Triathlon Estonia - Eesti täispikk triatlon 16.08.2015

[Jaaguar]

Head sportlased ja spordi sõbrad
Taaskord on viimane aeg uue ürituse teemaga alustada. Üldised uuendused. Uus nimi Triathlon Estonia. Mart Haruoja ei ole selle juures unustatud, vaid on kohe lipu taga.
Uus eesti- ja inglisekeelne koduleht ja automaatne regamine läbi maksekeskuse. http://www.triathlonestonia.ee. Tulemas on ka venekeelne.
Uus FB keskkond, otsi Triathlon Estonia.
Uus ajamõõdulahendus. http://www.antrotsenter.ee/teenused/ateh. Loeb 100 % iga ilmaga, iga kiirusega ja igalt kõrguselt, kuhu võistleja ulatub. Täpsus on vähemalt sajandik. Live ekraan tulemustega finišijoonel jne. Tulemused poole h tagant ka veebis. http://www.antrotsenter.ee/result
Seoses maanteeremondiga tuleb tõenäoliselt muuta rattarada. Head ideed?
Lastele basseinitriatlon, õhtupoole igaühele disk-golf ja kõikidele tasuta pannkooki!

Rada tutvustava filmi tegemine 10.06.2015 kl 17.00 Tammemäel. Kutsun sportlikku seltskonda rada läbima meeleolukas seltskonnas koos lühikeste peatustega: intervjuud, kommentaarid, ootused, meenutused ja ennustused. Soovijad võiksid ujuda ühe ringi, seejärel ca kl 18.00 - 18.15 sõidame ratastega ühe ringi maanteel ning samuti sörgime peatustega jooksurajal ühe ringi. Andke endast märku ja kutsuge häid inimesi endale ja üritusele kuulsust koguma. Kõigi osalejate nimed saavad kajastatud. Varustuse transport korraldaja poolt!
Peale üritust pakub 20. esimesele Keila Tervisekeskus oma võimalusi (saun ja bassein)!
Hetkel kirjas:
Ergo
Raido
Hannes
Kadri
Lauri - ainult ujumine

[harryl]

Tervitus,

Huvi pärast küsiks, et milline osa rattarajast remonditööde sisse jääb mida muuta vaja? Muidu natuke raske ettepanekuid teha...

[Jaaguar]

Tervitus,

Huvi pärast küsiks, et milline osa rattarajast remonditööde sisse jääb mida muuta vaja? Muidu natuke raske ettepanekuid teha...

Pärnu mnt Kanama-Ääsmäe kuumkatmine ning alates harutee hargnemisest Haapsalu suunas tuleb väidetavalt põhjalik remont.

[harryl]

Nonii 2 nädalat võistluseni jäänud. Võistluse kuvand on muutunud ja tehtud arusaadavamaks ja rahvusvahelisemaks. Registreerunuid näib olema rohkem kui kunagi varem. Enamikel näib olevat mõni kontrollstart juba tehtud ja tulemused on aukartust äratavad.
Kui nüüd väliskülalised välja jätta kuna nende vormi kohta infot napib siis näib tulevat kogenud triatleetide pidu ehk julgeksin pakkuda, et M40 klass võtab vähemalt esimesed 4 kohta aegadega 9.15h-9.45h. (Mõned nimed kes pähe kargavad: ToomasL, Citybike, Alo, Margus N, vabandan kui mõne tugeva veel ära unustasin.) Sealt edasi saavad nooremad osalejad ka juba konkureerima hakata Midagi teha pole selle distantsi eripära on paraku see, et maksavad aastatega akumuleeritud töö ja kogemused.

Alla 10h üritajaid tundub ka siiski jätkuvat, ma isegi nende seas. Usun, et neidki tuleb kokku oma tosina jagu kui ilm soosib ja tehnika peab.

Egas midagi veel viimased pingutused jäänud ja stardis näeme!

[Jaaguar]

Kõige valusam on endiselt rattarada. Mnt Ameti luba veel ikka ei ole, kuigi eelm nädal lubati, et on töös. Tõenäoliselt käivad hea õnne korral sel ajal asfalditööd ja saab isegi uuel asfaldil sõita. Võib olla jäävad mõned tervad ääred ületamiseks. Kuna lõik on 1 km, siis selle peab seekord lihtsalt üle elama. Järgmisel korral rada selle võrra ilusam.

[ToomasL]

Mandross on vaikselt pihta hakanud. Nüüd hakkab harryl ka veel õli tulle valama ja karu nahka jagama- tahaks ikka allesjäänud nädalad öösiti magada kah . Enda selle aasta võistlused on kõik enam vähem läinud- rattas ei ole veel seda kõige paremat kiirust leidnud, kuid jätkan otsinguid.
Vaadates nimekirjas olevat rahvahulka, siis peab korraldaja hakkama mõtlema terve ühe sõidurea kinnipanemise peale. Ühel hetkel on 20km ringil 167 triatleeti pluss tavapärased trenni tegevad ratturid. Hakkab juba rattamaratoni mõõtmeid võtma see sõit. Vähemasti ei teki tunnet, et ma olen siia maailma täiesti üksi koos oma jalgrattaga jäänud
Tammemäe järv tuleks ka vikatiga üle käia- ujudes tekkis tunne, et mingid salakavalad veeelukad sikutavad mind põhja, samal ajal mind hellitavalt silitades. Ma ei andnud nendele pikkade juustega näkkide ahvatlustele järgi ja ujusin ikkagi kaldale tagasi.
Ise pakun, et selle aasta võistluse võitja selgub jooksurajal tihedas rebimises. Ujumises ei ole ühtegi uimedega tegelast, kes jaksaks püüdmatult eest ära ujuda. Hirmsa hooga (37km/h ja rohkem) rattarajal kihutajaid on palju, kuid kõik sõltub sellest, kui palju jõudu on kellelgi maratoniks jäänud.
Vähem kui kahe nädala pärast on võitjad teada.

[Jaaguar]

Rattarajale ühe raja broneerimine oli aktiivselt kavas, kui MNT arvas, et õhtused Tallinnasse saabujad jäävad ummikusse. Kui üritus oleks laupäeval, siis ei tohiks see väga veeneva rgument enam olla. Proovime paari kuu pärast uuesti. Sel korral on siis kiiruse piiranguks 70 km/h ning päris kiirabi lisaks Reservpäästerühma meedikutele. Kiirabi hakkab paiknema rattaraja keskel, Jõgisool. Väike samm ikka turvalisuse suunas.
Rahvast ja ideed on tõesti!
Tänud kõigile kaasa tegemast!

[mart2]

Loodan, et keegi ei solvu kui siia panen kuulutuse -

Seoses tervise probleemidega annan ära osaluse Triathlon Estonial (täispikk distants).
Soovija mureks jääb ainult ümberregistreerimine ja sellega seotud kulud.

Järgmisel aastal uuele katsele!

[sasscalobra]

Kui nüüd keegi selle soojakraani ka veel järgmiseks pühapäevaks kinni keeraks - ei tahaks seal 25+ kraadiga kemplema hakata, distantsiga niigi tegemist. Keila sillaga on ka asi kontrolli all, halvimal juhul tuleb 200-300 m kruusa vajutada.
Eniveis sai eile viimane pikk ratas tehtud, edasi tuleb pigem puhata.

