gtr 3.0 kirjutas:erikr kirjutas:Ära aluraami võta.
Millest selline soovitus?
Põhimõtte poolest on alumiinium jäik ja ei summuta lööke/teemüra nii hästi kui karbon või teras. Aga. Iga ratas on erinev ja kõiges tasub oma tagumikuga veenduda.
Aluraam, kõrge rõhuga peenike kumm ja kehva tee sümbioos garanteerib lööktraumad taguotsas ning läbi raputatud närvid esijäsemetes. See-eest õpid raskust jalgadesse suunama ja teele-pinnasele (kõrgendatud) tähelepanu pöörama. Üldiselt on võimalik sellega sõita küll, kui tihti ropuma kruusatee peale ei kipu. Harrastan seda masohhismivormi aegajalt isiklikult.
Kui raha probleemiks pole ja hoiuruumi jätkub, siis loomulikult on mõistlik kihu rahuldamiseks / kogemuste omandamiseks maanteeratas ära proovida. Aga arvesta, et maanteekad on natukene teise ideoloogia järgi arenenud riistapuud ja kui sa ainult ühte ratast pidada tahad, siis näiteks normaalset porikat on tüüpilisele "võidusõidurattale" keeruline alla monteerida (pole ruumi), pakika kinnitusaasad on luksus, pidurid on nõrgemad ja märjaga sakivad (ketaspidur alles kogub hoogu maantee-maailmas) ja kui soovid sellega matkama/telkima minna või kehvema ilmaga töölt koju sõita, siis on elu natuke raskem ja porisem. Rehvid on kallimad, hapramad ja rõhud suuremad, korralik pump majapidamises on "must-have". Kui korralikke rehve ei raatsi osta, siis õpid kiiresti kumme lappima (eriti vihmaga sõites ja varakevadel). Kruusateed on maanteeratturile saatanast, aga läbitavad. Eeldan, et normaalne (keskmine) inimene talvel rattaga ei sõida, aga ka siin on asju, mille peale mõelda.
Mis soovid selle maanteehuvi taga peidus on? Võidusõit, visuaalne külg või lihtsalt libedam minek?
Võid ka natuke oodata, ehk läheb häda üle. Sügis pole kaugel
Kui probleem ikka tõsine on, ju tuleb järgmine aasta ka kummitama.
Kui sul amort lukku käib, siis võid kitsama ja siledama kummikomplektiga alustada (torkekindlus on alati pluss), võimaluse korral teiste jooksude peal, et oleks lihtsam vahetada. Omaette jutt on selle kohta, kui kõverad lenksud ja tuulesõbralikum keha-asend fantaasiaid täidavad.
Minul tekkis peale suhet alu-raamiga maanteerattaga üsna kiiresti kõrgendatud lugupidamine paksukummiliste rataste vastu. Arva ära, miks? Lõppeks on maastikuratastel ja hübriididel (ja kui raha jätkub: tsüklokatel, fat-bikedel ja igasugu muudel roppustel) palju häid külgi, komplekteeri-vali endale kogemuste tekkides vajadustele vastav ideaal-kulgur(i-park). Õige arv rattaid majapidamises on endiselt n+1.
