelikud välja. Kõrval olid ilusad põldmarjad, sõin neid ja istusin ja pikutasin. OLin kindel, et enam joosta ei suuda. Sain naise toeks ja vestlesima, maast ja ilmast. Ütlesin sorry aga sedakorda peab vist pooleli jätma. Toomas Loho jooksis vastu ja küsis midagi, et mis nüüd või mis sa jamad.
MUl oli suht poogen. Kosusin veel mingid minutid. Siis hakkas juba sees närima. Et kuidas ma ikka niimoodi siis jään, juba üle poole on joostud. Äkki saab isegi alla kümne tunni aja...
Ütlesin ,et jooksen selle ringi lõpuni ja siis vaatab (muidugi olin vahepeal pool ringi täiesti suvalises suunas kõndinud ja nüüd läks juba 2 minutit jooksurajale jõudmiseks). Aga lonkisin rajale, keegi vaatas, et kus sa mees lõikad!
No oli hea mäest alla minek ja tundus kuidagi kergem.
Kuus ringi läbi ja võiks ju natuke veel joosta, katkestada jõuab ka natuke hiljem.
Siis järgmise ringi lõpul vaatasin, et Andre Mägi on mul kohe järel ja natuke veel ning saab must mööda. See andis veel energiat.
Siis tuli uudis, Villu Vakra lõpuajast ja mul kohe hakkas pea rehkendama ja oli lootust, et ehk saan isegi eelmise aasta ajast võitu.
Panin siis vaikselt juurde ja kuidagi läbi raksuste sain juba viimasele ringile. Ainus mõte oli ,et kuradima hea on finishis olla ja seal lihtsalt vedeleda kuskil murul ja teha mitte midagi.
Ja siis ma olingi lõpus ja isegi jooksin.
Ja isegi parandasin oma aega 6 minutiga.
Ja muidugi kripeldab nüüd see 18 minutit, mis ma metsas olin. Aga ilma selleta ei oleks võib-olla üldse lõpetanud. Ehk "learning all the time" ja eks järgmine aasta saab jälle targem olla.
Igatahes oli võistlus hea ja iga aastaga läheb rahvarohkemaks ja on ka huvitavam kulgeda. Vahest ei peagi välismaale võistlema minema...
Re: Täispikk triatlon 2014
Njah, naistega ses mõttes lihtsam et esimene ja viimane finišis täitsa ühe ja sama ajaga.ToomasL kirjutas:Isegi viimane mees jõudis kohale 14:29-ga.
Re: Täispikk triatlon 2014
Aukartust tekitav lugeda kuidas IM-d võistlusi teevad . Hämmastav ainult, et siis tehti Eesti parim täispika triatloni aeg ja sellest isegi sport.err ei kirjuta sõnagi.
Viimati muutis Cresent, 19. 08. 2014. 10:36, muudetud 1 kord.
Re: Täispikk triatlon 2014
Mõnus stressivaba üritus oli, ise osalesin poolpikal distantsil. Lõpetasin kuskil tagumises otsas aga iseenesest jäin tulemusega väga rahule kuna suutsin poolmaratoni läbi joosta ilma probleemideta. Kui nüüd täpsed tulemused koos igasugu vaheaegadega ka valmis saaks oleks tip-top.
Re: Täispikk triatlon 2014
Panen ka mõned kiired kommentaarid siis kirja. Sõitsin poolpikka, mis tähendas et sai kihutada ikka korralikult. Keskmine tuli seal 38-39 kmh. Kui veel TT ratas ka oleks võiks lausa kiiresti sõita.
Tuul ja muud olud muidugi soosisid hästi kiiret ratast, ainus mis veel kiiremaks oleks teinud oli võistlejate vähesus. Kuna rada on väga lai, siis möödumine probleem sellel rajal ei ole ning umbes 2x rohkem võistlejaid võiks olla rahulikult. Kohati oli olukord selline, et said eesoleva sõitja kätte, kuid siis enam silmapiiril kedagi ei paista. See kindlasti alateadvuses vähendab veidi pingutust, eriti kui juba oled pikalt rajal olnud. Magus vastutuule lõik oli siis keila poole sõites, mida poolpika sõitjad said veel kilomeetreid 4-5 rohkem nautida.
Mida soovitaks korraldajatel veidi parendada oli ratta värskendusalast välja sõit ja raja märgistus raja viimasel kilomeetril. Kõigepealt värskendusalast väljasõidust. Seal oli nimelt ajavõtu pärast tõmmatud koridor väga kitsaks - nii et üks rattur mahtus sõitma. Esimest korda läbi sõites tõmbas korraks ärevaks, sest ei tea kuidas ratas ajavõtu mattide peal hüppab ja kui aerobaril oled, siis juhitavus pole ka just kõige parem. Kui üksi sõitsid siis ei olnudki tegelikult midagi hullu. Viimasel ringil aga hakkas samal ajal liikuma värskendusalast välja teine rattur. Siis pidin ikka kiirendama et enne teda jõuaks koridori - pidurdamiseks suure hoo pealt väga ruumi ei ole. Seega see oli potentisaalselt väga ohtlik koht.
Lisaks viimane kilomeeter ja vahetusalasse sõit. Tuli pöörata paremale 90 kraadi, kuid õnnetuseks läheb jooksurada sadakond meetrit varem paremale ning viidad sarnased. Ise tulin ja pidurdasin hoo täitsa maha, sest järgmist silti veel ei paistnud. Kõnnitee äär oli suhteliselt madal seal nii et oleks täitsa võinud sealt rattaga minna, kuid mälus läks rada mööda tänavat, seega ei tahtnud väga sinna minna. Sõitsin siis kahtlus hinges vaikselt veel sadakond meetrit kuni nägin järgmist silti. Väike ajakadu nii paarkümmend sekki kuid mõtlesin, et ise olen loll Tuli välja, et selliseid oli väga palju. Olin juba jooksus, kui üks nais rattur sõitis minust sellel lõigul täitsa mööda - ehk siis lõikas rada paarsada meetrit. Kahjuks see lõikamine ilmselt tegi raja aeglasemaks, aga siiski tõmbas korra näo muigele, sest teadsin kuidas ta eksis. Pealtvaatajate sõnul oli seal teisigi kes tahtsid hakata rattaga jooksurajale trügima.
Seega need kaks kohta tuleks üle vaadata ning siis võlub veel rada veidi kiirust juurde ja segadust vähemaks
Muidu aga väga mõnus, ilm super, pealtvaatajaid ka piisavalt. Ringidel sai hästi enda progressi näha nii jooksus kui rattas, sest vastutulevad ratturid/jooksjad olid näha. Seega kindlasti kutsun osalema. Kes kõike ei taha üksi teha, siis võtku sõber appi ja tehke meeskonnana
Tuul ja muud olud muidugi soosisid hästi kiiret ratast, ainus mis veel kiiremaks oleks teinud oli võistlejate vähesus. Kuna rada on väga lai, siis möödumine probleem sellel rajal ei ole ning umbes 2x rohkem võistlejaid võiks olla rahulikult. Kohati oli olukord selline, et said eesoleva sõitja kätte, kuid siis enam silmapiiril kedagi ei paista. See kindlasti alateadvuses vähendab veidi pingutust, eriti kui juba oled pikalt rajal olnud. Magus vastutuule lõik oli siis keila poole sõites, mida poolpika sõitjad said veel kilomeetreid 4-5 rohkem nautida.
Mida soovitaks korraldajatel veidi parendada oli ratta värskendusalast välja sõit ja raja märgistus raja viimasel kilomeetril. Kõigepealt värskendusalast väljasõidust. Seal oli nimelt ajavõtu pärast tõmmatud koridor väga kitsaks - nii et üks rattur mahtus sõitma. Esimest korda läbi sõites tõmbas korraks ärevaks, sest ei tea kuidas ratas ajavõtu mattide peal hüppab ja kui aerobaril oled, siis juhitavus pole ka just kõige parem. Kui üksi sõitsid siis ei olnudki tegelikult midagi hullu. Viimasel ringil aga hakkas samal ajal liikuma värskendusalast välja teine rattur. Siis pidin ikka kiirendama et enne teda jõuaks koridori - pidurdamiseks suure hoo pealt väga ruumi ei ole. Seega see oli potentisaalselt väga ohtlik koht.
Lisaks viimane kilomeeter ja vahetusalasse sõit. Tuli pöörata paremale 90 kraadi, kuid õnnetuseks läheb jooksurada sadakond meetrit varem paremale ning viidad sarnased. Ise tulin ja pidurdasin hoo täitsa maha, sest järgmist silti veel ei paistnud. Kõnnitee äär oli suhteliselt madal seal nii et oleks täitsa võinud sealt rattaga minna, kuid mälus läks rada mööda tänavat, seega ei tahtnud väga sinna minna. Sõitsin siis kahtlus hinges vaikselt veel sadakond meetrit kuni nägin järgmist silti. Väike ajakadu nii paarkümmend sekki kuid mõtlesin, et ise olen loll Tuli välja, et selliseid oli väga palju. Olin juba jooksus, kui üks nais rattur sõitis minust sellel lõigul täitsa mööda - ehk siis lõikas rada paarsada meetrit. Kahjuks see lõikamine ilmselt tegi raja aeglasemaks, aga siiski tõmbas korra näo muigele, sest teadsin kuidas ta eksis. Pealtvaatajate sõnul oli seal teisigi kes tahtsid hakata rattaga jooksurajale trügima.