[mart2]

Loodan, et keegi ei solvu kui siia panen kuulutuse -

Seoses tervise probleemidega annan ära osaluse Triathlon Estonial (täispikk distants).
Soovija mureks jääb ainult ümberregistreerimine ja sellega seotud kulud.

Järgmisel aastal uuele katsele!

Ära antud!

[Jaaguar]

Kas kellelgi on huvi pühapäeval Triathlon Estonial poolpikal distantsil joosta või ujuda tiimi eest? Tiimis üks liige puudu ja otsitakse kolmandat liiget, kes siis kas ujuks või jookseks. Seega, kui soovid pühapäeval ujuda 1,9 km või joosta 21,1 km võta ühendust.
Jorma, jorma@elamus.ee

[citybike]

Triatlonini jah mõned päevad veel jäänud ja ennustusi on ikka hea uurida.
Pakun ,et esikolmiku pretendendid on ka Martin Kumm (kõva mees, kiropraktik, tegelenud triatloniga aga pole veel täispikale distantsile pihta saanud). Kristjan Melikov, trennib kõvasti ja eriprogrammi järgi, kui kannatab jooksu ära, kindlasti potentsiaal alla 09:30-ne.
Kindlasti võiks mõni välismaa triatleet ja üllatada.
Endal on ikka hooaeg läinud suure töö tähe all ja viimselt nädalal ei katsu eriti liigutada, ehk annab eelmise aasta vigasid parandada.

Koorekiht "harastustriatleete" on päev varem Rootsis ja Kalmaris karunahka (loe Hawaii pileteid) jagamas.
ToomasL on õigus selles osas, et maratonirajal pannakse asjad paika ja esikolmikusse saamiseks tuleb tõenäoliselt joosta maraton vahemikus 3:15-3:25.

Edu kõigile startijatele!

[sasscalobra]

Panen oma eilse võistluse muljed “paberile“.
Ettevalmistus:
Ujumist 288 km, ratast 4098 km ja jooksu 1424 km. Lisaks sai sügisest kevadeni ikka kord nädalas jõusaalis käidud ja nipet-näpet ÜKE näol veel tehtud. Ajaliselt 439 h liigutamist. Eelmise hooajaga võrreldes ujumist ca 20% vähem ja ratast ca 10% vähem. Võistlused ja treeningud olid näidanud, et ujumises olen natuke järgi andnud, rattas veidi parem ja jooks suht samas augus või veidi kehvem. Just jooksu pealt on suvel kõvasti kärisenud kuna ikka leiab vabanduse miks mitte minna. Viimane intensiivne liigutamine siiski näitas, et asi pole hull.
Eesmärk:
Suur ja helendav eesmärk oli sub 10 aga teadsin, et see nõuab ideaalseid olusid. Väiksem eesmärk oli teha kiireim võistlus ehk sub 10.28.
Realiseerimine:
Ujumine.
Alguse oli harjumatult palju sagimist vees aga esimese ringi poole pealt sai juba enda rütmis liikuda. Vahepeal tundus nagu vajus nagu rütm ära ja sai tõmbe sagedust suurendatud. Väga hulle poognaid ei tõmmanud ning ja üllatavalt kiirelt sai kaldasse. Kaldale tulles oli üllatus kui ajaks fikseeriti 1.06.45. Olin valmis aegadeks 1.10-1.13.
VA1
Probleemivaba ja kiire vahetus minu kohta ajaga 2.29.
Ratas
Märksõnaks oli siin tuul. Ja mida aeg edasi seda kõvemini puhus. Haruteeni sai kiirusega 41-43km/h ning seal juures sai veel torpeedot täita ja keha kinnitada. Kanama poole minnes oli kõige madalam 5 km keskmine kiirus 31,5 km/h. Peale esimest 3 ringi käisin igal ringil boksis varusid täitmas. Põhirõhk spordijoogil aga 2 potti vett läks ikka ka. Igal ringil läks geel ja soolakapsel ja see kombinatsioon toimis. Jätkus jõudu ka vastutuult töötegemiseks. Keilasse minek oli juba rohkem lõdvestus ja ettevalmistus jooksuks, sai päris korralikult ratta seljas võimeldud. Ratta ajaks sain 5.00.52 ja sellega jäin ikka väga rahule.
VA 2
Jällegi ilma muredeta ajaga 1.33.
Jooks
Jooksu alguses oli kõik ilus ja enesetunne nii hea kui see saab peale 6 h erinevaid tegevusi olla. Esimese km 4.40 tuli huraa-pealt, siis rahunesin ja vajusin 5.00 peale ja sealt edasi üpris ruttu ka 5.10 peale. Juba 7-8 km järel oli raske ja reielihastega ei olnud ka kõik päris tavapärane. Kuni 13 km peale kannatasin ja siis murdusin esimese käigupausiga. Edasi kulgesin kuni 30 km peale vaheldumisi jooks-kõnniga. Ca 25 km peal sain aru, et nii haaratav sub 10 libiseb vaikselt aga kindlalt käest (oleks nõudnud keskpärast jooksu 3.50 ehk tempot 5.27/km). Reielihased oli juba töölepingu lõpetanud ja Marko soovitusel proovisin veel säärelihasega joosta ja nii sai veel 2 km edasi liikuda. Edasi otsustasin lõpuni kõndida. 37 km peal tuli Hindrek seltsiks ja kui Ivo veel 39 km peal mainis, et Jaanus neelab mind enne lõppu alla siis proovisin jälle veidi joosta. Võib öelda, et Hindrek õpetas mind rahulikus tempos jooksma, sain lihased soojaks ja täitsa normaalselt jälle jooksma. Viimane km juba tempoga 5.00 kandis. Finišis fikseeriti aeg 10.54.32, maratoni ajaks õnnetu 4.42.53. Raske on seda jooksmiseks nimetada...
Kokkuvõttes rahul, et lõpuni jõudsin. Kindlasti oleks katkestamine kripeldama jäänud. Samas jäi kripeldama asjaolu, et viimased 2,5 km suutsin väga korraliku tempoga liikuda. Äkki murdusin ikkagi liiga kergelt... Küsimusi jäi õhku mitmeid...Õnneks on juba ka mõned ideed kuidas järgmine aasta edasi liikuda. Kindlasti oli väga korralik kogemus ja õppetund. Täna on väga raske lugeda FB-st teiste positiivseid emotsioone, nagu noaga lõikab sees kui mõtlen enda tulemusele.
Korraldusest
Aitäh Urma ja Co võistluse korraldamise eest! Rõõm näha, et üritus kasvab ja annab juba täiesti korraliku mõõtme välja.
Puudujäägid olid üldiselt pisikesed aga häiris, et Keila rajakirjeldus ja tegelikkus olid erinevad. Pidi ju olema ringilt otse ujula juurde minek mitte otse Paldiski poole koos tagasipöördega. Ja minu meelest ei olnud reguleerijate töö ka kõige õnnestunum. Nii Haruteel kui Keila tagasipöördes oli põhjendamatult pikk autode järjekord kuna tee pandi liiga vara enne ratturit kinni. Lisaks tegi naabrimees (poolpika võistleja) õnnetute asjaolude kokkusattumisel veel Keila esimesel ringteel crashi autoga. Luud terved aga külg maas ja ratas kõver.
Aga muidu oli vinks-vonks üritus, tuule vastu ei saa isegi Urmas
Taastumist!

[metsaveere]

Ja minu meelest ei olnud reguleerijate töö ka kõige õnnestunum. Nii Haruteel kui Keila tagasipöördes oli põhjendamatult pikk autode järjekord kuna tee pandi liiga vara enne ratturit kinni.

Keila linna tagust täisdistantsi tagasipööret juhendasin mina koos mulle allutatud kahe G4S eaka turvamehega. Veidi nüüd hämmingus sellest, et liiga vara (??) pandi tee kinni.
Et see oli ju triatlon, mitte enesetapjate festival. Liikluskoormus oli minu jaoks veidi suur. Pehmelt öeldes.
Proovisin kõikidele Keila poolt tulijatele tagada enne tagasipööret ca 100 m vaba maad pluss tagasipöördekoonusest edasi ca 50 m vaba maad.
Kui nüüd seda on palju, siis ma, eeee, mnjah. Ei taha sõna võtta. Mul amet täna selline, et märksõnaks turvalisus.
Mida ma väga südamesse ei võta, on poolte täisdistantsi meeste suht. roppu vandumist, et "eile sellest tagasipöördest küll juttu polnud".
Sest minul omakorda raja äärest jäi mulje, et kas võistlejad nii ropu pingutuse peale ettevalmistusi ei teegi, sh. rajaluure olulistemast kohtadest.
Üle ühe karjuti juba eemalt (inglise, saksa, vene, läti ja emakeeles) - kus see mahapööre on?
Vot ei olnud eile kohal tõesti Tulin korraldajatele appi pühapäeva hommikul ja andsin oma arusaamisest parima.
Saate vast oma triatleetide peres sõbralikult asjad klaaritud. Ja äkki ikka teeme nii, et ratta seljas inimest autoga tihedas liikluses kokku ei paki

[hwxeraldimees]

Kui mina võistkonna liidrina sinna Keila tagasipöördesse tulin polnud seal kedagi ! Ja loomulikult tuli see umbes kildane lisa üllatusena,koguaeg kahtlesin et sõitsin nüüd poolpika rajale(oli ju teada,et nemad peavad 5km edasi sõitma) Võtsin hoo maha ja plaanisin koguaeg ümber pöörata,sest tavaliselt on ikka kohe tervisekeskuse peale keeratud. Korra pidin hoo täiesti maha pidurdama umbes 44km/h pealt enne Harutee pööret kui autod ei suutnud kolonnis ühes reas olla ja tagumine mulle täiega ette keeras(ainus võimalus oli paremalt mööda saada aga see nulliti ka ära),lisaks veel juurde tekkinud esimesel ringteel autode taha toppama jäämine. Esimene 128km läks täpselt 3 tunniga,kellal tiksus umbes kolmandal tunnil keskmist 44,2km/h,peaaegu nagu eestikate 20km eraldis,pole paha sellise tuuleoluga Palju õlut,tubakat,1katuse ehitus,2 korstent,2 trenni sellel palaval võistlus nädalal ja 3h und enne pidupäeva. Esijooks oli 46mm raske sisekummiga variant(enda võistlusjooks ootas kodarat mis täna saabus),seega kõiki asjaolusid kokku võttes pole mõtet eelmise aasta ajaga võrrelda,lisaks see aasta temposõidu rattaga ainult 2 treeningut teinud(reedel 110km-3h)ja enne tristari raja läbisõitmine. Kokku umbes 6500km see hooaeg,üle 3h trenne umbes 12-15 ja üle 4h mõned,seega äravajumist ma ei imesta,korra sain ka krambi 160km peal,õnneks võimlesin selle korda suht kähku(eelmine aasta olin enamus viimasest 20 kildast krampides).Kõige huvitavam oli see, et kramp tekkis pedaalimist pooleli jättes,enne seda ei tundnud, et kohe nüüd võiks kramp tekkida(võtsin raami kotist geeli ja see vastik kott käis nii mõnusalt vastu jalga,et hõõrus vere lahti) Viimane 20km kujutasin ette et sõidan eestikate eraldit,vastutuule lõigul umbes 42 keskmist ja Kanama viaduktilt Keila esimese ringteeni umbes 47-50 keskmist,max 54,2,jõudsin end kokku võtta küll Üldine väsimus hakkas tekkima 3h 15 peal,mis on ka igati loogiline sellise hooaja kilometraasiga.
Plaan oli võistkonna aeg alla 8h teha(eelmine aasta 8h 4 min) aga jooksja sai viimasel kilomeetril sellised krambid et kõndis väga rahulikult lõpuni,enne viimast ringi oli alla 8 tunni saamiseks aega 23 minutit ja olime graafikus eelviimase jooksuringi kiiruse põhjal ! Lisaks käis ta päev enne lõuna Eesti jooksusarjal kus sai 2 koha(täpselt samuti toimis ka päev enne Tristari,kus samuti teine koht) Ujuja pani "mõnusa" aja,algselt pidi ujuma Kevin Vabaorg aga ta oli Ungaris võistlemas/laagris. Aitab mulast,üldiselt oli tore päev,olnuks veel toredam kui hommikul wc kohal olnuks(läks kiireks) See jõudis umbes 8 aeg aga õnneks emake loodus aitas välja. Kiitus Urmasele ja tema abilistele toreda võistluse eest !

[ToomasL]