Seega need kaks kohta tuleks üle vaadata ning siis võlub veel rada veidi kiirust juurde ja segadust vähemaks
Muidu aga väga mõnus, ilm super, pealtvaatajaid ka piisavalt. Ringidel sai hästi enda progressi näha nii jooksus kui rattas, sest vastutulevad ratturid/jooksjad olid näha. Seega kindlasti kutsun osalema. Kes kõike ei taha üksi teha, siis võtku sõber appi ja tehke meeskonnana
Re: Täispikk triatlon 2014
Elu teine täispikk tehtud. Super ilmaolud, ole ainult mees ja tee hea tulemus ära. Läksin püüdma aega alla 11h, (eelmine aasta 11:31) kuigi Trismile'il võistlusel saavutatud 6 minutiline ajaparandus tõmbas enne täispikka veidi moti maha. Siiski tulin starti lootusrikkalt ja tundsin, et olen valmis. Eelmise aastaga oli üks suur erinevus see, et seekord tegin praktiliselt viimase päevani välja brick trenne võistlustempos (20km rattal, 5km jooksu). Eelmisel aastal peetud 4 päevane paus enne võistlust lasi küll lihastel kenasti välja puhata aga võistluspäeval oli veidi lodev tunne.
Ujumine: Start antud, leidsin selles pesumasinas suhteliselt ruttu oma koha ja tempo ning tunne oli hea. Esimese ja teise poi vahepeal oli naljaks moment kui silmanurgast nägin, et keegi tõusis järsku veest tõusis ja hakkas jooksma. Tahtsin veel naljapärast talle karjuda, et oot-oot mees jooksmine on päevakorras alles hilisematel tundidel aga see lõppes sellega, et tegin hoopis ettekavatsemata joogipausi. Kopsud veest puhtaks ja edasi. Esimene ring läks mõnusalt, proovisin end mitte ribadeks ujuda aga siiski hoida sellist tempot et saaks veest välja kiirema ajaga kui eelmisel aastal. Teise ringi alguses peale esimest poid oli prillidesse kogunenud juba paras kogus udu ja suunahoidmine läks veidi raskeks. Samuti tundus, et minu lähedal polnud ühestki teisest ujujast haisugi. Kiire loputus ja siis jõudis kohale reaalsus. Kõik ujujad olid minust ca 50m vasakul. Järelikult olin ujunud parajalt suure pauna sisse. Ega midagi, trajektoor õigeks ja hakkasin peale seda hoolikamalt suunda jälgima. Kartsin, et selle nahka läheb ka minu loodetud ajaparandus ujumisetapil ja tõstsin igaks juhuks natuke tempot. Ülejäänud teine ring möödus suhteliselt sündmustevaeselt, aeg-ajalt sattusin kokku ühe valge mütsiga tegelasega ja temaga koos me ka lõpuni kulgesime. Ujumise lõpus oli vees keeruline aru saada kus veest väljumise koht on. Päike paistis otse silma ja peegeldas vee peal ka korralikult. Oleks võinud miskid lipud või õhupallid või mida iganes seal olla. T1 läks planeeritult ja efektiivselt, triatlonikombe aitas palju kaasa, eelmisel aastal pidin nullist rattavormi selga ajama. Seekord siis kalipso seljast, jalad kuivaks, sokid ning rattakingad jalga ning minek. Vahetustelgis nägin Alfonze'i, teadsin, et ta on minust oluliselt parem rattur ja sai siis lubatud, et hakkan teda jooksurajal püüdma . Rattal lootsin hoida keskmist 33km/h, pikematel treeningutel oli see kenasti õnnestunud. Sõin vaikselt oma Powerbari komme, jõin tihti ja lootsin, et tehnika peab. Peale poolt distantsi olin iseeneselegi üllatusena suutnud velo rattaid ringi ajada keskmise kiirusega 34,3km/h. Tunne oli ikka hea, kusagilt ei hõõrunud ega valutanud, värskenduspunktides toimis kõik nagu kellavärk. Kaks ringi enne lõppu hakkas suur sissevalatud joogikogus vaikselt tunda andma aga peatuda selle pärast ei tahtnud, ikkagi nii ilus keskmine (minu kohta) oli kellal, oleks nüri olnud seda rikkuma hakata. Lõpu poole sain ringiga sisse mootorpaatidelt-, ratastelt Vakra, Lelov, Loho ja varsti oligi aeg Keila poole pöörata. Veidi nagu oli vastutuult seal lõigul aga ei midagi kohutavat, teadmine, et kohe on teine ala läbi andis motti edasi punnida. Keskmine kukkus 34,1km/h peale. Enne vahetusala hakkasin juba rattal ettevalmistusi tegema, võtsin kindad ära ja libistasin jalad kingadest välja. Velost jäin ilma kui spidokas näitas 183,4 km läbimist - ju olin siis korralikult vingerdanud tee peal T2 läks muidu kiirelt aga jooksin valele poole riiulit ja ainult saja ja tuhandega algavad numbrid vaatasid sealt vastu. Õnneks oli seal üks abivalmis härrasmees kes mind operatiivselt õige koti juurde suunas. Tossud jalga, toidumoon taskutesse ja minek. Selleks ajaks oli 6-7 rattaringil tekkima hakanud põiekas muutnud juba absoluutselt väljakannatamatuks ja värskendusala järel silma hakanud sinised majakesed olid justkui taevaväravad. Seal avastasin kombe ühe miinuse, see sindrinahk tuleb peaaegu üleni seljast koorida isegi kergema häda puhul. Higist niiske nahk aga ei soosi eriti seda tegevust, kippus teine ainult rulli minema. Põis tühi, kohe kergem joosta ja nii see maraton algas. Samm oli viisakas, proovisin kehahoiaku õige hoida ja sammu aina venitada ja see õnnestus kenasti. Jooksin esimesed 6 ringi täpselt sellises tempos nagu olin lootnud aegadega 19-22min ringi kohta. Võtsin hulga skalpe ja lõpuks jõudsin ka Alfonze'ile järgi nagu olin lootnud, kuigi kergeks ta mulle seda ei teinud, silkas teine seal hoopis teise tempoga kui eelneval kahel aastal. Vahetusala värskenduspunktis võtsin alati 2 topsi vett, kastsin märja svammiga pead ja haarasin kahe käega hapukurki ringile kaasa. Pagana hea kurk oli Proovisin seda nii manustada, et õhku ka kenasti peale saaks ja sellest kestis peaaegu alati täpselt teise joogipunktini. Teises joogipunktis jälle 2 topsi vett sisse ja üks pähe ning pruukisin vahetusalani oma energiakomme. Seitsmenda ringi alguses mõtlesin, et nüüd oleks aeg vett colaga asendama hakata, et suhkru- ja kofeiinilaksust tiivustatuna lõpuni silgata. Poole ringi peal sain aga aru, et see lõi nüüd küll seedimise sassi. Kuidagi sain ringi lõpuni aga siis kohe sinisesse kuubikusse. Kui esimesel ringil tundusid need putkad nagu midagi pühalikku, siis seekord oli tunne nagu keegi oleks eimillegi eest penalty boksi istuma saatnud. 3min istumist ja läksin jälle samu tegelasi püüdma kelle eelmiste ringidega olin seljataha jätnud. Praktiliselt sama asi kordus uuesti 9ndal ringil ja viimast ringi alustasin taas penalty boksist. Siiski oli meel hea, sest teadsin, et olen oma eesmärgi täitnud ja tulemus tuleb alla 11h. Kuna tegin kõike kella ja pulsokata siis täpset aega ei teadnud aga keeruliste arvutuskäikude tulemusel olin ise selleni jõudnud. Lõpptulemus 10:32:57 üllatas ikka kõvasti.
Veidi toitumisest ka: Paar päeva enne võistlust laadisin korralikult jahutoodetega ja hoidsin eemale rasvasest lihast. Enne võistlust sõin kaks moosisaia, jõin ühe pudeli spordijooki ja ühe energiabatooni.
Rattal läks 2,75L spordijooki ja 2L mullidest tühjaks raputatud Borjomit, 5 pakki Powerbari komme (üks pakk oleks võinud isegi veel olla), 1 banaan, üks Statoili muna-peekoni võileib, ca 10 soolakapslit ja 4 Mg ampulli.
Jooksul tarbisin 1 pakki komme, 1 energiabatooni, ca 0,5kg kurki, 2 Mg ampulli, 2 soolakapslit ning iga ring 4 topsi vett. Lisaks siis veel 2 saatuslikku topsi colat mis mind 2 korda penalty boksi saatis. (Ma ei propageeri cola mitte tarbimist, lihtsalt sain aru, et mulle see kraam ei sobi.)
Trenni sai alates eelmisest Täispikast tehtud nii: Ratas 4842km, jooks 532km, ujumine 84km, ÜKE ja jõusaal 53h.
Järgmisel aastal kindlasti jälle stardis, seekord oli võistlus paremini korraldatud ja osavõtjaterohkem kui kunagi varem, samuti klappis ilmaga. Tänud Urmasele, kaasvõistlejatele ja kaasaelajatele. Oli üks väga vinge pühapäev!