Mida aastaid edasi, seda rohkem tundub kokkuvõtte kirjutamine iseenda kordamine.
Selle aasta emotsioon on kuidagi eriti terav ja vastuoluline. Mõni ütleb, et süües kasvab isu aga mina ütleks, et treenides selgineb eesmärk.
Minu väga „märg unenägu“ oli lõpuaeg 9:15-9:20, mis tähendas igal alal eneseületust ja ideaalseid tingimusi. Põhilist edasiminekut lootsin jooksus. Plaan oli teha maratonis aeg 3:20-3:25. Teistel aladel sõltub väga palju ilmast ja seal nii konkreetseid eesmärke ei seadnud.
Ujumise start oli jällegi tavapärane. Tõmbasin ennast etteotsa ja vaatasin, et Citybike sättis ennast minu kõrvale kontrollivale positsioonile. Nii me koos ujusime- meeskonna omadele ma tähelepanu ei pööranud, sest nemad ei pea hiljem väntama ja lõdvestusjooksu tegema.
Ühel hetkel läksin Citybike jalgadesse ja mõtlesin, et las mees teeb tööd, kuid siis hakkas ta oma tavapäraseid sikk-sakke tegema ja mina ei tahtnud 3,8km-le niipalju juurde ujuda ja lasin tal oma teed minna. Tõmbed olid pikad ja rahulikud ning mingil hetkel tabasin ennast mõttelt, et äkki isegi liiga rahulikud. Esimese ringi lõpus tegin viimase poi juures ühe ja ainsa apsu ning minu kõrvale jõudis Vladimir Galkin, kes tugeva ujujana plaanis ujuda alla tunni. Ujusime kõrvuti ja aegajalt lasin temal tööd teha ja ujusin jalgades. Veest väljudes vaatasin kella ja naeratus tuli näole, naine hüüdis ka täpsustatud aja- 56 min ja 40 sek.
Kiire ja mitmeid kordi harjutatud vahetusala ning ratta selga. Sedakorda olin esimest korda elus rattale alla sättinud ette kõrge (ca 90mm) aerojooksu ja taha ketta ning lootsin sellelt kombinatsioonilt tõhusat ajavõitu. Põhiline, mis see kombinatsioon tagas oli väga väsinud vasak õlg, sest tuules pidi kogu aeg vastu hoidma, et suurel kiirusel ikka rajal püsida. Ei ole enne märganud, et mul rattasõidust õlg ära väsib.
Kuna kõiki andmeid registreerib randmel olev kell, siis seda sõiduajal eriti ei jälginud. Rattaetapil oli plaanis sõita pulsi järgi ja hoida pulssi 140 juures nagu viimaste aastate täispika rattaetappidel. Ideaaltingimustel (tuulevaikus, temp 18-20 kraadi) lootsin aega 4:45-4:50. Ühel hetkel ca (60km), kui kiirust vaatasin ja nägin, et keskmine on üle 40km/h, siis mõtlesin, et täna on minu päev. 90km aeg oli 2:17, tuul tõusis ja konkurendid hakkasid maha jääma- kõik see lisas enesekindlust, et jooksuetapile minna rahuliku südamega. Teise poole distantsist sõitsin ajaga 2:26.
Igal ringil sõin ühe geeli või batooni ning üle ringi võtsin lisaks ühe pooliku banaani või terve hapukurgi. Rattal oli kaks pudelit: ühes Värska mineraalvesi ja teises erinevad isotoonilised joogid.
Citybike sain teisel ringil kätte ja uhasin mööda, kuid nägin, et mees üritab mul 10-15m kaugusel sabas püsida. Pool ringi see tal ka õnnestus. Ainus, kes minust mööda sõitis oli meeskonna sõitja Jaanus Mägi. Tema algkiirus tundus minule selgelt üle võlli, kuid mõne aja pärast märkasin, et meie vahe püsib. Vahepeal arvasin ekslikult, et sõitsin temast ise mööda. Raimo Kivioja, kes eelnevatel aastatel mootorrattana mööda kihutas, oli sedakorda küll kiirem, kuid tänavu olin ma ka ise „mootorratta“ seljas ja kuna ta oli minust poole ringiga ees, siis oli hea kiirusi võrrelda.
Tuttavatele sai ikka viibatud, kuid ainult mõni üksik viipas teiselt poolt teed vastu- ju siis oli piisavalt raske, et säästeti energiat väntamiseks. Tänu sellele, et numbritel olid nimed peal, siis sai mõõdumisel ka uusi osalejaid ergutatud.
Esimest korda täispika jooksul tabasin ennast mõttelt, et käike jääb väheks. Tagantuuleotsal oli distantsi teises pooles kiirus pidevalt üle 50km/h ja kadents hakkas harjumatult suureks minema.
Vahe kindlalt ja vääramatult aina kärises- Citybikelt sõitsin iga ringiga 1- 1min ja 10 sek eest ära. Aloga oli vahe juba nii suur, et arvestades meie jooksukiirusi olin tema juba lähimate konkurentide seast välja arvanud. Oleks vaid teadnud, kuidas ma tol hetkel alahindasin oma konkurenti. Silma hoidsin peal ka Aivar Juusil, keda tean stabiilse sõitja ja jooksjana, kuid kõik tundus kontrolli all olevat. Ainus, kellest ma lahti ei suutnud rebida oli minu jaoks tundmatu tegija Martin Kumm, kes liikus minuga samas tempos. Õnneks olin ujumises turvalise vahe sisse saanud ja mul oli lihtne tal silma peal hoida, sest tema oli kogu aeg teisel pool Pärnu mnt-d. Kristjan Melikov tundus turvalisel kaugusel olevat ja teades, et tegemist mehe esimese täispikaga, siis lootsin ta enda selja taga hoida, sest jooksus meil nii suurt kiirusevahet ei ole.
Vahe lähimatega oli viimases värskenduspunktis minu abilise andmeil 7-10 min. Keila suunal lasin tempot pisut alla, et joosta värskete jalgadega. Tankisin ennast korralikult täis, venitasin sõidu pealt sääri, reisi ja puusi ning tegin kõik vähegi võimalikud ettevalmistused jooksuks.
Vihaseks sain rattaetapi lõpus, kus reguleerija ei lasknud mul Keilasse sisse sõita, vaid saatis edasi Paldiski poole. Täispika tagasipööre oligi 1,3km kaugusel ja seal pani kodanik Metsaveerest terve kaitseväekolonni minu pärast seisma Ja liiklus oli tõesti tihe seal. Siinkohal sügav kummardus talle. Võrreldes osade võistlejaga tegin mina siis lisaks 2,6km. Eelmine päev näitasid korraldajad briifingul kaardi pilti, kus tagasipööre läks sealt, kus ma tahtsin keerata. Samuti oli kirjas ka kodulehel olevas rajakirjelduses (Keilas sooritatakse täispikal distantsil vasakpööre Paldiski maanteele). Esimest korda Eesti täispika ajaloos näitas minu kell, et läbitud on täpselt 180km ja sõiduks kulus 4:44, keskmine 38,3km/h ja maksimum 55km/h. Keskmine pulss 139. Oleks julmalt kohtunikust mööda sõitnud oleks aeg olnud 4:41. Aga ei tahtnud esikohal olles sellise tühiasja eest ajalist karistust ega disklahvi saada.
Maratonis plaanisin aega 3:20-3:25. Ja esimene pool läks täpselt plaani järgi. Pidin jooksma 8 ringi. Kolmandal ringil tegin kalkulatsioone ja silmad läksid punni pähe, et täna tuleb 9:00 ära. Siis tegin korrektuurid, et kindlasti vajun distantsi teise poole ca 10min ära ja saan aja 9:10. Kõik need kaunid ja ülevad mõtted peas läksin neljandale ringile ja siis sain 19 km sellise krambi paremasse reide, et pidin ca 200m inisedes ja longates jooksma. Tagasipööru punktis viskasin rahulikult käies kaks topsi vett sisse ja siis tuli eluvaim tagasi. Poolmaratoni aeg 1:42, kuid olukord läks järgmises värskenduspunktis nii kehvaks, et ütlesin naisele, et ma tahan nüüd ära surra. Mul olid sellised valud kehas ja reites, et seisin ettepoole kummargil ja ei tahtnud ennast liigutadagi. Organism oli hoobist energiast nii tühi, et ma ei suutnud enam edasi minna. Konkurentide naiste käest sain soolakapslid, Marko Albert ja Rauno Miljand ärgitasid edasi jooksma ja siis ma läksin jälle. Viienda ringiga ronisin august välja, kuigi tagasipöörupunktis pani Citybike hooga mööda, aga teadsin, et see on maraton ja siin võib igaühega veel kõike juhtuda. Proovisin kõik oma tehnikad ära- naeratasin, ergutasin kaasvõistlejaid, mõtlesin jooksutehnikale, mõtlesin lastele jne. 6 ringi ajal sain ennast niipalju tööle, et see oli jälle jooks, kuid tempo oli kõvasti kukkunud (5-5:30 km peale) ja siis hakkasin uduselt nägema-pilt läks kahekordseks ja kõik oli nii nagu vaataks vee all lahtiste silmadega. Ahastus tuli peale- kurat, kas ma pean sellepärast katkestama, et ma ei näe enam? Jooksin edasi, sest rada ma ju teadsin ning tasapisi nägemine taastus. Seitsmendal ringil lootsin, et pidevalt lähenevad Kristjan, Alo ja Aivar ikkagi ei jõua mulle nii lähedale ja kui jõuavadki, siis ma kannatan nende tempo ära. Kristjan läks mingi hetk mööda, kuid ausalt öeldes enam ei teagi millal. 8 ringi alguses hakkasid jälle sellised valud üle kere ja jäsemetes ning siis läks Alo mööda. Hambad ristis pressisin järgi, kuid 300 meetriga suutis ta minu eest 100m ära joosta. Minu ainus lootus oli, et ta teeb endale liiga ja ma saan ta ikkagi kätte. Järgnev oli muidugi katastroof- minu kiirus langes hetke pärast 6:30 km peale ja selja taga nägin juba Aivarit. Tagasipööru punktis üritasin meeleheitlikult tal sabas püsida, kuid ei suutnud. Teadsin, et tagant tulev Vladimir mind kätte ei saa, kui ma just roomama ei hakka ja Martin oli niipalju maas, et teda peaks roomates ka edestama.
Finiši pildil on mul rõõmus nägu, kuid järgmine hetk olin rohu peal pikali ja silme eest oli must. Hääli kuulsin ja aru sain, kes mu ümber sagivad, kuid silmad ei näinud midagi.
Jooksuaeg 3:43 ja lõpuaeg 9:27, mis tähistab uut isiklikku rekordit.
Sõbrast abilise ja naise vahel lohistati mind massaaži ja seal puhus lapsepõlvesõber mulle uuesti eluvaimu sisse, kuigi selleks kulus oma pool tundi. Terve õhtu keeras sees nii hullusti, et tavapärase muljetamise asemel nokkisin pisut süüa ja siis olin jälle kuskil külili ja üritasin seda toitu sees hoida.
Eile liikusin väliselt normaalselt, kuid trepid ei ole veel tänagi minu sõbrad ja lifti leiutajale tuleks ausammas püstitada.
Tänud konkurentidele, kes selle päeva meeldejäävaks tegid. Tänud raja ääres kaasaelajatele-see aitas kõvasti kaasa, kuigi rajal kaasaelajale see eriti välja ei paista.

[Tõnuke]

Olles Eesti Täispikal triatlonil osalemas juba 9-dat korda, siis ei oska võib-olla korralduse poole pealt ise enam puudusi väga tähele panna, sest olen sarnase korraldusega juba harjunud. Muidugi rattaga Keilas selle pöörde tegemisega oli veits segadust minulgi, sest masinate lärm ja tuul summutas suunaja hääle ära ning pöörasin ise paremale teele ja pidin ringi pöörama. Lihtne lahendus sellises olukorras oleks asfaldile nooled joonistada kasvõi kriidiga, kuid selleks peab muidugi see kriit parasjagu olemas olema…

Aga enda võistlusest niipalju et treeningettevalmistus seisnes viimasel ajal vaid ujumises, kuid jooksu ja rattatreeningud jäid olematult kasinaks. Niisiis oli eesmärgiks purustada ujumise varasem rekordaeg ja lausa nii kõva mees tahtsin olla, et alla tunni ujuda. Kuna seadistasime Miku ratast, siis aeg läks nii käest ära, et kui ma oma stardimaterjalide järgi läksin, oli juba selge, et esimeseks võistluseks saab olema õigeaegne starti jõudmine. Selle võistluse ma jälle (nii nagu Rõuge triatlonil) kaotasin, sest sel hetkel, kui ma ratta ja kottidega kohale jõudsin, käis juba stardivile. Vabanenud kottidest läksin haaknõelu hankima ja rahulikult süüdimatul ilmel hakkasin numbrit vööle kinnitama. Siis oli vaja veel kalipso ülemine pool selga saada ja õnneks tuli siin Mati appi ja tõmbas ka luku kinni. Niisiis kaks minutit pärast teisi vajutasin kella käima ja kargasin vette. Sain tükk aega sumada, enne kui viimased mütsideta ujuvad „konnad“ kõrvale ilmusid. Üldsegi jäi mul ujumisetapist tunne, et ega rahvast palju küll pole. Püüdsin end kiiremini liikuma sundida mõttega, et ega see pole siin 10km distants, kus peab lõpu jaoks ka jõudu säästma, kuid ilmselt tekitab aeglastest ujujatest möödumine petliku tunde kiirest liikumisest. Esimese ringi lõpusirge poist, kus pidi ära pöörama panin hooga mööda (kuna hingan paremalt ning päike ka pimestas korralikult) ja siis äkki hakkasin uurima, et kuhu need ees paistnud ujujad siis äkki kadusid. Hee – juba mitukümmend meetrit tagasi olid vasakule ära pööranud. Mis siis ikka, jäin starti hiljaks, eks elan sellegi äparduse üle. Igatahes kui ujumise lõpus veest väljusin, tabas mind pettumus – kell teatas, et olin distantsi läbinud mullusega vaid minuti kiiremini ja juba kaotan oma rekordigraafikule ehk siis ujumise neto 1:02:32 ja bruto 1:04:35. Vahetuse aeg 2:29 ja saingi ratta selga. Maanteele pöörates aga imestasin, et miks rattal taguots ujub. Võtsin hoo üles ja mõtlesin, et kuidas see kumm küll nii kõvaks sai pumbatud, et ketas lausa koliseb, kuid siis selgus, et kummis pole õhku üldse sees ja ketas veereb tühja kummi peal. Laenad korraliku kalli ZIPP ketta ja siis paned tühja kummiga minema! Oeh! Kumm oli vahetusalas tühjaks läinud ja selle põhjus teadmata. Varutubulari sain küll suurema vaevata peale, kuid ballooni ja piibuga jebisin nii, et selleks ajaks kui balloon viimase vurtsu välja ajas, polnud kummil veel korralikku rõhku sees. Õnneks oli veel üks varuballoon kotis ja sellega sai asi aetud, kuid edaspidiseks olin pumbata. Aega läks kummivahetusele ka vist oma 7 minutit. Eelmisel aastal ajasin rattas 5 tundi taga ja siis lõppes asi sellega, et 8min läks üle 5 tunni, kuid jalad olid enne jooksu juba nii läbi, et jooksu moodi jooksmisest miskit välja ei tulnud. Sel korral ei pannud ma rattale kompuutrit peale ega olnud mul ka kepsu, mis oleks mind informeerinud – olin otsustanud kõik segavad faktorid maha jätta ja sõita tunde järgi nii et rattas liialt ei pingutaks; abiks vaid kell ja pulsokas. Kui eelmisel aastal kaotasin rattasõidul geeli ja lootsin selle järgmisel ringil üles korjata (mis küll aga oli selleks ajaks laiaks sõidetud), siis sel korral pudenes batoon maha ja see oli järgmisel ringil veel ilusti terve ja maitses hästi. Ma ei saa aru, kuidas oli see võimalik, kuid mingil hetkel olin segaduses, kas ma olen viiendal või juba kuuendal ringil, sest olin justkui lugenud et olen kuuendal, kuid ajaliselt ei saa kummivahetusega ju nii kiire olla. Mõtlesin nii ja naa ning lõpuks olin oma mõtetega täitsa sassis. Odomeetrit ka pole! Tegin siis lihtsa otsuse, et mõõdan ringi aja ära ja siis on kohe selge, sest üldiselt läbisin ringe ühtlase tempoga. Mõõtmistulemus näitas selgelt, et viga oli lugemisel tekkinud ja kell lubab mul ikka ilusasti üle viie tunni sõita enne Keilasse suundumist. Jõudsin ka Mikule järgi, vahetasime paar sõna ja kui ma teatasin et saan viimasele ringile minna, siis ta soovitas mul omas tempos viimast võtma minna. Viimane kord seda allatuule otsa sõita – nautisin seda täiega, kuid mitte kauaks. Äkki hakkas tagarattas imelikult põnksuma ja ennäe – oligi kumm täitsa lödsa. Arvasin, et äkki ventiili vahelt oli läbi andnud, kuid pumbata enam millegagi polnud. Varsti jõudis Mikk tagant järgi ja ma hüüdsin, et visaku pump maha. Saingi pumba, kuid kummi rõhku sisse ei saanud. Ääsmäe värskenduspunktini vaid paar kilti – no mis ma teen?! Siis pidas üks Saab kinni ja mees pakkus suuremat pumpa. Pakkus välja ka oma ratta alt tagajooksu, kuid mina arvasin, et proovime ikkagi pumbata. Kumm võttis rõhu sisse küll ja ma kargasin sadulasse, kuid vähem kui poole kildi pärast oli kumm jälle tühi. Välja pakutud tagajooks oli Saabiga ära sõitnud ja mul poolteist kilti värskenduspunkti maad, kus