Ujumine: Start antud, leidsin selles pesumasinas suhteliselt ruttu oma koha ja tempo ning tunne oli hea. Esimese ja teise poi vahepeal oli naljaks moment kui silmanurgast nägin, et keegi tõusis järsku veest tõusis ja hakkas jooksma. Tahtsin veel naljapärast talle karjuda, et oot-oot mees jooksmine on päevakorras alles hilisematel tundidel aga see lõppes sellega, et tegin hoopis ettekavatsemata joogipausi. Kopsud veest puhtaks ja edasi. Esimene ring läks mõnusalt, proovisin end mitte ribadeks ujuda aga siiski hoida sellist tempot et saaks veest välja kiirema ajaga kui eelmisel aastal. Teise ringi alguses peale esimest poid oli prillidesse kogunenud juba paras kogus udu ja suunahoidmine läks veidi raskeks. Samuti tundus, et minu lähedal polnud ühestki teisest ujujast haisugi. Kiire loputus ja siis jõudis kohale reaalsus. Kõik ujujad olid minust ca 50m vasakul. Järelikult olin ujunud parajalt suure pauna sisse. Ega midagi, trajektoor õigeks ja hakkasin peale seda hoolikamalt suunda jälgima. Kartsin, et selle nahka läheb ka minu loodetud ajaparandus ujumisetapil ja tõstsin igaks juhuks natuke tempot. Ülejäänud teine ring möödus suhteliselt sündmustevaeselt, aeg-ajalt sattusin kokku ühe valge mütsiga tegelasega ja temaga koos me ka lõpuni kulgesime. Ujumise lõpus oli vees keeruline aru saada kus veest väljumise koht on. Päike paistis otse silma ja peegeldas vee peal ka korralikult. Oleks võinud miskid lipud või õhupallid või mida iganes seal olla. T1 läks planeeritult ja efektiivselt, triatlonikombe aitas palju kaasa, eelmisel aastal pidin nullist rattavormi selga ajama. Seekord siis kalipso seljast, jalad kuivaks, sokid ning rattakingad jalga ning minek. Vahetustelgis nägin Alfonze'i, teadsin, et ta on minust oluliselt parem rattur ja sai siis lubatud, et hakkan teda jooksurajal püüdma . Rattal lootsin hoida keskmist 33km/h, pikematel treeningutel oli see kenasti õnnestunud. Sõin vaikselt oma Powerbari komme, jõin tihti ja lootsin, et tehnika peab. Peale poolt distantsi olin iseeneselegi üllatusena suutnud velo rattaid ringi ajada keskmise kiirusega 34,3km/h. Tunne oli ikka hea, kusagilt ei hõõrunud ega valutanud, värskenduspunktides toimis kõik nagu kellavärk. Kaks ringi enne lõppu hakkas suur sissevalatud joogikogus vaikselt tunda andma aga peatuda selle pärast ei tahtnud, ikkagi nii ilus keskmine (minu kohta) oli kellal, oleks nüri olnud seda rikkuma hakata. Lõpu poole sain ringiga sisse mootorpaatidelt-, ratastelt Vakra, Lelov, Loho ja varsti oligi aeg Keila poole pöörata. Veidi nagu oli vastutuult seal lõigul aga ei midagi kohutavat, teadmine, et kohe on teine ala läbi andis motti edasi punnida. Keskmine kukkus 34,1km/h peale. Enne vahetusala hakkasin juba rattal ettevalmistusi tegema, võtsin kindad ära ja libistasin jalad kingadest välja. Velost jäin ilma kui spidokas näitas 183,4 km läbimist - ju olin siis korralikult vingerdanud tee peal T2 läks muidu kiirelt aga jooksin valele poole riiulit ja ainult saja ja tuhandega algavad numbrid vaatasid sealt vastu. Õnneks oli seal üks abivalmis härrasmees kes mind operatiivselt õige koti juurde suunas. Tossud jalga, toidumoon taskutesse ja minek. Selleks ajaks oli 6-7 rattaringil tekkima hakanud põiekas muutnud juba absoluutselt väljakannatamatuks ja värskendusala järel silma hakanud sinised majakesed olid justkui taevaväravad. Seal avastasin kombe ühe miinuse, see sindrinahk tuleb peaaegu üleni seljast koorida isegi kergema häda puhul. Higist niiske nahk aga ei soosi eriti seda tegevust, kippus teine ainult rulli minema. Põis tühi, kohe kergem joosta ja nii see maraton algas. Samm oli viisakas, proovisin kehahoiaku õige hoida ja sammu aina venitada ja see õnnestus kenasti. Jooksin esimesed 6 ringi täpselt sellises tempos nagu olin lootnud aegadega 19-22min ringi kohta. Võtsin hulga skalpe ja lõpuks jõudsin ka Alfonze'ile järgi nagu olin lootnud, kuigi kergeks ta mulle seda ei teinud, silkas teine seal hoopis teise tempoga kui eelneval kahel aastal. Vahetusala värskenduspunktis võtsin alati 2 topsi vett, kastsin märja svammiga pead ja haarasin kahe käega hapukurki ringile kaasa. Pagana hea kurk oli Proovisin seda nii manustada, et õhku ka kenasti peale saaks ja sellest kestis peaaegu alati täpselt teise joogipunktini. Teises joogipunktis jälle 2 topsi vett sisse ja üks pähe ning pruukisin vahetusalani oma energiakomme. Seitsmenda ringi alguses mõtlesin, et nüüd oleks aeg vett colaga asendama hakata, et suhkru- ja kofeiinilaksust tiivustatuna lõpuni silgata. Poole ringi peal sain aga aru, et see lõi nüüd küll seedimise sassi. Kuidagi sain ringi lõpuni aga siis kohe sinisesse kuubikusse. Kui esimesel ringil tundusid need putkad nagu midagi pühalikku, siis seekord oli tunne nagu keegi oleks eimillegi eest penalty boksi istuma saatnud. 3min istumist ja läksin jälle samu tegelasi püüdma kelle eelmiste ringidega olin seljataha jätnud. Praktiliselt sama asi kordus uuesti 9ndal ringil ja viimast ringi alustasin taas penalty boksist. Siiski oli meel hea, sest teadsin, et olen oma eesmärgi täitnud ja tulemus tuleb alla 11h. Kuna tegin kõike kella ja pulsokata siis täpset aega ei teadnud aga keeruliste arvutuskäikude tulemusel olin ise selleni jõudnud. Lõpptulemus 10:32:57 üllatas ikka kõvasti.
Veidi toitumisest ka: Paar päeva enne võistlust laadisin korralikult jahutoodetega ja hoidsin eemale rasvasest lihast. Enne võistlust sõin kaks moosisaia, jõin ühe pudeli spordijooki ja ühe energiabatooni.
Rattal läks 2,75L spordijooki ja 2L mullidest tühjaks raputatud Borjomit, 5 pakki Powerbari komme (üks pakk oleks võinud isegi veel olla), 1 banaan, üks Statoili muna-peekoni võileib, ca 10 soolakapslit ja 4 Mg ampulli.
Jooksul tarbisin 1 pakki komme, 1 energiabatooni, ca 0,5kg kurki, 2 Mg ampulli, 2 soolakapslit ning iga ring 4 topsi vett. Lisaks siis veel 2 saatuslikku topsi colat mis mind 2 korda penalty boksi saatis. (Ma ei propageeri cola mitte tarbimist, lihtsalt sain aru, et mulle see kraam ei sobi.)
Trenni sai alates eelmisest Täispikast tehtud nii: Ratas 4842km, jooks 532km, ujumine 84km, ÜKE ja jõusaal 53h.
Järgmisel aastal kindlasti jälle stardis, seekord oli võistlus paremini korraldatud ja osavõtjaterohkem kui kunagi varem, samuti klappis ilmaga. Tänud Urmasele, kaasvõistlejatele ja kaasaelajatele. Oli üks väga vinge pühapäev!
Re: Täispikk triatlon 2014
Enda esimene poolpikk ka siis seljataga ja üritus oli tõesti mõnus pingevaba võrreldes suuremate üritustega.
Minu nõrgim ala ujumine kulges probleemivabalt. Harjumatu oli vahepeal "keset järve" kätega põhja künda aga sai hakkama. Ilm, vesi 5+
Rattale sai naeratus näol mindud, kaasaelajatega naljatades. Rattarajal tuli ujudes kaotatud aega tagasi teha. Motti lisas super aero baikidest oma tavalise maanteka ja alu jooksudega mööda vurisemine. Peale ühe tiimi ratturi vist ei möödunud must kedagi see 90km...
Jooksule minnes sattusin oma TriSmile rivaalile Jürgen Ligiga järjeskordselt kõrvuti. Kahjuks ajalugu kordus ja lõpetas must ikka eespool Respekt mehele! Enda jooksuvormi kohta ei saa ka just kiidusõnu lisada. Aasta kohta siiani 200+ kiltsa on ikka vähe. Igatähes peale teist ringi sai jalad lahti joostud ja viimasel ringil tundsin, et on veel powerit üle ja lisasin hoogu juurde.
Lõpetades oli enesetunne täitsa ok ja ainuke mõte oli peas, et järgmine aasta 120% Ironmani proovima (kui tervise kestab). Saab aastakese veel ujumistehnikat parandada, loodetavasti TT ratas muretseda ja mõned nipet näpet asjad veel, et mott üleval hoida ja tuleb IM ära teha!
Finišis võeti esmakordselt osaleja medali ja kallistusega vastu. Positiivne! Miskit muud kui, et vaadatakse kurjalt näkku, et kiirelt kiirelt kao siit finiši koridorist minema. On ette tulnud.
Miinuseks ei tea ma veel oma aega ja kohta. Peale võistlust küsima minnes vabandati ja öeldi et süsteem tõrkus vahepeal vms. Loodan, et saan oma täpse aja ja koha ikka teada kunagi.
Veel natuke norimist siis ratta tp neiud olid vist esmakordse kogemusega. Joogipudeli kättesaamisega läks ikka suht kaua aega. Kaugelt juba hõikasin, et spordijooki! Enne ei hakatud liigutama kui neiude ees peatusin ja siis pakuti joogipudelit ilma kaaneta. Küsiti, et kas tahan korki ka peale. Sellised asjad peaks ikka hoopealt käima. Sõites uus pudel kätte ja kohe edasi, õnneks ei sõitnud kohapeale, muidu oleks pahaseks saanud.
Korraldajatele edu järgmiseks aastaks! Oli kuulda, et huvilisi oli sel aastal kõvasti rohkem kui eelmistel aastatel.
Minu nõrgim ala ujumine kulges probleemivabalt. Harjumatu oli vahepeal "keset järve" kätega põhja künda aga sai hakkama. Ilm, vesi 5+
Rattale sai naeratus näol mindud, kaasaelajatega naljatades. Rattarajal tuli ujudes kaotatud aega tagasi teha. Motti lisas super aero baikidest oma tavalise maanteka ja alu jooksudega mööda vurisemine. Peale ühe tiimi ratturi vist ei möödunud must kedagi see 90km...
Jooksule minnes sattusin oma TriSmile rivaalile Jürgen Ligiga järjeskordselt kõrvuti. Kahjuks ajalugu kordus ja lõpetas must ikka eespool Respekt mehele! Enda jooksuvormi kohta ei saa ka just kiidusõnu lisada. Aasta kohta siiani 200+ kiltsa on ikka vähe. Igatähes peale teist ringi sai jalad lahti joostud ja viimasel ringil tundsin, et on veel powerit üle ja lisasin hoogu juurde.
Lõpetades oli enesetunne täitsa ok ja ainuke mõte oli peas, et järgmine aasta 120% Ironmani proovima (kui tervise kestab). Saab aastakese veel ujumistehnikat parandada, loodetavasti TT ratas muretseda ja mõned nipet näpet asjad veel, et mott üleval hoida ja tuleb IM ära teha!
Finišis võeti esmakordselt osaleja medali ja kallistusega vastu. Positiivne! Miskit muud kui, et vaadatakse kurjalt näkku, et kiirelt kiirelt kao siit finiši koridorist minema. On ette tulnud.
Miinuseks ei tea ma veel oma aega ja kohta. Peale võistlust küsima minnes vabandati ja öeldi et süsteem tõrkus vahepeal vms. Loodan, et saan oma täpse aja ja koha ikka teada kunagi.
Veel natuke norimist siis ratta tp neiud olid vist esmakordse kogemusega. Joogipudeli kättesaamisega läks ikka suht kaua aega. Kaugelt juba hõikasin, et spordijooki! Enne ei hakatud liigutama kui neiude ees peatusin ja siis pakuti joogipudelit ilma kaaneta. Küsiti, et kas tahan korki ka peale. Sellised asjad peaks ikka hoopealt käima. Sõites uus pudel kätte ja kohe edasi, õnneks ei sõitnud kohapeale, muidu oleks pahaseks saanud.
Korraldajatele edu järgmiseks aastaks! Oli kuulda, et huvilisi oli sel aastal kõvasti rohkem kui eelmistel aastatel.
Re: Täispikk triatlon 2014
Tehtud!
Järjekorranumbriga 8.Ehk siis 8X raudmees..Kahjuks on see ka ainuke number,mis rõõmu valmistab.Maailmarekordi numbreid küll ei oodanud,aga nii stta tulemust kah mitte.Väga pikalt heietama ei hakka,aga et eelmine aasta läks erinevate kõõlusepõletike ja autoavarii nahka,millest paranemine tänu dr.M.M,I.Tustiti ja L.Rannamaale hakkas vaikselt pihta u.oktoobris. Ütlen ausalt,ma pole elus ennast nii palju keeranud,väänanud,venitanud,rullinud,sekka teipinud.Päris peensustesse ei lasku,see läheb juba tasuliseks konsultatsiooniks.Nov. alguses sain juba vaikselt aastase pausi järel sörkida,ning märtsiks oli ka käekõõlusest põletik füsioteraapia teel välja ravitud.Paraku ei olnud aga elu nii ilus ,et oleks ilma uute jamadeta saanud.Mai lõpuks oli hankinud enesele,enda kaasabil loomulikult "plantaar fantaasia" koos mõnusa osteofüüdiga ning vasemasse jalga mingi vastiku,venitamisel kannast prsni kiirgava valu.Nutuvõru ümber suu koputasin jälle dr M.Mi uksele.Kuna diagnoosi olin endale juba ise pannud,jäi dr. üle see vaid kinnitada.Raviks kolm seanssi löökravi.No vot see oli ikka bzdts küll.Väike aparaat,nägus blondiin,aga valu oli selline,et söö või padi ära,mis pea all.Ainsaks lohutuseks vahepeal,et ainult 400 lööki veel.Vahepeal tegelesin aktiivselt erinevate pooside otsimisega,et välja venitada seda kiirgavat jalavalu.Abi saabus balletitst"Luikede järv",sain aru mida tegema pean.Kaks päeva ja ma paindusin enam-vähem "kaie kõrbilikult",aga otsinud olin seda kolm kuud.Tegelikult võiks kogu sellest protsessist kirjutada 3x pikemalt ja põhjalikumalt,aga las ta jääb.
Ühesõnaga juunist alates ma enam ei jooksnud sentigi,küll sain ma ujuda ilma igasuguse valuta ning ratast sõita kah.TP ajani olin joosta saanud enese jaoks suurepärased 500km(mai lõpu seisuga),ujuda olin saanud kah piisavalt u.40km ning ratast sõita u.3500km,seda tänu muidugi suures osas läbitud brevetitele ning oligi aeg hüpata vette,et teha läbi selleaastane selgroogsete jõuproov.
Augustikuine ainus ujumine oli rohkem küll kalipso proov,selgitamaks välja võimalikud nõrgad kohad ,see õnnestus.
Kell 8:00 tuld,stardipauk oli"hämmastavalt" võimas.Kuna eelmisel aastal olin ujunud enne TP kokku u.40min,siis lootsin seekord veidi paremat aega,ujumisega võibki kõige rohkem rahul olla.Kuigi ma mingeid ajalisi piirnorme endale pole kunagi seadnud,oleks olnud tore ujuda 1.03-1.10 vahele,tuli nii u.1.06 kella järgi,võis siiski rahul olla kuna see oli esimene ajapeale ujumine sel aastal üldse.Siiski andis süda märku,et eelneval kuul enne TP läbitud kaks 400km rattaotsa pole veel kehast päris lahkunud.Otseselt raske polnud, jalgadega tööd kah ei teinud,ujusin ainult pika tõmbe peal,kuid siiski oli pulss keskm.180 rpm,no huisnim selle ujumise pulsiga,küll ta rattas alla läheb,aga ei läinud rsk. kohe kuidagi ning millegipärast segas ka mingi imelik valu vas. küljes, ei tea kas olin ümber poide mingeid ägedaid liigutusi teinud,aga esimesed 50km tuli ratta peal end siiski venitada.Tuul oli seekord paras moon,esim 20km suht vastu ning eriti viimased 10km imes tuul täiega.. Siiski kannatas 175avg-ga ratast sõita u. 34 kmh avg.,saades aru, et ülearune pingutus kaugele ei vii,ei hakanud südant üle võlli väga ajama. Ratast läksin esmakordselt sõitma ainult puhta vee peal,pluss lisaks "mendelejevi tabeli keemia". Tänu Keila otsale langes siiski keskmine u.33,6kmh peale e.rattaaeg u.5t22min. Oli selline "harju keskmine" kümmekond mintsa oleks võinud ju parem olla aga noh,mis seal ikka. Olin sellises 11.15-11.30 graafikus. Kuigi minu jaoks oli ilm veidi palav,oli enesetunne siiski veel kontrolli all. Jooks: Esimesel ringil oli paraku selge, et varsti hakatakse narrima ja käbidega loopima. Ütlen ausalt,mitte mingit, ka jooksulaadset toodet ma enesest välja võluda ei suutnud, jalgade pärast oleks vabalt võinud, aga organism tõmbas piduri peale. Igaks juhuks tänu kannaprobl.olin sissevõtnud ka AINULT ühe valuvaigisti(eelmine aasta tegin nelja samatugeva tbl pealt,kuna ka jooksnud olin enne TP u.40min),mis ajab küll näpud taevasse,kuid ....
Läbi ta sai,aga ma ei tea kas ma enam ise enda mõnitamist taluda viitsin ja see narrimine kah muidugi..Aga noh aasta on ju pikk...
Järjekorranumbriga 8.Ehk siis 8X raudmees..Kahjuks on see ka ainuke number,mis rõõmu valmistab.Maailmarekordi numbreid küll ei oodanud,aga nii stta tulemust kah mitte.Väga pikalt heietama ei hakka,aga et eelmine aasta läks erinevate kõõlusepõletike ja autoavarii nahka,millest paranemine tänu dr.M.M,I.Tustiti ja L.Rannamaale hakkas vaikselt pihta u.oktoobris. Ütlen ausalt,ma pole elus ennast nii palju keeranud,väänanud,venitanud,rullinud,sekka teipinud.Päris peensustesse ei lasku,see läheb juba tasuliseks konsultatsiooniks.Nov. alguses sain juba vaikselt aastase pausi järel sörkida,ning märtsiks oli ka käekõõlusest põletik füsioteraapia teel välja ravitud.Paraku ei olnud aga elu nii ilus ,et oleks ilma uute jamadeta saanud.Mai lõpuks oli hankinud enesele,enda kaasabil loomulikult "plantaar fantaasia" koos mõnusa osteofüüdiga ning vasemasse jalga mingi vastiku,venitamisel kannast prsni kiirgava valu.Nutuvõru ümber suu koputasin jälle dr M.Mi uksele.Kuna diagnoosi olin endale juba ise pannud,jäi dr. üle see vaid kinnitada.Raviks kolm seanssi löökravi.No vot see oli ikka bzdts küll.Väike aparaat,nägus blondiin,aga valu oli selline,et söö või padi ära,mis pea all.Ainsaks lohutuseks vahepeal,et ainult 400 lööki veel.Vahepeal tegelesin aktiivselt erinevate pooside otsimisega,et välja venitada seda kiirgavat jalavalu.Abi saabus balletitst"Luikede järv",sain aru mida tegema pean.Kaks päeva ja ma paindusin enam-vähem "kaie kõrbilikult",aga otsinud olin seda kolm kuud.Tegelikult võiks kogu sellest protsessist kirjutada 3x pikemalt ja põhjalikumalt,aga las ta jääb.
Ühesõnaga juunist alates ma enam ei jooksnud sentigi,küll sain ma ujuda ilma igasuguse valuta ning ratast sõita kah.TP ajani olin joosta saanud enese jaoks suurepärased 500km(mai lõpu seisuga),ujuda olin saanud kah piisavalt u.40km ning ratast sõita u.3500km,seda tänu muidugi suures osas läbitud brevetitele ning oligi aeg hüpata vette,et teha läbi selleaastane selgroogsete jõuproov.
Augustikuine ainus ujumine oli rohkem küll kalipso proov,selgitamaks välja võimalikud nõrgad kohad ,see õnnestus.