mul oma tagajooks Mati auto peal. Hakkasin juba ratta kõrval jooksma, kui äkki vastassuunast Saab tagasi tuli ja kinni pidas. Nüüd võtsin küll pakutud abi vastu, sest joostes ikka nii kiiresti edasi ei saa, kui palju ratta vahetamisele ja sõitmisele kulub. Vahetasime tagaratta ära, ja värskenduspunktis tegin seda uuesti ja siis sain oma jooksu alla. Ketasjooks rändas autoga edasi, sest minul olid tubularid otsas ja kohe oli otsa saamas ka rattadistants. Käed olid keti kiskumisest jube mustad ja poleks kuidagi tahtnud valgest lenksupaelast kinni võtta. Miku pump jäi minu kätte ja ma mõtlesin, et kui tal miskit peaks juhtuma, eks ta peab siis abi teistelt otsima. Õnneks algaja õnn säästis teda kummijamadest. Keila hakkas varsti paistma ja mul oli veel üks Maximi geel järgi. Otsustasin, et panen selle ka veel enne jooksu naha vahele. Korki keerates käis see aga ringi ja otsast ei tulnud. Kui ma siis jõuga tõmbasin, sai geelipakist aga purskkaev ja vähemalt neljandik paki sisust lendas mulle käte peale. Siin ma siis nüüd olen – justkui oleks tahtnud geeliga käsi pesta. Ratta pealt maha tulles oligi esimene asi joogipudel võtta, põlvede vahele panna ja siis suurem osa geeli kätelt maha pesta. Kuidas ma muidu saan jooksukottigi kätte võtta! Lootsin et äpardused ujumise ja rattaga on seljataga ning jooksus võiks nüüd ometi kõik ilusti laabuda, kuid võta näpust – ei lõppe jamad veel. Esimese ringi järel WC peatus, et üleliigne vedelik väljutada. Eks olnud ju 6 joogipudelit vahepeal tühjaks imetud ja seda oli üle 3 liitri. Teise ringi järel tuli aga number 2 tõttu uuest istungist osa võtta ja see kestis oluliselt kauem. Kui olin arvanud et jõu kokkuhoid rattas võiks nüüd pillava järje saada, siis ma eksisin. Kuna oli kuum, siis piirdusin mõneks ajaks vaid joomisega ning kuigi olin suure kotitäie geelide, soolakapslite, batoonide ja küpsistega värskendusalasse paigutanud, ei võtnud neist mitte ühtegi vöö vahele. No ja mis te arvate mis juhtus? Muidugi juhtus see, et vist mingil neljandal ringil tundsin, kuidas haamer koputas ja kere äkki väga hõredaks-heledaks tõmbus. Pool kilti tagumise joogipunktini ja mina vaevlen tõsises energiakriisis. Siis meenus, et enne vedeles tee peal üks täis SIS-i geel. Silmad hakkasid seda otsima, kuid polnud seda seal enam… Joogipunktist alates hakkas rada tõusma ja mina olin moraalselt nii löödud, sest teadsin, et tublisti üle kilomeetri lahutab mind minu moonakotist. Ja siis kui just väga hõre oli olla ja samm nii töntsiks jäi, märkasin seda SIS-i geelipakki raja ääres heina peal. Oo jaa – see oli nüüd juba tühjendatud faasi jõudnud, kuid et pakend oli piisavalt suur, siis julgustas selle välja nägemine mind vähemalt seda uurima. Ja ma ei pidanud pettuma! Seda oli lihtsalt keskelt pigistatud, kuid sõrmede vahel pressides, siludes ja mudides õnnestus mul sealt veel kenake kogus geeli kätte saada ja seda oli just nii palju, kui oli täieliku haamri alt pääsemiseks vaja. Nojah, eks oma koti kallale jõudes läksin teise äärmusse – juba laua pealt soola sisse kühveldanud, manustasin veel magneesiumi-kaaliumi kapsleid, suure geeli ja laualt võetud mitu topsi koolat. Kui uuesti rajale sain, selgus varsti, et kõiksugust värki oli kõhus segamini nii palju, et sellest on päris parajat reaktsiooni oodata. Plahvatust õnneks ei tekkinud, kuid gaase ja kõhuvalu küll mõneks ajaks. Järgmise ringiga läks enesetunne paremaks, jõud tuli tagasi, kuid kaotatud aeg näitas, et 11 tunni alistamisega läheb kiireks. Otsustasin riskida ja alustasin kuuendat ringi selgelt tõstetud tempos. Kolm kilti oli hea tunne, kuid siis äkki läks pea paksuks, jalad olid nagu takus kanal ja pidin tempo madalamale korrigeerima. Ringi lõpus oli helesinine unistus 11 tunnist ära lennanud. Siis mõtlesin, et eks tuleb rahulikult kulgeda, nautida ja kasvõi 1-ed ritta ajada. Viimasel ringil oli aga eufooriline meeleolu ja kui organizeri kollase vestiga rattal pedaalinud Maarikast möödusin, ütles ta mulle, et ma olin möödunud just naiste liidrist ja tõusnud ise naiste liidriks. Rõõmustasin, et vähemalt naistest olen kiirem, kuid tagumise joogipunkti juurest tagasi pöörates näis, et see naine on hoopis kiirema käigu sisse pannud. Nüüd läks andmiseks. Lidusin, kangutasin, pingutasin ja pungestasin mis jaksasin. Ja olingi finišis ajaga 11:06:16,06. Olin valmis juba naiste võitjale finišeerimisel aplodeerima, kuid mida tegi tema – suundus järgmisele jooksuringile. Nii et ilmaaegu selline jõudemonstratsioon minu poolt… Saunas küsis Jürgen Ligi minult, et miks ma temast nii kiirel sammul möödusin, kui kohe varsti tempo alla lasksin. Selgitasin siis, et olin just esimesel ringil ja mingil hetkel meenus, et maratoni ei alustata nii kiiresti. Muljetasime siis võistlusest ja kui ma oma raja äärde jäetud moonakotist rääkisin, siis ütles Jürgen, et oleks isegi tahtnud sealt geeli võtta, kuid mõte et see on kellegi teise kraam hoidis teda tagasi. Minul polnud muidugi geelid loetud ja kui keegi olekski sealt hädas olles midagi võtnud, siis ma poleks pahaks pannud, kuid ega jah silti küll välja ei pannud, et üldiseks kasutamiseks. Kas nüüd seepärast, et Jürgen sealt miskit ei võtnud või miks, aga minu mullusest rekordajast läks tal 65 sekundit üle… Millegagi pidin ju end pärast sellist päeva lohutama