Kell 8:00 tuld,stardipauk oli"hämmastavalt" võimas.Kuna eelmisel aastal olin ujunud enne TP kokku u.40min,siis lootsin seekord veidi paremat aega,ujumisega võibki kõige rohkem rahul olla.Kuigi ma mingeid ajalisi piirnorme endale pole kunagi seadnud,oleks olnud tore ujuda 1.03-1.10 vahele,tuli nii u.1.06 kella järgi,võis siiski rahul olla kuna see oli esimene ajapeale ujumine sel aastal üldse.Siiski andis süda märku,et eelneval kuul enne TP läbitud kaks 400km rattaotsa pole veel kehast päris lahkunud.Otseselt raske polnud, jalgadega tööd kah ei teinud,ujusin ainult pika tõmbe peal,kuid siiski oli pulss keskm.180 rpm,no huisnim selle ujumise pulsiga,küll ta rattas alla läheb,aga ei läinud rsk. kohe kuidagi ning millegipärast segas ka mingi imelik valu vas. küljes, ei tea kas olin ümber poide mingeid ägedaid liigutusi teinud,aga esimesed 50km tuli ratta peal end siiski venitada.Tuul oli seekord paras moon,esim 20km suht vastu ning eriti viimased 10km imes tuul täiega.. Siiski kannatas 175avg-ga ratast sõita u. 34 kmh avg.,saades aru, et ülearune pingutus kaugele ei vii,ei hakanud südant üle võlli väga ajama. Ratast läksin esmakordselt sõitma ainult puhta vee peal,pluss lisaks "mendelejevi tabeli keemia". Tänu Keila otsale langes siiski keskmine u.33,6kmh peale e.rattaaeg u.5t22min. Oli selline "harju keskmine" kümmekond mintsa oleks võinud ju parem olla aga noh,mis seal ikka. Olin sellises 11.15-11.30 graafikus. Kuigi minu jaoks oli ilm veidi palav,oli enesetunne siiski veel kontrolli all. Jooks: Esimesel ringil oli paraku selge, et varsti hakatakse narrima ja käbidega loopima. Ütlen ausalt,mitte mingit, ka jooksulaadset toodet ma enesest välja võluda ei suutnud, jalgade pärast oleks vabalt võinud, aga organism tõmbas piduri peale. Igaks juhuks tänu kannaprobl.olin sissevõtnud ka AINULT ühe valuvaigisti(eelmine aasta tegin nelja samatugeva tbl pealt,kuna ka jooksnud olin enne TP u.40min),mis ajab küll näpud taevasse,kuid ....
Läbi ta sai,aga ma ei tea kas ma enam ise enda mõnitamist taluda viitsin ja see narrimine kah muidugi..Aga noh aasta on ju pikk...
Re: Täispikk triatlon 2014
Indrek, ära ole selline hellik. No sai raja peal natuke "karmilt" öeldud ega siis sellepärast ei pea nüüd kohe solvuma. Tule ikka järgmine aasta jälle, muidu pole kedagi käbidega loopida.indrek42 kirjutas: Läbi ta sai,aga ma ei tea kas ma enam ise enda mõnitamist taluda viitsin ja see narrimine kah muidugi..Aga noh aasta on ju pikk...
Ausalt öeldes, Indrek, ma ei tea kuidas sa seda suudad sellise treenituse pealt, aga see tulemus on ju imetlustväärt. Palju neid inimesi maailmas on, kes on täispika triatloni läbinud? Olen veendunud, et oluliselt vähem, kui neid, kes on öelnud, et see on nende jaoks võimatu.
See mulle meeldib, hea idee. Urmas, kleebi järgmine aasta peldikutele silt peale: "Penalty Box!"harryl kirjutas:Kui esimesel ringil tundusid need putkad nagu midagi pühalikku, siis seekord oli tunne nagu keegi oleks eimillegi eest penalty boksi istuma saatnud. 3min istumist ja läksin jälle samu tegelasi püüdma kelle eelmiste ringidega olin seljataha jätnud.
Numbrifanattidele ka midagi järamiseks.
Rattaga sõidetud peale eelmise aasta täispikka kuni võistluseelse õhtuni 4984 km, joostud 1705 km, ujutud 154 km. Kokku erinevaid treeninguid 429 tundi. Kirjutan seda kõike oma kurja naise valvsa pilgu all , sest kogu see aeg on tulnud pere arvelt.
Kui Indreku pulss oli siin mingil hetkel stabiilselt 180, siis mina hakkaks peale paariminutilist sellise pulsiga pingutamist saba andma. Võistluse ajal oli ujumisel keskmine 155 lööki, rattasõidus ka minu jaoks väga madal 138 lööki ja jooksus kah madal 142 lööki. Miks need numbrid see aasta nii madalad olid, vajab pisut arutlemist spetsialistidega.
Re: Täispikk triatlon 2014
Neljanda täispika eelõhtul otsustasin kindlasti piisavalt vara kohal olla, seni jäin alati pisut hiljaks ja pidin hirmuga kiirustama, et stardiks valmis olla.
Jõudsin 7:15 kohale ja oli aega piisavalt ennast valmis seada. Citybike's laenatud aerojooksud pumpasin 120psi peale, rehvil oli küll kirjas, et lubatud kuni 140 aga ei julgenud nii palju panna.
Ilm oli ujumise alguses väga mõnus, vesi oli soojem kui õhutemperatuur ja soojendusujumisele oli väga kerge minna. Martin Meri'ga sai enne ujumist räägitud, et ta ujub minu taga kuni esimese poini ja ma lubasin sirget joont hoida, aga sellest ei tulnud midagi välja, vähemalt ei tundnud ma kordagi kedagi enda järel ujumas. Üritasin ise leida endale head ujujat ette ja kolmveerand esimest ringi see ka õnnestus. Ujusin kolmandana kahe mehe järel. Aegade järgi vaadates ujusin Talviste, Alunurm'e või Hendrikson'i sabas - vees neid ära ei tundnud. Tempo oli minu jaoks gramm liiga kiire, aga kui suutsin kuni meetri kaugusel eesujuja jalgadest ennast hoida, siis oli võimalik järel püsida. Paraku tehti peale poide ümbert keerates väga kiiret hoogu ja esimese ringi viimasele sirgele keerates jäi vahe sisse. Päike paistis silma ja ei õnnestunud enam eesujujatele sabasse võtta. Tempo langes kohe ja üritasin vastu päikest piiluda kuhu poole see viimane poi jääb, aga ega seda ei näinudki enne kui ta 15m kaugusel oli.
Teisele ringile minnes sain oma ujumisrütmi kätte jälle ja hakkasin rohkem õigele ujumistehnikale rõhku panema. Kui enam päike ei paistnud silma, siis oli kaugemal näha ka teisi mehi ja katsusin nüüd nendega vahet hoida. Kui päris üksi jääda, siis on ikka raske aru saada kuidas tempo on.
Viimase ringi lõpp oli jälle vastu päikest piiludes ja terve selle otsa mõtlesin, mida küll Urmas võiks välja mõelda järgmiseks korraks, et päike silma ei paistaks, veest väljatuleku kohta oli tõesti raske leida. Tingimused oli muidugi kõigile võrdsed. Veest välja joostes oli kohe meeldiv näha, et sel aastal üsna stabiilselt tehtud 55 tundi ujumist on ära tasunud ja ujumise aeg ca 3 minutit paranenud - ajaks tund ja viis minutit.
Vahetusala läks lihtsalt: kott kingadega nagist, kalipso kotti, kingad jalga ja ratta juurde. Hetkeks tekkis segadus, et kuhu see vahetusala kott tuli panna, oli miskit juhendist meeles, et vahetusala kott vaja kuskile aeda panna. Ivo hüüdis, ei viska kott ratta juurde - kaasaelajatest on sel puhul palju abi. Pulss laes kiirustades ei ole enam mõttetööks energiat
Rattarajale minnes olid mul suured lootused. 2012 aastal tuli 1400km treeninguga rattarajal ajaks 5:02. Sel aastal oli tehtud 2000km 82 tunniga ja lootsin täispikal vähemalt 4:55 teha. Lisaks veel ratas parema vastu vahetatud ja aero jooksud all. Esimesed kolm-neli ringi tulid lihtsalt, vaatasin, et keskmine kiirus püsib eesmärgi juures, selg pidas ka vastu. Siis hakkas tuul vastu keerama rohkem ja jalad väsima. Võibolla olid Trismile triatlonist lihased veel väsinud. Keskmine pulss 136, kadents 85. Kaks aastat varem oli rattal pulss 138.
Väikest ehmatust pakkus ka mulle rattaraja väskenduspunktist välja sõit. Esimesel ringil vaatasin mööda sõites oma oma abistaja poole ja kui pilgu ette keerasin paistis terves ulatuses sein ees olevat
Rattarajal ühegi võrdse sõitjaga ma kokku ei sattunud ja oli selline kiirete möödasõitmiste ralli.
Sõidu teises pooles olnud tuulemuutused rikkusid veidi meeleolu, kui kiirus langes 32-33 peale seal, kus esimestel ringidel 38-ga sõitsid.
Keilale lähenedes oli selge, et erilist aja parandust rattas ei tule. Ajaks 5:00 umbes täpselt.
Algas kõige olulisem osa võistlusest - jooks. Ujumise ja rattaga tehtud aeg kokku jättis jooksu jaoks ruumi 3:52 ,et ikka veel 10 tunni sisse mahtuda. Ma ole sel hooajal jooksnud kokku 600km, 97 tundi jooksu ja jooksuharjutusi. Endale tundus 3:52 väga reaalne saavutada.
Esimesed 21km olin täpselt graafikus 1:55. Kui teise poole oleksin sama kiiresti jooksnud, siis olekski 10h käes olnud. Kahjuks ei õnnestunud. Kuuendal ringil hakkasin tundma kõhus näljatunnet. Kilomeeter enne värskendusala sain aru, et hakkab raskeks minema. Jõudsin värskenduspunktini ja tegin esimese peatuse, võtsin laualt kurki, banaani ja cocat ning abilise käest uue geeli ja joogipudeli kaasa. Aga jooksma enam ei saanudki. Alguses mõtlesin, et kõnnin 20 meetrit, siis 50, siis jäin seisma, sest s*tt oli olla. Pea käis ringi, tuli väsimus peale. Tundus, et kui maha istun, jään kohe magama. Pole varem seda kogenud.