[ToomasL]

Numbrifanaatikutele midagi. Tegin kaks tulpa ja võtsin kokku kogu oma treeningu peale eelmist täispikka kuni järgmise täispikale eelneva päevani.

2014 vs 2015
Üldine treeningu maht 429 429
Aelasin ratta seljas tunde 191 182
Läbisin rattaga km 5219 5354
Mõnulesin basseinis ja avavees km 161 312
Ajasin joostes kaotatud noorust taga 1758 1395

Numbrid on enam vähem samad, kuid väike tagasiminek on jooksmises. Võimalik, et see maksis ka kätte selle aasta maratonis. Lühikestel maadel näitasin uusi rekordeid, mida ma pole ka koolipõlves suutnud.
Ujumises kahekordne kilometraaži vahe ja võitu tuli selle pealt ainult 3 minutit. Mis siis ikka, ketse on veel vara varna panna aga arvatavasti tuleb nüüd jälle jooksmisele keskenduda ja endale võimetekohane 3:25 maratonis lõpuks ära joosta. Kaua võib? Kaks aastat on sama ämbrit kolistatud ja nüüd oleks vaja tempot tõsta ja nendest ämbritest lahti saada.
Järgnevate aastate konkurentidele minu IM rekordid erinevatel aladel: 2015 ujumises 56 minutit, 2015 rattas 4:44 ja 2014 maratonis 3:38.
Kunagi tundus minu jaoks täiesti müstiline aeg IM-s juba 10 algav number. Nüüd olen jõudnud järjekordse uue rekordini (9:27) ja ikka kibeleb sees. Selle haiguse sümptomid ei taha kuidagi taanduda ja ega ma ennast väga taha ravidagi.

[dr Holden]

Ujumises kahekordne kilometraaži vahe ja võitu tuli selle pealt ainult 3 minutit.

Kunagi ühel aastal enne IM-i tegin talvel 2x nädalas bassus trenne ja ujusin 1:02. Teisel aastal ujusin vaid paar korda enne järves (kokku ca 3,8km) ning tulemus oli 1:03! Tõde on mujal, ehk siis jooksurajal...

[citybike]

Panen ka peale pisikest pausi siis järjest kuuenda Täispika muljed kirja. Sedakorda peab tõdema, et vist õnnestus päris hästi, isegi üle oma võimete, eelmise aasta rekordit sai parandatud pea 38 minutit.

Minu aastane trennimaht, kokku 526h aastas
Ratas 148h ja 3702 km (seal sees on ka rattamatk soojas, madala pulsiga ja 600km)
Jooks 150h ja 1565 km
Ujumine 105h ja 333 km
Jõusaal ja ÜKE 65h
Wattbike 32h
Ja siis mingid väiksemad alad ja tegevused ka veel...
Polegi nagu väga palju ja treenimise maailmameistriks just nimetada ei saa.
Siia lisandub vast selline üldine aktiivne töö ja igapäevane rattasõit, mis arvan ,et tuleb ka oma 20 km päevas niisama täis.

Eelmiste aastatega oli muutuseid üksjagu. Esiteks võtsin 21CC Triatloniklubi pakutava personaalse kava, mille pani kokku Marko Albert. Olin pool aastat eeskujulik programmi täitja ja siis enne suve olin tõenäolisemalt halvim, ikka ca. 25% jäi tegemata. Pikm trenn mis tegin oli vist aimnult 3,5h.
Samas ma ei vajunud suvel nii ära nagu eelmistel aastatel, kus vahest sai nädalas tehtud vaid 3-4 tundi trenni.

Võistluseelsel nädalal võtsin kergelt, startisin vana varustusega. Rattal sai kett uus pandud ja tulenevalt tuule oludest valisin ette madalama servaga jooksu (50mm).