Kõndisin edasi ja mõtlesin, et ei taha katkestada. Olgugi, et 10 tunni unistus kadus, oli veel täiesti reaalne 2012.aasta tulemust lüüa.
Kõndisin lõpuks ca kaks kilomeetrit, kuni selle veetopside lauani. Pähe enam vett ei valanud, sest kõndides oli juba päris külm hakanud, kananahk tuli kätele. Valasin ühe topsi kurku ja tundsin, et energia hakkab tagasi tulema.
Hakkasin jooksma, kell näitas, et jõuab veel Mägi 2012.aasta rekordit lüüa. Viimastel ringidel olid jalalihased juba üsna valusad, aga lõpp oli nii lähedal, et 8 kilomeetrit lõpuni tundus kahe staadioni ringina. Jooksu ajaks jäi 4:10, keksmise pulsiga 130.
Kuigi parandasin oma tulemust 9 minutit, jääb ikkagi väike pettumus hinge kriipima. Ilmselt oleks pidanud rohkem sööma-jooma jooksu ajal, sain sellest seekord liiga hilja aru. Ega seda õiget tasakaalu pole kerge leida.
Kristjan
Jõudsin 7:15 kohale ja oli aega piisavalt ennast valmis seada. Citybike's laenatud aerojooksud pumpasin 120psi peale, rehvil oli küll kirjas, et lubatud kuni 140 aga ei julgenud nii palju panna.
Ilm oli ujumise alguses väga mõnus, vesi oli soojem kui õhutemperatuur ja soojendusujumisele oli väga kerge minna. Martin Meri'ga sai enne ujumist räägitud, et ta ujub minu taga kuni esimese poini ja ma lubasin sirget joont hoida, aga sellest ei tulnud midagi välja, vähemalt ei tundnud ma kordagi kedagi enda järel ujumas. Üritasin ise leida endale head ujujat ette ja kolmveerand esimest ringi see ka õnnestus. Ujusin kolmandana kahe mehe järel. Aegade järgi vaadates ujusin Talviste, Alunurm'e või Hendrikson'i sabas - vees neid ära ei tundnud. Tempo oli minu jaoks gramm liiga kiire, aga kui suutsin kuni meetri kaugusel eesujuja jalgadest ennast hoida, siis oli võimalik järel püsida. Paraku tehti peale poide ümbert keerates väga kiiret hoogu ja esimese ringi viimasele sirgele keerates jäi vahe sisse. Päike paistis silma ja ei õnnestunud enam eesujujatele sabasse võtta. Tempo langes kohe ja üritasin vastu päikest piiluda kuhu poole see viimane poi jääb, aga ega seda ei näinudki enne kui ta 15m kaugusel oli.
Teisele ringile minnes sain oma ujumisrütmi kätte jälle ja hakkasin rohkem õigele ujumistehnikale rõhku panema. Kui enam päike ei paistnud silma, siis oli kaugemal näha ka teisi mehi ja katsusin nüüd nendega vahet hoida. Kui päris üksi jääda, siis on ikka raske aru saada kuidas tempo on.
Viimase ringi lõpp oli jälle vastu päikest piiludes ja terve selle otsa mõtlesin, mida küll Urmas võiks välja mõelda järgmiseks korraks, et päike silma ei paistaks, veest väljatuleku kohta oli tõesti raske leida. Tingimused oli muidugi kõigile võrdsed. Veest välja joostes oli kohe meeldiv näha, et sel aastal üsna stabiilselt tehtud 55 tundi ujumist on ära tasunud ja ujumise aeg ca 3 minutit paranenud - ajaks tund ja viis minutit.
Vahetusala läks lihtsalt: kott kingadega nagist, kalipso kotti, kingad jalga ja ratta juurde. Hetkeks tekkis segadus, et kuhu see vahetusala kott tuli panna, oli miskit juhendist meeles, et vahetusala kott vaja kuskile aeda panna. Ivo hüüdis, ei viska kott ratta juurde - kaasaelajatest on sel puhul palju abi. Pulss laes kiirustades ei ole enam mõttetööks energiat
Rattarajale minnes olid mul suured lootused. 2012 aastal tuli 1400km treeninguga rattarajal ajaks 5:02. Sel aastal oli tehtud 2000km 82 tunniga ja lootsin täispikal vähemalt 4:55 teha. Lisaks veel ratas parema vastu vahetatud ja aero jooksud all. Esimesed kolm-neli ringi tulid lihtsalt, vaatasin, et keskmine kiirus püsib eesmärgi juures, selg pidas ka vastu. Siis hakkas tuul vastu keerama rohkem ja jalad väsima. Võibolla olid Trismile triatlonist lihased veel väsinud. Keskmine pulss 136, kadents 85. Kaks aastat varem oli rattal pulss 138.
Väikest ehmatust pakkus ka mulle rattaraja väskenduspunktist välja sõit. Esimesel ringil vaatasin mööda sõites oma oma abistaja poole ja kui pilgu ette keerasin paistis terves ulatuses sein ees olevat
Rattarajal ühegi võrdse sõitjaga ma kokku ei sattunud ja oli selline kiirete möödasõitmiste ralli.
Sõidu teises pooles olnud tuulemuutused rikkusid veidi meeleolu, kui kiirus langes 32-33 peale seal, kus esimestel ringidel 38-ga sõitsid.
Keilale lähenedes oli selge, et erilist aja parandust rattas ei tule. Ajaks 5:00 umbes täpselt.
Algas kõige olulisem osa võistlusest - jooks. Ujumise ja rattaga tehtud aeg kokku jättis jooksu jaoks ruumi 3:52 ,et ikka veel 10 tunni sisse mahtuda. Ma ole sel hooajal jooksnud kokku 600km, 97 tundi jooksu ja jooksuharjutusi. Endale tundus 3:52 väga reaalne saavutada.
Esimesed 21km olin täpselt graafikus 1:55. Kui teise poole oleksin sama kiiresti jooksnud, siis olekski 10h käes olnud. Kahjuks ei õnnestunud. Kuuendal ringil hakkasin tundma kõhus näljatunnet. Kilomeeter enne värskendusala sain aru, et hakkab raskeks minema. Jõudsin värskenduspunktini ja tegin esimese peatuse, võtsin laualt kurki, banaani ja cocat ning abilise käest uue geeli ja joogipudeli kaasa. Aga jooksma enam ei saanudki. Alguses mõtlesin, et kõnnin 20 meetrit, siis 50, siis jäin seisma, sest s*tt oli olla. Pea käis ringi, tuli väsimus peale. Tundus, et kui maha istun, jään kohe magama. Pole varem seda kogenud.
Kõndisin edasi ja mõtlesin, et ei taha katkestada. Olgugi, et 10 tunni unistus kadus, oli veel täiesti reaalne 2012.aasta tulemust lüüa.
Kõndisin lõpuks ca kaks kilomeetrit, kuni selle veetopside lauani. Pähe enam vett ei valanud, sest kõndides oli juba päris külm hakanud, kananahk tuli kätele. Valasin ühe topsi kurku ja tundsin, et energia hakkab tagasi tulema.
Hakkasin jooksma, kell näitas, et jõuab veel Mägi 2012.aasta rekordit lüüa. Viimastel ringidel olid jalalihased juba üsna valusad, aga lõpp oli nii lähedal, et 8 kilomeetrit lõpuni tundus kahe staadioni ringina. Jooksu ajaks jäi 4:10, keksmise pulsiga 130.
Kuigi parandasin oma tulemust 9 minutit, jääb ikkagi väike pettumus hinge kriipima. Ilmselt oleks pidanud rohkem sööma-jooma jooksu ajal, sain sellest seekord liiga hilja aru. Ega seda õiget tasakaalu pole kerge leida.
Kristjan
Re: Täispikk triatlon 2014
Minu täispika kokkuvõte: http://alfonze-blog.blogspot.com/2014/0 ... -kolm.html
Eks kui lõplikud ajad väljas siis täiendan veel statistikaga.
Harryt ei oleks ma sellel aastal ka kuidagi püüdnud, võibolla ainult siis kui rattapulsi oleks teinud 155bpm, ehk siis kiirus 36+kmh, kuid ei julgenud, eelnevate aastate "jooksud" siiani meeles.
Vahetusi annab ka kindlasti lihvida mitu minutit. Ega midagi, kui ilm vähegi ok on siis järgmine aasta ehk paremini ja võibolla kunagi saab ka tõsiste meeste sekka, kes alla 10h selle distantsi alistavad:-)
Eks kui lõplikud ajad väljas siis täiendan veel statistikaga.
Harryt ei oleks ma sellel aastal ka kuidagi püüdnud, võibolla ainult siis kui rattapulsi oleks teinud 155bpm, ehk siis kiirus 36+kmh, kuid ei julgenud, eelnevate aastate "jooksud" siiani meeles.
Vahetusi annab ka kindlasti lihvida mitu minutit. Ega midagi, kui ilm vähegi ok on siis järgmine aasta ehk paremini ja võibolla kunagi saab ka tõsiste meeste sekka, kes alla 10h selle distantsi alistavad:-)
Re: Täispikk triatlon 2014
Kellel väga igav on, võib kerida läbi 1634 pilti võistluselt:
http://fotod.srx.ee/index.php/Taispikk-Triatlon-2014
Pingutasin vähe üle päästiku vajutamsega
http://fotod.srx.ee/index.php/Taispikk-Triatlon-2014
Pingutasin vähe üle päästiku vajutamsega
Re: Täispikk triatlon 2014
Video ka rattarajalt - esimesed 20km:
https://www.youtube.com/watch?v=IHmS1UBYdMk
Teine rattaring:
https://www.youtube.com/watch?v=JgGD1OBLMR4
https://www.youtube.com/watch?v=IHmS1UBYdMk
Teine rattaring:
https://www.youtube.com/watch?v=JgGD1OBLMR4
Viimati muutis Salmiakki, 24. 08. 2014. 12:25, muudetud 1 kord.
-
- Rattur
- Postitusi: 315
- Liitunud: 09. 04. 2007. 17:54
Re: Täispikk triatlon 2014
Seekord siis läbisin selle võistluse meeskonna arvestuses,mõni teine aasta piinan end teiste aladega mis see aasta on läbimiselt ümmargune null. Esimesed 120km keskmine kiirus 42,8,sealt edasi kuni 160km 42,7 ja lõpus viimane ring kergete krampidega+viimane 10km raskem lõik viis keskmise 42,3 peale. Sooja teha ei jõudnud,sest ujuja unustas kalipso koju,pidime autoga 80km lisa tegema ja starti jõudsime kohale 15 min enne pauku. Arvestades,et 4h sain magada,kell 4.30 üleval,siis võib sõiduga rahule jääda. Jutu point on selles,et kui nüüd mõelda kuidas see aeg üle teha sellel rajal,siis vaadates protokolli ja seda videot kus joogipunktis on vaheaja matt maas,tekib küsimus kas sealt läbisõit on kohustuslik ?? Mõnel vennal on protokollist mõned ringid "puudu"... Sealt mitte läbisõit annaks ju keskmisele kiirusele juurde ! 2011 aasta kui seda ajavõtu matti seal polnud,sõitsingi iga 2 ringi tagant toitlustuspunkti kaudu.
Urmas kas see ongi sul nii plaanitud,et meeskonnana võistlejad nimeliselt protokollis ei vääri märkimist,vaid tiimi nimi ? Hetkel ma näiteks ei tea kes sõitis välja aja 4.28 ..,kõik muude alade tegijate nimesid samuti. Või on lõplik protokoll veel tegemisel ? Eelnevatel aastatel oli kõik bueno,väljaarvatud aegade nähtavaks tulemine
Suured tänud korraldajale meeldiva päeva eest,tänan ilmataati ja tänud kokkadele,kõhu sai maitsvalt täis peale võistlust!
Urmas kas see ongi sul nii plaanitud,et meeskonnana võistlejad nimeliselt protokollis ei vääri märkimist,vaid tiimi nimi ? Hetkel ma näiteks ei tea kes sõitis välja aja 4.28 ..,kõik muude alade tegijate nimesid samuti. Või on lõplik protokoll veel tegemisel ? Eelnevatel aastatel oli kõik bueno,väljaarvatud aegade nähtavaks tulemine
Suured tänud korraldajale meeldiva päeva eest,tänan ilmataati ja tänud kokkadele,kõhu sai maitsvalt täis peale võistlust!
Viimati muutis hwxeraldimees, 24. 08. 2014. 09:28, muudetud 1 kord.
Re: Täispikk triatlon 2014
Üle mati sõitmine oli kohustuslik, muidu ringiaegu teada ei saa. Võistkondade liikmeid näeb siit:
http://www.antrotsenter.ee/voistlus/osalejad
Mind huvitab, palju sellise kõva rattaaja tegemiseks trenni peab tegema, 10 000, 15 000km?
http://www.antrotsenter.ee/voistlus/osalejad
Mind huvitab, palju sellise kõva rattaaja tegemiseks trenni peab tegema, 10 000, 15 000km?
-
- Rattur
- Postitusi: 315
- Liitunud: 09. 04. 2007. 17:54
Re: Täispikk triatlon 2014
Piisab täiesti umbes 2000km,täpsemalt ei oska öelda,enamuse hooajast ei kasuta spidokat,pulsikellast ja muudest vidinatest rääkimata !
Re: Täispikk triatlon 2014
Paarsada pilti. Põhiliselt stardist, ujumisest ja jooksust.
https://plus.google.com/u/0/photos/1174 ... 6028039393
https://plus.google.com/u/0/photos/1174 ... 6028039393
Re: Täispikk triatlon 2014
4:30:47,9 sõitis välja Risto Reinpõld tiimist Saku Jõud.
Kuna korraldaja pole võistkonna liikmete nimesid välja toonud, siis pead jah ise kõrvutama tulemusi osalejate nimekirjaga.
Ja Raimo, kas see 2000km sisaldab ka kõiki su rattaga tööle-trenni ja võistlustele sõitmisi?
Kodus/saalis pukki pole vändanud? Need tunnid ka annavad oma panuse..
Kuna korraldaja pole võistkonna liikmete nimesid välja toonud, siis pead jah ise kõrvutama tulemusi osalejate nimekirjaga.
Ja Raimo, kas see 2000km sisaldab ka kõiki su rattaga tööle-trenni ja võistlustele sõitmisi?
Kodus/saalis pukki pole vändanud? Need tunnid ka annavad oma panuse..
Re: Täispikk triatlon 2014
Ei maksa nullidega mängida! Akumuleerunud mahu puhul on viimased 2000km ees või taga sama head, kui A. Tammerti väide nädalavahetusel heidetud 58-meetrise kettakaare kohta, mille järgi on ta õige tavaline harrastussportlane ja käib ennast kõigest 3-4 korda nädalas liigutamas.
-
- Rattur
- Postitusi: 315
- Liitunud: 09. 04. 2007. 17:54
Re: Täispikk triatlon 2014
Viimasele- Eelviimasele mehele- sulle vb annavad jah mingi tulemuse,mina teen "oma tulemuse" ära juba alates 1000km pealt !!! Mingi 10-15000 km on ainult heal juhul +- 10-20sek 20km peale olenevalt raja profiilist ja tehnilisusest siin Eesti tingimustes töö kõrvalt sipeldes! Tasa ja targu ja mis peamine,tunde järgi ! Mingeid märkmeid või treeningpäevikut ei koosta ma juba mingi 6 aastat,minu tingimuste juures mõttetu,oluliseks saavad kogemused ja see mis sa teed peab ikka väga meeldima ! Kui ma ikka tahan konkreetset aega/keskmist sõita siis ma ka veidi plaanin ja teen ära !
Eelmine aasta tuli septembriks umbes,3000km,sellest enamus augustis,ainult 3 nädalase mahu trenni pealt sain sen1 hõbeda(ebaõnne oli ka,lõpetades oli kummis 2-3bar). Ülejäänud umbes 1500km sai enamjaolt kevadel lihtsalt kulgetud ja juulis ei saanud mingit trenni teha! Kusjuures 2012 kui tegin individuaalselt seda ironmani, olin samuti juulis ja augusti alguses audis,sest käsi oli kukkumisest kipsis aga seda võistluse kokkuvõtet olen ma siin juba teinud. See võitlus iseendaga läks peese mul eelkõige vale toidu/joogivaliku tõttu,mitte üldise treenituse ja käe jama pärast. Mingid üldkilomeetrid pole Eesti tingimustes võisteldes mingid näitajad,mul on olnud küllalt aastaid umbes 3000km läbimisi,teinekord jälle rohkem,üldine tase võiks ikka koguaeg olla ühtlane,kui seda pole,siis on aeg rohkem järele mõelda ...
Eelmine aasta tuli septembriks umbes,3000km,sellest enamus augustis,ainult 3 nädalase mahu trenni pealt sain sen1 hõbeda(ebaõnne oli ka,lõpetades oli kummis 2-3bar). Ülejäänud umbes 1500km sai enamjaolt kevadel lihtsalt kulgetud ja juulis ei saanud mingit trenni teha! Kusjuures 2012 kui tegin individuaalselt seda ironmani, olin samuti juulis ja augusti alguses audis,sest käsi oli kukkumisest kipsis aga seda võistluse kokkuvõtet olen ma siin juba teinud. See võitlus iseendaga läks peese mul eelkõige vale toidu/joogivaliku tõttu,mitte üldise treenituse ja käe jama pärast. Mingid üldkilomeetrid pole Eesti tingimustes võisteldes mingid näitajad,mul on olnud küllalt aastaid umbes 3000km läbimisi,teinekord jälle rohkem,üldine tase võiks ikka koguaeg olla ühtlane,kui seda pole,siis on aeg rohkem järele mõelda ...
Re: Täispikk triatlon 2014
Tõmban ühe sae käima . Kas herr Salmiakki suudaks viidata juhendi punktile, kus on öeldud, et ma olen kohustatud teeninduspunktist (värskenduspunktist) läbi sõitma. Lugesin ja lugesin juhendit, kuid ei suutnud sellist punkti leida. Minul oleks poolte ringide ajad puudu, kui ma oleks kasutanud kahe pudeli või 1 L pudeli taktikat. Mul ei ole asja teeninduspunkti, sest esiteks pean ma hoo maha võtma, teiseks on seal sagimist ja see on ohtlik nii minule kui teistele võistlejatele ja pealtvaatajatele, kui ma oma eraldistardi lenksu "kaheharulise kahvliga" kellelegi ligi 40km/h kiirusega sisse sõidan. Järgmiseks aastaks tuleks see asi ikka selgeks teha juhendiga. Ma ei tea ühtegi võistlust, kus oleks kohustulik külastada teeninduspunkti. See oleks ka absurdne eelpool viidatud põhjustel.Salmiakki kirjutas:Üle mati sõitmine oli kohustuslik, muidu ringiaegu teada ei saa.
Lihtne lahendus on viia ajamõõtmismatt 20m edasi ja suunata koonustega ratturid sellele, mitte metallist aiaga nagu võistlusel oli. Teine lahendus on panna ajamõõtmine enne teeninduspunkti (värskendusala), kus ratturid niikuinii sõidavad 2m laiusel tee serval. Ise eelistaks viimast varianti, sest siis ei ole ka ohtu, et värskendusalast tulevad ratturid keeravad ette suurel kiirusel otse liikuvatele ratturitele. Peale teeninduspunkti on tee piisavalt lai ning seal juba näeb, kas on keegi ette keeramas ning on aega manööverdamiseks. See aasta kasutusel olnud 1,5m laiune pilu oli suurel kiirusel ikka paganama kitsas.
Saadan lähiajal korraldajale ka kirja antud teemas ning mõningate ettepanekutega ka teiste raja elementide ohutuks muutmise kohta.