Ujumise start oli nagu ikka rabe ja midagi eru ei saanud, kes ja kus asub? Mõtlesin ,et ees on Melikov ja Loho. Sirgjoonelist ujumist pole ka endiselt ära õppinud, kohati tundus, et see ujumine on ikka jube sikitamine ja tuleb ikka distantsi megalt juurde.
Lõpuks veest välja saades oli üllatus suur, et aeg on alla 55 minuti ja sisuliselt olen esimene individuaal, kes rattarajale pääseb.
Rattas head tunnet polnud. Tahtsin esimese 30 min võtta rahulikumalt, oli allatuul ja minek tundus OK. Teisel ringil tuli vastutuule otsal Loho võimsalt ja pani mööda. Õnnestus natuke taga istuda aga batoonipausi ajal läks mees eest. Hoidsin oma tempot, see muudkui langes. Raske hetk oli 100 km kandis, siis edasi tundus juba töötavat taktika, et mõtlesid, see on ju ainult nii palju kui üks 2h trenn ja oledki rattalt maas.
Rattal oli igal ringil menüüs üks soolakapsel, geel/batoon ja spordijook (sponser Long Energy). Väga hästi toimus joogipudelite vahetus, tundus, et asi on nagu ringrajal, pitstop. Aga rattas ei oska ma endiselt pingutada ja tempoga kaasa minna, kardan.
Ratta viimane ots Keilasse oli suht ok, korra tõmbas reis krampi aga sellest sain üle. Ajasin ühte poolpika meest taga. Sellel viimasel ringteel olin hämmmeldunud pöörde osas (juhendis oli ju vasakule). Ja esmalt panin otse, siis vaatasin tagasi ja nägin ikkagi nooli Tervisekeskuse poole ja keerasin suure kaarega tagasi ja sõitsin vahetusalasse. Kahju, et see asi oli segane ja Loho tegi pikema ringi ning tänu sellele võrreldes teistega kaotas aega.
Jooksule minnes olid jalad nii kanged, et esimesel ringil oli tunne, et jätan selle asja pooleli, no kohe üldse ei liigu. Kell näitas aga täpselt plaanitud tempot 4:36. Oli selline plaan, joosta 3:15 maratoni! Kartsin ,et see on natuke liiga kiire. Oli ka meeles eelmise aasta hea minek, kus alguses panin 4:10 tempoga ja peale 10 km-t tuli haamer ja edasi 11-minutiline järelemõtlemise paus.
Sedakorda siis menüü ja tempo Marko valikul. Jooksurada meeldis mulle väga, 2 korda sai toituda ja AINULT 8 ringi pidi läbima.
Teiseks ringiks sain käima ja liider Lohoga vahe aegamisi vähenes. Kiiret kuhugi polnud, tahtsin teha oma jooksu, et proovin tempot ja tehnikat hoida. Marko suutis ikka optimismi süstida, mingi aeg isegi proovis ta mulle märku anda, et kui jooksen natuke alla 3:15 saan 9h piiri kätte, parandamatu optimist!
Neljandal ringil sain Loho kätte ja proovisin oma tempos jätkata. Melikov ja Alo olid päris lähedal ja kartsin kogu aeg, et tuleb mingi kramp või haamer. Menüüs oli lisaks soolakapslile ka 3 tabletti ibuprofeeni, mullita cola ja redbull (tänud loksutajatele) ja lisaks vedelad geelid (SIS, high5), naine kartis, et see keemia lööb vähemasti põhja alt aga õnneks ei juhtunud midagi, isegi WC-d ei külastanud selle 9h jooksul kordagi.
Mingi hetk tempo langes aga teadmine, et lõpuni oli tol hetkel vaid 10 km suutsin sammu hoida.
Minu üllatuseks sai 1,5 ringi eespool olev võistkonna jooksja haamri ja tuli koos juhtratturiga jalutades vastu.
Viimasel ringil sain juhtratturi omale ja siis tundus tõesti, et ma vist isegi võib olla võin selle võistluse võita. Hästi see kohale ei jõudnud. Püüdsin kiirendada aga pulsikell näitas ikka keskmist AINULT 4:40. Lõpuks tammepärg ja finish ja 09:07:59 aeg.
Plaan oli teha alla 09:30.
Nüüd ongi järelemõtlemise koht, et mis siis edasi. Kas püüda alla 9h aega või võtta vaheaasta või proovida topeltdistantsi, et elu igavaks ei läheks!
Tase on ikka kõva ja õnneks oli koorekiht välismaal. Üllatas, et sihipärase treenimisega saab ka esimese IM teha väga korraliku ajaga. 2 ja 4 koht olid esimest korda IM rajal.
Sellest nädalast hakka igatahes kilomeetrite kogumine, milleks täpsemalt, selgub töö käigus.

[Salmiakki]

Kuidas see vend pidurdab? Pidurilinke pole kuskil näha:

[Mati]

Kuidas see vend pidurdab? Pidurilinke pole kuskil näha:

Lingid on lenksuga horisontaalsed - USE R1.

[aloha]

Minu aastane trennimaht, kokku 526h aastas
Ratas 148h ja 3702 km (seal sees on ka rattamatk soojas, madala pulsiga ja 600km)
Jooks 150h ja 1565 km
Ujumine 105h ja 333 km
Jõusaal ja ÜKE 65h
Wattbike 32h
Ja siis mingid väiksemad alad ja tegevused ka veel...
Polegi nagu väga palju ja treenimise maailmameistriks just nimetada ei saa.
Siia lisandub vast selline üldine aktiivne töö ja igapäevane rattasõit, mis arvan ,et tuleb ka oma 20 km päevas niisama täis.

Et juhuslikud lugejad segadusse ei satuks, peame ikka õunu õunadega võrdlema ja mitte neid pirnidega segamini ajama... : )
Võttes arvesse "oma 20km päevas", siis peaksime rattakilometraazhile otsa liitma 7000km, aga oleme konservatiivsed ja eeldame, et aastas siiski 50-60 rattavaba päeva tuleb. Seega 300*20=6000km.
Lisaks 32h Wattbike. See teeb laias laastus veel tonni.
Ehk tegelik rattakilometraazh on seal 11 000km juures ja
treeningmaht 800 tunni juures.

Need numbrid on juba päris muljetavaldavad ja näitavad suuna kätte, et mida tuleks teha, et Täispika aeg sinna 9 tunni piirkonda jääks...

Ise olen tavaliselt enne täispikka ca 4000km kokku saanud.
Tänavu tahtsin seda mahtu oluliselt suurendada ja saingi umbkaudselt 6000 kokku.
Suurt edasiminekut rattas ei täheldanud, aga jooksu aeg paranes küll tublisti...
Võib olla aitas see kilometraazh ökonoomsust sedavõrd parandada, et jooksuks jäi lihtsalt rohkem jõudu...
Ei tea.
Aga selge on see, et täispika võti on suuremahuline töö ja parema tulemuse saamiseks tuleb seda tööd teha...

[citybike]

Tõde nendes kilomeetrites on kuskil vahepeal.
Minu töölesõit rattaga, 5 km, pakun, et pulss üle normaalse käimise pulsi ei tõuse. Samuti päeval asju ajades samuti rattaga. Turistidega rattaekskursioon, 2-2,5 tundi ja 15 km, muidu võiks selle vahemaa joosta ühe tunniga.
See on lihtsalt elustiil ja selles osas trennitunde arvutada oleks mõttetu. Lapsega koos lasteaeda sõit, 4,5 km kodust...
Kunagine treener rääkis, et Vene koondises pani mõni ka kahe sületäie küttepuude viimise treeningpäevikusse kirja!
Ise leian, et kui ratast tõsiselt treenida (minu puhul), siis sealt peaks saama 15 min aega maha küll ja siis võib jooksu osas veel 5 min järgi ka anda ja ongi 9h alla tuldud.
Samas on väga oluline osa ka kunagi nooruses tehtud 10.a. aerutamistrenni, kus sai kõva põhi laotud ja kuigi vahepeal pea 10. aastat midagi tõsist ja motiveeritut ei teinud oli ikkagi kergem asjaga alustada kui tühjalt kohalt, süda on harjunud töötama ja tunde.
Samas on Eesti Ironman rada tõenäoliselt üks kiiremaid, rattarajal pole ju pidureid enne tarvis kui T2 vahetusalal ja ujuda saab ikka suht vabas vees.