Re: Täispikk triatlon 2014
Sellest räägiti võistlejate koosolekul (ei vaidle vastu, et juhend päris 100% täpne ei ole igas asjas, paranemisruumi on). Teeninduspunktis oli üks vaevumärgatav pikijoon ka maas, millest vasakul pool pidid mittepeatujad sõitma ja paremal pool need, kes abilistelt midagi võtsid. Ajavõtumattide värav oli kitsas tõesti ja võis tekitada ohtlikke olukordi, ise sain ka korra karjuda, kui peatumata sealt läbi sõitsin, ühele just abiliste juurest startinud ratturile, kelle rattale oleks muidu tagant täiega sisse sõitnud, kui häält poleks teinud.ToomasL kirjutas:Tõmban ühe sae käima . Kas herr Salmiakki suudaks viidata juhendi punktile, kus on öeldud, et ma olen kohustatud teeninduspunktist (värskenduspunktist) läbi sõitma...Salmiakki kirjutas:Üle mati sõitmine oli kohustuslik, muidu ringiaegu teada ei saa.
Urmasega sai seda kitsa värava teemat peale võistlust ka arutatud ja järgmisel korral asi paraneb kindlasti.
Re: Täispikk triatlon 2014
Kes Kopenhaageni IM-il käis/käinud? Kuidas rada (võrreldes Keila IMga) ?
Re: Täispikk triatlon 2014
Watch it yourself:kapuuts kirjutas:Kes Kopenhaageni IM-il käis/käinud? Kuidas rada (võrreldes Keila IMga) ?
https://www.youtube.com/watch?v=YHOt8Fqtrrw
Re: Täispikk triatlon 2014
Vana, nähtud asi. Ootaks reaalseid kogemusi
Re: Täispikk triatlon 2014
ma ei tea küll ise triatlonist midagi, aga siin on ehk midagi kasulikku.kapuuts kirjutas:Vana, nähtud asi. Ootaks reaalseid kogemusi
http://blogger-holden.blogspot.com/2013 ... onman.html
Re: Täispikk triatlon 2014
Võid veidi aimu saada dr Holdeni blogist - http://blogger-holden.blogspot.com/2012 ... lenge.html
Ta seal mitu aastat käinud ja väikesed ülevaated leiad sealt viimaste aastate alt. See aasta paar tuttavat käisid, kuid nad pole blogijad.
Üldiselt peaks aga Keila IM olema koht kus saad rekordeid teha Vähem rahvast, lühemad vahetusalad ja kergem rada. Rattarada peaks olema väga kiire võrreldes teiste IM-dega. Pidevalt ühes suunas mööduvad autod ja hea teekate tõstavad päris hästi kiirust. See oli üks väheseid päevi kus soovisin ainult, et rohkem rekkasid ja busse sõidaks
Ise panin end kirja järgmiseks aastaks Kalmari IM-le. Ja suur IM pigem just emotsiooni saamiseks.
Ta seal mitu aastat käinud ja väikesed ülevaated leiad sealt viimaste aastate alt. See aasta paar tuttavat käisid, kuid nad pole blogijad.
Üldiselt peaks aga Keila IM olema koht kus saad rekordeid teha Vähem rahvast, lühemad vahetusalad ja kergem rada. Rattarada peaks olema väga kiire võrreldes teiste IM-dega. Pidevalt ühes suunas mööduvad autod ja hea teekate tõstavad päris hästi kiirust. See oli üks väheseid päevi kus soovisin ainult, et rohkem rekkasid ja busse sõidaks
Ise panin end kirja järgmiseks aastaks Kalmari IM-le. Ja suur IM pigem just emotsiooni saamiseks.
Re: Täispikk triatlon 2014
margusn kirjutas:See oli üks väheseid päevi kus soovisin ainult, et rohkem rekkasid ja busse sõidaks
Rattasöit ise ei ole raske, rattasöit on minu jaoks raske.
Re: Täispikk triatlon 2014
Ega palju kogemusi endal pole. Võistlused võib ühe käe näppudel kokku lugeda aga sel aastal tegin Keila pooliku ära, seega selle rajaga tuttav ja profiili poolest tundus lihtsaim ,mida siiani läbinud (võrreldes ntx Trismilega). Järgmiseks aastaks panin Kopenhaageni IM-le kirja, just sellepärast, et esimesest seda suuremat emotsiooni saada(loodetavasti). Sellise summa eest nagu võiks ju kuigi eks neid tegureid ole palju, mis üht sellist võistlust võivad mõjutada aga loodame parimat.margusn kirjutas:Võid veidi aimu saada dr Holdeni blogist - http://blogger-holden.blogspot.com/2012 ... lenge.html
Ta seal mitu aastat käinud ja väikesed ülevaated leiad sealt viimaste aastate alt. See aasta paar tuttavat käisid, kuid nad pole blogijad.
Üldiselt peaks aga Keila IM olema koht kus saad rekordeid teha Vähem rahvast, lühemad vahetusalad ja kergem rada. Rattarada peaks olema väga kiire võrreldes teiste IM-dega. Pidevalt ühes suunas mööduvad autod ja hea teekate tõstavad päris hästi kiirust. See oli üks väheseid päevi kus soovisin ainult, et rohkem rekkasid ja busse sõidaks
Ise panin end kirja järgmiseks aastaks Kalmari IM-le. Ja suur IM pigem just emotsiooni saamiseks.
Re: Täispikk triatlon 2014
Siit veel üks värske kirjutis Kopenhaageni IM-st (lisaks võimalik lugeda viimase aasta ettevalmistusest ning treeningutest)
http://kuningbanaan.wordpress.com/2014/ ... dmees-1-0/
http://kuningbanaan.wordpress.com/2014/ ... dmees-1-0/
Re: Täispikk triatlon 2014
Kuna teemas on kohati olnud juttu Kalmarist, mõtlesin, et panen paar lauset võistlusrajast. Käisin nii 2013 kui sel aastal. Need on ka elu ainukesed IM-d. Kogemus väga positiivne.
Ujumine oli 2014 1 ring merel edasi-tagasi lõikudega. Jooksev lainestart äärmiselt teretulnud minusuguse käpardliku ujuja jaoks (2013 oli kerge paanika, kui massstardis taheti ära uputada). Seedimine on vastavalt inimese enda hinnangule läbimise aja kohta. Koridor vette kitsas, mis tagab, et terve see mass saab vette ühtlaselt hajusalt. Aeg läheb käima matist vahetult enne vette hüppamist. Eks ta natuke ehk segab, kui Kona kohta taga ajada ja vaja jooksu ajal pilti, mitmes omas vanuseklassis oled.
Rattarada on 1 pikk ring, mis koosneb ca. 120km aasast Ölandi saarel, kus mõlemal aastal puhus korralikult, mis on ka tavaks, ja ca. 60km aasast mandril. Saarel pikad sirged, mõlemal aastal on olnud üks lõik väga tugeva vastutuulega. Ring sisemaal on üsna paljude pööretega. Öeldakse, et kiire rada, aga see viimane 60km minu arust ei soosi rekordaegasid. Lisaks siis tavapärane tuul saarel. Samas ei ole vähemalt viimased 60km igav pikkade sirgete nühkimine. Meeldib, et ei pea sama trassi mitu korda läbima ning vaatamata sisuliselt ühele pikale ringile on rattaraja ääres palju ergutajaid. Tõuse pole, ainult üks küngas, sild Ölandile, mida peab 2x läbima.
Jooks on 3x14km ringil, mis on pea ühtlaselt palistatud suure koguse ergutajatega. Vanalinna lõigul, mida sisuliselt läbitakse 4x, on atmosfäär proffide hinnangul olnud võrreldav vaid sellega, mis Konas. Jooksurada samuti flat, aga üsna kurvitav.
Kokkuvõttes julgen soovitada Kalmarit esimeseks suure IM võistluse kogemuseks. Ise otsustasin 2012, et esimese IMi teen pigem suure ja välismaal just emotsiooni pärast. Sel aastal läksin Kona pileti järgi, mis vaatamata kesisele rattale tänu suurele vedamisele siiski mulle taskusse tuli.
Ujumine oli 2014 1 ring merel edasi-tagasi lõikudega. Jooksev lainestart äärmiselt teretulnud minusuguse käpardliku ujuja jaoks (2013 oli kerge paanika, kui massstardis taheti ära uputada). Seedimine on vastavalt inimese enda hinnangule läbimise aja kohta. Koridor vette kitsas, mis tagab, et terve see mass saab vette ühtlaselt hajusalt. Aeg läheb käima matist vahetult enne vette hüppamist. Eks ta natuke ehk segab, kui Kona kohta taga ajada ja vaja jooksu ajal pilti, mitmes omas vanuseklassis oled.
Rattarada on 1 pikk ring, mis koosneb ca. 120km aasast Ölandi saarel, kus mõlemal aastal puhus korralikult, mis on ka tavaks, ja ca. 60km aasast mandril. Saarel pikad sirged, mõlemal aastal on olnud üks lõik väga tugeva vastutuulega. Ring sisemaal on üsna paljude pööretega. Öeldakse, et kiire rada, aga see viimane 60km minu arust ei soosi rekordaegasid. Lisaks siis tavapärane tuul saarel. Samas ei ole vähemalt viimased 60km igav pikkade sirgete nühkimine. Meeldib, et ei pea sama trassi mitu korda läbima ning vaatamata sisuliselt ühele pikale ringile on rattaraja ääres palju ergutajaid. Tõuse pole, ainult üks küngas, sild Ölandile, mida peab 2x läbima.
Jooks on 3x14km ringil, mis on pea ühtlaselt palistatud suure koguse ergutajatega. Vanalinna lõigul, mida sisuliselt läbitakse 4x, on atmosfäär proffide hinnangul olnud võrreldav vaid sellega, mis Konas. Jooksurada samuti flat, aga üsna kurvitav.
Kokkuvõttes julgen soovitada Kalmarit esimeseks suure IM võistluse kogemuseks. Ise otsustasin 2012, et esimese IMi teen pigem suure ja välismaal just emotsiooni pärast. Sel aastal läksin Kona pileti järgi, mis vaatamata kesisele rattale tänu suurele vedamisele siiski mulle taskusse tuli.